20. jaanuar 2021

Piia Präänik hiilib jälle (Täheke, jaanuar 2021)


Uus aasta, uued pahandused! Jumal tänatud, et isal on kodus Piia Präänik, kes kõik jamad lahendab.
Pildid joonistas Ulla Saar. Lugege värsket Tähekest!


 

Paul Prääniku salapärased augud

 

 

Piia ärkas ja lonkis elutuppa. Isa istus diivanil ja uuris sokki, hapu nägu peas. See käis nii, et isa käsi oli üleni sokis, ja soki otsas, seal, kus käivad varbad, olid hoopis isa sõrmed. 

 

"Jälle augud!" porises isa. "Igas mu sokis on auk. Kuidas see võimalik on?"

 

"Sokki tulevadki augud, see on normaalne," ütles Piia.  

 

"Ei ole, ma alles tõin nad poest. Kümme paari, kõik kollased, et segi ei läheks." Isa silmis läigatas võidukas helk.

 

"Võta siis järgmine," arvas Piia.

 

"Võta-võta," jorises isa. "Lihtne öelda! Võta ise!" 

 

Piia tõmbas isa sokisahtli lahti. Kommipaberite, pastakate, vorstitüki ja võidunud lipsu vahel lebas üksildane kollane sokk.

 

"Kõik ülejäänud on auke täis," kostis isa mornilt. "See oli viimane. Mis riik meil siin on, isegi sokke ei oska teha! Suva! Käin ilma!" Ta viskas soki aknast välja ja trampis paljajalu trepist alla. 

 

Piia läks oma tuppa ja sulges hoolikalt ukse. Siis avas ta riidekapi. Kleitide ja pusade vahel riidepuul kõõlus koi ja näris midagi, põsed punnis.

 

"Millega tegeleme?" küsis Piia karmilt.

 

"Ei mille..." Koi neelatas. "Khmm, ei millegagi."

 

"Sülita välja!" 

 

"Mesh... asi?" Koi neelas veelkord, midagi rändas mööda kõrisõlme alla.

 

"Ma nägin küll, mis sa isa sokkidega tegid."

 

Koi läks näost punaseks. "Nad lõhnasid nii värskelt. Silme eest lõi kollaseks, ma ei saanud muudmoodi, pidin proovima."

 

"Kõigist ühe ampsu?" kostis Piia karmilt. 

 

Koi tegi riidepuul tireleid.

 

"Halloo?! Miks sa üht sokki korraga ära süüa ei või?"

 

"See oli de-gus-teerimine," teatas koi. "Restoranides tehakse kogu aeg nii!"

 

"Meil pole mingi restoran, inimesed elavad siin," sõnas Piia. "Ja nüüd rikkusid sa isa tuju ära. Mis teeme? Sokke nõelud, ei nõelu?"

 

"Ei nõelu, mina ainult maitsen. Ma olen parasiit ja gurmaan! Kõige maitsvam on esimene amps." Koi viskas riidepuule pikali ja tõmbas kampsuni ette.

 

"Ma võin nõeluda," kostis äkki keegi. Piia tõstis pea. Kapiserval rippus ämblik ja hõõrus käsi. 

"Lao lagedale! Punun kõik kinni, nii et ükski kärbes ei köhi!"

 

Piia tassis kuhja kapi ette. Ämblik huilgas rõõmust ja hüppas sokkidesse. "Kui võib paluda, siis mul on ainult üks väike soov," kostus põrandalt.

 

Kui isa naasis, ei suutnud ta oma silmi uskuda. Lauaserval seisid terved sokid. "Piia, sina või?" rõõmustas ta.

 

"Ei, ämblik," kostis Piia. "Ja ta palus, et sa ta kärbsed rahule jätaks. Kui saaks nii, et ei püüa neid enam?"

 

"Saab küll," lubas isa ja tegi akna lahti. Kõik Papli puiestee kärbsed lendasid tuppa.

 

Ämblik istus samal ajal rahulolevalt laes, loendas kärbseid ja lasi kätel käia. Koile õhtusöögiks mõned sokid kududa, see polnud mingi probleem. Ta armastas kõiki olendeid: inimesi, parasiite, gurmaane ja eriti kärbseid.

3. jaanuar 2021

lugemised 2020



Tsau, nunnud, vinget uut aastat! Sel aastal sai viiruse varjus häbitult logeleda, nii et istusin mõnusasti kodus nagu Arkadi & onklid käskisid, ja lugesin. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga kuhjad ei vähenenud üldse?! Miks kommidega pole nii? Kust saada sellist iirist, et raiun ühe saba maha ja asemele kasvab viis uut? 

Enivei, siin on selle aasta nimekiri. Lastekirjanduse lemparid: Grigori Osteri просто супер kommisöömise raamat, millest kirjutasin pikemalt ka Postimehes, ja Anti Saare "Anni asjad", kus õpetatakse muuhulgas, kuidas saada endale ahne tädi vinge kübar, kel ei näi olevat plaanis ealeski ära surra ja kuidas rippuda kraanikausi küljes. Veel meeldis mulle väga Triinu Laane südamlik lugu "Luukere Juhani juhtumised", mis õpetab, mida teha, kui teile tuuakse koju pensionär, kellel pole enam üldse liha luudel, Juhani Püttsepa elegantselt stiilipuhas jutustus "On kuu kui kuldne laev" 1944. aasta paadipõgenikest ja Maarja Kangro "Isa kõrvad" ülbetest mutikestest ja muudest head elu häirivatest elementidest. Vanematest jutukatest sattusid mulle näppu kaks väga lõbusat ja originaalset lugu, mida peaksid otsekohe lugema kõik, keda huvitavad nirgid, natsid ja pahandused: Eduard Uspenski "Karusloomade internaatkool" ja Irmgard Keuni "Tüdruk, keda peeti halvaks". Keunil on muide väärt kraami ka suurtele ja Uspenskil Gena-raamatus vinge lugu garantiimehikestest, kes ratsutavad rottidega! Kadekadekade!


Eesti autoritest oli üks mu tänavusi lemmikuid Mudlumi "Mitte ainult minu tädi Ellen", mis pole üldse mingi õudne lugu vanainimese siilistumisest, nagu kirjutasid kriitikud, vaid väga mõnus nostalgiline lugemine sellest, mida võib leida vanadest kappidest ja peenardest (lisaks õpetatakse, kuhu viia üleliigsed koogid). Samuti jõudis mingil täiesti arusaamatul põhjusel minuni alles nüüd Margit Lõhmuse novellikogu "Sterne", väga nauditav ja verine lugemine, ootan sajaga lisa. Siis välismaa daamid Ariana Harwich, Jenny Offill, Kate Zambreno "Drifts", iirlase Doireann Ni Ghriofa suurepärane debüüt "A ghost in the throat", Agota Kristofi kolmikromaan "K
austik. Katsumus. Kolmas vale" ja muidugi Tove Janssoni novellid täiskasvanutele, sest muumidel oli jälle mingi sünnipäev ja kes ei tahaks lugeda sellest, kuidas iga päev käib akna peal elus orav! Üldse oli sel aastal palju häid lühivorme: Piret Raud, Tauno Vahter, Kätlin Kaldmaa, Ester Urbala, Ave TaavetLoomingu Raamatukogus Armin Kõomägi, Tuula-Liina Varis ja Doris Lessing. Veel lempareid: Andrés Barba "Such small hands", Fleur Jaeggy "S.S. Proleterka", Margarita Karapanou "Kassandra ja hunt". Suvel tikripõõsa all laiseldes sattus mulle uuesti kätte ka Salingeri "Raise high the roof beam, carpenters & Seymour: An introduction" ja meenus otsekohe, miks see on mu suurim lemmik üldse. Kui Salinger koputaks praegu uksele ja tahaks likvideerida kõik mu Oravakesed, siis ma annaks talle kõik, mis ta tahab, isegi kõige viimased sala-iirised, ja viiks ta seejärel kirjastusse Tänapäev, mille ärahellitatud töötajad jätavad kogu aeg komme järele ja teevad neist alatult pilte.


Kummalisel kombel oli mul lugemata flaami autori Dimitri Verhulsti "Kahju olnud asjadest" Vahur Aabramsi suurepärases tõlkes, mis on väga naljakas, ühiskondlikult tundlik ja samas väga südamlik raamat külaelust Belgia pommiaugus, mille epitsentriks on kohalik baar ja kangelaseks Roy Orbison. Sama lõbustav lugemine olid  Willem Elsschoti kelmiraamatud "Liimilevõtmine. Jalg" ja "Juust" (kunagi Varrakus ja Verbis ilmunud, küsige raamatukogudest) ja tänavuse International Bookeri kinni pannud hollandlane Marieke Lucas Rijneveld, kelle võiduraamat tõlgiti inglise keelde pealkirjaga "The discomfort of evening". Madalmaade kirjandusest ilmus hiljuti Varraku Moodsa Aja sarjas ka Joost de Vriesi "Vabariik"

Ise kirjutasin eelmisel aastal asju, mis ilmuvad alles tänavu, aga mõned lood Tähekeses ja kummardus maailma parimatele õpetajatele Heas Lapses ikka tulid; üks varasem Loomingus ilmunud jutuke pisteti ka kogumikku "Eesti novell 2020". Kui kõik sujub, on tänavu tulemas Piia Prääniku uued seiklused, üks hollandi lasteraamatu tõlge, ja siis edasi näeb iiriste pealt. Präänikute pere eelmisi seiklusi "Piia Präänik ja bandiidid" saate seniks kuulata Vikerraadio õhtujutust (loeb Ülle Kaljuste) või lugeda läti keeles siit ja siit. 

Olks, ongi kõik, loeme edasi! Mul on just käsil Margaret Atwoodi Loomingu Raamatukogus ilmunud "Tehingud surnutega", mille pealkirjaks lugesin algul "Tehnikud surnutega" - veel parem ju, äkki kaaluks? LR-is ilmus eelmisel aastal üldse palju head noosi, nt Hrabali "Liiga vali üksindus" ja Doris Lessingi novellikogu "Imerohi ei ole müüdav ja teisi jutte". Tänavu on ka seal oodata hollandlasi, hoidke silm peal!

Olgu, nüüd kelgutama! Ärge konte murdke! Olge vintsked! 



cynan jones: the dig
cynan jones: cove
linn ullmann: rahutud
linn ullmann: enne kui sa uinud
ariana harwich: feebleminded
liv ullmann: muutumine
rein raud: rekonstruktsioon
kristiina ehin: paleontoloogi päevaraamat
kees leibbrandt: spaghetti van menetti
oriana fallaci: letter to a child never born
aija sakova: elamise julgus. kirjad käbile
elizabeth strout: olive kitteridge
elizabeth strout: olive, again
maarja kangro: kunstiteadlase jõulupuu
merilin mandel: klotsinurgajutud
kjell bohlund: tundmatu astrid lindgren. aastad kirjastuses
cees nooteboom: rituaalid
tove jansson: aus pettur
tove jansson: kujuri tütar
tove jansson: a winter book
tove jansson: reis kerge pagasiga
tove jansson: sõnumid
tove jansson: muumipapa memuaarid
ela tomson: valda raud. üks elu
margit lõhmus: sterne
agota kristof: kaustik. katsumus. kolmas vale
agota kristof: eile
agota kristof: the illiterate
jenny jägerfeld: superkoomik
tim parks: calm
marieke lucas rijneveld: de avond is ongemak
leila slimani: hällilaul
leila slimani: adele
ljudmila ulitskaja: sonjake. lõbus matus
nancy huston: ingli märk
jannie regnerus: nachtschrijver
john green: paberlinnad
patti smith: m train
patti smith: devotion
robert walser: jacob von gunten
dimitri verhulst: kahju olnud asjadest
jim dodge: fup: a modern fable
andrés barba: such small hands
max porter: grief is the thing with weathers
bohumil hrabal: liiga vali üksindus
ingmar bergman: fanny ja alexander
susan luitsalu: ka naabrid nutavad
mart kivastik: kurb raamat
maggie nelson: bluets
marijke schermer: liefde, als dat het is
mihkel raud: kus ma olen ja kuidas sina võid palju  kaugemale jõuda
joan didion: the year of magical thinking
joan didion: south and west: from a notebook
samanta schweblin: nähtamatu niit
philip teir: the summer house
eesti novell 2020
fleur jaeggy: s.s. proleterka
richard brautigan: arbuusisuhkrus
ali smith: girl meets boy
ali smith: the accidental
ian mcewan: amsterdam
ian mcewan: chesili rannal
han kang: the vegetarian
roberto calasso: kirjastaja jälg
mehis heinsaar: härra pauli kroonikad
nora ikstena: mees sinises vihmamantlis
justin petrone: minu eesti 3
sigrid rausing: kõik on suurepärane. mälestusi eesti kolhoosist
carolina pihelgas: kiri kodust
tõnu õnnepalu: piiririik
marie cardinal: võti väljaspool
mia kankimäki: naised, kellest ma öösiti mõtlen
olga tokarczuk: algus ja teised ajad
aleksei tolstoi: vereimejas
tuula-liina varis: tahan tunda, et elan
eduard bornhöhe: kuulsuse narrid
leelo tungal: naisekäe puudutus ehk seltsimees laps ja isa
j.d. salinger: the catcher in the rye
j.d. salinger: raise high the roof beam, carpenters & seymour: an introduction
maggie o´farrell: käsi, mis hoidis mu käest
andrus kivirähk: puulased ja tohtlased
kate zambreno: drifts
kate zambreno: screen tests
leslie kern: feminist city: a field guide
édouard levé: suicide
sofi oksanen: koertepark
antoine laurain: presidendi kaabu
penelope lively: kuutiiger
vahur afanasjev: serafima ja bogdan
mati unt: sügisball
kärt hellerma: unenäoliiv: novelle ja proosapalu 2005-2011
vivian gornick: the odd woman and the city: a memoir
sigrid nunez: sõber
elina hirvonen: kui aeg saab otsa
christian northeast: prayer requested
ian phillips: lost: lost and found pet posters from around the world
piret raud: verihurmade aed
piret raud: kaotatud sõrmed
willem elsschot: liimilevõtmine. jalg
willem elsschot: juust
armin kõomägi: perifeeria kangelased
doireann ni ghriofa: a ghost in the throat
katherine may: the best, most awful job
jenny offill: dept. of speculation
jenny offill: weather
rachel cusk: a life´s work
kätlin kaldmaa: minu külas islandil ja minu külas kreekas
kätlin kaldmaa: armastuse tähestik
margarita karapanou: kassandra ja hunt
ülar ploom: armukadeduse lopergune nägu ja teisi jutte
annalies verbeke: slaap!
joost de vries: vabariik
adam cullen/veronika kivisilla/oyvind rangoy: kolm sõlme
aidi vallik: minu haapsalu
urmas vadi: millest tekivad triibud?
mudlum: mitte ainult minu tädi ellen
doris lessing: imerohi ei ole müüdav ja teisi jutte
doris lessing: vanaemad
doris lessing: viies laps
tauno vahter: pikaajaline kokkusaamine
aino pervik: miniatuurid mälupõhjast
ave taavet: valerahategija
anne lange: tõlkimise aabits


lasteraamatud:
annet schaap: lampje
anna woltz: honderd uur nacht
anna woltz: alaska
anna woltz: gips
anna woltz: mijn bizonder rare week met tess
jaanus vaiksoo: king nr 39
tarmo vaarmets: võileib võimleb
margareta lindberg: ellen, milda ja pavarotti
leelo tungal: jänes juliuse arvuti
leelo tungal: anna ja aadama lood
leelo tungal: juku, kalle ja kotermann tallinnas
ilmar tomusk: nuustik
sören olsson: sune
sören olsson: sune läheb teise klassi
otfried preussler: röövel hotzenplotz seikleb jälle
paul biegel: juttertje tim
annie m.g. schmidt: otje
bobbie peers: lüriidiumivaras
bart moeyaert: tegenwoordig heet iedereen sorry
indrek koff: palavikulilled
barbro lindgren: minu vanaema majas
astrid lindgren: peeter ja petra
astrid lindgren: mirabell
gerda märtens: virmalised
malin klingenberg: peeru elu
piret raud: kõrv
piret raud: juurtega aed
ole lund kirkegaard: on üks ninasarvik otto
irmgard keun: tüdruk, keda peeti halvaks
ingrid schubert: woeste willem
daan remmerts de vries: tijgereiland
anete melece: kiosk
anders sparring: perekond pikknäpp ja sünnipäevamürgel
kerstin thorvall: isa aseaine
kristi kangilaski: kõige õigem
eduard uspenski: karusloomade internaatkool
eduard uspenski: krokodill gena ja teised muinasjutud
ilmar tomusk: vapper siil
julia kuznetsova: v-kodu
arend van dam: de diamant van banjarmasin
sam copeland: charlie muutub kanaks
eva janikovszky: vaata ilusti, kui küsitakse!
eva janikovszky: minuga juhtub alati midagi
eva janikovszky: kui ma oleksin suur
eva janikovszky: usu või ära usu
sinikka nopola: heinakübar ja viltsuss ja suur elsa
piret jaaks: emme draakon
kazue takahashi: kuma-kuma chan, the little bear
aidi vallik: seebu maailm
hasso krull: kiisuke ja veeuputus
hasso krull: kurja kala kohvik
siri kolu: meie, rööbelid ja pätikaraoke
siri kolu: meie, rööbelid, ja suur-hemmi aardekirst
thorbjorn egner: kardemoni linna rahvas ja röövlid
muia veetamm: tutt ja tops
louis sachar: pahupidi kool kukub kokku
ilon wikland: sammeli, epp ja mina
anti saar: anni asjad
anti saar: suur koogitegu
benji davies: vanaema linnupoeg
david litchfield: karu ja klaver
jorn lier horst: operatsioon suvesaar
mudlum: mulle ei meeldi, et mul on nii suur vend
peeter sauter: lapse igatsus
mait valk: siimuke ja igav
christine nöstlinger: greteke sackmeier
maja lunde: lumeõde
jana bauer: kuidas hirmutada kolli?
maarja kangro: isa kõrvad
gaetan sousy: väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke
andrus kivirähk: leiutajateküla lotte
andrus kivirähk: lotte reis lõunamaale
roald dahl: the twits
roald dahl: nokk plikk
kreetta onkeli: poiss, kes kaotas mälu
heljo mänd: toomas linnupoeg
urmas reinmaa: kust sa selle leidsid?
hannu mäkelä: miisa uus pere
edward van de vendel: sami saladused
max velthuijs: konn ja sõbrad
triinu laan: luukere juhani juhtumised
juhani püttsepp: on kuu kui kuldne laev

varasemad siit: 2019, 20182017, 2016, 2015, 2014, 2013, 2012 ja 2011



4. detsember 2020

mis sa jälle tahad? päkapikuks!

hõulimõuli, inimesed, saadaval on unistuste amet! kuulake nüüd: soomes otsitakse päkapikke! lehes oli kuulutus! asjaga on kiire!

see päkapikutöö kõigutab tõsiselt mu senist TOP 2-e:

1. kommivabriku degusteerimisosakonna madalaim lüli (need on need, kes peavad maitsma KÕIKI komme ja mitte üks, kaks või kolm, vaid seitse korda, et tagada kvaliteet). pissile lastakse kord päevas ja ühtki kommi välja sülitada ei tohi. ületunde on tapvalt, koju peab alatasa tööd kaasa võtma, ühtki vaba hetke ei ole, kommide maitsmine käib hommikust õhtuni. tasuta hambaarst!
2. karude vabastaja loomaaiast. sellele ametile ihus aastaid hammast mu vana peika ja ma ei imestaks, kui asi on endiselt pooleli, sest alles see oli, kui ma tallinna loomaaias vähemalt kolme karu nägin.

aga see päkapiku asi, see on käkitegu! kuulutuse sõnul pole tarvis muud, kui taluda külma ja olla rõõmus. ei mingit meeskonnatööd, täpsust, korrektsust, majanduslikku kõrgharidust, stressitaluvust, arvutioskust... ja töö ajal saab lennata põhjapõtradega ja lugeda võõraste inimeste kirju! JACKPOT!

ühesõnaga, mulle tundub, et ma sobiksin päkapikuks nagu rusikas silmaauku. mul on selle kõigega ainult üks mure: ma ei tea, kas päkapikuks võetakse ka neid, kes kogemata 1.78 cm pikkuseks kasvasid :( salaja ma muidugi loodan, et jõuluvanal on seal pikakasvuliste päkapikkude divisjon eriharuga pikakasvulistele päkapikkudele, kes ei talu hästi külma. sest siis ma kvalifitseeruksin kohe, äkki võetaks isegi pealikuks! kohe homme helistan jõuluvanale ja küsin, mis värk sellega on. kindlasti on kuskil lapsi, kellele sobiksid ka need pikemad päkapikud, sest nemad tahavad ka päkapikuks ja pingutavad selle nimel väga-väga.

pöidlad pihku!

8. september 2020

Hea Lapse intervjuu ja iirised

juulikuu Hea Lapse ajakirjas ilmus selline lugu. rääkisin kõik ausalt ära!

 



Iirised päästavad maailma!

1. Milline koolilaps sa olid?
Olin üsna eeskujulik ja eriti pahandusi ei teinud - kui siis ainult väikseid vigureid, vanematele ei hinganud ma neist muidugi midagi. Jätsin raamatutesse ohtralt moosiplekke ja teesklesin matemaatikatunnis, et kõik on imelihtne, kuigi tegelikult ei saanud mitte midagi aru. Õnneks õpetati minu koolis palju igasuguseid keeli, need tulid mul hästi välja.
2. Milliste huvide ja hobidega kooli ajal tegelesid?
Mulle meeldis väga lugeda, lisaks mängisin muusikakoolis klaverit, laulsin ja käisin trennis. Vabal ajal leiutasin elu hõlbustamiseks lugusid, mida kutsutakse vahel luiskamiseks ja vahel fantaasiaks, ja vahel kirjutasin need üles ka.
3. Kuidas sinust sai lastekirjanik?
Mulle meeldis kirjutada, aga ülikoolis kirjanikuks ei õpetatud, sellist ametit polnud üheski koolis. Valisin siis taastusravi, läksin Hollandisse õppima ja hakkasin blogi pidama (amsterdamiseerunud.blogspot.com). Seal tekkisid blogisse lood, mis olid justkui päris, aga polnud ka. Näiteks kirjutasin, et käisin Amsterdamis kalaturul ja et mul oli rattakorvis kass, kes käsutas, mis kalu valida. Tegelikult elas see kass mul ainult peas. Ma olen allergiline, muidu võtaks kohe kümme tükki!
Amsterdami lelust sündiski esimene raamat "Leemuripoeg Ville teeb sääred". Raamatus läheb leemur Ville reisima ja satub - üllatus-üllatus - Amsterdami kalaturule. Koos kass Wiilusega, kes teab täpselt, millised kalad on parimad.
4. Kuidas sünnivad sinu raamatud? Kas teed enne kirjutamist eeltööd ja märkmeid?
Lood hakkavad tavaliselt kerima mõnest üksikust lõbusast seigast ja mu fantaasia hakkab kohe tööle, selline ahhaa-moment! Näiteks "Lennujaama lutikad ei anna alla" sündis seetõttu, et veetsin tol ajal palju aega Tallinna ja Hollandi vahel lennates, ja nägin lennujaamades igasuguseid naljakaid asju. Piia Prääniku lood on aga peaaegu päriselt juhtunud, Jack ja onu Rasmus on olemas! Ideed tulevad ka kirjutades ja jalutades, vahel sajavad hommikul duśist pähe.
Eeltööd ma ei tee, aga märkmeid küll - ka siis, kui parajasti raamatut ei kirjuta. Olen üldse suur märkmike fänn, mul on neid kodus vähemalt sada tükki! Iial ei või teada, kus hea mõte pähe kargab, iga päev kirjutan midagi üles. Mul on alati üks märkmik kotis ja teine voodi all. Vannis ja komme süües tulevad ka head mõtted, proovige järele!
5. Milline loetud lasteraamat on sind pannud naerma? Milline nutma?
Gerald Durrelli raamatutes saab alati kõvasti nalja, mu lemmik on "Minu pere ja muud loomad". Lisaks õpetatakse, kuidas kodustada lahedaid loomi ja ehmatada peikasid (eluks hädavajalik). Ükskord toimub isegi õhtusöök leemuritega, no on ju unistuste raamat!
Kõige ilusam kurb raamat on minu meelest "Vennad Lõvisüdamed" Astrid Lindgreni sulest. Michael Ende "Momo" ja Ulf Starki raamatud on samuti kurvad, aga soojad ja südamlikud.
6. Millises raamatus tahaksid ise tegelane olla?
Lõpuks ometi, unistuste küsimus! Ma annaks nii mõndagi, et olla Willy Wonka assistent śokolaadivabrikus või lisarebane "Vapustavas härra Rebases". Ja muidugi oleksin rõõmuga Pipi Pikksukk, magaksin hiiglasuure kommikirstu otsas ja kimbutaksin röövleid.
7. Elad nii Eestis kui Hollandis? Mis sind Hollandiga seob?
Õppisin Amsterdamis ülikoolis ja sattusin hiljem ühte Hollandi kirjastusse tööle. Lisaks seob mind Hollandiga armastus õdusate kanalite, põneva kultuuri, õunakoogi ja ühe laheda punapäise kuti vastu, kes teeb jumalikke õunakooke. Amsterdam on mu lemmiklinn ja teine kodu, mul on seal palju sõpru. Ja hollandi keel meeldib mulle ka, tõlgin sellest praegu üht lasteraamatut.
8. Mida sulle suvel meeldib teha?
Pikutada raamatuga maasikapeenras! Ma ei tea, palju teie kõhtu maasikaid mahub, aga minu omasse mahub neid küll terve koorem. Lisaks meeldib mulle järve pommi hüpata ja süüa ära kõik tädi Tiina maasikakoogid. Sel suvel plaanin sõita järve äärde pommi hüppama rulaga, nii et tuul vihiseb kõrvus.
9. Kuidas sobivad sinu jaoks kokku suvi ja kirjutamine?
Üldse ei sobi, suvi on ju laisklemise aeg! Ma ei taha isegi mõelda, et pean võtma arvuti ja midagi trükkima. Küll teen aga usinalt märkmeid ja kirjutan need käsitsi märkmikku või jätsipaberile. Ja loen läbi terve koorma häid raamatuid, see on enne kirjutamist hea.
10. Kui saaksid maailmas midagi muuta, siis mis see oleks?

Kõik halvad mõtted võiksid muutuda iiristeks! See hoiaks ära palju igasugust jama ja poleks tarvis nii palju Selveris käia. Lisaks soovin kogu hingest, et kellelegi ei tehtaks kunagi liiga, ükskõik, on ta suur või väike. Olgem head! Selline asi meeldiks mulle küll väga, tõepoolest. 

6. september 2020

kimbutajad ja võlusõnad


Tänasel päikselisel pärastlõunal meenus mulle tore lugu aastate eest, kui armas bulgaaria sõbranna Rossi mul Tallinnas külas käis. Nimelt õpetasin visiidi käigus Rossile eestikeelseid võlusõnu.

Asi oli nii: kablutasime mööda linna, päeval sõime kooke, õhtul käisime baaris. Seal asjaks läkski - nimelt kippusid Rossit kimbutama austajad, kes teda kuidagi rahule ei jätnud. Siis paluski Rossi, et õpetaksin talle kena eestikeelse lause, millega austajaid viisakalt eemale juhtida.

Vaatasin tükk aega Rossile kimbatuses otsa, aga siis tuli mul mõte. Väga lihtne, siin pole muud, kui piidle austajat mõni sekund murelikult ja ütle siis tasakesi, lähemale kummardudes, osavõtlikult:

"Vabandust... sul on midagi juustes."

No mis te arvate, töötas? Muidugi töötas, eriti Rossi võluva slaavi aksendiga! Kutid panid kohe plehku ja tagasi nad enam ei tulnud. Rossi naeratas seepeale rahulolevalt ja asus järgmist veini kõhtu keevitama. Rohkem teda baarides kimbutama ei tuldud; kui tuldi, lahkuti peagi.

Soovitame soojalt kõigile, töötab suurepäraselt! Eestlase ja bulgaarlase ausõna!



PS. Meenutuseks andis tõuke Leslie Kerni raamat "Feminist City", kus autor kaebleb, kuidas naiste elu meeste disainitud linnakeskkonnas on keeruline (pole vetse ja hängimiskohti) ja kuidas teda tänaval pidevalt kimbutatakse; ainus võimalus  pääseda olevat kanda tänaval kõrvaklappe. Ära muretse, Leslie, nippe on veel!

1. juuni 2020

Kõige õigem ema (Täheke, 5/2020)

selline lugu ilmus emadepäeva puhul maikuu tähekeses. kõik emad on kõige õigemad!

pildid joonistas anu kalm. toredat lugemist!






Lapsed istusid kööginurgas ja mängisid kodu. Täna oli peres neli liiget: Kaspar, Marta, Oskar ja Liis.

"Ma olen isa," hüüdis Kaspar.

"Ma võin laps olla," ütles Marta.

"Ole sina siis teine laps," sõnas Oskar Liisile. "Ja mina olen ema."

"Mismoodi, ema?" küsis Liis. "Sa oled ju poiss, nii ei saa."

"Just saab. Mu ema on kõige suurem ja tugevam!" 

Liis mõtles järele. "Emad ei ole suured, emad on pehmed ja ilusad."

"Aga minu ema on suur," ütles Oskar. "Kui ta praegu tuppa tuleks, ulatuks ta pea laest läbi. Ta lööks sinna suure augu ja võiks meid kõiki üles võimlasse tõsta."

Liis vaatas lakke. "Ära valeta," hüüdis ta. "Ükski ema pole nii tugev. Isegi minu isa pea ei ulatu sinna üles." 

"Sinu isa on väike könn," kostis Oskar. "Hakkame nüüd mängima. Tere, lapsed! Täna ehitame onni!" Ta haaras võimlemismati servast.

"Su enda isa on könn!" solvus Liis. "Ja emad ei ehita onni. Emad teevad patse ja küpsetavad kooke. Nad on targad ja lõhnavad hästi." Ta marssis minema.

"Minu isa teeb küll häid kooke," ütles Kaspar tasa, kui nad onni ehitasid. 

"Ja minu isa oskab patsi punuda," lisas Marta. "Tal on selle jaoks sahtlis üks pilt, kus on näha, kuidas salgud käivad."

Onn sai peagi valmis. Isa, ema ja laps istusid sisse. "Kas kutsume Liisi ka?" küsis Kaspar. "Me võiks mängida, et onn jääb tormi kätte ja me peame üksteist päästma." Ta kõigutas onniserva. See kõikus ohtlikult.

"Kutsume," noogutas Oskar ja ronis välja. Ta  jõudis vaevu sammu teha, kui uksele ilmus hiiglasuur naine. Ta oli dressides ja tal oli krunn peas, see ulatus peaaegu laeni.

"Me läheme täna varem," seletas naine õpetajale. "Korvpalli meistrikad käivad, meil on poolfinaal. Ma võtan Oskari kaasa."

Õpetaja Rasmus jõllitas ema ja siis enda käsivarsi. Ta polnud ammu trennis käinud. "Muidugi," pomises ta. "Soovin edu."

"Ole meheks," rõõmustas ema ja lõi õpetajale matsu selga. Siis haaras ta Oskari kaenlasse ja tõstis poisi õlgadele. "Noh, paharet, oled valmis?"

Oskari pea koksas vastu lage. "Valmis!" itsitas ta. "Hoidke kõik mu emale pöialt!"

Lapsed ja õpetaja Rasmus noogutasid sõnatult. "Olge tubli," soovis Liis.

"Mitte tubli, vaid tugev," ütles Oskari ema, kükitas ja lõi Liisiga plaksu. Tüdruk nuusutas. Oskari ema lõhnas väga hästi. Võib-olla ehitas ta tõesti onne ka.



28. mai 2020

õpetaja ei viitsi enam (Hea Laps 4/2020)

siin on lugu Hea Lapse ajakirja aprillinumbrist.  tervitan sellega kõiki vingeid õpetajaid ja õpilasi! 

laiselge mõnuga! ilusat suve! :)



Õpetaja ei viitsi enam


See oli reedel kell kolmveerand kaks: õpetaja ei viitsinud enam. Ta oli kakskümmend aastat koolis töötanud ja tal oli kopp ees, kõrini, mõõt täis, villand, siiber. Teate seda ütlust, et rumalaid küsimusi pole olemas? Johhaidii!, naeris õpetaja, lolle küsimusi on maailm täis. Ole ainult mees ja hakka õpetajaks! Siis näed kohe.

Õpetaja istus laua taha ja mõtles, kas peaks direktorile ka ütlema. See tundus ajaraisk - kui ta enam välja ei ilmu, saavad ju kõik aru, et ta ei käi enam tööl. Õpetaja arvutas, et ta oli kahekümne aasta jooksul vähemalt sadu tunde direktoriga rääkinud, vast aitab kah? Ülejäänud aja ta õpetas, parandas töid ja vastas küsimustele, mis olid põhiliselt lollid. Ei, otsustas õpetaja: hiilin minema ja tagasi ei tule. 

Ta pakkis just joonlaudu kotti, kui helises telefon. Õpetaja põrnitses seda pikalt. 

TIRRRR, helises telefon uuesti. TIRRR TIRRR TIRRR.

Õpetaja ohkas ja võttis toru. "Rästikute kasvatus," ütles ta.

"Oi, vabandust," kostis torust. "Ma otsin Kesklinna kooli. Vale number, nägemist."

Õpetaja pani toru rahulolevalt hargile ja haaras tahvlilt kriidi. Selle võtab ta mälestuseks, aga enne: sõnum lastele, et neile öelda, mis ta neist arvab.  

Ta tõmbas just ranitsat selga, kui kõlas koputus. Õpetaja ei lasknud end häirida, uks oli lukus. Ta ronis kaksiratsi aknalauale. Vasak säär oli juba väljas, kui võtit keerati. 

See oli koristaja. "Kuhu te lähete?" 

Siis märkas ta tahvlil õpetaja teadet. "Kas teil häbi pole? Tulge kohe tagasi ja kustutage see ilgus ära," käskis ta. 

Õpetaja punastas ja istus aknalauale. "Ma tahan puhata. Ma ei jaksa enam õpetada."

"Aga lapsed? Kes neile siis korrutustabelit õpetab?" küsis koristaja karmilt. 

"Tahaks tööd, kus näeks rutem tulemust," ohkas õpetaja. 

Koristaja silmad välgatasid. "Lihtsamat tööd ja tulemust? Kui ruttu?"

Järgmisel nädalal tabas lapsi üllatus. Neid ootas klassis uus säravsilmne õpetaja. Ta oskas arvutada sama hästi kui eelmine ja seletas suurepäraselt. Lapsed said otsekohe aru: 

1) millal toimub imeline pidurdamine enne verist kokkupõrget, kui 2 rongi 650 koristajaga asuvad teele Tallinnast ja Tartust kiirusega 90 km/h, või

2) kaua läheb aega, et kustutada laudadelt 30 spikrit, kui ühe spikri kustutamiseks kulub 18 sekundit

Tal oli ainult üks miinus: ta ei sallinud kriiditolmu. Õnneks oli koolis uus koristaja, kes pühkis selle kokku kiiremini kui välgulöök (0,2 sekundit).

Ainult korrutustabel, mille lapsed sahtliserva olid kirjutanud, kadus jäljetult. Keegi oli selle ära kustutanud. Tuli õppima hakata.



26. märts 2020

blokaad ja kärbsed

lugesin just suurepärast intervjuud aleksei turovskiga, kes soovitab kõigil maha rahuneda ja kärbseid vaadelda. väärt nõu! jutu ajal vaatles aleksei ka ise kärbest ja leidis ta seljast seened.

sellise suurepärase hobi juures ei pea muretsema isegi ressursi pärast, kärbseid jagub kõigile. kel kärbes vaadeldud, võib vaadelda varest, naabrit või peikat - ja seda kõike täiesti tasuta. aleksei ütleb küll, et tal on luup alati taskus, aga naabri vaatlemiseks pole isegi seda tarvis. suurepärane harrastus kitsastes oludes, taskukohane, huvitav, hariv!

mina võtsin igatahes alekseid kuulda, joon kohvi lõpuni ja asun kohe vaatlema, mida naaber teeb. eile olid tal sinised trussikud, aga täna hallid, täppidega. nagu peaminister ükspäev tabavalt ütles: eestis on alati olnud tugev naabrivalve ühiskond. üheskoos saame me kõigest üle! kärbsed aitavad meid.

igale kärbsele oma vaatleja! igale vaatlejale oma kärbes! ja naaber.