1. detsember 2019

Uus raamat: PIIA PRÄÄNIK JA BANDIIDID

kuku, nunnud, head uudised! mul sai valmis uus raamat "Piia Präänik ja bandiidid", mis on järg loole "Piia Präänik kolib sisse" (seda saate muuhulgas kuulata ERR-i õhtujutu äpist).

lahedad pildid joonistas ulla saar, toimetas priit põhjala, kirjastas tänapäev. saab nalja, saab nutta, tehakse vempe, tehakse head.  lugu ise on väikest viisi kriminaalne. ja loomulikult süüakse kooke, präänikuid, küpsiseid, iiriseid ja viinereid!

panen teile tutvustuseks kaasa kaks esimest peatükki.

toredat lugemist! olge vinged! :)







1. Üllatus

See juhtus veebruaris, enne vastlapäeva. Oli nii külm, et isegi  lumekakud läksid puuõõnde sooja. Maja taga lõdises kuuskümmend  lumememme ja ootas sula, et ujuda lõunasse. Õue  minnes jäätusid silmamunad. Jääkarud saatsid kaastundeavalduse ja konserve. Ameerika president ütles raadios, et näete, könnid, mingit kliimasoojenemist pole. Isegi suusatajad  ei teinud pakasega trenni, vaid mossitasid kodus ja tüütasid naist. Aga Piiat ja vanaisa külm ei seganud. Nad istusid köögis ja värvisid mune. 
                  „Ja üldsegi, kes ütles, et mune värvitakse ainult lihavõtete  ajal?” kostis vanaisa.
                  „Kas president?” küsis Piia. 
            „Ei, tema valvab, et ministrid vempe ei teeks. Viisteist kelmi, kõik hauvad pahandusi.” Vanaisa ajas keele suust välja ja maalis munale konna. See tuli natuke peaministri nägu.
            Kogu Präänikute köök oli mune täis. Neid vedeles sahtlis, lillepotis, külmkapi all ja muidugi köögilaual, kus seisis terve munamägi. Lae all lambi otsas kõlkus kass Nuustik – teda huvitasid viinerid, mitte munad. Ta tegi just vorstikausi suunas  hoogu, kui uks kolksatas. Esikus sosistati. Piia hüppas püsti.
            „Kuidas läks? Mis nad ütlesid?”
            Ema-isa olid rohelised nagu vanaisa konn. „Mis need veel  on?” jõllitas isa mune.
            „Konnakesed!” hüüdis Piia. „Nagu emal kõhus.” 
            Ema vajus toolile, näost ära, ja silitas hajameelselt Nuustikut. 
            „Mida arst ütles? Kas kõik on ikka hästi?” küsis vanaisa tasa.
            Isa neelatas ja toetas käed ema õlule. „Seda et ... meil on  uudiseid.”
            „Uudiseid?” vajus vanaisa istuma. „Ega ometi jälle ...?” 
            „Jah, mis nad ütlesid? Kas poiss või tüdruk?” küsis Piia.
            Ema hõõrus murelikult kõhtu ja naeratas nõrgalt. 
            „Kolmikud,” ütles ta siis.
            „Kolmikud!” ahhetas Piia. 
            „Kolmikud,” noogutas isa. „Ise tegin!”
            Käis kõva kolks. See oli vanaisa, kes minestas. Ta oli siruli põrandal ega liigutanud üldse.


2. Uudised levivad

„Õumaigaad!” hüüdis Jack Kanadas ja jäi põrutavat uudist kuuldes täitsa vait. Telefonist kostis ainult piiks ja katkendlik toon. Siis helistas ta tagasi. „Vabandust, mina ehmatasin. Mismoodi, ei üks laps? Kas Maia ikka hästi?”
            Piia noogutas. „Hästi jah. Tal on neid kõhus lihtsalt kolm tükki.” 
            „Zuperuudis, lõpuks ometi!” juubeldas Jack. „Ei tea, kas  tuleb kaks õde ja vend? Või kolm venda? Üks õde, kaks vend?”
            „Me vedasime vanaisaga kihla,” ütles Piia.
            „Tuleb kolm õde, tark ja kaval,” sõnas Jack kindlalt. „Tüdrukud on mu lemmikud.”
            Jack oli ülakorruse Mirjami peika ja Piia suur sõber. Ta oli  pärit Kanadast, aga Mirjami juures meeldis talle rohkem. „Kogu aeg tahaks kallistada,” ütles ta ise ja käis külas nii tihti, kui sai. Lisaks armastas Jack üle mõistuse karusid, see oli tal Kanadast  külge jäänud.  Tulevikus plaanis ta hakata neid loomaaedadest vabastama. Kõige rohkem armastas Jack aga mett. Tal oli oma purk alati kaasas, ta jopel oli selle jaoks eraldi tasku.
            Jack köhatas toru otsas. „Aga kuule, mul ka uudis on!” 
            „Mis uudis?” küsis Piia.
            „Ma luba sain, eluks Mirjami juures! Mina varsti Eesti tulen!” 
            Piia kiljus rõõmust. Siis kiljus Jack. „Mina kohe kohal, kui  odav lennuk lendab,” lubas ta.
            Ja tõesti, Jack ei luisanud. Ta saabus aprillis esimese soojaga. „Nagu rändkurg,” ütles ta ise.
            Mirjam ja Piia ootasid teda lennujaama väravas. See kestis kohutavalt kaua. Kõigepealt oli seinal kiri „LEND HILINEB”, siis „MAANDUS” ja lõpuks „SAABUNUD”. Ja siis Jack tuli –  kõige ees ja jooksuga, juuksed sassis, kannul piirivalvur ja koer. Ta kargas üle võre ja haaras Mirjami kaissu. „Tšaumisteete! Kallistame, tüdrukud!” 
            „Vabandage,” kostis järsku range hääl. Jack pööras pead. Need olid valvur ja koer.
            „Dokumendid, palun. Kus on teie pagas?” 
            „Mina kõigepealt kallistama tulin,” seletas Jack. „Vabandage väga, mina igatsesin oma pruut ... Ooo!” 
            Koera nähes lõid Jacki silmad särama. Ta kükitas ja kratsis teda kõvasti külje pealt. Koer viskas selili ja mõmises mõnust.
            „Ärge puutuge, ta teeb tööd,” keelas valvur.
            „Mis töö ta teeb?” küsis Jack huviga. „Kas temal palju töö? Kas see raske töö? Minul väga raske töö, mina IT-mees.”
            „Lõpetage naljad,” ütles valvur ja heitis pilgu Jacki passi.  „Tere tulemast Eestisse,” sõnas ta lahkemalt. „Teie kohver on  pagasilindil.”
            „Mina tänan! Meeldiv tutvuda!” lehvitas Jack valvurile. „Ja  tervita oma naist ka!”
            Kohver käes, sõidutas Mirjam Jacki ja Piia autoga koju. Kogu linn juubeldas hiirekõrvus, linnud vidistasid, teed tolmasid. Jack pistis pea aknast välja, lehvitas möödujaile ja hõikas kõigile: „Tere, eestlased!” Kui Papli puiestee paistma hakkas, ei jaksanud  ta enam oodata. Ta kangutas ukse lahti ja kargas sõitvast  autost välja.
            „Hull peast! Kuhu sa lähed?” hüüdis Mirjam, aga Jack ei peatunud. Ta lisas tempot ja kadus nurga taha. Kui Mirjam hoovi keeras, oli Jack juba seal ja kallistas kastanit.
            „Eesti inimesed! Eesti puud!” hõikas ta. „Zuur tervitus, Jack  on siin!”
            Keegi ei tervitanud vastu, vaid allkorruse kardinad liikusid tasa. Siis avanes välisuks ja välja volksas Nuustik. Ta hõõrus end vastu Jacki karvaseid sääri, kui kostis haugatus. Mirjami 
kolmanda korruse aknale ilmus bernhardiin ja kloppis erutunult klaasile.
            „Parun!” hüüdis Jack. „Mina sulle Kanada kaneelirull tõin! Suur kott! Mina kohe tulen!” Jack lehvitas saiadega ja Parun lömastas klaasi rammides peaaegu nina. Nuustik sulges häbiga  silmad. Nemad, kassid, ei langenud kunagi nii madalale. Väärikus enne ja viinerid pärast – see oli kasside stiil.

Jack haaras kohvri kaenlasse ja võttis Mirjamil käest. Kõik oli nagu vanasti: kollane välisuks ja kägisev trepp, lambi otsas pikutavad kärbsed ja trepi all magavad lestad. Teisel korrusel, Piia ukse taga, pani Jack kohvri maha ja limpsas ärevalt keelt.        
            „Noh, näeme,” sõnas ta äraolevalt. „Me viime asjad üles. Mina Parun tere ütlen ja siis alla tulen. Millal ema-isa kodus?”
            „Tavaliselt poole ...” alustas Piia, aga juba kihutasidki Jack ja Mirjam trepist üles, kolm astet korraga.     
            „... kuue paiku,” lõpetas ta. Uks paukus. Piia lasi kassi tuppa  ja asus ootama.
            Kõigepealt pistsid nad nahka õuna ja kaksteist lihapalli. Kuidas ühe kassi sisse küll nii palju liha mahub, mõtles Piia, aga võib-olla oli see treenimise asi. Näiteks isa sisse mahtus ka väga palju sööki, ema imestas selle üle kogu aeg. Hommikuti pistis isa nahka terve koorma toitu: putru, tomatisaiu, pasteeti ja mune. Kõik kadus nagu musta auku, ta isegi ei mälunud. Piia oli oma tubli isa üle väga uhke. Ta lihtsalt oli kõiges andekas.
            Pärast einet luges Piia raamatut ja Nuustik pikutas vanemate  voodis. Jackist polnud ikka jälgegi, ka õhtuks mitte, kui ema-isa tulid. Kui Piia järgmisel hommikul uksekella lasi, ei teinud samuti keegi lahti. Jack ja Mirjam ei võtnud isegi telefoni. Nad olid kui õhku haihtunud.
            „Äkki valvur võttis ta loa ära ja saatis Jacki tagasi ...” sosistas Piia õhtul isale.
            „Ära muretse, Jack seab end lihtsalt sisse.” Isa puges Piia kõrvale ja voltis ajalehe lahti.
            „Eesti-Soome kohtumine oli tasane ja lõppes rahumeelse viigiga,” luges ta unejutuks. „Ilm oli palav, väravaid ei löödud, lisaaeg jäeti ära, et rutem koju saaks. Teisel poolajal tegid väravavahid uinaku, vahepeal käidi ujumas. Ründajad leidsid platsi servast tatikaid, neist valmis maitsev kaste. Järgmine matš ...”
            Ajaleht pudenes põrandale. Piia ja isa magasid.

27. oktoober 2019

Novell 'Relaps', Looming nr 12/2017


Lükkasin poeukse lahti. Roberti kirjast köögilaual oli möödas terve aasta, olin valmis uueks alguseks. Tahtsin ustavat sõpra, kes oleks minu poolt, aga samas iseseisev, muretu. Müüja ei kõhelnud hetkegi. Ta teadis kohe, keda mul tarvis.

‘Eksootiline ja pehme,’ ütles ta. ‘Arukas ja sõltumatu, väljendusrikas, armastab patsutamist ja valvab kodu.’ Katsusin, oli pehme tõesti.  
Ostsin ta kohe ära.

Aga sellest teisest asjast, sellest ei hinganud müüja mulle sõnagi.

TULE KOHE, kirjutas tiiger. KÕHT TÜHI TUJU VÄGA HALB
T.

Kägardasin telegrammi kokku ja ohkasin. Nõudmised aina kasvasid. Ega ma ei salga – tiiger armastas patsutamist küll ja valvas kodu ka, aga lisaks kirjutas mulle kolm korda päevas pakilisi telegramme. Algul rõõmustasin – kellele siis ei meeldiks kirjakesed kodustelt! Aga mida edasi, seda nõudlikumaks muutus tiigri toon ja siis lülitus ta telegrammidele. Olukord halvenes kiiresti, sõnumita tiigrilt ei möödunud enam päevagi. Iseseisvusest oli asi kaugel.

Kevadeks oli töösahtel tiigri telegramme täis ja hoolduspäevad ka kõik otsas. Aprillis olin terve nädala kodus, sest tiiger tahtis nii. Ehitas ukse ette onni ja istus seal, isegi asjal ei käinud mitu päeva. Alles siis, kui külmkapp tühi, lubas mind turule, aga ainult lihaosakonda. Nimekirja andis ka kaasa: ulukiliha ja pasteet. Salatit ei lubanud ta mul külmkapis hoida, ütles, et see on jäneste toit. Õhtul valvas, kas olen aegsasti voodis, tegi ümber voodi ringe, saba püsti. Olukord sarnanes ohtlikult möödunuga. Äkki on tiiger ja Robert tuttavad?, mõtlesin. Aga olgu, läheb lappama, las jääb.

Räägime parem tööst.

Mis ma öelda tahan, on see, et ma ei saanud ju kogu aeg keset päeva minema joosta. Iga nädal sama jama. Kõik kolleegid teadsid, isegi turvamees teadis, olid osavõtlikud, tundsid kaasa. Eks nad mäletasid eelnenut, muretsesid, et astun jälle sama orgi otsa. Ise ajasin vastu,  ei lubanud end haletseda, ütlesin, et seekord on ta mul iseseisev. Aga lõpuks muutusid tiigri sõnumid ikka nii painavaks, et leidsin end koju sörkimas, süda valu täis. See kestis mitu kuud. Terve aasta puhkusepäevad olid juba tiigri nahka läinud. Siis otsustasingi, et kõik, mul on mõõt täis. Rääkisin tiigriga, rääkisin terapeudiga, kõik oli justkui selge. Panime paika piirid ja ootused, telegrammidel pidi olema lõpp. Aga siis, kohe järgmisel päeval, saabus see, millest juba rääkisin:

TULE KOHE  KÕHT TÜHI TUJU VÄGA HALB
T.

Viskasin sedeli prügikasti ja mõtlesin, vot sulle, tiiger, seekord ei tule. Kordasin peas kõik õhtuks läbi: projekti tähtaeg, koosolek, protokoll, kuidagi ei saanud varem... Peegli ees harjutasin ka, et tunduks loomulik. Siis istusin laua taha tagasi, vaatasin aruandeid, käisin kolleegiga lõunal. Tunne oli tugev. Aga kontorisse naastes viipas sekretär mu osavõtlikult lähemale. Lauaserval seisis telegramm. Saatsin ta silmadega ukseni ja voltisin sedeli lahti.

KÖÖK TÜHI KONTROLLISIN KOLM KORDA PALUN KIIRUSTA
T.

Tundsin, kuidas kõhus kihvatab, silme eest läks mustaks. Alles eile tassisin poest koju neli kilo suitsuvorsti (delikatess, parmesaniga) ja jätsin tiigrile nosida. Viimane asi, mida ma hommikul kodust lahkudes nägin, olid kolm paksu latti köögilaual, isegi kile võtsin ära. Haarasin telefonitoru, valmis tulistama. Kohe räägime, tiiger!

Telefon kutsus, toru tõsteti hargilt... ja katkestati. Helistasin uuesti, kordus sama.  

Jõllitasin piiksuvat telefoni, toru värisevas käes, siis panin selle tasa hargile. Hingasin, nagu joogatunnis õpetati: sügavalt nina kaudu sisse ja välja, ja nii kümme korda. Keerasin ukse lukku ja viskasin põrandale selili, kordasin mantrat ‘tiiger-on-sõber’. Mõtlesin päikselisest liivarannast, nagu oli soovitanud terapeut. Seejärel tõusin üles ja keetsin endale köögis kummeliteed. Tiigri telegrammi viskasin minema.

Kummel aitas, või aitas hoopis hingamine. Süüvisin uuesti töösse ja toimetasin häirimatult terve tunni. Tegin nädalaplaani, valmistusin koosolekuks, isegi tiigrile mõtlesin korraks ja naeratasin. Oh, sa mu keevaline sõber! Otsustasin, et räägime õhtul rahulikult ja siis loen talle Janoschit ette, see meeldis tiigrile alati väga. Meie kaks diivanil raamatuga diivanil keras, see tegi mul südame soojaks. Keegi ei näpi telefoni ega sae garaaźis, ainult kallistused ja kirjandus! Tegin just koopiaid, kui koputati. Sekretäri näol oli valulik ilme.

NÄLGIN SURNUKS SILME EEST MUST MAYDAY PALUN AIDAKE
T.

Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Igaks juhuks lugesin telegrammi veel kolm korda üle.

NÄLGIN SURNUKS SILME EEST MUST MAYDAY PALUN AIDAKE

NÄLGIN SURNUKS SILME EEST MUST MAYDAY PALUN AIDAKE

NÄLGIN SURNUKS SILME EEST MUST MAYDAY PALUN AIDAKE

Lugemine ei rahustanud üldse, vastupidi, hoopis kihvatas. Milline jama, ma olin teda ju treeninud! Harjutasime mitu kuud üksi vanniskäimist ja võileibade tegemist, määrisime võid ja lõikusime vorsti. Isegi kirsikivide eemaldamise ja nõudepesuga tuli tiiger kenasti toime. Jumala eest, seda oli palju rohkem kui Robertil! Ja nüüd selline asi.

Ma ütlen ausalt, sel hetkel ma ei uskunud teda enam, arvasin, et tiiger mängib mäkra. Te allute kooselus kergesti manipulatsioonile, ka seda oli terapeut öelnud, vaadake ette ja hoidke end.

Hoiangi, otsustasin, ja telegrammile sülitan ka. Midagi sa seal ei nälgi, mayday... MAYDAY! Müüja oli öelnud, et tiiger valdab võõrkeeli, aga need avalduvad ainult kriisisituatsioonis!

Mul läks murest süda pahaks. Jumal küll, kas see siis oligi nüüd kriis? Olin ma olnud hooletu ja enesekeskne, pühendunud vähe, ignoreerinud märke?

Sest hoolimata muretust algusest, kus tiiger käitus nagu tiiger, oli märke olnud küll. Kasvav tähelepanuvajadus, nurgas mossitamine, kapriisid ja jonnihood. Tuli ette ka purunenud taldrikuid ja junne köögipõrandal. Tiiger lõhkus meelega ära Roberti vana kruusi ja tegi ta kingitud raamatutesse plekke. Ta kiusas mu sõpru, eriti mehi, pissis sõbranna pantrimustriga pükstele, kaebles ja urises. Kui arvuti taha istusin, ronis tiiger lauale ja vajutas kogu aeg restart nuppu. Lõpuks lohistasin ta autosse ja sõidutasin psühholoogi juurde. Terapeut soovitas panna paika piirid ja vihjas lapsepõlvetraumale. Tiiger eitas kõike silmagi pilkumata. Tundsin end lollisti. Lõpuks saime siiski ühel meelel tulema, sõlmisime kokkulepped. Mõni aeg oli elu rahulik. Aga siis algasid telegrammid...

Näppisin südame pekseldes MAYDAY telegrammi ja mõtlesin, mis edasi. Hoolimata tiigri sigadustest kloppis kuklas ärevus. Mis kui tal on veel teisigi asju korrast ära, raskeid traumasid, muresid hingel? Mis kui tiiger nutab praegu kodus, padi märg, või lõigub vannitoas źiletiga saba, mina aga istun samal ajal siin, süda kõva ja sahtel tiigri appikarjeid täis. Ei, nii et saanud ma seda jätta. Tõusin püsti.

Palusin sekretäril koosolek tühistada ja lubasin helistada kohe, kui kodus. Parkimisplatsil pistsin jooksu, võtmed ja tictac’id hüppasid kotis. Sõitsin kaheksakümnega, süstisin ridade vahel, haarasin poest kaasa tiigri lemmikliha. Tegutsemine aitas, trepist üles ronides olin juba täitsa ootusrikas. Kohe haaran tiigri kaissu, siis räägime, pärast sööme pasteeti. Kõik saab korda! Surusin võtme lukuauku ja tardusin. Lukk oli katki, uks vajus lahti.

Poekott kukkus põrandale, vajusin uksepiida najale. Kogu korter oli lõhki kistud, raamatud vedelesid maas tapeedi ja vaasikildudega segi. Kardinad olid ribadeks, diivanis auk ja üle seina läksid tiigri suured mustad jäljed. Segaduse keskel vedelesid sajad kokkukäkerdatud nutsakad, kogu mu kirjapaber oli otsas. Tiigrit ei paistnud kusagilt.

Astusin vaikides kööki. Tiigrit polnud ka siin. Selle asemel leidsin laualt kõverate tähtedega soperdatud sedeli.

TUTKIT BRAT MA LÄKSIN MATIGA ÄRA TULE TEINEKORD KÜLLA JÄÄME SÕPRADEKS

Selle alla oli kenas käekirjas lisatud:


Saime telegrammi ja viisime tiigri rahunema.
Helistage loomaaeda. Mati (tel. 658 1124)

PS. Teie tiiger räägib vene keelt! Ennenägematu juhtum!

Rohkem polegi palju öelda. Istusin maha ja nutsin natuke. Siis hakkasin korterit koristama.

*

Praegu ongi nii jäänud, et tiiger elab Mati juures. Esimestel kuudel oli väga raske, aga arstilt sain abi. Tööl olen poole koormusega, jõudu on rohkem ja õhtud vabad. Helistanud veel pole, kogun julgust. Peikade kandidaadid ajasin esialgu kõik minema, aga nüüd üks on. Käime kinos ja kohvikus, teeb ise süüa, armastab lugeda, usun, et ohtu pole. Eile pakkus ta, et võiks laupäeval loomaaeda minna, aga ma ei tea, natuke nagu pelgan. Tiiger saatis küll nädala eest telegrammi, saatis terviseid, ütles, et süüa antakse korralikult. Võõrkeelseid sõnu ei kasutanud. Alla oli kirjutatud: T.

Eks süda muidugi natuke närib selle pärast, aga mis parata. Inimene õpib vigadest! Jätkan veel mõni nädal ravi, siis vaatame, mis edasi.



Novell võitis 2017. a. Loomingu ajakirja aastapreemia.


25. oktoober 2019

elust Fideli krokodilliga

nii, head inimesed, olen leidnud üle pika aja uudise, mis väärib kajastamist! nimelt kirjutab bbc, et fidel castro krokodill hammustas mingis rootsi härraste klubis üht blõuki. ühesõnaga - sel ajal, kui kõik teised tähtsad tüübid laua taga sajaSEKiseid oliive sõid, torkas ühel neist pähe krokodilli basseini käsi solgutama minna. no mida sa teed sellisega? krokodillil õnneks oli ideid.

sellises seltskonnas tuleks ilmselt endalgi väga ruttu mõte, et hammustaks kedagi, haaraks laualt oliivid ja veinipudeli ja teeks siva sääred. ma olen kindel, et me sobiksime selle krokodilliga suurepäraselt: käiksime kadriorus jalutamas, loeksime uspenskit ja kääksutaksime balti jaama ees lõõtsa, võib-olla teeksime isegi laulu sinisest vagunist! pärast võtaks mütsi kogunenud müntide eest tokumarust doni ja midagi maitsvat krokodillile, paarutaks parki einestama, krokodill õpetaks śnelli tiigis vee all ujumist. hiljem puistaksime südant: mina lehepuhuritest, tema probleemidest identifikatsiooniga. inimesed, ärge hõikuge krokodillidele kogu aeg see you later! see ei meeldi neile!

õhtu lõpuks võiks teha mõnes kenas lokaalis veel paar daquirit. sinna sveta baari pisikeste mustade mütsidega inimeste sekka mina krokodilliga minna ei julge, aga mõnes tsiviliseeritud paigas, näiteks narva kohvikus, oleks kindlasti mõnus aega veeta. kuuldavasti saab seal ka häid kringleid, mis maitsevad ehk ka krokodillile.

viva cuba! viva la cocodrilo!

19. september 2019

psühholoog-hobune!

ollalaa, lugesin just ekspressist väärt initsiatiivist: ameeriklanna võttis lennukisse kaasa hobuse! põhjuseid ohtralt: hobune tuletab daamile meelde, millal rohtu võtta, ja on emotsionaalseks toeks, kui daam õhuaukudesse langemisel võikalt kiljub.

minu meelest on hobune lennukis väärt mõte, hoopis parem kui mingi igav hobune verandal. kujutage ette, kuidas boeingus 727, millesse mahub 189 reisijat, sõidab 189 reisijat ja 189 hobust. (hmm, kas hobused ei istu süles? sel juhul: 94 inimest, 94 hobust, üks koht kartmatule ameeriklasele, kes reisib hobuseta). menüüs võiks pakkuda leiba ja porgandeid, tv-valikus oleks spetsiaalsed filmid hobustele: superhobustest. ja keegi ei köhiks, sest olgu see ameerika mis ta on, aga tugiloomi võib seal reisile kaasa võtta seaduslikult!

ootan huviga, millal reisib esimene ameeriklane tugiussi, tugirebase või tugileemuriga. viimased kaks võtaksin endale otsekohe, hea äreval ajal juttu ajada.

elagu ameeriklased! elagu hobused!

ps. rebaseid lennukites olen ma ennegi käsitlenud: http://amsterdamiseerunud.blogspot.com/2012/03/erutav-juhtum-tallinna-lennujaamas.html



6. august 2019

onudepäev ja vaene minister

juulikuu tähekeses ilmus lugu sellest, kuidas üks onu endale onudepäeva tahab ja mis edasi saab. talvel seda juttu kirjutades ei osanud ma kuidagi karta, et varsti tegutsevadki onud meie seas ja ära ka ei lähe. appi!

pildid joonistas imetore horvaatiast pärit kunstnik lucija mrzljak.


13. mai 2019

kalsarikänni ja trussarid

lugesin just üht toredat intervjuud Mika Keräneniga, kus ta tutvustab eestlastele igisoomlaslikku traditsiooni nimega kalsarikänni. nimelt tähendab kalsarikänni seda, et tuled koju, hüppad trussarite väel diivanile pikutama, avad veini, võib-olla kratsid end natuke ja tunned end muidu mõnusalt.

mina kuulsin kalsarikännist esimest korda, aga mis seal salata - tundsin selle asja otsekohe ära! nimelt on ka mul olnud peika, kes praktiseeris täie rahuloluga printsiipi "home is where the pants aren't". mis seal salata, tundus kummaline küll, et peika end koju jõudes otsekohe trussarite väele kooris, aga tänu mikale saan ma nüüd kõigest aru. see on ju kalsarikänni! sel peikal olid raudselt kuskil soome geenid, kuigi passi järgi oli ta hoopis ühest teisest riigist, ja koduvälisel ajal käis ta alati pükstega, vahel isegi ülikonnas! isegi lipsusõlme oskas!

asi tundus mulle eriti imelik seetõttu, et olin eelnevalt sõbrustanud peikaga, kes kandis nii hommikusöögilauas, päeval kui õhtul pintsakuid ja riietus ööseks siivsasse pikkade varrukatega pidźaamasse, mida sai tal seljast ainult suure mangumise peale. peale seda tundus mulle trussarites diivanil pikutamine pisut kummaline, aga samas, miks? miks ma olen kitsarinnaline? elämä on ju laiffii!

nagu ütleb ka Mika: "ma ei saa aru, miks peab toas käima pükstega!" tõepoolest, miks? 

vähem reegleid, rohkem trussareid! home is where the pants aren't!

2. mai 2019

sabad inimestele!

inimesed, juhtunud on midagi täiesti erakordset! sel ajal, kui mina, hambad laiali, kotil lesisin ja iiriseid sõin, on keegi andekas leidur lõpuks inimestele sabad leiutanud! nägin seda oma silmaga televiisoris, kus tüübid jalutasid mööda toidupoodi, sabad taga. kadekadekade!

peale saadet läksin muidugi otsekohe internetti ja
uurisin välja, kust saba hankida. olge lahked, https://thetailcompany.com - üks ilusam kui teine!

kujutage ise ette: istute kohvikus, kõlgutate jalga üle põlve, tooliserval lebab viisakalt siidine saba. siis astub kohvikusse lemmikinimene ja sul pole tarvis teha muud, kui lehvitada. aga mitte kätt. saba!

nüüd skrollin juba mitu tundi sabasid ja juurdlen, kas alustada rebasest või valida midagi kasside osakonnast. mu esimene eelistus, leemuri saba, millega pea alaspidi puu otsas rippuda ja teisi leemureid patsutada, polnud veel saadaval, aga küll seegi tuleb. leidurid töötavad öösel ja päeval.

sabad kõigile! 

25. aprill 2019

tasuta nõunikud tallinnas

kas kuskil on veel mõni minister, kes otsib endale nõunikku? kuna nendega võib kergesti libastuda (näide siit), pöörduge parem lasteaeda ja värvake nõunikud sealt. lugesin just intervjuud luha lasteaia asukatega ja sain ohtralt nippe, kuidas viisakalt valitseda.

näiteks on eksperdid märganud, kuidas poliitikud telekas omavahel vaidlevad, ja peavad sellist asja väga laiduväärseks. püüdke kätega siiski mitte rääkida, soovitavad nad. selle asemel võiks kokku leppida, et kui üks tahab üht ja teine teist, siis kordamööda. kui ikka on tüli majas, tuleb kutsuda kolmas sõber. tema tuleb ja aitab.

siis arvavad eksperdid, et tumedat värvi inimesed on täiesti okei, ja et kui kellelgi tuleb tunne, et tahaks veel tumedamat nahka, siis andku hagu, ka see on täiesti okei.

järgmisena soovitavad eksperdid kanda kaabude asemel tagurpidi nokamütse. kaabud sobivad ka - eksperdid teavad, need on kraega mütsid ja käivad pähe - aga tavaline müts või nokamüts on parem, sest kaabusid kannavad isikud, kelle nimi on 'isamaa poeg' ja kes võivad olla ohtlikud. naised, kes muretsevad soengu pärast, võivad käia ka mütsita või kanda seda äärmisel juhul soome reisil, kus on ilgelt külm.

räägiti veel ratastest ja tuli jutuks, et täna sai tuldud tõuksiga. eksperdid soovitavad seda ka teistele: rohkem tõukse, vähem rattaid!

arulageda lambi-küsimuse peale, palju on ruutjuur kaheksast, vastasid eksperdid delikaatselt:
misasi? reetur kaheksast? 

ja lõpetuseks, kui te endiselt kahtlete, kas lasteaiast ikka saab häid nõunikke - testküsimus terve mõistuse kontrollimiseks (ka intervjuust):
intervjueerija: kas oleks tarvis seadust, millega saaksid lapsed iga päev kilo kommi ?
nõunik 1: ei.
nõunik 2: ei.
nõunik 3: jaa.
nõunik 4: ei.

vot sellised eksperdid on laokil! palun värvake neid, suvi tuleb, neil on aega!