19. detsember 2012

raamatuesitluse pildid

eelmisel nädalal toimus leemuriraamatu esitlus. pilti tehti ka! täpsemalt piiluge juba facebooki sõbralehelt.

raamatust ja leemuripiltidest kirjutas eelmisel nädalal ka blogija dagmar lamp. daki juttu saab lugeda siit.










word of the day: leuk-leuk! - väääga tore!

10. detsember 2012

uus katkend raamatust "leemuripoeg ville teeb sääred"


päikeselise esmaspäeva puhul jagan teiega uut lõiku leemuriraamatust! leemur ville ja prantsuse orav pierre on jõudnud amsterdami ja põrkuvad seal linna parima kassiga.
saage tuttavaks: khass Wiilus!

*******************************************************
 
“Mis toit need rosinad ka on,” torises Pierre. „Kuivanud viinamarju ei söö arenenud maailmas keegi. Kui, siis ainult magusa kringli sees.” Talle meenusid Prantsuse suhkrusaiad ja orav neelatas nördinult. Maad võttis pinev vaikus. „Mina küll söön,” teatas keegi äkki väga iseteadval toonil.

Pierre ja Ville pöörasid pead kuriseva hääle suunas. Tänavakivil istus eeskujulikult kammitud ja üldse kohutavalt viisaka väljanägemisega kass, punane pael kaelas.
„Lubage lahkesti tutvustada: khass Wiilus.” Külaline astus lähemale, kergitas kaabut ja sirutas oma pika triibulise käpa kõigepealt Pierre’ile. „Väga meeldiv tutvuda. Ja teie olete...?”
Pierre köhatas kohmetult ja puuris nina alla pistetud kassikäppa. „Eee... mina olen Pierre. See tähendab, orav Pierre. Pariisist.” Ta tõmbas kiiresti ninaga ja tõstis pilgu kassi hüpnootiliselt rohelistesse silmadesse. „Ja see on minu triibuline sõber Ville.” Pierre tõmbas leemurit vargsi sabast, et see tardunult seistes külalist päris eemale ei peletaks. Ville naeratas häbelikult ja astus lähemale. „Mina olen jah Ville. Leemur,” ütles ta Wiilusele terekäppa ulatades. „Küll on tore teiega tuttavaks saada. Ma pole elu sees ühtki linnakassi näinud.”

Ville meeldis Wiilusele. Kass naeratas peenelt, nii et säravad esihambad paljastusid, ja paitas meelalt vurre. „Te olete siin vist uued? Minu tähelepanelikud khassisilmad pole teid siin varem khohanud.” Ta silmitses uusi tuttavaid ja juurdles, kuidas küll selline naljakas paar kokku oli saanud. Orav oli kohmetu ja sakris, ent kohastunud linnaloom. Leemur tuli kindlasti metsast. Õnneks oli ta korralikult pestud ja omas rosinad. Rosinad maitsesid Wiilusele väga.

Pierre võttis jutujärje üle. „Teie tähelepanekud vastavad tõele. Saabusime hommikuse laevaga ja oleme teie linnas tõesti esimest korda. Merekruiisid on tüütud, kuid tänapäeval kõige tõhusam reisimisviis.”

Kass naeratas uhkelt ja keris vurru käpa ümber. „Ah te olete siis ju päris tavalised Amsterdami turistid. Teate ju küll: Amsterdam, Holland, Euroopa, Euraasia, põhjapoolkhera, planeet Maa, päikesesüsteem, Linnutee, universum.” Wiilus oli olnud kord ammusel ajal geograafiaõpetaja kass ja tundis maateadust paremini kui nii mõnedki ministrid. Pierre ja Ville vaatasid üksteisele otsa ja puhkesid kergendusest naerma.

„Küll on tore, et me niimoodi ootamatult kohtusime,” sõnas Ville viisakalt ja kummardus rosinakotikest üles korjama. „Kui teil kiire pole, võtame ehk koos väikese eine?”

Wiiluse silmad lõid läikima kui säraküünlad. Ta tõmbas keelega limpsti üle suu ja naeratas maailma maiamat kassinaeratust. „Suurepärane idee,” noogutas ta Villele ja istus kärmelt otse rosinakoti kõrvale. „Teie sõber orav ei armasta ehk rosinaid khuigivõrd, khuid mina seevastu väga.”
********************************************************************************

Raamatuesitlus toimub 13. detsembril kl 17 Solarise keskuse Apollo raamatupoes: https://www.facebook.com/kairi.look#!/events/231102247020727/.
 
word of the day: rozijnen - rosinad

5. detsember 2012

mina ainult karu armastan!

olen end alati kaunis karusõbralikuks tüübiks pidanud, kuid peikaga tutvudes avastasin, et tõelisest karuarmastusest ei tea ma midagi.

tarvitseb vaid ilmuda lugu mõnd jahimeest või seenememme näksinud karust, kui diivanilt hakkab kostma nördinud urinat. järgneb sünge märkus, kuidas  k a r u  polnud ilmselgelt milleski süüdi. peika meelest tuleks laimujuttude levitamise asemel tegeleda õelate rõhujate püüdmisega, kes laantes luurates ausaid karusid kiusavad. ma ei imestaks absoluutselt, kui ta vabadel õhtupoolikutel salaja Karude Õiglase Kohtlemise Manifesti sepitseks. ehk töö juba käib.

see pole kõik. peika kogub karuraamatuid! lisaks klassikale nagu karupoeg puhh, karuaabits, pädingtoni seiklused ja spetsiaalsete karuillustratsioonidega siil udus, on tal olemas ka eesti loodusfoto 2010 album, mille kaanel kroonib teadagi kes. mike valdab puhtalt nii karuoti unelaulu kui apelsini karulaulu ja külastab igal suvel olustvere loomapargi karusid.

mis siis veel? ühises majapidamises kulub raudselt vähemalt purk mett nädalas (see on suvel). talvisel teehooajal - kuni kolm. magustoite tarbin meie peres mina. mike sööb mett, otse purgist, supilusikaga. eelmisel talvel tõi eesti jõuluvana talle kolmeliitrise meepurgi, meeseebi, meekaramelle ja looduskalendri. arvake ära, kellest!

tulevikus plaanib mike hakata karude vabastajaks tallinna loomaaiast. kuna mul on soolas leemurite krooniku töökoht, moodustaksime paugupealt dünaamilise duo. lõunavaheaegadel sööksime suhkruvatti ja vestleksime öökullidega. elust metsas, ja miks mitte ka karudest.

word of the day: man in het beerpak - mees karunahas

2. detsember 2012

lemmikkingade tulemine

kingakaubamaja blogi palus eelmisel nädalal, et kirjutaksin neile oma lemmikkingadest. hakkasin siis juurdlema, kas mul selliseid üldse on, ja meelde tuli nii mõndagi.  postitan oma kingajutu siia ka.

kui kellelgi on kingadega seoses veel värvikaid mälestusi, siis andke  muudkui teada! esimesele meessoost kommenteerijale auhind! :)

*****************************************************
erinevalt kleitidest ja kommidest meeldivad mulle kingad alles üsna hilisest east. ehk on asi selles, et olen inseneri tütar, aga printsessi- kingade asemel meenuvad mulle lapsepõlvest hoopis erutavate krõpsudega välismaa botased. jätsin need eriti pimedal ajal voodisse pugedes parem igaks juhuks jalga, et mõni ahne naaber öö katva varju all tuppa ei hiiliks ja mu vara salaja tuuri ei paneks. 

hilisemas koolieas oli mul lemmikkingi küll, kuid nendegagi on seotud üks hämar lugu. kuna olin terve põhikooliea pisut päkapikumõõtu, veensin ema tooma poest mulle terve koorma kontsakingi. erakordselt südamelähedasteks said kollektsioonist triibulised sebrakingad ja punutud mereteemalised platvormid. lõpuks ometi sain minagi kaaskodanikke inimese moodi otse silmakoopasse põrnitseda! harjutasin peegli ees kurekõndi ja olin olukorraga ikka väga rahul.

keegi ei mäleta, mida ma gümnaasiumieelsel suvel sõin, kuid sügisel naasin kooli juba hoopis teises pikkuses ja kasvasin seejärel igaks juhuks veel 10cm otsa. kooliarstid vangutasid murelikult päid. mul polnud kaeblemiseks aega, sest mõtlesin õudusega hoopis sebrakingadele. sellest ajast jäigi terve kapitäis kingi nurka tolmu koguma. isegi kui lootus 1999. aasta teaduse juures endisesse pikkusesse kahaneda oli vähetõenäoline, jäid nad mulle vähemalt päikselisi päkapikuaegu meenutama.

vahetasingi siis kontsad mitmeks aastaks madalate kingade vastu. õnneks tulid vahepeal moodi balerinad, ketsid ja kummikud. tagasilööke oli ka - astusin ülikoolis teaduskonda, mis oli linnalegendi alusel pikkade poiste taimelava ja avastasin õudusega, et mind ümbritsevad päkapikkudest maadlejad ja jalgpallurid.

kingaprobleem lahenes lõplikult alles kooli lõpus hollandisse kolides. juustu peal kasvatatud kodanike keskel olin ma täiesti normaalne, isegi lühikesevõitu! ja nii on ka kontsad leidnud tagasitee mu garderoobi. elukaaslane huilgab küll iga kord meelehärmist, kui ma järjekordse saapakarbiga uksepakul seisan, aga see on normaalne. kingade osas immuunsel meessool on ka muid puudusi. 


word of the day: schoenen - kingad