30. detsember 2014

rahvaste sõprus ja lumeussid

kuulsin hiljuti pikantset lugu eesti sõduritest, kes kohaliku talveõppuse ajal ameerika kolleege lollitasid. ja mina arvasin kogu aeg, et sõdurirahvas on aus ja korralik. aga tutkit! ma ei usalda enam ühtki. kavalad nagu kapsaussid!

nimelt toimus kuskil lumises metsas ühine õppus ja sõdurid jäid öö saabudes telki pikutama. aga selle asemel, et vana eesti kombe kohaselt tondijutte vesta, rääkisid poisid ameerika sõpradele närvekõditava loo ohtudest eesti metsas. ameeriklased pungitasid õudusest silmi ja tegid igaks juhuks täpselt nii, nagu kogenud kamraadid soovitasid.

nimelt hoiatasid poisid ameeriklasi äärmiselt kahtlaste kollaste aukude eest lumes (telkide ümbruses leiduvat neid ohtralt). sõbrad, vestsid eestlased, tegu on ohtlike eesti lumeussidega, kes lumeaukudest tulles telgiserva alt kavalalt sooja sõduri lähedusse libisevad ja intiimsetesse kehaõnarustesse puhkama heidavad! see käivat väga tasakesi - ja kui lumeuss on kord kohal, on tast vabanemine äärmiselt ebameeldiv. üksnes eesti parimad arstid oskavad lumeusse kehaõnarusest lagedale urgitseda ja meeldivat on ses protsessis vähe. jutustaja sõbrad noogutasid värisedes päid ja näppisid äraolevalt saapanööre. parem ennetada kui tagajärjed, tähendas keegi eestlane tasa ja viipas vaevumärgatavalt nurgas vedelevate veinikorkide suunas. maad võttis vaikus.

ameeriklased kuulasid õudusega ja piidlesid närvlikult ümbrust. on´s telgiservad eesti lumeusside eest ikka korralikult maasse kaevatud ja kindlustatud? julgemad tegid asja uurimiseks paar tiiru ümber telkla ja sosistasid tagasi tulles väriseval häälel, et - tõepoolest, üksnes 10 meetri raadiuses on lumi kahtlustäratavaid kollaseid auke täis! mehed, selles metsas on lumeusse lademetes!

kuidas telgis sel ööl magati ja kas lumeusside ennetamiseks eestlaste nõuandeid ka kasutusele võeti, mina ei tea, kuid üldiselt olid ameeriklased väga tänulikud, et sõbrad neid nii lahkesti põhjamaiste ohtude osas valgustasid. on ju tegu kaunis delikaatse teemaga, mida oleks lihtsam ehk maha vaikida, aga näe - poisid hoolitsesid oma külaliste eest nagu tõelised dzentelmenid.

teinekord tulevad nad jälle.

word of the day: worm - ussike  

27. detsember 2014

intervjuu ETV kirjandusministeeriumi saates

23. detsembril oli eetris aasta viimane kirjandusministeerium ja seekord tuli juttu lutika- ja peetrikese-raamatust! lisaks rääkisime mart juurega kirjutamisest, lennujaamadest ning loomulikult armastusest moosipallide ja kommisöömise vastu. kõik õudselt põnevad teemad :)

vaadake ka (link on siin)!

imetoredaid jõule kõigile! mõned elutähtsad asjad veel: rõõmsat ja seiklusrikast uut aastat ja piiramatuid kommivarusid!





21. detsember 2014

jõuluvana ja torud

käisin täna lasteaias ja kohtusin seal ühe väga uudishimuliku lapsega. kügelesin parajasti koridoris vetsusabas, kui saabus ronja ja hakkas otsekohe informatsiooni pinnima.

kuule, kas sina tead, kuhu lasteaia torud lähevad!? uuris preili ja nokkis nina.
millised torud? küsisin mina.
selle toa torud! viipas ronja vasakule.

uurisin ust. kust mina tean, kuhu lähevad direktor kabineti torud! ei ole eriti mõnus tunne, kui saabub teraste lapsesilmadega ronja ja kukub sind avalikus kohas häbistama. mind ju ei huvita torud! kaalusin põgenemist, aga ronja seisis keset koridori ja blokeeris läbipääsu.

ma ei tea, kuhu torud lähevad... kokutasin ma.
lapimaale! teatas ronja võidukalt. jõuluvana läks siit mööda torusid lapimaale!

ma ei saanud aru. mismoodi, mööda torusid? ikka väga rumal tunne oli. mõtlesin, et peaks vist mõne torumehega kohvile minema.

ronja ohkas ning ütles selgelt ja aeglaselt, nagu koerale:
jõuluvana ronis üles ja läks mööda torusid lapimaale tagasi! ma nägin küll, kuidas ta peale jõulupidu direktori tuppa tuli. siis fotograaf ütleski, et jõuluvana läks mööda torusid koju tagasi! 

ronja tõstis sõrme oimukoha juurde ja tegi sellega kolm väikest ringi. mis naisterahvas see sihuke küll on?

ma ei teagi. piinlik oli küll.

word of the day: loodgieter - torumees

19. detsember 2014

häbitud ameeriklased ja täiesti aus siga

asjad on halvad - jälle on ameeriklased häbiplekiga hakkama saanud! nimelt eemaldas us airways eelmisel nädalal lennukist väikese laheda sea. see siga polnud kusjuures mingi muidusööja, vaid kandval tööpostil professionaal ja saatis üht nende endi seast (kah ameeriklane) emotsionaalse toena! kogenud spetsialist oma igapäevaseid ülesandeid täitmas - ja mida teevad lennufirmamehed? mul on kurb ja häbi on ka.

kõige rohkem kurvastab mind see, et ameeriklased peaksid neid psühholoogi-asju ju hästi teadma. sest kas pole seal mitte kõigil oma kodustatud shrink? ma olen täiesti kindel, et mõni selline külvaks lennukis kõvasti rohkem kaost kui väike kahjutu siga, kes - lennufirma sõnul - ´kõndis kabiinis edasi-tagasi´. khmm. kas ameeriklane istub lennukis kogu aeg paigal? 

vastus on lihtne: EI! keskmisel ameeriklasel (eriti sellel, kes istub aknaalusel kohal) on kogu aeg pissihäda, shokolaadiisu, jututuju või niisama raske tasakesi olla. oleks ju põnev vaadata, mis sai kodus ülariiulile pandud kotti pakitud? teinekord on tarvis jälle niiskeid salvrätikuid või peeglikest... ja kas pole lennureisi jooksul kotti midagi äkki juurde tulnud? parem kohe järele vaadata.

olnuks see siga selline nagu teda minema ajanud ameeriklased, istuks ta praegu ammu oma isikliku advokaadi juures ja märatseks nagu jõuaks. selle asemel lahkus siga lennukist, selg sirge, ja isegi ei köhinud. ilmselt kiigub ta praegu tassi teega kodus kamina ees kiiktoolis ja muretseb, kuidas meid, inimesi, ometi aidata. te mõelge ta peale, kui kaalute jõulumenüüd, ja et kas siga või kana.

sigadel oleks meile, inimestele, palju õpetada. rohkem elusaid!

word of the day: schaamte - häbi

18. detsember 2014

tulekul: lutikad Kirjandusministeeriumis


natuke teleuudiseid: järgmises kirjandusministeeriumis saab lutikaid ja peetrikesi! räägime mart juurega juttu ja teeme nalja. juttu tuleb lasteraamatutest, kirjutamisest, prussakatest ja armastusest moosipallide ja kommisöömise vastu. kõik õudsalt põnevad teemad :)

saade on eetris teisipäeval, 23. detsembril kl 21.40. infot ETV lehelt ka:

Eetrisse jõuab selle aasta viimane „Kirjandusministeerium“. Saate peakülaliseks on lastekirjanik Kairi Look, kelle lustakad raamatud võiksid kindlasti jõuluvana kingikotis koha leida.
Laste kõrval tahavad kingiks raamatut ka kõik teisedki, mistap tuleme jõuluvanale appi ja kõneleme teostest, mis panevad silma särama nii punkaritel kui ka pintsaklipslastel. "Kirjandusministeeriumi" aastat lõpetava luuletuse loeb Indrek Koff. Kes loeb, see jõuab!

11. detsember 2014

eesti ekspress kiidab peetrikese-raamatut

eilses eesti ekspressis ilmus väga armas arvustus peetrikesele ja lutikaraamatule. priit hõbemägi arvab, et ´peeter, sõpradele peetrike´ on aastalõpu lasteraamatute superstaar ja mul on selle üle muidugi õudselt hea meel! :) artikkel ise on siin.



Väike abimees lugevale lapsevanemale

Aastalõpul sajab lasteraamatuid kingikotti nagu ubinaid puu otsast. Laste kirjavara sõelus ja soovitas Priit Hõbemägi. 

Aastalõpu lasteraamatute superstaar on raamat “Peeter, sõpradele Peetrike”. (Autor Kairi Look, joonistused Elina Sildre, Tänapäev 2014, 58 lk.) Kairi Look on võrratu jutustaja ja Elina Sildre pildid on lastepärased, esteetilised ja soojust kiirgavad. Lasteaialaps Markuse jutustatud lugu sellest, kuidas nende rühma ilmus ühel päeval punaste juuste ja tedretähnidega poiss, kaasas vanaaegne telefonitoru, juhtmejupp taga rippumas. Vihjan veel, et lugu keerleb ümber päkapikkude. Selgub, et lapsed on mõnevõrra hädas, sest “ema ja isa ei tea päkapikkude asju üldse”. Aga küsida oleks nii palju… Raamatus jutustatud lugu on südamlik, pisarateni liigutav, tehniliselt veatu ja stiililt elegantne, ma loodan, et seda saavad lugeda lapsed veel paljudes maades. Sobib hästi 3–6aastastele lastele. 
Vanematele, pakun, et 7–9 aasta vanustele lastele ilmus samalt autorilt raamat “Lennujaama lutikad ei anna alla” (autor Kairi Look, illustreerinud Kaspar Jancis (Tänapäev 2014, 208 lk.) Seal tegutsevad lutikas Ludvig, kirbud, prussakad, sitikad, kärbsed jt tegelased, kes elunevad lennujaamas ja kaitsevad oma kodu igasuguste ohtude eest. See raamat on pikem ja keerulisem ning tuletab meelde Robert Vaidlo raamatut “Lood Kukeleegua linnast” (1965) doktor Meerikese, Ponts-Ontsu, onu Krillo ja tädi Tsirpa seiklustega.

word of the day: recencie - arvustus

3. detsember 2014

pilte lutikaraamatu esitluselt

 eile toimus tallinnas lastekirjanduse keskuses lutikaraamatu ja ´Peetrikese´ loo esitlus. oli väga lõbus ja selgus, et lutikad meeldivad kõigile väga! veel meeldisid lastele kärbsed, kirbud, termiidid, ritsikad ja sipelgad, sest nemad toimetavad ju ka lutikaraamatus... ja pisike peetrike oma kavalate käikudega meeldis ka!

lutikaraamatu illustraator kaspar jancis rääkis lastele joonistamisest ja multikategemisest ja joonistas valmis ühe täiesti tõetruu lutika! tema nimi on ludvig ja ta on raamatus kõige tähtsam tegelane. lisaks harilikele lutikategudele oskab ludvig ka häid kombeid ja matemaatikat, sest ta on juba sünnist saati nutikas. no on selline liik!

suur aitäh kõigile tulijatele ja kaasaelajatele! :)

´lennujaama lutikad ei anna alla´ treiler
link lutikaraamatule
link peetrikese raamatule










1. detsember 2014

lubage tutvustada: prussakas Pets!

täna tutvustan ma teile lennujaama prussakate pealikku ja kõigi kohvikute hirmu.
saage tuttavaks: prussakas Pets isiklikult!

******
katkend raamatust ´Lennujaama lutikad ei anna alla´:

Kohvikule lähenedes aeglustas Robi sammu ja nuhutas õhku. „Küll siin lõhnab hästi ... Lähme vaatame, kas peremehe lõhna ka on!”
Lutikad on väga head nuusutajad, nii et ma tundsin värskelt küpsetatud saiakeste lõhna küll. Saiakesed meelitasid jälle kohale inimesi ja kui need enda tagant ei koristanud, olid varsti platsis ka prussakad. Lennujaama kohvik oli just selline koht: saiad, inimesed ja prussakad. Petsile maitsesid eriti värsked moosipirukad.
„Lõhnab jah toidu järele,” tõmbas ka Loore ninaga. „Aga minuga ärge arvestage. Pets ja ta sugulased on kõik nii koledad.”
„Mina ei karda ühtki prussakat,” teatas Robi ja pistis oma pika nina leti alla. Siin oli toidu, kodu ja veel millegi õdusa hõngu. 
Ja siis see tuli. Läbilõikav vile.
„Mes sa sääl siputad?” pasundas keegi ja me võpatasime. Robi heitis pilgu üles ja seisis silmitsi hiigelsuure prussakaga, kes seisis, jalad harkis, moosipallil ja sihtis teda terava hambatikuga. „Oled sa söber vöi vaenlane?”
„See on Pets,” sosistasin ma Robile. „Ta suguvõsa on saarelt, sellepärast ta räägibki nii imelikult. Nad tulid sügisel peredega üle ja elavad nüüd siin. Sa ära lase tal end ehmatada, ta pole nii sõjakas, kui tundub. Ainult äkiline ja kole karvane.”
Pets ja ta lemmikud - moosipallid!

Robi noogutas, istus viisakalt maha ja vaatas Petsile silma. „Tere õhtust! Mina olen taksikoer Robert Eduard von Taksmeeter, omadele Robi. Ma oleksin kõige parema meelega sõber.”
Vöi nii,” uuris Pets kutsikat. „No terre ise ka. Mina olen Peeter, omadele Pets. Päritolult prussakas, venelastele tarakan, inglastele cockroach, prantslastele blatte ja sakslastele die Schabe. Heal sitikal mitu nime,” teatas ta uhkelt ja langetas hambaorgi moosipallile. „Mes sa mu kohvikust otsid? Ma olen siin päälik.”
„Ma otsin oma peremeest,” vastas Robi. „Me tulime ühes lennukis, aga ta läks kaduma. Siis mõtlesimegi, et äkki sina oled teda näinud. Kas oled?”
Prussakas müristas naerda. „Vöi mena sinu perremeest nännu! Aga no mis siis, kui olengi? Mena köik tean, mis lennujaamas juhtub. KÖIK!” Pets tõstis uljalt hambaorgi ja ajas rinna kummi. „Messugune see perremees sul oli?”
„Ilus,” ütles Robi ja naeratas unistavalt. „Pikk palja peaga mees. Väike kõht, pikad jalad. Must kaabu ja mantel. Palju vähem karvu kui sul,” lisas ta Petsi silmitsedes. „Lõhnab kloori ja seebi järele. Triibulised sokid.”
„Halli- ja mustatriibulised sokid, must kaabu ja jalutuskepp?”
„Just täpselt,” rõõmustas Robi. „Kuhu ta läks?”
Pets istus moosipallile ja kratsis kukalt. „Ei, sellist meest pole mena oma kohvikus nännu,” teatas ta siis. „Kaabu ja jalutuskepiga mehed on hirrmus haruldaseks jäänu. Aga vöib-olla käis ta siin sel ajal, kui ma saalis ratsutasin. Oot, ma küsin jömmidelt järele. Äkki on keegi midagi kuulnud vöi näänud.”
Prussakas hüppas püsti ja tõmbas kopsud õhku täis. Läbilõikav vile lõhestas hõreda lennujaamaõhu.
Ja siis see juhtus. Kõikjalt hakkas kokku sibama prussakaid. Neid tuli pirukariiuli vahelt, laudade alt ja prügikastist, kõhnemaid laest ja kassaaparaadi vahelt. Peagi seisis kogu prussakaarmee Petsi ees, kõik vagurad ja valvel.
„Nii, jömmid! Kes on näänud selle koera perremeest?” pröökas Pets ja heitis alamatele karmi pilgu. „Pikk, paljas, vähe karvu, väike kõht, pikad koivad ja kaabu. Vuntsid ja jalutuskepp. Löhnab kloori ja seebi järele, sokkidel triibud.”
Prussakate seas tekkis kahin, rea otsas nügiti. Lõpuks lükati Petsi ette punastav prussakapoeg, kes end tasakesi tagumikust kratsis. „Mina nägin,” sosistas ta ja piidles põrandat. „Pikk ja paljas, kaabu ja triibud. Ostis kapsapiruka ja läks.”
„Kuhu ta läits?” uuris Pets karmilt.
„Direktori juurde,” vastas prussakapoeg. „Haaras kotid kaenlasse ja läks otsemaid direktori juurde. Sibasin talle veel natuke maad järele, kohver lõhnas nii vorstiselt. Mõtlesin, et äkki saab midagi ...”
„Sa narrikannikas!” möirgas Pets. „Prussakad ei söö vorste! Öige toit tule ikke moosipiiraka või kreemitordi vahel. Toores liha on barbaritele. Aga no hea seegi, et sul möistus ikke koju tuli. Direktori kabinetti pole sinusugusel pabulal vaja ronida.”
Pisike prussakas punastas ja astus tagasi ritta. „Ega ma saandki midagi,” pomises ta naabrile, silmad maas. „Ma ainult niisama natuke vaatasin.”
Pets pöördus tagasi Robi poole. „Niisiis. Su peremees on direktori juures. Tunnen kaasa.”
Robi noogutas ja astus paar sammu tahapoole. „Tänan informatsiooni eest,” tegi ta prussakate suunas viisaka kummarduse. „Järgmiste kordadeni!”
„Järrgmiste korrdadeni,” müristas Pets naerda. „Kui perremehe üles leiad, tule räägi mulle ka. Siis tean, kas tatikas rääkis tött vöi mitte,” viskas ta prussakapojale pilgu ja muigas.„Nad on mul häste treenitud, aga kipuvad luiskama. Aga küll ma teen neist krattidest veel mehed.”
Robi noogutas ja pööras ringi.
„Prussakal peab ikka köik aus ja mehine olema,” hüüdis Pets järele ja koputas endale koivaga rinnale. „Täpselt nigu päälikul.” Prussaka põkutav naer saatis meid veel mitu pikka sekundit.