18. jaanuar 2012

moodsa muinasjutu ainetel


hiljuti võtsid mind enda majja elama ühed kassid. ootused olid kõrgel! elu pidi saama muretu ja päikseline: pehmed ja lahked võõrustajad lippavad, võileib ja veiniklaas hambus, pakuvad teed ja klopivad enne magamaminekut patju. külaline pikutab diivanil ja võtab õhtuti soojendavaid kassikompresse külmetavatele pahkluudele. ah et kas läks täppi?

tutkit! kõik läks valesti! arvake, millisest külalisest sai kolme kassi ori, kes koristab ja õhtusöögiks liha hakib? olukord on nagu halvas muinasjutus. umbes nagu sellises:

naiivne külaline (vabalt võib olla, et blond, pestud ja viisakas) saabub elama ausate kasside lossi. lubatakse head elu ja mannavahtu, ohtrat batuudil hüppamist ja kommisöömist. kassid lasevad trepikäsipuudel liugu, luuletavad ja puhuvad ajaviiteks vilepilli. võib-olla tunnevad nad isegi et üht printsi, kes omab rääkivat hobust. hobune oskab ka karamelle võluda ja unejutuks raamatuid ette lugeda. veel peatub lossis tantsiv rebane ja palju lõbusaid oravaid. kõik kannavad uhkeid kostüüme. mitte keegi ei näksi!

tasahilju, kuid aina kriipivamalt hakkab avanema viisakate võõrustajate õudne varjukülg. öösiti kostab vannitoast kriuksumist ja haledaid karjeid. kassid on hommikuti halvas tujus, sakris ja näljased. kilavate silmade taga sädeleb verejanuline helk. rebast on öösiti näksitud ja trepikäsipuul on verepritsmed. mannavaht on otsas ja kastrulis on kellegi pikad mustad karvad.

printsi hobune mitte ei loe, vaid sööb raamatuid. batuudis on auk ja rebane ei saa haavade tõttu tantsida. kõik on erakordselt viletsas tujus. ots on peal nii pasteedi- kui juustuvõikudel. mandariinides on sadu seemneid. temperatuur muudkui langeb.

kolmandal nädalal saavad otsa kommivarud. keegi on teinud klaverisse pesa ning pobiseb ja puuksutab seal halvaendeliselt. oravad lebavad elutult põrandal ega läigi enam üldse. rebase haavas on mäda ja veremürgitus ronib mööda käppi südame suunas. kassid ehitavad mannavahukaussi staabi ja  põrnitsevad sealt terasel ilmel kõhnuvaid majaelanikke. päevast päeva hautakse uusi plaane, millises pajas oravaid, rebast ja külalist keeta. kellest saaks parima marinaadi?

lõpp on kiire: neljandal nädalal keedavad kassid kõduratest majaelanikest kuuma ja maitsva leeme. kõik linna elavad kutsutakse külla majasupile. kontidega mängitakse külmadel talveõhtutel doominot ja trips-traps-trulli. kui nad surnud pole, elavad kassid seal siiamaani ning käivad vahel linnas meelt lahutamas ja uut supiliha jahtimas. karv läigib.

kuna ohtlikke märke on mitmeid, plaanin lahkuda enne siinse muinasjutu õudset lõppu. juba õige pea tänan võõrustajaid nende külalislahkuse eest ja teen sääred. sel aastal ei keeda mind supiks ükski kass! mul on muud plaanid.

word of the day: sprookje - muinasjutt

4 kommentaari:

Killu ütles ...

Tervitused ka Amsterdami Tšehhimaalt! Linkimine sai teoks enne eksamit, kus ma terve õhtu sisustasin su ülivaimuka blogi lugemisega. Ja üldsegi mitte õppimisega. Teinekordki :)
PS siin võib varsti jälle pungi näksida, vihma kallab ja lumi sulab ühtlaseks mudaks.


Killu õllepealinnast Budweisist

Kairi ütles ...

eksamieelne prokrastinatsioon ja blogid käivad ikka kokku. vahel mõtlen, et kuidas küll vanasti õpiti, kui internet pidevalt lauanurgas ei meelitanud. loodetavasti läks kõik ikka hästi ja skoorisid kõrgelt :)

Anonüümne ütles ...

Sellest saaks ühe ägeda muinasjuturaamatu küll! Päriselt ka! Natuke liha luudele, suured värvilised hullumeelsed ja detailirohked pildid juurde ja valmis! Ja sadade seemnetega mandariinid peavad kindlasti jääma...Kristi

Kairi ütles ...

Mõttel on jumet! Õud-psühhodeelilistel ennemuistsetel juttudel oleks moodsate emo-laste seas kindlasti turgu.