26. november 2014

uute lasteraamatute esitlus lastekirjanduse keskuses

2. detsembril kl 12.15 tutvustame eesti lastekirjanduse keskuses (pikk tn 73, tallinn) kaht uut ja lõbusat lasteraamatut: seiklustest pungil putukalugu "lennujaama lutikad ei anna alla", mille illustreeris multikakunstnik kaspar jancis, ja jõuluraamatut "peeter, sõpradele peetrike" elina sildre toredate piltidega. 

jutustame, loeme, joonistame... vaatame lutikamultikat ja sööme komme! tulge ka!

lastekirjanduse keskus on muuseas üks väga lahe maja, kus saab lugeda põnevaid raamatuid, aga teha ka muid hädavajalikke asju: turnida ja kiikuda, pööningut avastada, patjadel pikutada ja pilte uurida. õuuudselt mõnus koht!


link esitlusele
lutikaraamatu treiler

*********************************************

"Lennujaama lutikad ei anna alla" on lustlik lasteraamat, mis ajab rõõmsalt muigama ka päris suured inimesed.
Lutikas Ludvig elab perega lennujaamas laiska ja lõbusat elu, kui ühel päeval saabub majja puhtusekontroll ja lennujaama ähvardab sulgemine. Allaandmine pole muidugi lutikate stiil – aeg on olla kaval ja tegutseda! Koos teiste lennujaamas elavate sitikatega algavad seiklused, et ühine kodu päästa. See on lugu julgusest ja üheskoos tegutsemise jõust, kus saab ka nalja, pauku ja moosipalle!
Lõbusad pildid joonistas raamatule multikakunstnik Kaspar Jancis.
Lutikalugu pälvis I koha Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev 2014. aasta lastejutuvõistlusel "Minu esimene raamat".

"Peeter, sõpradele Peetrike" on jõuluraamat, aga selline teistmoodi! Ühel täiesti tavalisel detsembrihommikul satub ühte täiesti tavalisse lasteaiarühma uus poiss Peetrike. Tal on kaasas salapärane telefonitoru ja üks õudselt põnev saladus. Võõrastele saladusi muidugi ei räägita, aga Peetrike pole kade – väikese diili korras ikka saab! Pealegi huvitab Peetrikese uusi sõpru saladus väga... mida lähemale jõuludele, seda rohkem. Väike vihje ka: läheb kõvaks kavaldamiseks!

20. november 2014

uus lasteraamat jõuludeks: "Peeter, sõpradele Peetrike"

tänavune november on kohe eriti hea raamatukuu! lutikad jõudsid end vaevu riiulile pikutama sättida, kui pildile ilmus peeter, sõpradele peetrike!

väike raamatututvustus ka:

ühel täiesti tavalisel detsembrihommikul satub ühte täiesti tavalisse lasteaiarühma uus poiss peetrike. tal on kaasas salapärane telefonitoru ja üks õudselt põnev saladus. võõrastele muidugi saladusi ei räägita, aga peetrike pole kade - väikese diili korras ikka saab! pealegi huvitab peetrikese uusi sõpru saladus väga... mida lähemale jõuludele, seda rohkem. väike vihje ka: läheb kõvaks kavaldamiseks!

peetrikese raamatusse joonistas imetoredad pildid elina sildre, kes illustreeris ka 2012. aastal ilmunud leemuriraamatu.

lugege raamatu päris esimest peatükki ka! siin saate te tuttavaks markusega, kellest saab peetrikese esimene suur sõber. markusel on lisaks uudishimulikule iseloomule ka eriti lahe isa ja maailma kõige ägedam lasteaiaõpetaja nimega sander. toredat lugemist!

*********************************

Markus oli täna esimene.

´Ära siis reede puhul väga suur pahandusi tee,´ pilgutas isa silma ja sasis poisi pead. ´Õhtul näeme, jookse nüüd!´

Isa hüppas sadulasse, tõmbas sõrmed läbi juuksepahmaka ja kadus pedaalide välkudes linna poole. Markus surus raamatu vastu rinda ja lehvitas. Isa laperdav sall ja sakris pea jäid aina väiksemaks, kuni kadusid hoopis. Isa kammis juukseid ainult kord aastas - kevadeti, enne vanaema sünnipäeva. Harilikult laenas ta selleks poja kammi. Ja ega Markus polnud kade!

Reedeti oli isal laboripäev ja ta pidi väga vara tõusma. Sellepärast sõidutaski ta Markuse juba kella seitsmeks lasteaeda ja kihutas siis ise, nina punane, välgukiirusel tööle. Kord nädalas uuris isa nimelt ülikoolis konni. Ülejäänud aja kirjutas ta neist raamatut, mille nimi oli Peoloomia Doktoritöö või midagi sellist.

Isa ja Markus sõitsid rattaga aasta läbi, välja arvatud siis, kui lumi maha tuli. Praegu oli jõuludeni ainult paar nädalat, aga lumest polnud märkigi. Kõik need ehitamist ootavad lumekindlused... Markus ohkas ja lonkis rühma.

´Tere hommikust!´ hüüdis õpetaja Sander ukselt. ´Pane jope ja saapad kappi, küll varsti jõuavad teised ka. Kas sa kodust ikka mänguasja võtsid?´

´Muidugi võtsin,´ vastas Markus. ´Vanaisa loomaraamatu, ta kinkis enda oma mulle. Siin on kõik maailma loomad sees, isegi dinosaurused! Kas sina mäletad neid? Nii ilusad rohelised ja pika sabaga... kõigepealt lendasid ja pärast surid ära!´

Õpetaja Sandri silmad lõid särama. ´See on ju vana entsüklopeedia!´ hüüdis ta. ´Mu isal oli kunagi ka üks, aga ta ei lubanud mul seda kunagi vaadata. Sul on ikka õudselt vedanud... Täitsa sinu oma!´ kadestas õpetaja Markust.

Markus pani raamatu kappi. ´Sa võid seda pärast veel vaadata,´ lubas ta armulikult. ´Ainult käed pead enne ära pesema... et sa plekke ei teeks.´ Markus silmitses õpetajat. Vaene mees! Ise nii suur, aga isa ei luba raamatuid vaadata...

Tal endal oli papsiga õudselt vedanud. Neil oli koos alati midagi põnevat ette võtta. Suvel käisid nad kalal ja puude otsas ronimas, kevadeti aga lennutasid lohet. Talvel söödi mett ja jääpurikaid. Ja sügisel... Markuse isa oli maailma parim porilompidesse hüppaja! Kui ta eemalt jooksuga tuli ja lombis maandus, lendas muda kaarega üle Markuse pea! Markuse meelest oli isa üks väga väärt mees.

Isegi teatrisse, kus käisid ainult emad ja vanaemad, tuli isa jonnimata kaasa ja isegi ei maganud. Ta mäletas alati, mis värvi oli Pipi hobune ja viis Markuse pärast kohvikusse kooki sööma. Pipi Pikksukk oli Markuse lemmiknäidend ja nad olid seda juba kolm korda vaatamas käinud. Markus plaanis endale ka hobuse osta, et sellega tulevikus koos kooli ratsutada. Võimlemistunnis tegi ta sellepärast alati korralikult kaasa. Kuidas sa muidu hobuse tundide ajaks katusele tõstad!

Markusel oli ainult üks mure. Tal polnud ema, vähemalt mitte niisugust nagu teistel lastel. Ema oli läinud kodust ära juba siis, kui Markus oli alles väike poiss, ja elas nüüd Austraalias oma uue pere juures. Markusel tuli tema järele vahel hirmus igatsus peale. Sünnipäevadel ta küll helistas ja saatis mänguasju, aga kallistada ema ju telefonis ei saanud. See tegi Markuse meele vahel väga kurvaks.

word of the day: petertje - peetrike

19. november 2014

katkend raamatust ´Lennujaama lutikad ei anna alla´


täna tutvustan ma teile oma lemmiklutikat Ludvigit, kes elab lennujaamas kaotatud pagasi ruumis. tema seikluslikest tegemistest võite täpsemalt lugeda raamatust ´Lennujaama lutikad ei anna alla´. saladuskatte all võin ma kohe ära öelda, et raamatu algul on ludvig alles eile sündinud, aga juba leidlik ja arukas lutikas. nagu ta ise armastab öelda - nutikas lutikas juba hätta ei jää!

lõbusat lugemist!



Me oleme ehmatamisega harjunud. „Püha issa ristike! Vaata ometi, kui palju neid on!”
Muidugi on meid palju, me oleme lutikad! Ja paljukesi on lutikatel kombeks. Vanaisa räägib ikka, et vanasti, õitsval keskajal, oli meid rohkem, aga sellist asja mina ei usu. Ma sain vaevalt munast välja ronitud, kui oli kohe selge, et üksilduse pärast mul siin ilmas küll muretseda ei tule. Kõik kohad olid sugulasi täis! Keegi isegi ei märganud, et ma olin teinud tähelepanuväärse teo ja sündinud. Veeretasin munakoored kõrvale ja sirutasin end mõnusasti. Munas arenemine pole naljaasi. Ruumi on vähevõitu.
Mu nimi on Ludvig ja ma olen lutikas. Ma olen alles mõni päev vana, aga andekas. Seda andekuse asja rääkis mulle onu Anton, kes on ammu keskealine ja teab maailma asjust nii mõndagi. Kiikusin pärast sündimist munakoorel, kui juba ta oligi kohal ja hõikas: „Vennad! Veel üks värske poja! Pole paha, päris andekas lutikas.”
Nii et see asi oli siis otsustatud.
Onu Antonil on samuti nuppu. Iga kord, kui ta mõne ristsõna ära lahendab, laksab ta endale rahulolevalt rinnale ja hõikab: „Ai karramba, kes on nüüd nutikas lutikas?” See ei ole tegelikult päris küsimus, sest onu Anton teab väga hästi, et nutikas lutikas on tema ise. Sellegipoolest astub alati ligi mõni sugulane ja patsutab Antonit õlale. Ka niimoodi on meil kombeks. Hoolitseme üksteise eest, patsutame ja kallistame. Sünnipäevadel laulame ja sööme kommi. Just nagu inimesed! Aga meie oleme lutikad.
Elukoht on meil soe ja mõnus, nagu lutikatel tavaks. Vanaisa Johannes jutustab vahel, kuidas vanal ajal pidevalt koliti, aga mina olen sündinud ja kasvanud ühes kohas. Passis on mul selle kohta märge ka.

Lutikas Ludvig, sündinud 5. septembril lennujaamas.
Hallid silmad, kärsitu ja uudishimulik loomus.
Kodakondsus: lennujaama lutikas.
Vanemad: lennujaama lutikad.
Vanavanemad: lennujaama lutikad.

Muide, me pole siin sugugi üksi! Maja on suur ja elanikke on meil samuti igasuguseid. Kohvikus olen ma päris kindlasti kohanud asukaid, kes ei ole inimesed, aga pole ka lutikad. Check-in-kassade taga elab samuti mitmesuguseid sitikaid, kes liiguvad päeval saalis ja käivad öösiti printerites pikutamas. Ja ma võin pea anda, et olen näinud liikumist ka ajalehekioski juures. Meid on siin palju ja mitte kõik meist pole lutikad.
Meie pesa on lennujaama pagasiruumis. Eks me käi jalutamas ka, aga siin, kadunud kohvrite vahel, tuleb ikka see õige kodutunne. Vanaisa Johannes kaebab vahel, et seinas pole tapeeti, mille taga puhata, aga onu Antoni sõnul on see tal vana harjumus möödunud elust, millest tuleb osata loobuda. „Õige lutikas magab kohvris,” tähendab ta ikka. Vahel magame ka kitarrikotis või lapsevankri vahel, aga neid siia eriti ei satu. Valesse sihtpunkti toimetatud kohvrid on lennujaamas aga igapäevane asi. Just sellistes me elamegi. Kaeblemiseks pole põhjust. Nutikas lutikas juba hätta ei jää!

12. november 2014

nippe, kuidas pidada kodus sadat looma

Illustratsioon raamatust ´Lennujaama lutikad ei anna alla´
andsin rahva raamatu blogis vihjeid, kuidas kodus korraga hästi palju loomi pidada. tundub keeruline? vastupidi! see on tegelikult jube lihtne! mul on neid praegu vähemalt sada tükki ja mingit näksimist või narrimist ei toimu. juttu saab lugeda siit!

lisaks loomapidamise nippidele toimub rahva raamatul ka lutikaloos - uurige facebookist ja võtke osa! 

word of the day: loterij - loto

10. november 2014

"lennujaama lutikad ei anna alla" on ilmunud!

assaa lutikas - Lennujaama lutikad ei anna alla on ilmunud! lutikaraamat võitis tänavusel lasteraamatute võistlusel 1. koha ja on seiklusi otsast otsani täis... saab nalja ja pauku ja moosipalle! lahedad ja lõbusad pildid joonistas raamatule multikakunstnik kaspar jancis.

raamat räägib loo lutikas ludvigist, kes elab oma perega vanas lennujaamas laiska ja lõbusat elu. ühel päeval saabub majja aga puhtusekontroll ja lennujaama ähvardab sulgemine. allaandmine pole loomulikult lutikate stiil ja nii algavadki seiklused, et teiste lennujaama sitikatega ühine kodu päästa. ah et mis juhtub, kui lutikad, kirbud, prussakad, ritsikad, kärbsed, sipelgad ja termiidid jõud ühendavad? täiesti õige - läheb mölluks ja kavaldamiseks!




tegime raamatule lõbusa multika-treileri ka:


kõigile murelikele emadele võin käsi südamel lubada, et raamatus tegutsevad lutikad on täiesti ohutud, isegi kasulikud!  minusugustel räpakottidel oleks selliseid hädasti tarvis... miks täpsemalt, selgub raamatust.

muide, kes tahab endale täiesti tasuta raamatut, võib osaleda facebooki-loosis - kõigi lutikatreileri jagajate vahel loosime 12. novembril välja täitsa tutika raamatu! toredat lugemist!

raamatuesitlus toimub 2. detsembril kl 12.15 eesti lastekirjanduse keskuses. lisaks lutikatele tutvustame seal ka mu kolmandat raamatut, mis kannab nime ´Peeter, sõpradele Peetrike´.

word of the day: bedwanzen - lutikad