1. juuni 2020

Kõige õigem ema (Täheke, 5/2020)

selline lugu ilmus emadepäeva puhul maikuu tähekeses. kõik emad on kõige õigemad!

pildid joonistas anu kalm. toredat lugemist!






Lapsed istusid kööginurgas ja mängisid kodu. Täna oli peres neli liiget: Kaspar, Marta, Oskar ja Liis.

"Ma olen isa," hüüdis Kaspar.

"Ma võin laps olla," ütles Marta.

"Ole sina siis teine laps," sõnas Oskar Liisile. "Ja mina olen ema."

"Mismoodi, ema?" küsis Liis. "Sa oled ju poiss, nii ei saa."

"Just saab. Mu ema on kõige suurem ja tugevam!" 

Liis mõtles järele. "Emad ei ole suured, emad on pehmed ja ilusad."

"Aga minu ema on suur," ütles Oskar. "Kui ta praegu tuppa tuleks, ulatuks ta pea laest läbi. Ta lööks sinna suure augu ja võiks meid kõiki üles võimlasse tõsta."

Liis vaatas lakke. "Ära valeta," hüüdis ta. "Ükski ema pole nii tugev. Isegi minu isa pea ei ulatu sinna üles." 

"Sinu isa on väike könn," kostis Oskar. "Hakkame nüüd mängima. Tere, lapsed! Täna ehitame onni!" Ta haaras võimlemismati servast.

"Su enda isa on könn!" solvus Liis. "Ja emad ei ehita onni. Emad teevad patse ja küpsetavad kooke. Nad on targad ja lõhnavad hästi." Ta marssis minema.

"Minu isa teeb küll häid kooke," ütles Kaspar tasa, kui nad onni ehitasid. 

"Ja minu isa oskab patsi punuda," lisas Marta. "Tal on selle jaoks sahtlis üks pilt, kus on näha, kuidas salgud käivad."

Onn sai peagi valmis. Isa, ema ja laps istusid sisse. "Kas kutsume Liisi ka?" küsis Kaspar. "Me võiks mängida, et onn jääb tormi kätte ja me peame üksteist päästma." Ta kõigutas onniserva. See kõikus ohtlikult.

"Kutsume," noogutas Oskar ja ronis välja. Ta  jõudis vaevu sammu teha, kui uksele ilmus hiiglasuur naine. Ta oli dressides ja tal oli krunn peas, see ulatus peaaegu laeni.

"Me läheme täna varem," seletas naine õpetajale. "Korvpalli meistrikad käivad, meil on poolfinaal. Ma võtan Oskari kaasa."

Õpetaja Rasmus jõllitas ema ja siis enda käsivarsi. Ta polnud ammu trennis käinud. "Muidugi," pomises ta. "Soovin edu."

"Ole meheks," rõõmustas ema ja lõi õpetajale matsu selga. Siis haaras ta Oskari kaenlasse ja tõstis poisi õlgadele. "Noh, paharet, oled valmis?"

Oskari pea koksas vastu lage. "Valmis!" itsitas ta. "Hoidke kõik mu emale pöialt!"

Lapsed ja õpetaja Rasmus noogutasid sõnatult. "Olge tubli," soovis Liis.

"Mitte tubli, vaid tugev," ütles Oskari ema, kükitas ja lõi Liisiga plaksu. Tüdruk nuusutas. Oskari ema lõhnas väga hästi. Võib-olla ehitas ta tõesti onne ka.



28. mai 2020

õpetaja ei viitsi enam (Hea Laps 4/2020)

siin on lugu Hea Lapse ajakirja aprillinumbrist.  tervitan sellega kõiki vingeid õpetajaid ja õpilasi! 

laiselge mõnuga! ilusat suve! :)



Õpetaja ei viitsi enam


See oli reedel kell kolmveerand kaks: õpetaja ei viitsinud enam. Ta oli kakskümmend aastat koolis töötanud ja tal oli kopp ees, kõrini, mõõt täis, villand, siiber. Teate seda ütlust, et rumalaid küsimusi pole olemas? Johhaidii!, naeris õpetaja, lolle küsimusi on maailm täis. Ole ainult mees ja hakka õpetajaks! Siis näed kohe.

Õpetaja istus laua taha ja mõtles, kas peaks direktorile ka ütlema. See tundus ajaraisk - kui ta enam välja ei ilmu, saavad ju kõik aru, et ta ei käi enam tööl. Õpetaja arvutas, et ta oli kahekümne aasta jooksul vähemalt sadu tunde direktoriga rääkinud, vast aitab kah? Ülejäänud aja ta õpetas, parandas töid ja vastas küsimustele, mis olid põhiliselt lollid. Ei, otsustas õpetaja: hiilin minema ja tagasi ei tule. 

Ta pakkis just joonlaudu kotti, kui helises telefon. Õpetaja põrnitses seda pikalt. 

TIRRRR, helises telefon uuesti. TIRRR TIRRR TIRRR.

Õpetaja ohkas ja võttis toru. "Rästikute kasvatus," ütles ta.

"Oi, vabandust," kostis torust. "Ma otsin Kesklinna kooli. Vale number, nägemist."

Õpetaja pani toru rahulolevalt hargile ja haaras tahvlilt kriidi. Selle võtab ta mälestuseks, aga enne: sõnum lastele, et neile öelda, mis ta neist arvab.  

Ta tõmbas just ranitsat selga, kui kõlas koputus. Õpetaja ei lasknud end häirida, uks oli lukus. Ta ronis kaksiratsi aknalauale. Vasak säär oli juba väljas, kui võtit keerati. 

See oli koristaja. "Kuhu te lähete?" 

Siis märkas ta tahvlil õpetaja teadet. "Kas teil häbi pole? Tulge kohe tagasi ja kustutage see ilgus ära," käskis ta. 

Õpetaja punastas ja istus aknalauale. "Ma tahan puhata. Ma ei jaksa enam õpetada."

"Aga lapsed? Kes neile siis korrutustabelit õpetab?" küsis koristaja karmilt. 

"Tahaks tööd, kus näeks rutem tulemust," ohkas õpetaja. 

Koristaja silmad välgatasid. "Lihtsamat tööd ja tulemust? Kui ruttu?"

Järgmisel nädalal tabas lapsi üllatus. Neid ootas klassis uus säravsilmne õpetaja. Ta oskas arvutada sama hästi kui eelmine ja seletas suurepäraselt. Lapsed said otsekohe aru: 

1) millal toimub imeline pidurdamine enne verist kokkupõrget, kui 2 rongi 650 koristajaga asuvad teele Tallinnast ja Tartust kiirusega 90 km/h, või

2) kaua läheb aega, et kustutada laudadelt 30 spikrit, kui ühe spikri kustutamiseks kulub 18 sekundit

Tal oli ainult üks miinus: ta ei sallinud kriiditolmu. Õnneks oli koolis uus koristaja, kes pühkis selle kokku kiiremini kui välgulöök (0,2 sekundit).

Ainult korrutustabel, mille lapsed sahtliserva olid kirjutanud, kadus jäljetult. Keegi oli selle ära kustutanud. Tuli õppima hakata.



26. märts 2020

blokaad ja kärbsed

lugesin just suurepärast intervjuud aleksei turovskiga, kes soovitab kõigil maha rahuneda ja kärbseid vaadelda. väärt nõu! jutu ajal vaatles aleksei ka ise kärbest ja leidis ta seljast seened.

sellise suurepärase hobi juures ei pea muretsema isegi ressursi pärast, kärbseid jagub kõigile. kel kärbes vaadeldud, võib vaadelda varest, naabrit või peikat - ja seda kõike täiesti tasuta. aleksei ütleb küll, et tal on luup alati taskus, aga naabri vaatlemiseks pole isegi seda tarvis. suurepärane harrastus kitsastes oludes, taskukohane, huvitav, hariv!

mina võtsin igatahes alekseid kuulda, joon kohvi lõpuni ja asun kohe vaatlema, mida naaber teeb. eile olid tal sinised trussikud, aga täna hallid, täppidega. nagu peaminister ükspäev tabavalt ütles: eestis on alati olnud tugev naabrivalve ühiskond. üheskoos saame me kõigest üle! kärbsed aitavad meid.

igale kärbsele oma vaatleja! igale vaatlejale oma kärbes! ja naaber.

29. jaanuar 2020

Uus raamat: PIIA PRÄÄNIK JA BANDIIDID

kuku, nunnud, head uudised! mul sai valmis uus raamat "Piia Präänik ja bandiidid", mis on järg loole "Piia Präänik kolib sisse" (seda saate muuhulgas kuulata ERR-i õhtujutu äpist).

lahedad pildid joonistas ulla saar, toimetas priit põhjala, kirjastas tänapäev. saab nalja, saab nutta, tehakse vempe, tehakse head.  lugu ise on väikest viisi kriminaalne. ja loomulikult süüakse kooke, präänikuid, küpsiseid, iiriseid ja viinereid!

panen teile tutvustuseks kaasa kaks esimest peatükki.
toredat lugemist! olge vinged!

ps: raamat valiti 2019. aasta kultuurkapitali lastekirjanduse auhinna nominendiks ja tartu lapsepõlve auhinna kandidaadiks. rõõm!



kajastusi:
postimees
ERR-i video
kaupo meiel terevisioonis
vikerraadio kirjandussaade "loetud ja kirjutatud"
IDA raadio
intervjuu rahva raamatule
lugemissoovituse blogi
tartu linnaraamatukogu blogi head lasteraamatud
bukahoolik
goodreads
sirp 2019. aastal ilmunud lastekirjandusest
tartu postimees


1. Üllatus

See juhtus veebruaris, enne vastlapäeva. Oli nii külm, et isegi  lumekakud läksid puuõõnde sooja. Maja taga lõdises kuuskümmend  lumememme ja ootas sula, et ujuda lõunasse. Õue  minnes jäätusid silmamunad. Jääkarud saatsid kaastundeavalduse ja konserve. Ameerika president ütles raadios, et näete, könnid, mingit kliimasoojenemist pole. Isegi suusatajad  ei teinud pakasega trenni, vaid mossitasid kodus ja tüütasid naist. Aga Piiat ja vanaisa külm ei seganud. Nad istusid köögis ja värvisid mune. 
                  „Ja üldsegi, kes ütles, et mune värvitakse ainult lihavõtete  ajal?” kostis vanaisa.
                  „Kas president?” küsis Piia. 
            „Ei, tema valvab, et ministrid vempe ei teeks. Viisteist kelmi, kõik hauvad pahandusi.” Vanaisa ajas keele suust välja ja maalis munale konna. See tuli natuke peaministri nägu.
            Kogu Präänikute köök oli mune täis. Neid vedeles sahtlis, lillepotis, külmkapi all ja muidugi köögilaual, kus seisis terve munamägi. Lae all lambi otsas kõlkus kass Nuustik – teda huvitasid viinerid, mitte munad. Ta tegi just vorstikausi suunas  hoogu, kui uks kolksatas. Esikus sosistati. Piia hüppas püsti.
            „Kuidas läks? Mis nad ütlesid?”
            Ema-isa olid rohelised nagu vanaisa konn. „Mis need veel  on?” jõllitas isa mune.
            „Konnakesed!” hüüdis Piia. „Nagu emal kõhus.” 
            Ema vajus toolile, näost ära, ja silitas hajameelselt Nuustikut. 
            „Mida arst ütles? Kas kõik on ikka hästi?” küsis vanaisa tasa.
            Isa neelatas ja toetas käed ema õlule. „Seda et ... meil on  uudiseid.”
            „Uudiseid?” vajus vanaisa istuma. „Ega ometi jälle ...?” 
            „Jah, mis nad ütlesid? Kas poiss või tüdruk?” küsis Piia.
            Ema hõõrus murelikult kõhtu ja naeratas nõrgalt. 
            „Kolmikud,” ütles ta siis.
            „Kolmikud!” ahhetas Piia. 
            „Kolmikud,” noogutas isa. „Ise tegin!”
            Käis kõva kolks. See oli vanaisa, kes minestas. Ta oli siruli põrandal ega liigutanud üldse.


2. Uudised levivad

„Õumaigaad!” hüüdis Jack Kanadas ja jäi põrutavat uudist kuuldes täitsa vait. Telefonist kostis ainult piiks ja katkendlik toon. Siis helistas ta tagasi. „Vabandust, mina ehmatasin. Mismoodi, ei üks laps? Kas Maia ikka hästi?”
            Piia noogutas. „Hästi jah. Tal on neid kõhus lihtsalt kolm tükki.” 
            „Zuperuudis, lõpuks ometi!” juubeldas Jack. „Ei tea, kas  tuleb kaks õde ja vend? Või kolm venda? Üks õde, kaks vend?”
            „Me vedasime vanaisaga kihla,” ütles Piia.
            „Tuleb kolm õde, tark ja kaval,” sõnas Jack kindlalt. „Tüdrukud on mu lemmikud.”
            Jack oli ülakorruse Mirjami peika ja Piia suur sõber. Ta oli  pärit Kanadast, aga Mirjami juures meeldis talle rohkem. „Kogu aeg tahaks kallistada,” ütles ta ise ja käis külas nii tihti, kui sai. Lisaks armastas Jack üle mõistuse karusid, see oli tal Kanadast  külge jäänud.  Tulevikus plaanis ta hakata neid loomaaedadest vabastama. Kõige rohkem armastas Jack aga mett. Tal oli oma purk alati kaasas, ta jopel oli selle jaoks eraldi tasku.
            Jack köhatas toru otsas. „Aga kuule, mul ka uudis on!” 
            „Mis uudis?” küsis Piia.
            „Ma luba sain, eluks Mirjami juures! Mina varsti Eesti tulen!” 
            Piia kiljus rõõmust. Siis kiljus Jack. „Mina kohe kohal, kui  odav lennuk lendab,” lubas ta.
            Ja tõesti, Jack ei luisanud. Ta saabus aprillis esimese soojaga. „Nagu rändkurg,” ütles ta ise.
            Mirjam ja Piia ootasid teda lennujaama väravas. See kestis kohutavalt kaua. Kõigepealt oli seinal kiri „LEND HILINEB”, siis „MAANDUS” ja lõpuks „SAABUNUD”. Ja siis Jack tuli –  kõige ees ja jooksuga, juuksed sassis, kannul piirivalvur ja koer. Ta kargas üle võre ja haaras Mirjami kaissu. „Tšaumisteete! Kallistame, tüdrukud!” 
            „Vabandage,” kostis järsku range hääl. Jack pööras pead. Need olid valvur ja koer.
            „Dokumendid, palun. Kus on teie pagas?” 
            „Mina kõigepealt kallistama tulin,” seletas Jack. „Vabandage väga, mina igatsesin oma pruut ... Ooo!” 
            Koera nähes lõid Jacki silmad särama. Ta kükitas ja kratsis teda kõvasti külje pealt. Koer viskas selili ja mõmises mõnust.
            „Ärge puutuge, ta teeb tööd,” keelas valvur.
            „Mis töö ta teeb?” küsis Jack huviga. „Kas temal palju töö? Kas see raske töö? Minul väga raske töö, mina IT-mees.”
            „Lõpetage naljad,” ütles valvur ja heitis pilgu Jacki passi.  „Tere tulemast Eestisse,” sõnas ta lahkemalt. „Teie kohver on  pagasilindil.”
            „Mina tänan! Meeldiv tutvuda!” lehvitas Jack valvurile. „Ja  tervita oma naist ka!”
            Kohver käes, sõidutas Mirjam Jacki ja Piia autoga koju. Kogu linn juubeldas hiirekõrvus, linnud vidistasid, teed tolmasid. Jack pistis pea aknast välja, lehvitas möödujaile ja hõikas kõigile: „Tere, eestlased!” Kui Papli puiestee paistma hakkas, ei jaksanud  ta enam oodata. Ta kangutas ukse lahti ja kargas sõitvast  autost välja.
            „Hull peast! Kuhu sa lähed?” hüüdis Mirjam, aga Jack ei peatunud. Ta lisas tempot ja kadus nurga taha. Kui Mirjam hoovi keeras, oli Jack juba seal ja kallistas kastanit.
            „Eesti inimesed! Eesti puud!” hõikas ta. „Zuur tervitus, Jack  on siin!”
            Keegi ei tervitanud vastu, vaid allkorruse kardinad liikusid tasa. Siis avanes välisuks ja välja volksas Nuustik. Ta hõõrus end vastu Jacki karvaseid sääri, kui kostis haugatus. Mirjami 
kolmanda korruse aknale ilmus bernhardiin ja kloppis erutunult klaasile.
            „Parun!” hüüdis Jack. „Mina sulle Kanada kaneelirull tõin! Suur kott! Mina kohe tulen!” Jack lehvitas saiadega ja Parun lömastas klaasi rammides peaaegu nina. Nuustik sulges häbiga  silmad. Nemad, kassid, ei langenud kunagi nii madalale. Väärikus enne ja viinerid pärast – see oli kasside stiil.

Jack haaras kohvri kaenlasse ja võttis Mirjamil käest. Kõik oli nagu vanasti: kollane välisuks ja kägisev trepp, lambi otsas pikutavad kärbsed ja trepi all magavad lestad. Teisel korrusel, Piia ukse taga, pani Jack kohvri maha ja limpsas ärevalt keelt.        
            „Noh, näeme,” sõnas ta äraolevalt. „Me viime asjad üles. Mina Parun tere ütlen ja siis alla tulen. Millal ema-isa kodus?”
            „Tavaliselt poole ...” alustas Piia, aga juba kihutasidki Jack ja Mirjam trepist üles, kolm astet korraga.     
            „... kuue paiku,” lõpetas ta. Uks paukus. Piia lasi kassi tuppa  ja asus ootama.
            Kõigepealt pistsid nad nahka õuna ja kaksteist lihapalli. Kuidas ühe kassi sisse küll nii palju liha mahub, mõtles Piia, aga võib-olla oli see treenimise asi. Näiteks isa sisse mahtus ka väga palju sööki, ema imestas selle üle kogu aeg. Hommikuti pistis isa nahka terve koorma toitu: putru, tomatisaiu, pasteeti ja mune. Kõik kadus nagu musta auku, ta isegi ei mälunud. Piia oli oma tubli isa üle väga uhke. Ta lihtsalt oli kõiges andekas.
            Pärast einet luges Piia raamatut ja Nuustik pikutas vanemate  voodis. Jackist polnud ikka jälgegi, ka õhtuks mitte, kui ema-isa tulid. Kui Piia järgmisel hommikul uksekella lasi, ei teinud samuti keegi lahti. Jack ja Mirjam ei võtnud isegi telefoni. Nad olid kui õhku haihtunud.
            „Äkki valvur võttis ta loa ära ja saatis Jacki tagasi ...” sosistas Piia õhtul isale.
            „Ära muretse, Jack seab end lihtsalt sisse.” Isa puges Piia kõrvale ja voltis ajalehe lahti.
            „Eesti-Soome kohtumine oli tasane ja lõppes rahumeelse viigiga,” luges ta unejutuks. „Ilm oli palav, väravaid ei löödud, lisaaeg jäeti ära, et rutem koju saaks. Teisel poolajal tegid väravavahid uinaku, vahepeal käidi ujumas. Ründajad leidsid platsi servast tatikaid, neist valmis maitsev kaste. Järgmine matš ...”
            Ajaleht pudenes põrandale. Piia ja isa magasid.

22. jaanuar 2020

piia ja oravad, keda polnud (täheke 10/2018)


2018. aasta oktoobris ilmus tähekeses selline lugu. ka praegu on väljas suurepärane oravahooaeg, rääkimata sellest, et śokolaadipähklite ja harry potteri hooaeg on ju kogu aeg! head lugemist!

pildid joonistas kunstnik lucija mrzjak, kes on pärit zagrebist, aga elab tallinnas.


7. jaanuar 2020

2019 raamatutes

nonii, nunnud, siin on tänavune nimekiri! eelmise aastaga võrreldes lugesin kriminaalselt vähe lastekirjandust, aga see-eest kirjutasin ühe ise, ka kriminaalse loo nimega "piia präänik ja bandiidid". tõlgete poolelt ilmusid "lennujaama lutikad ei anna alla" läti ja vene keeles, "piia präänik kolib sisse" soome keeles, "leemuripoeg ville teeb sääred" leedu keeles. lemuriukas vilius! mitte midagi ei saa aru!

vaieldamatud lemmikud olid seekord george saundersi "Fox 8" (rääkivad rebased!), urmas vadi "ballettmeister" (tantsivad mehed! rongid! kaerajaan!), helen simpsoni novellid, narine abgaryani "manjunja" (täitõrje, kuidas saada lukus keldrist kätte vein), indrek koffi/mildebergi kaunid raamatud nii seest kui väljast, mudlumi "poola poisid" (hingestatud noorus, praetud munad), david foster wallace'i "teatavate piiride poorsusest" (basseinid), tove janssoni "fair play" (kuidas kooselus ellu jääda) ja uued lempar-autorid ariana harwicz, emilie pine, garth greenwell, cynan jones, fleur jaeggy. lasteraamatutest pakkus unustamatu elamuse mns gahrtoni "kaevame vanaema üles!" hädavajalikud nipid eluks, mis kuluvad ühel hetkel ära absoluutselt igaühele! lisaks taasavastasin maakodust kunagise  lemmiku "lõvi ja lohe" (dagmar normet), mis on üks vingemaid ja meeleolukamaid tallinna vanalinnast jutustavaid raamatuid ega ole aastatega üldse vananenud, kuigi tegevus toimub - üllatus-üllatus! - mitusada aastat tagasi. savi see tenet, christopher nolan! tee parem sellest film!

head uut raamatuaastat kõigile! ja kui midagi täiesti peadpööritavalt head loete, siis ärge ahnitsege ja sheerige kama! vinget uut!


scott f. fitzgerald: siinpool paradiisi
saki: sredni vashtar
saki: küdooniapuu
indrek koff: vana laul
indrek koff: poeem
indrek koff: saja rahva lood
john irving: garpi maailm
george saunders: fox 8
eva hoffman: how to be bored
chimamanda ngozi adichie: we should all be feminists
chimamanda ngozi adichie: half of a yellow sun
merete mazzarella: vanaemadest ja lastelastest
jan kaus: kui mina ei ole mina
astrid lindgren: samuel august sevedstorpist ja hulti hanna
arthur japin: võrratu puudus
tove jansson: suveraamat
peter mayle: prantsuse naudingud
peter høeg: elevanditalitajate lapsed

veiko märka: elu on sõna
sveta grigorjeva: american beauty
sally rooney: conversations with friends
sally rooney: normal people
urmas vadi: ballettmeister
urmas vadi: rudolf allaberdi testament
urmas vadi: lendav laev
martin algus: midagi tõelist
kjell westö: terendus 38
kjell westö: väävelkollane taevas
janar ala: ekraanirituaalid
david foenkinos: henri picki müsteerium
jean-philippe toussaint: vannituba
chinua achebe: kõik vajub koost
tõnu õnnepalu: pariis
anu elmer-ehin: minu śveits
helen simpson: hey yeah right get a life
helen simpson: cockfosters
david foster wallace: teatavate piiride poorsusest
narine abgaryan: manjunja
eugen ruge: kahaneva valguse aegu
jhumpa lahiri: interpreter of maladies
joonas sildre: kahe heli vahel
andrei hvostov: kirjad maarale
katherine mansfield: miss brill
sheila heti: motherhood
jostein gaarder: apelsinitüdruk
ottessa moshfegh: my year of rest and relaxation
peedu saar: pascual
reet klettenberg: minu ungari
sigrid suu-peica: minu horvaatia
ilya ilf: kolumbus kinnitab otsad
pajtim statovci: minu kass jugoslaavia
ivica prtenjaća: the hill


sarah winman: plekkmees
kate chopin: a pair of silk stockings
edith wharton: kuupaiste heiastused
aleksandar hemon: the book of my lives
slavenka drakulić: cafe europa
dubravka ugreśić: the ministry of pain
evelyn waugh: peotäis põrmu
evelyn waugh: pommuudis
frédéric beigbeder: oona & salinger
rachel cusk: arlington park
kristiina piip: minu dublin
joanna rakoff: my salinger year
emilie pine: notes to self
garth greenwell: what belongs to you
andrus kivirähk: sinine sarvedega loom
anne enright: babies
david vseviov: elulugu. kaks esimest nädalat
taffy brodesser-akner: fleishman is in trouble
erling kagge: silence. in the age of noise
john berger: the red tenda of bologna
mudlum: poola poisid
peter handke: kirjaniku õhtupoolik
cynan jones: three tales
cynan jones: the long dry
willem frederik hermans: an untouched house
olga tokarczuk: maailma kõige inetum naisterahvas

fleur jaeggy: sweet days of discipline
mary gaitskill: this is pleasure
urmas vadi: elu mõttetusest
gail honeyman: eleanor oliphant is completely fine
ariana harwicz: die, my love
tove jansson: fair play
eia uus: tüdrukune
tove ditlevsen: dependency
giedra radvilavićiuté: täna öösel magan mina seina pool ja teisi jutte
rosa liksom: kupee nr 6
richard brautigan: so the wind won't blow it all away
lorrie moore: terrific mother


lasteraamatud: 
annie g. schmidt: lendav lift
martin widmark: tsirkusemõistatus
martin widmark: raamatukogumõistatus
roald dahl: billy and the minpins
julian clary: perekond julged
terry pratchett: johnny ja surnud
dagmar normet: lõvi ja lohe
ulf nilsson: vanaema raha
mns gahrton: kaevame vanaema üles!
marit nicolaysen: sven ja rott suvelaagris
milutin durićković: kuidas kaksikud suureks said
binette schröder: florian en max de tractor


eelmised aastad ja raamatud võite välja harutada siit: 2018 ja varem. 

27. oktoober 2019

Novell 'Relaps', Looming nr 12/2017


Lükkasin poeukse lahti. Roberti kirjast köögilaual oli möödas terve aasta, olin valmis uueks alguseks. Tahtsin ustavat sõpra, kes oleks minu poolt, aga samas iseseisev, muretu. Müüja ei kõhelnud hetkegi. Ta teadis kohe, keda mul tarvis.

‘Eksootiline ja pehme,’ ütles ta. ‘Arukas ja sõltumatu, väljendusrikas, armastab patsutamist ja valvab kodu.’ Katsusin, oli pehme tõesti.  
Ostsin ta kohe ära.

Aga sellest teisest asjast, sellest ei hinganud müüja mulle sõnagi.

TULE KOHE, kirjutas tiiger. KÕHT TÜHI TUJU VÄGA HALB
T.

Kägardasin telegrammi kokku ja ohkasin. Nõudmised aina kasvasid. Ega ma ei salga – tiiger armastas patsutamist küll ja valvas kodu ka, aga lisaks kirjutas mulle kolm korda päevas pakilisi telegramme. Algul rõõmustasin – kellele siis ei meeldiks kirjakesed kodustelt! Aga mida edasi, seda nõudlikumaks muutus tiigri toon ja siis lülitus ta telegrammidele. Olukord halvenes kiiresti, sõnumita tiigrilt ei möödunud enam päevagi. Iseseisvusest oli asi kaugel.

Kevadeks oli töösahtel tiigri telegramme täis ja hoolduspäevad ka kõik otsas. Aprillis olin terve nädala kodus, sest tiiger tahtis nii. Ehitas ukse ette onni ja istus seal, isegi asjal ei käinud mitu päeva. Alles siis, kui külmkapp tühi, lubas mind turule, aga ainult lihaosakonda. Nimekirja andis ka kaasa: ulukiliha ja pasteet. Salatit ei lubanud ta mul külmkapis hoida, ütles, et see on jäneste toit. Õhtul valvas, kas olen aegsasti voodis, tegi ümber voodi ringe, saba püsti. Olukord sarnanes ohtlikult möödunuga. Äkki on tiiger ja Robert tuttavad?, mõtlesin. Aga olgu, läheb lappama, las jääb.

Räägime parem tööst.

Mis ma öelda tahan, on see, et ma ei saanud ju kogu aeg keset päeva minema joosta. Iga nädal sama jama. Kõik kolleegid teadsid, isegi turvamees teadis, olid osavõtlikud, tundsid kaasa. Eks nad mäletasid eelnenut, muretsesid, et astun jälle sama orgi otsa. Ise ajasin vastu,  ei lubanud end haletseda, ütlesin, et seekord on ta mul iseseisev. Aga lõpuks muutusid tiigri sõnumid ikka nii painavaks, et leidsin end koju sörkimas, süda valu täis. See kestis mitu kuud. Terve aasta puhkusepäevad olid juba tiigri nahka läinud. Siis otsustasingi, et kõik, mul on mõõt täis. Rääkisin tiigriga, rääkisin terapeudiga, kõik oli justkui selge. Panime paika piirid ja ootused, telegrammidel pidi olema lõpp. Aga siis, kohe järgmisel päeval, saabus see, millest juba rääkisin:

TULE KOHE  KÕHT TÜHI TUJU VÄGA HALB
T.

Viskasin sedeli prügikasti ja mõtlesin, vot sulle, tiiger, seekord ei tule. Kordasin peas kõik õhtuks läbi: projekti tähtaeg, koosolek, protokoll, kuidagi ei saanud varem... Peegli ees harjutasin ka, et tunduks loomulik. Siis istusin laua taha tagasi, vaatasin aruandeid, käisin kolleegiga lõunal. Tunne oli tugev. Aga kontorisse naastes viipas sekretär mu osavõtlikult lähemale. Lauaserval seisis telegramm. Saatsin ta silmadega ukseni ja voltisin sedeli lahti.

KÖÖK TÜHI KONTROLLISIN KOLM KORDA PALUN KIIRUSTA
T.

Tundsin, kuidas kõhus kihvatab, silme eest läks mustaks. Alles eile tassisin poest koju neli kilo suitsuvorsti (delikatess, parmesaniga) ja jätsin tiigrile nosida. Viimane asi, mida ma hommikul kodust lahkudes nägin, olid kolm paksu latti köögilaual, isegi kile võtsin ära. Haarasin telefonitoru, valmis tulistama. Kohe räägime, tiiger!

Telefon kutsus, toru tõsteti hargilt... ja katkestati. Helistasin uuesti, kordus sama.  

Jõllitasin piiksuvat telefoni, toru värisevas käes, siis panin selle tasa hargile. Hingasin, nagu joogatunnis õpetati: sügavalt nina kaudu sisse ja välja, ja nii kümme korda. Keerasin ukse lukku ja viskasin põrandale selili, kordasin mantrat ‘tiiger-on-sõber’. Mõtlesin päikselisest liivarannast, nagu oli soovitanud terapeut. Seejärel tõusin üles ja keetsin endale köögis kummeliteed. Tiigri telegrammi viskasin minema.

Kummel aitas, või aitas hoopis hingamine. Süüvisin uuesti töösse ja toimetasin häirimatult terve tunni. Tegin nädalaplaani, valmistusin koosolekuks, isegi tiigrile mõtlesin korraks ja naeratasin. Oh, sa mu keevaline sõber! Otsustasin, et räägime õhtul rahulikult ja siis loen talle Janoschit ette, see meeldis tiigrile alati väga. Meie kaks diivanil raamatuga diivanil keras, see tegi mul südame soojaks. Keegi ei näpi telefoni ega sae garaaźis, ainult kallistused ja kirjandus! Tegin just koopiaid, kui koputati. Sekretäri näol oli valulik ilme.

NÄLGIN SURNUKS SILME EEST MUST MAYDAY PALUN AIDAKE
T.

Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Igaks juhuks lugesin telegrammi veel kolm korda üle.

NÄLGIN SURNUKS SILME EEST MUST MAYDAY PALUN AIDAKE

NÄLGIN SURNUKS SILME EEST MUST MAYDAY PALUN AIDAKE

NÄLGIN SURNUKS SILME EEST MUST MAYDAY PALUN AIDAKE

Lugemine ei rahustanud üldse, vastupidi, hoopis kihvatas. Milline jama, ma olin teda ju treeninud! Harjutasime mitu kuud üksi vanniskäimist ja võileibade tegemist, määrisime võid ja lõikusime vorsti. Isegi kirsikivide eemaldamise ja nõudepesuga tuli tiiger kenasti toime. Jumala eest, seda oli palju rohkem kui Robertil! Ja nüüd selline asi.

Ma ütlen ausalt, sel hetkel ma ei uskunud teda enam, arvasin, et tiiger mängib mäkra. Te allute kooselus kergesti manipulatsioonile, ka seda oli terapeut öelnud, vaadake ette ja hoidke end.

Hoiangi, otsustasin, ja telegrammile sülitan ka. Midagi sa seal ei nälgi, mayday... MAYDAY! Müüja oli öelnud, et tiiger valdab võõrkeeli, aga need avalduvad ainult kriisisituatsioonis!

Mul läks murest süda pahaks. Jumal küll, kas see siis oligi nüüd kriis? Olin ma olnud hooletu ja enesekeskne, pühendunud vähe, ignoreerinud märke?

Sest hoolimata muretust algusest, kus tiiger käitus nagu tiiger, oli märke olnud küll. Kasvav tähelepanuvajadus, nurgas mossitamine, kapriisid ja jonnihood. Tuli ette ka purunenud taldrikuid ja junne köögipõrandal. Tiiger lõhkus meelega ära Roberti vana kruusi ja tegi ta kingitud raamatutesse plekke. Ta kiusas mu sõpru, eriti mehi, pissis sõbranna pantrimustriga pükstele, kaebles ja urises. Kui arvuti taha istusin, ronis tiiger lauale ja vajutas kogu aeg restart nuppu. Lõpuks lohistasin ta autosse ja sõidutasin psühholoogi juurde. Terapeut soovitas panna paika piirid ja vihjas lapsepõlvetraumale. Tiiger eitas kõike silmagi pilkumata. Tundsin end lollisti. Lõpuks saime siiski ühel meelel tulema, sõlmisime kokkulepped. Mõni aeg oli elu rahulik. Aga siis algasid telegrammid...

Näppisin südame pekseldes MAYDAY telegrammi ja mõtlesin, mis edasi. Hoolimata tiigri sigadustest kloppis kuklas ärevus. Mis kui tal on veel teisigi asju korrast ära, raskeid traumasid, muresid hingel? Mis kui tiiger nutab praegu kodus, padi märg, või lõigub vannitoas źiletiga saba, mina aga istun samal ajal siin, süda kõva ja sahtel tiigri appikarjeid täis. Ei, nii et saanud ma seda jätta. Tõusin püsti.

Palusin sekretäril koosolek tühistada ja lubasin helistada kohe, kui kodus. Parkimisplatsil pistsin jooksu, võtmed ja tictac’id hüppasid kotis. Sõitsin kaheksakümnega, süstisin ridade vahel, haarasin poest kaasa tiigri lemmikliha. Tegutsemine aitas, trepist üles ronides olin juba täitsa ootusrikas. Kohe haaran tiigri kaissu, siis räägime, pärast sööme pasteeti. Kõik saab korda! Surusin võtme lukuauku ja tardusin. Lukk oli katki, uks vajus lahti.

Poekott kukkus põrandale, vajusin uksepiida najale. Kogu korter oli lõhki kistud, raamatud vedelesid maas tapeedi ja vaasikildudega segi. Kardinad olid ribadeks, diivanis auk ja üle seina läksid tiigri suured mustad jäljed. Segaduse keskel vedelesid sajad kokkukäkerdatud nutsakad, kogu mu kirjapaber oli otsas. Tiigrit ei paistnud kusagilt.

Astusin vaikides kööki. Tiigrit polnud ka siin. Selle asemel leidsin laualt kõverate tähtedega soperdatud sedeli.

TUTKIT BRAT MA LÄKSIN MATIGA ÄRA TULE TEINEKORD KÜLLA JÄÄME SÕPRADEKS

Selle alla oli kenas käekirjas lisatud:


Saime telegrammi ja viisime tiigri rahunema.
Helistage loomaaeda. Mati (tel. 658 1124)

PS. Teie tiiger räägib vene keelt! Ennenägematu juhtum!

Rohkem polegi palju öelda. Istusin maha ja nutsin natuke. Siis hakkasin korterit koristama.

*

Praegu ongi nii jäänud, et tiiger elab Mati juures. Esimestel kuudel oli väga raske, aga arstilt sain abi. Tööl olen poole koormusega, jõudu on rohkem ja õhtud vabad. Helistanud veel pole, kogun julgust. Peikade kandidaadid ajasin esialgu kõik minema, aga nüüd üks on. Käime kinos ja kohvikus, teeb ise süüa, armastab lugeda, usun, et ohtu pole. Eile pakkus ta, et võiks laupäeval loomaaeda minna, aga ma ei tea, natuke nagu pelgan. Tiiger saatis küll nädala eest telegrammi, saatis terviseid, ütles, et süüa antakse korralikult. Võõrkeelseid sõnu ei kasutanud. Alla oli kirjutatud: T.

Eks süda muidugi natuke närib selle pärast, aga mis parata. Inimene õpib vigadest! Jätkan veel mõni nädal ravi, siis vaatame, mis edasi.



Novell pälvis 2018. a. Loomingu ajakirja aastapreemia.


25. oktoober 2019

elust Fideli krokodilliga

nii, head inimesed, olen leidnud üle pika aja uudise, mis väärib kajastamist! nimelt kirjutab bbc, et fidel castro krokodill hammustas mingis rootsi härraste klubis üht blõuki. ühesõnaga - sel ajal, kui kõik teised tähtsad tüübid laua taga sajaSEKiseid oliive sõid, torkas ühel neist pähe krokodilli basseini käsi solgutama minna. no mida sa teed sellisega? krokodillil õnneks oli ideid.

sellises seltskonnas tuleks ilmselt endalgi väga ruttu mõte, et hammustaks kedagi, haaraks laualt oliivid ja veinipudeli ja teeks siva sääred. ma olen kindel, et me sobiksime selle krokodilliga suurepäraselt: käiksime kadriorus jalutamas, loeksime uspenskit ja kääksutaksime balti jaama ees lõõtsa, võib-olla teeksime isegi laulu sinisest vagunist! pärast võtaks mütsi kogunenud müntide eest tokumarust doni ja midagi maitsvat krokodillile, paarutaks parki einestama, krokodill õpetaks śnelli tiigis vee all ujumist. hiljem puistaksime südant: mina lehepuhuritest, tema probleemidest identifikatsiooniga. inimesed, ärge hõikuge krokodillidele kogu aeg see you later! see ei meeldi neile!

õhtu lõpuks võiks teha mõnes kenas lokaalis veel paar daquirit. sinna sveta baari pisikeste mustade mütsidega inimeste sekka mina krokodilliga minna ei julge, aga mõnes tsiviliseeritud paigas, näiteks narva kohvikus, oleks kindlasti mõnus aega veeta. kuuldavasti saab seal ka häid kringleid, mis maitsevad ehk ka krokodillile.

viva cuba! viva la cocodrilo!