päikeselise esmaspäeva puhul jagan teiega uut lõiku leemuriraamatust! leemur ville ja prantsuse orav pierre on jõudnud amsterdami ja põrkuvad seal linna parima kassiga.
saage tuttavaks: khass Wiilus!
*******************************************************
“Mis toit need rosinad ka on,”
torises Pierre. „Kuivanud viinamarju ei söö arenenud maailmas keegi. Kui, siis
ainult magusa kringli sees.” Talle meenusid Prantsuse suhkrusaiad ja orav neelatas
nördinult. Maad võttis pinev vaikus. „Mina küll söön,” teatas keegi äkki väga
iseteadval toonil.
Pierre ja Ville pöörasid pead kuriseva hääle suunas. Tänavakivil istus eeskujulikult kammitud ja üldse kohutavalt viisaka väljanägemisega kass, punane pael kaelas.
„Lubage lahkesti
tutvustada: khass Wiilus.” Külaline astus lähemale, kergitas kaabut ja sirutas
oma pika triibulise käpa kõigepealt Pierre’ile. „Väga meeldiv tutvuda. Ja teie
olete...?”
Pierre köhatas kohmetult ja puuris nina
alla pistetud kassikäppa. „Eee... mina olen Pierre. See tähendab, orav Pierre.
Pariisist.” Ta tõmbas kiiresti ninaga ja tõstis pilgu kassi hüpnootiliselt
rohelistesse silmadesse. „Ja see on minu triibuline sõber Ville.” Pierre tõmbas
leemurit vargsi sabast, et see tardunult seistes külalist päris eemale ei
peletaks. Ville naeratas häbelikult ja astus lähemale. „Mina olen jah Ville.
Leemur,” ütles ta Wiilusele terekäppa ulatades. „Küll on tore teiega tuttavaks
saada. Ma pole elu sees ühtki linnakassi näinud.”
Ville meeldis Wiilusele. Kass naeratas peenelt, nii et säravad esihambad paljastusid, ja paitas meelalt vurre. „Te olete siin vist uued? Minu tähelepanelikud khassisilmad pole teid siin varem khohanud.” Ta silmitses uusi tuttavaid ja juurdles, kuidas küll selline naljakas paar kokku oli saanud. Orav oli kohmetu ja sakris, ent kohastunud linnaloom. Leemur tuli kindlasti metsast. Õnneks oli ta korralikult pestud ja omas rosinad. Rosinad maitsesid Wiilusele väga.
Pierre võttis jutujärje üle. „Teie tähelepanekud vastavad tõele. Saabusime hommikuse laevaga ja oleme teie linnas tõesti esimest korda. Merekruiisid on tüütud, kuid tänapäeval kõige tõhusam reisimisviis.”
Kass naeratas uhkelt ja keris vurru käpa ümber. „Ah te olete siis ju päris tavalised Amsterdami turistid. Teate ju küll: Amsterdam, Holland, Euroopa, Euraasia, põhjapoolkhera, planeet Maa, päikesesüsteem, Linnutee, universum.” Wiilus oli olnud kord ammusel ajal geograafiaõpetaja kass ja tundis maateadust paremini kui nii mõnedki ministrid. Pierre ja Ville vaatasid üksteisele otsa ja puhkesid kergendusest naerma.
„Küll on tore, et me niimoodi ootamatult kohtusime,” sõnas Ville viisakalt ja kummardus rosinakotikest üles korjama. „Kui teil kiire pole, võtame ehk koos väikese eine?”
Wiiluse silmad lõid läikima kui säraküünlad. Ta tõmbas keelega limpsti üle suu ja naeratas maailma maiamat kassinaeratust. „Suurepärane idee,” noogutas ta Villele ja istus kärmelt otse rosinakoti kõrvale. „Teie sõber orav ei armasta ehk rosinaid khuigivõrd, khuid mina seevastu väga.”
********************************************************************************
Raamatuesitlus toimub 13. detsembril kl 17 Solarise keskuse Apollo raamatupoes: https://www.facebook.com/kairi.look#!/events/231102247020727/.
Ville meeldis Wiilusele. Kass naeratas peenelt, nii et säravad esihambad paljastusid, ja paitas meelalt vurre. „Te olete siin vist uued? Minu tähelepanelikud khassisilmad pole teid siin varem khohanud.” Ta silmitses uusi tuttavaid ja juurdles, kuidas küll selline naljakas paar kokku oli saanud. Orav oli kohmetu ja sakris, ent kohastunud linnaloom. Leemur tuli kindlasti metsast. Õnneks oli ta korralikult pestud ja omas rosinad. Rosinad maitsesid Wiilusele väga.
Pierre võttis jutujärje üle. „Teie tähelepanekud vastavad tõele. Saabusime hommikuse laevaga ja oleme teie linnas tõesti esimest korda. Merekruiisid on tüütud, kuid tänapäeval kõige tõhusam reisimisviis.”
Kass naeratas uhkelt ja keris vurru käpa ümber. „Ah te olete siis ju päris tavalised Amsterdami turistid. Teate ju küll: Amsterdam, Holland, Euroopa, Euraasia, põhjapoolkhera, planeet Maa, päikesesüsteem, Linnutee, universum.” Wiilus oli olnud kord ammusel ajal geograafiaõpetaja kass ja tundis maateadust paremini kui nii mõnedki ministrid. Pierre ja Ville vaatasid üksteisele otsa ja puhkesid kergendusest naerma.
„Küll on tore, et me niimoodi ootamatult kohtusime,” sõnas Ville viisakalt ja kummardus rosinakotikest üles korjama. „Kui teil kiire pole, võtame ehk koos väikese eine?”
Wiiluse silmad lõid läikima kui säraküünlad. Ta tõmbas keelega limpsti üle suu ja naeratas maailma maiamat kassinaeratust. „Suurepärane idee,” noogutas ta Villele ja istus kärmelt otse rosinakoti kõrvale. „Teie sõber orav ei armasta ehk rosinaid khuigivõrd, khuid mina seevastu väga.”
********************************************************************************
Raamatuesitlus toimub 13. detsembril kl 17 Solarise keskuse Apollo raamatupoes: https://www.facebook.com/kairi.look#!/events/231102247020727/.
word of the day: rozijnen - rosinad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar