tarvitseb vaid ilmuda lugu mõnd jahimeest või seenememme näksinud karust, kui diivanilt hakkab kostma nördinud urinat. järgneb sünge märkus, kuidas k a r u polnud ilmselgelt milleski süüdi. peika meelest tuleks laimujuttude levitamise asemel tegeleda õelate rõhujate püüdmisega, kes laantes luurates ausaid karusid kiusavad. ma ei imestaks absoluutselt, kui ta vabadel õhtupoolikutel salaja Karude Õiglase Kohtlemise Manifesti sepitseks. ehk töö juba käib.
see pole kõik. peika kogub karuraamatuid! lisaks klassikale nagu karupoeg puhh, karuaabits, pädingtoni seiklused ja spetsiaalsete karuillustratsioonidega siil udus, on tal olemas ka eesti loodusfoto 2010 album, mille kaanel kroonib teadagi kes. mike valdab puhtalt nii karuoti unelaulu kui apelsini karulaulu ja külastab igal suvel olustvere loomapargi karusid.
mis siis veel? ühises majapidamises kulub raudselt vähemalt purk mett nädalas (see on suvel). talvisel teehooajal - kuni kolm. magustoite tarbin meie peres mina. mike sööb mett, otse purgist, supilusikaga. eelmisel talvel tõi eesti jõuluvana talle kolmeliitrise meepurgi, meeseebi, meekaramelle ja looduskalendri. arvake ära, kellest!
tulevikus plaanib mike hakata karude vabastajaks tallinna loomaaiast. kuna mul on soolas leemurite krooniku töökoht, moodustaksime paugupealt dünaamilise duo. lõunavaheaegadel sööksime suhkruvatti ja vestleksime öökullidega. elust metsas, ja miks mitte ka karudest.
word of the day: man in het beerpak - mees karunahas
2 kommentaari:
ujuva karu uudist nägite? :)
http://www.virumaateataja.ee/617738/kalurile-ujus-meres-karu-vastu/
geniaalne, aitäh lingi ees! :) suplevatest karudest pole ma veel kuulnud. kunagi oli üks tobe karu, kes üle narva jõe venemaale ujuda proovis, aga meri on siiski teine asi.
Postita kommentaar