lemmikkingade tulemine

kingakaubamaja blogi palus eelmisel nädalal, et kirjutaksin neile oma lemmikkingadest. hakkasin siis juurdlema, kas mul selliseid üldse on, ja meelde tuli nii mõndagi.  postitan oma kingajutu siia ka.

kui kellelgi on kingadega seoses veel värvikaid mälestusi, siis andke  muudkui teada! esimesele meessoost kommenteerijale auhind! :)

*****************************************************
erinevalt kleitidest ja kommidest meeldivad mulle kingad alles üsna hilisest east. ehk on asi selles, et olen inseneri tütar, aga printsessi- kingade asemel meenuvad mulle lapsepõlvest hoopis erutavate krõpsudega välismaa botased. jätsin need eriti pimedal ajal voodisse pugedes parem igaks juhuks jalga, et mõni ahne naaber öö katva varju all tuppa ei hiiliks ja mu vara salaja tuuri ei paneks. 

hilisemas koolieas oli mul lemmikkingi küll, kuid nendegagi on seotud üks hämar lugu. kuna olin terve põhikooliea pisut päkapikumõõtu, veensin ema tooma poest mulle terve koorma kontsakingi. erakordselt südamelähedasteks said kollektsioonist triibulised sebrakingad ja punutud mereteemalised platvormid. lõpuks ometi sain minagi kaaskodanikke inimese moodi otse silmakoopasse põrnitseda! harjutasin peegli ees kurekõndi ja olin olukorraga ikka väga rahul.

keegi ei mäleta, mida ma gümnaasiumieelsel suvel sõin, kuid sügisel naasin kooli juba hoopis teises pikkuses ja kasvasin seejärel igaks juhuks veel 10cm otsa. kooliarstid vangutasid murelikult päid. mul polnud kaeblemiseks aega, sest mõtlesin õudusega hoopis sebrakingadele. sellest ajast jäigi terve kapitäis kingi nurka tolmu koguma. isegi kui lootus 1999. aasta teaduse juures endisesse pikkusesse kahaneda oli vähetõenäoline, jäid nad mulle vähemalt päikselisi päkapikuaegu meenutama.

vahetasingi siis kontsad mitmeks aastaks madalate kingade vastu. õnneks tulid vahepeal moodi balerinad, ketsid ja kummikud. tagasilööke oli ka - astusin ülikoolis teaduskonda, mis oli linnalegendi alusel pikkade poiste taimelava ja avastasin õudusega, et mind ümbritsevad päkapikkudest maadlejad ja jalgpallurid.

kingaprobleem lahenes lõplikult alles kooli lõpus hollandisse kolides. juustu peal kasvatatud kodanike keskel olin ma täiesti normaalne, isegi lühikesevõitu! ja nii on ka kontsad leidnud tagasitee mu garderoobi. elukaaslane huilgab küll iga kord meelehärmist, kui ma järjekordse saapakarbiga uksepakul seisan, aga see on normaalne. kingade osas immuunsel meessool on ka muid puudusi. 


word of the day: schoenen - kingad

Kommentaarid

Populaarsed postitused