20. jaanuar 2021

Piia Präänik hiilib jälle (Täheke, jaanuar 2021)


Uus aasta, uued pahandused! Jumal tänatud, et isal on kodus Piia Präänik, kes kõik jamad lahendab.
Pildid joonistas Ulla Saar. Lugege värsket Tähekest!


 

Paul Prääniku salapärased augud

 

 

Piia ärkas ja lonkis elutuppa. Isa istus diivanil ja uuris sokki, hapu nägu peas. See käis nii, et isa käsi oli üleni sokis, ja soki otsas, seal, kus käivad varbad, olid hoopis isa sõrmed. 

 

"Jälle augud!" porises isa. "Igas mu sokis on auk. Kuidas see võimalik on?"

 

"Sokki tulevadki augud, see on normaalne," ütles Piia.  

 

"Ei ole, ma alles tõin nad poest. Kümme paari, kõik kollased, et segi ei läheks." Isa silmis läigatas võidukas helk.

 

"Võta siis järgmine," arvas Piia.

 

"Võta-võta," jorises isa. "Lihtne öelda! Võta ise!" 

 

Piia tõmbas isa sokisahtli lahti. Kommipaberite, pastakate, vorstitüki ja võidunud lipsu vahel lebas üksildane kollane sokk.

 

"Kõik ülejäänud on auke täis," kostis isa mornilt. "See oli viimane. Mis riik meil siin on, isegi sokke ei oska teha! Suva! Käin ilma!" Ta viskas soki aknast välja ja trampis paljajalu trepist alla. 

 

Piia läks oma tuppa ja sulges hoolikalt ukse. Siis avas ta riidekapi. Kleitide ja pusade vahel riidepuul kõõlus koi ja näris midagi, põsed punnis.

 

"Millega tegeleme?" küsis Piia karmilt.

 

"Ei mille..." Koi neelatas. "Khmm, ei millegagi."

 

"Sülita välja!" 

 

"Mesh... asi?" Koi neelas veelkord, midagi rändas mööda kõrisõlme alla.

 

"Ma nägin küll, mis sa isa sokkidega tegid."

 

Koi läks näost punaseks. "Nad lõhnasid nii värskelt. Silme eest lõi kollaseks, ma ei saanud muudmoodi, pidin proovima."

 

"Kõigist ühe ampsu?" kostis Piia karmilt. 

 

Koi tegi riidepuul tireleid.

 

"Halloo?! Miks sa üht sokki korraga ära süüa ei või?"

 

"See oli de-gus-teerimine," teatas koi. "Restoranides tehakse kogu aeg nii!"

 

"Meil pole mingi restoran, inimesed elavad siin," sõnas Piia. "Ja nüüd rikkusid sa isa tuju ära. Mis teeme? Sokke nõelud, ei nõelu?"

 

"Ei nõelu, mina ainult maitsen. Ma olen parasiit ja gurmaan! Kõige maitsvam on esimene amps." Koi viskas riidepuule pikali ja tõmbas kampsuni ette.

 

"Ma võin nõeluda," kostis äkki keegi. Piia tõstis pea. Kapiserval rippus ämblik ja hõõrus käsi. 

"Lao lagedale! Punun kõik kinni, nii et ükski kärbes ei köhi!"

 

Piia tassis kuhja kapi ette. Ämblik huilgas rõõmust ja hüppas sokkidesse. "Kui võib paluda, siis mul on ainult üks väike soov," kostus põrandalt.

 

Kui isa naasis, ei suutnud ta oma silmi uskuda. Lauaserval seisid terved sokid. "Piia, sina või?" rõõmustas ta.

 

"Ei, ämblik," kostis Piia. "Ja ta palus, et sa ta kärbsed rahule jätaks. Kui saaks nii, et ei püüa neid enam?"

 

"Saab küll," lubas isa ja tegi akna lahti. Kõik Papli puiestee kärbsed lendasid tuppa.

 

Ämblik istus samal ajal rahulolevalt laes, loendas kärbseid ja lasi kätel käia. Koile õhtusöögiks mõned sokid kududa, see polnud mingi probleem. Ta armastas kõiki olendeid: inimesi, parasiite, gurmaane ja eriti kärbseid.

Kommentaare ei ole: