väike raamatututvustus ka:
ühel täiesti tavalisel detsembrihommikul satub ühte täiesti tavalisse lasteaiarühma uus poiss peetrike. tal on kaasas salapärane telefonitoru ja üks õudselt põnev saladus. võõrastele muidugi saladusi ei räägita, aga peetrike pole kade - väikese diili korras ikka saab! pealegi huvitab peetrikese uusi sõpru saladus väga... mida lähemale jõuludele, seda rohkem. väike vihje ka: läheb kõvaks kavaldamiseks!
peetrikese raamatusse joonistas imetoredad pildid elina sildre, kes illustreeris ka 2012. aastal ilmunud leemuriraamatu.
lugege raamatu päris esimest peatükki ka! siin saate te tuttavaks markusega, kellest saab peetrikese esimene suur sõber. markusel on lisaks uudishimulikule iseloomule ka eriti lahe isa ja maailma kõige ägedam lasteaiaõpetaja nimega sander. toredat lugemist!
*********************************
Markus oli täna esimene.
´Ära siis reede puhul väga suur pahandusi tee,´ pilgutas isa silma ja sasis poisi pead. ´Õhtul näeme, jookse nüüd!´Isa hüppas sadulasse, tõmbas sõrmed läbi juuksepahmaka ja kadus pedaalide välkudes linna poole. Markus surus raamatu vastu rinda ja lehvitas. Isa laperdav sall ja sakris pea jäid aina väiksemaks, kuni kadusid hoopis. Isa kammis juukseid ainult kord aastas - kevadeti, enne vanaema sünnipäeva. Harilikult laenas ta selleks poja kammi. Ja ega Markus polnud kade!
Reedeti oli isal laboripäev ja ta pidi väga vara tõusma. Sellepärast sõidutaski ta Markuse juba kella seitsmeks lasteaeda ja kihutas siis ise, nina punane, välgukiirusel tööle. Kord nädalas uuris isa nimelt ülikoolis konni. Ülejäänud aja kirjutas ta neist raamatut, mille nimi oli Peoloomia Doktoritöö või midagi sellist.
Isa ja Markus sõitsid rattaga aasta läbi, välja arvatud siis, kui lumi maha tuli. Praegu oli jõuludeni ainult paar nädalat, aga lumest polnud märkigi. Kõik need ehitamist ootavad lumekindlused... Markus ohkas ja lonkis rühma.
´Tere hommikust!´ hüüdis õpetaja Sander ukselt. ´Pane jope ja saapad kappi, küll varsti jõuavad teised ka. Kas sa kodust ikka mänguasja võtsid?´
´Muidugi võtsin,´ vastas Markus. ´Vanaisa loomaraamatu, ta kinkis enda oma mulle. Siin on kõik maailma loomad sees, isegi dinosaurused! Kas sina mäletad neid? Nii ilusad rohelised ja pika sabaga... kõigepealt lendasid ja pärast surid ära!´
Õpetaja Sandri silmad lõid särama. ´See on ju vana entsüklopeedia!´ hüüdis ta. ´Mu isal oli kunagi ka üks, aga ta ei lubanud mul seda kunagi vaadata. Sul on ikka õudselt vedanud... Täitsa sinu oma!´ kadestas õpetaja Markust.
Markus pani raamatu kappi. ´Sa võid seda pärast veel vaadata,´ lubas ta armulikult. ´Ainult käed pead enne ära pesema... et sa plekke ei teeks.´ Markus silmitses õpetajat. Vaene mees! Ise nii suur, aga isa ei luba raamatuid vaadata...
Tal endal oli papsiga õudselt vedanud. Neil oli koos alati midagi põnevat ette võtta. Suvel käisid nad kalal ja puude otsas ronimas, kevadeti aga lennutasid lohet. Talvel söödi mett ja jääpurikaid. Ja sügisel... Markuse isa oli maailma parim porilompidesse hüppaja! Kui ta eemalt jooksuga tuli ja lombis maandus, lendas muda kaarega üle Markuse pea! Markuse meelest oli isa üks väga väärt mees.Isegi teatrisse, kus käisid ainult emad ja vanaemad, tuli isa jonnimata kaasa ja isegi ei maganud. Ta mäletas alati, mis värvi oli Pipi hobune ja viis Markuse pärast kohvikusse kooki sööma. Pipi Pikksukk oli Markuse lemmiknäidend ja nad olid seda juba kolm korda vaatamas käinud. Markus plaanis endale ka hobuse osta, et sellega tulevikus koos kooli ratsutada. Võimlemistunnis tegi ta sellepärast alati korralikult kaasa. Kuidas sa muidu hobuse tundide ajaks katusele tõstad!
Markusel oli ainult üks mure. Tal polnud ema, vähemalt mitte niisugust nagu teistel lastel. Ema oli läinud kodust ära juba siis, kui Markus oli alles väike poiss, ja elas nüüd Austraalias oma uue pere juures. Markusel tuli tema järele vahel hirmus igatsus peale. Sünnipäevadel ta küll helistas ja saatis mänguasju, aga kallistada ema ju telefonis ei saanud. See tegi Markuse meele vahel väga kurvaks.
word of the day: petertje - peetrike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar