Novell 'Relaps', Looming nr 12/2017
Lükkasin poeukse lahti. Roberti kirjast köögilaual oli möödas terve aasta, olin valmis uueks alguseks. Tahtsin ustavat sõpra, kes oleks minu poolt, aga samas iseseisev, muretu. Müüja ei kõhelnud hetkegi. Ta teadis kohe, keda mul tarvis. ‘Eksootiline ja pehme,’ ütles ta. ‘Arukas ja sõltumatu, väljendusrikas, armastab patsutamist ja valvab kodu.’ Katsusin, oli pehme tõesti. Ostsin ta kohe ära. Aga sellest teisest asjast, sellest ei hinganud müüja mulle sõnagi. TULE KOHE, kirjutas tiiger. KÕHT TÜHI TUJU VÄGA HALB T. Kägardasin telegrammi kokku ja ohkasin. Nõudmised aina kasvasid. Ega ma ei salga – tiiger armastas patsutamist küll ja valvas kodu ka, aga lisaks kirjutas mulle kolm korda päevas pakilisi telegramme. Algul rõõmustasin – kellele siis ei meeldiks kirjakesed kodustelt! Aga mida edasi, seda nõudlikumaks muutus tiigri toon ja siis lülitus ta telegrammidele. Olukord halvenes kiiresti, sõnumita tiigrilt ei möödunud enam päevagi. Iseseisvusest oli asi kau...
