INTERVJUU ⟩ «Lastekirjandus ei pea olema täiesti põrutuskindel!»
Nii nagu kurjategija pöördub väidetavalt peaaegu alati tagasi kuritööpaigale, pöörduvad kirjanikud – ning iseäranis lastekirjanikud – sageli tagasi oma kunagiste tegelaste juurde. Nii ka teie: äsjailmunud raamat on Piia Präänikule ja seltskonnale juba kolmas. Miks?
Präänikute maailm on mulle koduseks saanud, nii et küllap jätkan, kuniks elaani jätkub. Tegelased ei lase samuti lõa otsast lahti, nad on nagu kassid, kes klopivad hommikul uksele ja tuletavad meelde, et on aeg lemmikuid hooldada. Pealegi oli Piial viimane aeg kooli minna. Kolmas raamat räägibki tänapäeva koolielu sekeldustest, kuigi Präänikutele omase kiiksuga. Aga kindlasti ei kasva Piia suureks ega lähe ülikooli või pärast tööpäeva jõusaali kangi tõstma. Ka muumitrollidest ei saanud arvukate raamatute jooksul pagareid või pensionäre, püüan vastata samaga.
Mida tähendab lastekirjanikule kirjutada järjestikku kolmas teos samast sarjast? Mis on lihtsam, mis raskem?
Atmosfääri ja maailma loomine on hõlbus, sest on suuresti varasemast valmis. Samuti tunnen lähedalt tegelasi – millegipärast on nad pühendanud mind oma siseelu kaemustesse. Peamurdmist nõuab pigem vaatenurk, kust uut lugu punuma hakata, aga õnneks pakub tänapäeva elu piisavalt sõgedust. Pole tarvis muud kui lahtiste silmadega ringi käia ja vaadata õhtuti «Aktuaalset kaamerat»! Väga lõbustav on punuda Piia lugudesse ühiskondlikke tobedusi, aga ka argipäevaelu, mis on alati värvikam ja naljakam, kui esmapilgul tundub.
Kui kaugele saab lastele kirjutades argielu sissetoomisega minna? Minu lapsepõlves näis lastekirjanike hulgas justkui valitsevat eeldus, et lastele kirjutatu peab olema võimalikult muinasjutuline – ehk elukauge. Kas lapsi on vaja tegelikkuse eest kaitsta?
Valik on kirev ja mõned lapsed eelistavad realistlikke lugusid, teised pigem fantastikat, kuhu tavaelust põgeneda. Lasteraamat võiks igal juhul last toetada ja aidata tal ümbritsevat mõista, miks mitte pakkuda ka samastumisvõimalust. Tõsiseid teemasid pole vaja karta, pigem on küsimus, kuidas neid käsitleda. Põhjamaades ilmub ohtralt lastekirjandust, mis tegeleb raskete teemadega, nagu lähedase kaotus, vanemate lahkuminek, üksindus, mure keskkonna pärast.
Kõigest on võimalik rääkida soojuse ja osavõtlikkusega, isegi huumoriga, ja selline raamat võib olla suureks abiks. Samamoodi on tarvis ka helget ja lõbusat lugemist, aga see ei pea olema põrutuskindel. Mulle endale meeldib üliväga keerata päriselule peale absurdi ja fantaasia vint, kõik on just nagu päris, aga nihkes, värvilisem ja rokkivam. Moraalilugemine on ka üks õudne asi, õpetussõna võiks pigem olla tekstiülene. Ma ei hakka ju kirjutama lauseid nagu «PALUN SÖÖGE JUURVILJU» või «ÄRA NOKI NINA» või «DAAMIDE NÄPISTAMINE LÕPETADA».
Tean, et käite sageli noorte lugejatega kohtumas. Kas või kuivõrd on neilt saadud tagasiside suunanud teie loomingulisi otsuseid? Või muutnud koguni varasemaid arusaamu lastekirjanduse võimalustest ja vajadustest?
Lastest kriitikud on väärt liik, mõni selline kuluks igale kirjutajale lauaservale ära. Saab kohe teada, mis meeldib, mis mitte, mida välja rookida, aus reaktsioon on tänuväärt asi. Tagasiside põhjal ma teadlikult eelistusi ei muuda, küll aga korjan koolides hoolega komprat ja ideid – mis ripakil, see ära!
Kohtumiste põhjal on ka selgesti näha, et iga lapse jaoks on kusagil talle oluline raamat, see tuleb lihtsalt üles leida. Agarast unejutukuulajast võib vabalt saada lugev täiskasvanu, talitsege oma sisemist laiskvorsti ja lugege ette! Soovitan eeskuju võtta näiteks Piia isast Paul Präänikust, kes luges tütrele ette kõike, sealhulgas jalkauudiseid ja kasutusjuhendeid, kuidas lampi paigaldades mitte elektrisokki saada.
Mida lohutavat ütlete sellistele lugejatele nagu mina, kes on veidi nördinud, et Piia Prääniku kahe esimese loo tähttegelaseks tõusnud noorpoliitik Siim Susi on seekord natuke teenimatult sellest loost välja kirjutatud? Kas püüdsite kirjutades seda kaotust teadlikult millegagi-kellegagi kompenseerida?
Muretsemiseks pole põhjust – Siim Susi puhkab pisut jalga ja naaseb kindlasti, las kogub vahepeal materjali. Tõstsin vahelduseks rambivalgusesse ka teisi ametimehi, selles raamatus külvab segadust näiteks meedia. Uudishimuliku reporteri küüsi sattumine võib tuua kaasa tülikaid tagajärgi, võite lõpetada näiteks nagu mina, vastates nördinud ajakirjaniku küsimustele! Aga tõsiselt rääkides, sõna jõud ja selle mõju on kolmanda raamatu fookuses küll. Kuidas hoida end ja oma kalleid? Hea sõna võib päästa päeva.
Mulle on selle seeria raamatute puhul meeldinud lisaks tekstile väga ka pildid, mille autor on Ulla Saar. Kuidas teie koostöö välja näeb?
Mina kirjutan loo valmis ja siis asub tööle Ulla, kunstniku loomeprotsessi ma ei sekku. Raamatutest räägime muidugi omajagu, eriti pühapäevahommikuti lemmikkohvikus, kütteks kommid ja kohv. Sarnane kirjanduslik maitse ja huumorimeel käivitab hea sünergia. Tavaliselt näitab Ulla pilte juba töö käigus ja rõõmustan alati mõne nutika vaatenurga üle, mille ta on välja haudunud.
Ulla loob illustratsiooniga lisatasandi, mis lisab vürtsi ja laiendab lugu, vihjab enamale, kui tekstis kirjas, ja on sageli väga naljakas. Lisaks Piia-lugudele hakkame uuest aastast punuma lastejutte ka ajakirjale Pere ja Kodu.
Olete end tõestanud ka täiskasvanutele kirjutades. Teie jutt «Relaps» võitis 2018. aastal Loomingu aastapreemia, mullu olite kogumikus «Eesti novell 2020» esindatud jutuga «Ümbermäng». Miks te pole rohkem täiskasvanutele kirjutanud? Kunas on oodata esimest jutukogu või romaani?
Kuidagi ei tahaks lastele kirjutamist jätta, et veeta mitu aastat täiskasvanute romaani otsas marineerides, aga ei saa salata, et selline mõte on aeg-ajalt pähe torganud küll. Kui Präänikud mind oma kambaga mõneks ajaks puhkusele lasevad, vaatame edasi.
Arvustus: Tsaumisteed, Piia Präänik?
Krista Kumberg, lastekirjanduse uurija
Sõbrad ei jäta üksteist maha. Kui on pahasti, tuleb rääkida. Kellelegi ei tohi liiga teha. Teistmoodi ongi hea. Taolisi tõdemusi manustab Kairi Look lugejatele lõbusa lastejutu ladusa kulgemise käigus nagu muuseas.
Kas teadsite, mis valitseb koolis suvevaheajal? Üleüldine tüdimus, vaat mis. Tolm igavleb kapiserval, gloobus näitab tahvlile keelt ja kalender nokib nina. Kõik ootavad lapsi kooli. Sellisest teadmisest kantuna algab Kairi Loogi kolmas raamat Piia Präänikust. Piia läheb esimesse klassi, leiab uusi sõpru ja kohtab üht iseäralikku olevust.
Koolielust kirjutatakse meil lastele mitu korda vähem kui lõbusatest ja nunnudest fantaasiaolenditest. Kairi Look on need kaks teemat kokku põiminud. Tema lähenemine koolielule (nagu ka kõigele muule) on üdini positiivne ja humoorikas, tõepärane ning samas on põhjust raamatu iseloomustamiseks kasutada sõnapaari «maagiline realism». Kappi pandud küpsisest saab kolm küpsist, kapp ise ilmub ja kaob, nagu ka onu Vello külapoe juures, ning kass võib vabalt autorehvid puruks lõikuda, kui keegi on tal üle saba sõitnud. Loomulik ju!
Veidrad täiskasvanud
Autor annab pildi sellest, milline kool ja klass olema peaksid: lahke, tark ja noor õpetaja, õpilaste seas pole kedagi, kes oleks ebasõbralik või kiusakas, õpitakse ja käiakse koos huvireisidel. Koolilugudele iseloomulikult tähistatakse kalendritähtpäevi ja raamatu lõpuks on jõulud käes.
Autoril on õnnestunud nappide joonte ja põgusate (aga järjekindlate) vihjetega luua mitu naksakat karakterit. Piia on jätkuvalt pipilik, Anna heas mõttes kõige «preilim», Uku looduse ja keskkonnahoiu teemadega hästi kursis, Markus (arvatavasti «spektriga») väga faktitark ning arvudega sina peal jne. Ukraina päritolu on oma jooned andnud Aleksile, kärgperendus Liisa-Lottale. Kokku saab vahva kamp uudishimulikke ja ettevõtlikke lapsi, kes on valmis vastutust võtma ja hoolt kandma nii võõra olendi kui ka lapsemeelsete täiskasvanute eest.
Täiskasvanud on Loogi raamatus ikka väheke veidrad. Lapsed suhtuvad neisse üksjagu patroneerivalt. Nagu oleks rollid vahetusse läinud! Võta või Liisa-Lotta kolm vanaema ja Piia isa. Eks selline äraspidisus annab võimaluse lugejal end mõistliku ja võimekana tunda. Välismaalasi kujutab autor järjekindlalt sooja huumoriga.
Sõnasööbiku sünd
Piia eelmises raamatus sai nalja kanadalasest Jackiga, siin on Anna prantslasest isa see, keda kohalikud kombed kohutavad. Keegi pole päriselt paha. Ainus ebasümpaatne tegelane on sensatsioonihimuline teleajakirjanik Bobi Berens. (Eelmise Piia loos oli selleks noorpoliitik Siim Susi, keda ka selles raamatus meeles peetakse.) Kuid üldjoontes on tegemist lottelikult vägivallavaba looga. Huumor ja põnevus sünnivad ootamatult hoopis muudest allikatest kui konflikt ja vastandamine. Linnuvaatluspäev, kontsert ja isadepäeva öömatk on ootamatuid pöördeid ja nalja täis, aga ka see, mida autor öelda tahab, tõuseb esile.
Kuid nüüd raamatu teise nimitegelase juurde. Hämmastav, et ikka veel on võimalik välja mõelda üha uusi fantaasiaolendeid oma eripärase näo, iseloomu ja looga. Näib, nagu oleksid kõikvõimalikud Pätud, näpsud, snupsid, pokud, nüffid, nunnikud ja muudsorti tegelinskid juba tee kirjandusse leidnud. Oma raamatutegelast luues on autor kokku seganud mõnusa präänikutaigna – lilla Krõlli välimusega tüübis on paras annus Karlssoni enesekindlust ja -kesksust ning täitmatut magusaisu.
Talle on antud Donald Bisseti tiigri toitumiseelistused. Tiiger sai söönuks juttudest, Sööbik paberile kirjutatud toidunimedest. Nagu Viplala, on temagi n-ö pagulane. Sõnasööbikute kuningriigis ei maitsenud Sööbikule nr 186 Kunni sõnad (kuivanudsaisorrijuustsaiotsa ja kõrbenudpiimasuppagasööikkagi näiteks), nii ta jalga laskis, sattus esmalt trükikotta ja sealt kooli. No ja lõppeks, eks tema (liigi?) nimigi on Thorbjörn Egneri raamatu kaanelt tuttav. Vihjeid-viiteid-tsitaate leiab lastekirjandusega sina peal olija raamatust küll ja veel.
Kesklinna kooli 1. a klass võtab enesele südameasjaks hoolitseda sõnasööbiku eest: nad toidavad teda ja otsivad talle turvalisemat kodu kui õpikukapp klassis ja kaitsevad pealetükkiva ajakirjaniku eest. Sööbikule ei sobi ei teater, mets, talu, Iloni Imedemaa ega peatu ta ka pikemalt räppar Kukimuki kodus. Vastu uutele seiklustele, lubab loo lõpp arvata.
Kairi Look on üks helgemaid ja vallatumaid autoreid meie lastekirjanduses. Tema kaheksas raamat (ja kolmas Piia Präänikust) vastab ootustele ja paneb soovima, et ta õige pea üheksanda raamatu välja annaks. Ah jaa, mis on saanud Piia sõbrast Villemist ja «kohutavatest» kolmikutest, kes eelmises Piia Präänikus tegutsesid?
