rahapesu statoilis (ehk kuidas ma kolli identifitseerisin)

kohtusin statoilis ükspäev reinkarneerunud kolliga (nukitsamehest)! ah et kust ma seda tean? kõigepealt identifitseerisin, siis vaatlesin ning katsusin, ja nüüd dokumenteerin ära. asi oli nii:

käisin nagu harilikult bensukas haribo karude järel. krabasin riiulilt kommid ja võtsin kärmelt lühemasse sappa, nagu kavalpead ikka. pealegi seisis minu ees üksnes üks klient, pealtnäha täiesti normaalse inimese nägu. teate, esmapilgul ei saanud ma üldsegi aru, et tegu on kolliga!

õnneks langes kolli suitsukate kolinal. nimelt kraamis kamuflazeerunud klient taskust lagedale riidekotikese ja hakkas 42€ tarvis sente lugema. mul oli asi kohe selge. see klient polnud mitte klient, vaid koll, ja tuli otse metsast! rahapada!

no ja siis nad seal lugesid. kõigepealt luges koll ja siis luges jälle müüja. ise nokkisin nina ja uurisin kolli. (ülejäänud kliendid nihkusid porisedes teise sappa selle asemel, et täiesti elusat kolli lähemalt uurida. milles on küll täiskasvanute probleem?)

mul oli kange tahtmine uurida, kaua rahapaja kaevamine aega võttis ja miks koll leiu eest 20 liitrit bensiini ja mesikäpa batoonikesi ostis, aga koll luges sellise auruga münte, et ma ei julgend teda tülitada. see-eest katsusin kolli tasakesi kapuutsist ja see oli tal täitsa päris inimese moodi. juusteni ma kahjuks ei ulatunud, sest koll oli üksluisest näritud kontide dieedist hoolimata täitsa pikaks sirgunud.

see-eest kirjutasin üles kolli autonumbri. rahapajad mind ei huvita, kuid seda, kus asub maja kümnete kollide ja väikeste lõbusate kollilastega, tahaks küll kangesti teada. viimast kolli kohtasin nimelt jube ammu. ta oli ühes raamatus ja üldsegi mitte kohalik, vaid vaasalinnast. kolli-ikaldus!

word of the day: boeman - koll