30. oktoober 2014

maailma parim lennureis

kui ma senini arvasin, et pole paremat asja, kui lennata puhkusele, lennuk rebaseid täis, siis täna saatis sõbranna mulle täiesti konkureeriva alternatiivi. hiired pardal!

väga tore uudis! ma ei saa üldse aru, miks lennupersonal reisiva hiire pärast kohe madistama kukkus. veel ei saa ma aru sellest, kuidas nad seal lennukis küll nii aeglased on. nimelt ütleb artikkel, et ´hiireprobleemiga tegelemiseks kulus viis tundi ja selles osales ka näriliste tõrje brigaad´. VIIS TUNDI! sellise vintske hiire, kellest ei saa viie tunniga jagu ei arvukas lennupersonal ega brigaad, peaks kinnipüüdmise asemel ülendama hoopis hiir-lennuinstruktoriks! sest ilmselgelt teab see hiir täpselt, kust õnnetuse korral välja hüpata või kus peidavad stjuuardessid parimaid komme... kasulikud teadmised igale reisijale. miks mitte anda sellisele hiirele ka mingi pagun (isegi käparditest kaptenitel ju on)? ma ei usu elu sees, et mingi harilik piloot jaksaks end personali ja näriliste brigaadi eest lennukis VIIS TUNDI varjata. aga hiir - käkitegu!

sellise lennukiga lendaksin ma kohe. võib-olla teised ka? estonian air võiks asja ju turunduslikust aspektist kaaluda - eriti hea oleks, kui ühes lennukis oleks nii rebased kui hiired.

kandideeriksin stjuuardessiks juba homme.

word of the day: muisje - hiireke

28. oktoober 2014

kuidas kirjeldada lehma

lugesin hiljuti üht koolitööd, kus kirjeldati lehma. laps tegi seda muide nii veenvalt, et mul tekkis kange tahtmine ka endale lehm hankida. sellisel lapsel võiks tulevikus olla kõvasti potentsiaali reklaamikirjutajana:

lehm on koduloom, aga ta on kodust väljaspool.
lehmal on 7 poolt: ülemine pool, alumine pool, kõrgem pool, madalam pool, parem pool, vasak pool ja sisemine pool. ülevalpool on pea, et sarved saaksid sinna kinnituda. sarved on sarvedest. neid ei saa liigutada, kuid kõrvu saab. need on sarvede kõrval.
lehmadel on kaks auku ees peas, neid kutsutakse lehma silmadeks. pealpool, paremal ja vasakul poolel on vaid karvad. neid kutsutakse lehma karvadeks ja need on alati sama värvi kui lehm. lehma värv on kirju. 
alumine pool on kõige tähtsam, kuna sealt tuleb piim. kui piimaga vehkida, läheb see hapuks, kuid kuidas see juhtub, et ole ma veel õppinud. 
lehmal on neli jalga. neid kutsutakse sõrgadeks ja neid võib kasutada naelte väljatõmbamiseks. 
lehmad ei söö väga palju, aga kui nad söövad, siis alati kaks korda päevas. 
lehmal on hea lõhn, me tunneme seda juba kaugelt. 
piim pannakse pakkidesse ja meie ostame piima poest. lehma neli jalga saadetakse puusepale, seda nimetatakse taas kasutuseks. 
nagu aru saate, on lehm eriti kasulik loom ja sellepärast pean ma temast väga lugu!

minu meelest on suur kuritegu, et seda kirjatükki hea hindega ei austatud. siin pole ju peaaegu mitte midagi valesti! vastupidi - selliseid kirjeldusi oleks hädasti rohkem tarvis. ja vähem oleks tarvis kirjandeid, kus tuleb kirjeldada nädalavahetust või suvevaheaega. mul tuleb üks selline homseks prantsuse keele tunniks valmis teha ja ausalt öeldes ega inspiratsioon eriti ei lenda. palju parema meelega kirjutaks ma ükskõik millest muust, miks mitte lehmast! pealegi õppisime me just, kuidas õun võib olla laua peal, laua all, laua kõrval ja laua sees sahtlis, nii et lehma poolte kirjeldamine tuleks mul filigraanselt välja.

pealkiri on mul ka juba valmis: hereux de vous recontrer, vache!

word of the day: koe - lehm

23. oktoober 2014

kes elab sinu kapi all?

mul kaob viimasel ajal kodust kogu aeg asju. selle, kuhu kaovad sokid ja lusikad, tegin ma juba ühe vana postituse raames selgeks ... aga kuhu kaovad minu pastakad, kindad ja kommid? lisaks on kuhugi haihtunud terve hunnik raamatuid, mida ma enda mäletamist mööda isegi välja laenanud ei ole. (kellele ma oma laenatud raamatud laenasin? palun tooge tagasi!).

rääkisin oma murest vennale, kes on sellistes asjades väga nupukas. vend küsis mu käest kohe ainult ühe küsimuse:

vend: kas sa ikka oled kontrollinud, kes su kapi all elab?

mõtlesin esialgu, et vend on hulluks läinud või teeb mu kulul rumalat nalja... aga siis saatis ta mulle selle video! nüüd saan ma aru küll, et kapialuste elanike identifitseerimine võib selgitada nii mõndagi. tõin kohe selverist kaks konservi turisti einet ja taskulambi. õhtul panen lõksud üles, istun hästi tasakesi kapi ette ja asun varitsema.

loodetavasti on mul juba homseks selge, kes elab kapi all ja kuhu ta mu pastakad on peitnud. loodetavasti ilmuvad välja ka pirnikaramellid ja mitu loomingu raamatukogu numbrit.

word of the day: blikje - konserv

21. oktoober 2014

liumägi, pandad ja õuduste võimlemistund


lõpuks ometi häid uudiseid ka hollandist! nimelt ehitas üks kohalik farmer oma sigadele liumäe! see pole muidugi mingi uus asi, sest näiteks hiinas tegelevad pandakarud sellise asjaga juba ammu (video).

sellisele liukakale tahaks õudselt ka ise, ainult neid põrsaid peaks enne allalaskmist veidike loputama. aga pandad võivad tulla KOHE! siidised ja vetruvad... ronivad viisakalt trepist üles - ja karramba! allajõudmise tähistamiseks saab sooritatud ka elegantne kukerpall.

selline õpetlik video võiks olla väga abiks lastele, kes ei oska ega taha kukerpallitada. mul on sellise asjaga nimelt üsna lähedasi kogemusi... eriti kui kukerpalli tuleb teha tagurpidi. mind kollitab luupainajates tänaseni üks kukerpallitamisele kamandav võimlemisõpetaja - ja see polnud mõni kahjutu keskkoolipedagoog, vaid tartu ülikooli riistvõimlemisinstruktor! lisaks kukerpallidele tuli hüpata üle maailma kõige kõrgema kitse, rippuda rööbaspuudel, marssida rivis... mul läheb siiamaani selg higiseks, kui ma neile jubedustele mõtlen. kõik see õudus toimus lisaks ühes jumalast täiesti hüljatud kohas - arhailises võimlas, millest on tänaseks saanud hipsterite teater. vot selliseid asju tuleb läbi elada lastel, kes tahavad saada füsioterapeudiks. asi nägi välja umbes niimoodi:

neljapäeva hommik kell 8 (KAHEKSA!)
toimumispaik: iidne tartu võimla. silmanägemist pimestav ketsilõhn. udusse kõrguvad redelid, iidsed rööbaspuud ja kang. taamal maailma kõrgeim kits.

võimlemisinstruktor: noh, neiu! hakake tulema! ja tõukelaualt ikka tõugake korralikult. kogu jõuga!
õpilane: (habiseb hirmust eemal, hoojooksu raja alguses.)
võimlemisinstruktor: no mis te seal passite? NEIU! hakake tulema, ma ootan! korralik sprint sisse!
õpilane: (abitu viiks). ma ei... ma ei julge.
võimlemisinstruktor: MISMOODI ei julge?! nii pikk neiu... ja nii pikad jalad. teate...spetsiaalselt teie jaoks.. oodake, ma nihutan tõukelaua kitsest kaugemale. muidu teie pikkusega ei saa nii lähedalt korralikult tõugata... a vot nüüd, teine asi! noh, andke tulla! et oleks ikka korralik kõrge hoolend üle kitse!
õpilane: ÕUD! (põgeneb ummisjalu võimlast ja näitab tulevikus tundi nägu ainult eriti äärmisel juhul).

siiamaani tulevad külmavärinad peale, kui ma neile hommikutele mõtlen. aga no kui kukerpallitamine ja üle kitse hüppamine oleks toimunud pandade keskel... KOHE TEINE ASI! kakaaja raadost! 

ps. kuidas ma võimlemisveerandist ühegi murdmata kondita tulema sain ja aine isegi rahuldavale hindele sooritasin, ei tahaks ma siin eriti rohkem rääkida. aga kui teinekord kooke sööma läheme, siis küsige! nutan ja räägin.

word of the day: gymnastiek - võimlemine

19. oktoober 2014

kuulus muuseum ja rotid

mulle tundub, et olen pariisi täiesti alahinnanud. nimelt sain ma just teada, et louvre´is elavad rotid. ELUSAD, LIIGUTAVAD ROTID!

selline asi on minu meelest väga kiiduväärt. kujutage ise ette: istud pingil, haukad võileiba... ja patsutad siidist rotti. kõlgutate koos jalgu, räägite kunstist.... rott teeks lahedat rotinaeru! lisaks mona lisa, milo venus ja 50 000 kaameratega jaapanlast.

ajakirjaniku sõnul meeldivad rotid ka prantslastele väga. näiteks kirjutab ta artiklis, et ´prantslased söövad hanemaksapasteeti ja joovad rose´d või vahuveini laskmata end närilistest häirida´ ja et ´osa inimesi teevad uinaku, rotid ümberringi siblimas´. ja siis muidugi kõige parem osa: ´lapsed mängivad koos rottidega!´

midagi rohkem ei olegi justkui öelda... sellisesse muuseumi läheks ma otsekohe, absoluutselt pirtsutamata. ei mingit hallitanud sodi, ürikuid või kivikirveid - hoopis siidised, liigutavad, särasilmsed rotid kuulsate maalide ja kujude vahel.

palun tehke eestisse ka selline koht. loodusloomuuseumis on rotte küll, aga nad on kõik täis topitud. rohkem elusaid!

word of the day: leukleuk! - no kohe väääga tore!

13. oktoober 2014

sünnipäevapidu ja õunad

käisin eile ühel väga toredal peol. 1-aastaseks sai sõber kristjan, kes on andekas vähemalt viiel erineval moel (sööb ise, joob ise, mängib ise, magab ise ja on kogu aeg rõõmus). ilmselt keevitab ta peagi vanematele ka hommikuks kohvi ja juustuvõikusid ning peseb vabadel nädalavahetustel aknaid. selle üle pole muidugi midagi imestada, sest ka kristjani vanemad on erakordselt andekad inimesed. kristjani isa on mitmekordne eesti meister palli korvi viskamises ja kristjani ema oskab kõrvu liigutada. ongi siuke pere, kujutate ette?!

peo puhul kutsus kristjan külla igasuguseid väikseid, keskmisi ja suuri sõpru, kes tähistasid sünnipäeva nagu pidulikul puhul kohane:
1. keskmised sõbrad (hammastega, kõrvarõngastega, kleitidega) sõid kooki ja rääkisid juttu
2. väikesed sõbrad (hammasteta, aga mõned ka juba piimahammastega) ligunesid basseinis ja hüppasid pommi. abiks käis neile seal terve kamp:
3. kõige suuremaid (isad, ka kõik hammastega), kes ütlesid, et lähevad ainult korraks vaatama, aga tegelikult hüppasid ka täiega pommi! kui kõige suuremad ja kõige väiksemad lõpuks basseinist välja õngitseti, sai sokolaadikooki! see oli basseini kõrval peo kõige toredam osa.

istusin ujumise ajal parajasti aknalaual ja kõlgutasin jalgu, kui  saabus üks juba basseinis leos käinud kristjani sõpradest (väike, piimahammastega), istus viisakalt toolile ja valis suurest kausist ilusa punase õuna. temaga liitus peagi ka teisi väikseid sõpru ja neilegi maitsesid kristjani vanaema aia õunad väga. lõpptulemus on pildil. nagu näha, on kõigil kristjani sõpradel väga teravad hambad!

ma algul natuke häbenesin, aga lõin siis ikka ise ka kampa. minu hambad on nimelt ka päris teravad. aastatepikkuse Oravakeste hekseldamisega saab!

word of the day: appel - õun

8. oktoober 2014

rohkem põrutavaid uudiseid!

nägin just uudist pealkirjaga: ´austraalia siga varastab 18 õlut, jääb purju, võitleb lehmaga´. klikkige lingil, kui ei usu.

ausalt öeldes tunnen ma, et eesti hallis sügises oleks selliseid põrutavaid uudiseid rohkem tarvis. sest mis oli näiteks tänase postimehe esikaanel?

- Riigikogu vaeb taas kooeluseadust
- Elisa lubab uut sisuteenust
- Venemaa annab raha Soome tuumajaama ehitamiseks
- Ülemistest saab Eesti suurim ostukeskus

ja isegi:
- Ostuhulluses noor naine tuuseldas Kuressaare poodides

aga lahedast põrsast - mitte sõnagi! selline asi teeb mind ausalt öeldes täitsa kurvaks. miks saab ostuhulluses ringituuseldaja-naine endale terve artikli, samal ajal kui väike lahe siga, kes teeb austraalias midagi TÄIESTI erakordselt, ilmselgelt uudiskünnist ületavat, jäetakse lihtsalt tähelepanuta? selline käitumine on kurb, et mitte öelda sigadus. viimane aeg on puu all pikutav põrsas üles otsida ja paluda endale eksklusiivintervjuu ainuõigused. mul oleks talle küll nii mõnigi küsimus.

hilinemise korvamiseks võiks kaasa võtta snäkke. sokolaadist tõrud ja kastanid, magustoiduks komme. igaks juhuks ehk ka paar lehte aspiriini.

word of the day: varken - põrsas

6. oktoober 2014

kuidas valvata näljaseid onusid

oktoobri tähekesest saab lugeda, kuidas piia näljasevõitu onu rasmust valvab. nagu tavaliselt, tuleb ta ka selle keerulise ülesandega ilma suurema pingutuseta toime.

rasmuse tegelaskuju on muide maha viksitud kahe loodushuvilisest onu pealt, kellest üks on minu pärisonu ja teine ühe teise väikese laheda preili onu. neist esimene armastab õudselt kalaluuletusi ja oskab teha eriti nakatavat naeru, teisele meeldib aga habet kasvatada ja metsikutest koskedest süstaga alla sõita. ükskord olid tal ühika sügavkülmas isegi külmutatud lindude jalad - muidugi ainult selleks, et neid ülikoolis uurida. ühine on neil peale onudeks olemise veel see, et nad mõlemad armastavad ebanormaalselt palju sporti (korvpall, kõrgushüpe) ja viinereid.




word of the day: oom - onu

1. oktoober 2014

maailma parim kohvik

lugesin just nädala parimat uudist - jaapanis avati öökullidega kohvik! neid on seal tervelt kolmkümmend tükki ja artikli kohaselt armastavad nad istuda klientide peas. ei saa öelda, et selline uudis poleks mind elu üle järele mõtlema pannud. sel ajal, kui mina mustamäel teed joon ja terevisiooni vaatan, istuvad jaapanlased kohvikus, öökullid peas! kadekadekade.

ega ma ei salga, et selline põrutav uudis tõmbas mind tasasel kolmapäeva hommikul kohe kõvasti käima. otsustasin, et niipea, kui rahapaja leian, sõidan esimese asjana tokyosse. siis tuleb veel ainult palvetada, et just siis, kui ma seal kohvikus jaapanis maha istun, helistab sõbranna...

sõbranna: kuule tsau mis teed!? läheks kinno?
sina: tead, ma tahaks küll, aga ma vist ikka ei saa praegu hästi. 
sõbranna: mis teed siis?
sina: ah kuule niisama olen. istun siin ühes kohvikus ja kooki söön ja... ahjaa, mul istub öökull ka peas. 

no kas see poleks mitte tore?

eriti meeltmööda peaks öökullidega kohvik olema raamatusõpradele. istute kohvikus ja loete romaani, öökull peas! tuntud tarkuse sümbol, väärikas ja lugemishimuline lind... ei ole talle võõrad ei raamatud ega ka kirjasõna. on ju nii mõnedki kuulsad öökullid jäädvustanud ajalukku unustamatuid lauseid, nagu näiteks ÖKUL ja BLIU ONE SNNIUNNIÜNIINNIPÄVAGZ.

ma arvan, et seda öökulliasja peaks arutama mõne eesti ettevõtjaga. öökullidega kohvik sobiks ju kenasti ka eestisse... pealegi pole neid vaja kaugelt tuua. tuleb lihtsalt minna metsa ja mõned kinni püüda. äkki viitsib  mati kaal neid veel enne natuke õpetada, kuidas kohvikus käituda ja lusikaga suhkrut segades mitte kella lüüa. 

kes teeb ära?

word of the day: uil - öökull

kiuslik ahv tembutab


ma olen juba aastaid suur aleksei turovski fänn. kui te veel ei teadnud, siis - aleksei räägib loomadega! olen kuulnud, et ta on lähedalt tuttav ka mitmete sümpaatsete sitikatega ja kirjutas neist hiljuti isegi raamatu! lugesin seda nädalavahetusel kolm korda.

minu lemmiklugu räägib ahvist, kes õpetati kurdikeeles viiplema. seda võivat aleksei sõnul paljud, olgu ainult mihklid ja harjutagu vahel vihmastel õhtupoolikutel.

igatahes - kõnealune ahv viiples vabalt nagu noor jumal! ta valdas isegi liitlauseid, kuigi piirdus enamasti igapäevaste ettepanekutega, nagu  'kuule, lähme nüüd õue kõõluma' või 'õu, vihma sajab, kanna mind tuppa!' kahjuks oli andekas ahv ka natuke valevorst ja armastas isikliku kasu huvides väikestviisi luisata. 

lugu algab sellest, kuidas ükskord tabas shimpansit nälg. ta kappas kööki ja valgustas viibeldes perenaist, et hädasti oleks tarvis üht banaani. perenaine nii ei arvanud ja tuletas ahnele ahvile meelde, et enne magusat süüakse soolast. tatraputru hapukoorega pakkus ka. ahv pööritas silmi ja lahkus nördinult õue kirpe lugema. 

varsti oli sakris ja higine ahv tagasi ning viiples ärevalt naisele, et ta hoovis mängiva lapsega on midagi lahti. tädi lippas ehmunult õue, kus mäkerdas liivakastis ta igati rõõmus poeg. higine ahv hõõrus samal ajal rahulolevalt käsi ja vinnas end köögilauale.

perenaise naastes oli banaanikauss teadagi tühi. köögikapil pikutas see-eest aga rahulolu kiirgav ahv ja keevitas kõhtu maja viimast banaani.

nii mõneski peres pandaks sellise tembu eest puuri. ahne ahvi perenaine oli aga heasüdamlik ja otsustas kapil lesivat valevorsti üksnes manitseda. ahv nokkis tädi jutu ajal haigutades nina, seadis end kapil banaanikoorte vahel mugavamalt sisse ja viiples siis vastu.

sõnum oli lühike. 'midagi haiseb kahtlaselt. minu tähelepanekute alusel on tegu inimesega.'

word of the day:  aapje - ahvike