intervjuu Regina suvenumbris

regina sügisnumber kätlin kaldmaaga esikaanel on ilmunud, nii et jagan oma suvist intervjuud nüüd õige siin ka. sest äkki keegi ei teagi veel leemureid? :) intervjuu järel on ka ajakirja 7 traditsioonilist küsimust kirjutamise ja raamatute kohta. rääkisin kõik ausalt ära :)

Rännuhimuline leemuripreili   
       

Tekst: Triin Tammert

Imearmsa blogija Kairi Looki „Leemuripoeg Ville teeb sääred” saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev lastejutuvõistlusel III koha, ilmus eelmise aasta lõpus ning nüüd tõlgitakse raamatut juba leedu ja saksa keelde.

Kui me Kairiga kokku saame, on kirjandusfestival Prima Vista just lõppenud. Kairi käis Tartus festivali raames oma raamatut “Leemuripoeg Ville teeb sääred” lastele ette lugemas.

“Ma olin üllatunud, et kutsuti, aga korraldajad ütlesid, et on alati püüdnud kellegi noore ka kutsuda, et näidata, et kirjanikuametit võivad ka noored inimesed pidada. Ja samas nende reaktsioon oligi pisut selline “Sa oled nii noor, sul on nii ilusad leemuritega kõrvarõngad, kas sa päriselt ka ise kirjutasid?”… Aga rõõm ettelugemisest oli suur, lapsed olid kõik nii siirad ja avatud ja rikkumata ja neil on nii palju huvisid ja seal oli palju lapsi, kellel on ka kirjutamishuvi. Nii mõnigi tuli pärast küsima, et kui mul on kaks raamatut sahtlis, siis mida ma nendega teha saan,” muljetab Kairi. “Ja kuna leemuritele tuleb järg, siis selle küsimuse peale, kuhu leemurid järgmiseks seiklema võiksid minna, panid 160 last veto peale, et leemurid peavad tingimata minema Tartusse, mitte Tallinna,” lisab ta naerdes.

Kairi ise on tegelikult läbi ja lõhki Tallinna tüdruk, Tallinnas sündinud ja kasvanud. Vahepeal veetis ta küll mõned ülikooliaastad Tartus, elas Erasmuse programmi raames ühe semestri Soomes Lappeenrantas ja suundus seejärel Amsterdami magistrantuuri. Aga nüüd on juba tükk aega jälle Eestis tagasi ja rõõmustab siin noori raamatusõpru.

Millal sa teadsid, et sinust saab kirjanik?

Ma tegelikult ei peagi ennast kirjanikuks, pigem kirjutamishuviliseks. Mõte, et tahaksin kirjutada, on hästi ammu, kooliajast, ma arvan.

Kui blogid tulid… ma vist hakkasin blogima 2003. aastal ja see võttis mingi bloki pealt ära. Ma ei olnud enne seda midagi ilukirjanduslikku sahtlisse kirjutanud, ainult natuke luuletusi. Blogi andis selle tunde, et võin midagi kirja panna ja rõõm sellest enda tehtud asjast on nii suur. Aga muidugi meeldis mulle koolis ka kirjutada. Kui õpetaja tuli ja ütles, et täna kirjutame 45 minutit sellest, kuidas suvi möödus, siis kõik oigasid, aga mul oli hea meel. Esseevõistlused ja eesti keele olümpiaadid jäävad ka sinna aega.

Ülikooli õppima läksid siiski hoopis midagi muud?

Jaa, ma õppisin Tartu Ülikoolis füsioteraapiat. Tervishoid huvitas, aga olin laisavõitu ja päris arstiks ei viitsinud. Aga sain üsna ruttu aru, et praktikut must ei saa, patsiendid tõmbusid mu käte all kooma ja krampi. Samas kui oli vaja kirjutada, siis see sujus hästi, nii et mõtlesin, et äkki saab must näiteks terviseajakirjanik.

Pärast ülikooli töötasin mõnda aega ühes eralasteaias. Ehitasin seal üles taastusravi programmi ja sealt tuli ka ilmselt see laste teema tugevalt. See oli väga lahe aeg! Seal olid tegelikult terved lapsed ja inspiratsiooni blogi jaoks oli nagu muda, koomuskit ja tsirkust sai kogu aeg! Mingi hetk levis näiteks lasteaias jutt, et ma oskan lennata – mul olid Egiptusest toodud Aladdini sussid ülespidi ninadega ja lapsed arvasid, et ma olen võlur. Paar patsienti kippusid mind vahel hammustama, aga järgmine kord tõid jälle mingeid isetehtud asju ja lubasid, et enam ei tee.

Sinu blogi pealkiri on “adoraablilt amsterdamiseerunud” ja sul tundub üldse Amsterdamiga väga eriline suhe olevat?

Ma sattusin esimest korda Hollandisse nii, et läksin sõbrannale külla – ta elas Utrechtis, aga peamiselt veetsime aega Amsterdamis. See oli kohe esimesest hetkest nii minu linn. Mul oli esimest korda elus ühe linnaga selline äratundmine, et kohe on hästi kodune.

Pärast Tartus ülikooli lõpetamist sain stipendiumi ja läksin Amsterdami magistrantuuri ja mul oli seal hästi-hästi tore! Kõik lihtsalt sujus, terve see Amsterdami aeg – ainult head asjad juhtusid kogu aeg. Selles mõttes ma usun sellesse, et kui oled õiges kohas, siis elu toetab sind.

Sain kohe algusest peale tuttavaks inimestega, kes mind hiljem palju mõjutasid. Mul oli üks Saksa sõber, kelle aknalaual kõõludes veetsime palju meeldivaid pärastlõunaid. Huvitav on ka see, et ma ei tundnud kunagi end seal välismaalase või võõrana, ainult heas mõttes eksootilisena. Pool Amsterdami on välismaalasi täis, ka trammis kuuleb palju inglise keelt.

Sa jäid sinna päris kauaks?

Elasin Amsterdamis kuus aastat. Lõpetasin kooli ja sattusin siis tänu oma meditsiinitaustale ja keelteoskusele tööle ühte rahvusvahelisse teaduskirjastusse. Olen sellega ka praegu seotud, ehkki viimased poolteist aastat olen olnud Eestis.

Sinu raamatu peategelased leemurid lähevad reisima. Kuidas su enda suhted reisimisega on?

Lõuna-Aafrika oli väga inspireeriv, see oli kuu aja pikkune looduse- ja rahureis, tegime 5000 km pikkuse roadtripi Kaplinnast idarannikule. Muide, sel reisil nägin esimest korda leemureid ja meerkat´e! Teine suur reis oli Jaapan, mis oli samuti hästi teistmoodi keskkond. Aga mu süda kuulub Euroopa linnadele – mulle meeldib nende kultuur ja rahu. Need on reisid, kus ei pea midagi tegema ega kuskile jõudma. Ma naudin päev läbi kohvikutes passimist ja inimeste vaatamist – seal sünnivad kõige paremad lood! Reisimine on vaatlemine.

Lennujaama tahaksin ma ka oma maja ehitada, see on nii inspireeriv keskkond! Mul on salaja alati hea meel, kui lend edasi lükatakse ja saan veel kaks tundi lennujaamas naudiskleda. Ma reisin töö tõttu päris palju, käin konverentsidel ja otsin uusi ideid kirjastamiseks, infot uute avastuste ja projektide kohta, see on väga inspireeriv.

Kui oled võõras kohas ja üksi, siis oled rohkem avatud emotsioonidele ja märkad detaile palju rohkem. Justkui mingid kanalid lähevad lahti. Reisimine on justkui meeleseisund, mis laieneb ajas. Algab juba enne reisi ja kestab pärast veel edasi, nagu mingi järelküpsemine. Ja mitmed kõige paremad mõtted tulevadki sellel ajal. 

Vaikses kohas keskendudes seisad natuke silmitsi ebaõnnestumishirmuga. Keskkond on justkui täiuslik ja siis tekib ka tunne, et nüüd peab kohe tulema täiuslik tekst. Et istud tühjas ruumis suure kirjutuslaua taga ja muudkui kütad surematut kunsti. Aga lennujaamas või rongijaamas on ümberringi alati nii palju sebimist, aju on muuga ametis ja just siis tulevad kõige paremad mõtted, sest sa ei keskendu sellele, et äkki ma ei oska. Selline pingevabaduse tsoon.

Aga miks leemurid?

See sai alguse blogist – see oli algul minu elu keskne, et pere kogu aeg ei helistaks ja küsiks, mida ma teen. Aga üsna kiiresti läks fookus päris elu teemadelt leemurite peale, ei teagi, kust see mõte tuli. Võib-olla ühest National Geographicu dokfilmist leemuritest, kus neid mindi korvi banaanidega meelitama ja siis 200 leemurit lihtsalt ründas? Meerkatid meeldivad mulle ka, paljud ajavad nad leemuritega segi.

Igatahes hakkasin mingi hetk sõpradele leemurikaarte kinkima ja leemuriraamatu mõte oli ka juba ammu. Paljud raamatud on tavalisematest loomadest, aga leemurid seostuvad mulle kuidagi uudishimu ja huviga maailma vastu ja siis tuli tunne, et võiks olla selline reisiraamat, kust lapsed saavad rohkem teada maailma kohta. Tahtsin tegelikult, et raamatus oleks 5-6 riiki, aga kirjutasin võistluseks ja aeg sai otsa.

Plaanid järge?

Jaa… ja mõned ideed on veel. Mulle meeldib kirjutada asjadest, mida ei hinnata. Minu meelest on lahe kirjutada loomadest, keda peetakse kummalisteks ja tobedateks – mida nad teevad, mida sepitsevad. Leemurid on ka veidi napakad ja keegi neist ju midagi eriti ei pea.

Muide, kõik mu raamatuideed ringlevad  reisimise ümber, ühest kohast teise liikumine on mu meelest tohutult inspireeriv. Tallinna-Tartu bussis hakkavad ka ideed jooksma. Suurema osa leemuriraamatust kirjutasin Euroopa ja USA vahelistel lendudel, rongis ja metroos. Kirjutasin igal pool. Flow on liikudes teistsugune, mõte jookseb teistmoodi. Ja kehtib ka see ütlus, et alustavatele kirjanikele on ainult üks nõuanne: lülitage internet välja. Kuskil transpordivahendis olles…  see on minu enda aeg, võimalus häirimatult lugeda ja kirjutada. Väga väärtuslik aeg. Ma ei kujutagi ette, et istuksin kodus ja avaksin arvuti ja hakkaksin kirjutama. Teistsugune keskkond inspireerib alati.

Kas on lootust, et sa kirjutad midagi ka täiskasvanutele?

Ei tea…. Ma olen Eesti patrioot ja mulle meeldib mängida keelega, ilusat eesti keelt lasteni tuua, et nad ei räägiks nende tuhande sõnaga, millega saab asjad öeldud. Mind paelub see palju rohkem kui keerulised süžeeliinid. Et mitte mis, vaid kuidas. Keel annab emotsiooni! Nii et kui ma kirjutaksin romaani, siis oleks see ilmselt naudisklev ja laisk.

Ma olen mõelnud, et see keeletunnetus on ehk tulnud sellest, et vanavanaema luges mulle kunagi palju luuletusi ette. Mu jaoks peab tekstis olema rütmi ja värvide tasakaal. Siis on täiesti võimalikud lingvistilised orgasmid.

Ja kuigi ringirändamine on veres, siis eesti keelt ei vahetaks ma sellegipoolest mitte millegi vastu. Raudselt õpetan selle kõigile oma lähedastele ka selgeks, kus iganes ma siis ka ei elaks. Selle koha peal saab kosmopoliitsus kohe otsa :)

Kiired küsimused

1. Kumb on loo puhul tähtsam, kas algus või lõpp?

Kindlasti algus! Raamatupoes sirvin alati esimesi lehekülgi ja paljutõotava alguse puhul lähevad kohe tundlad püsti. Pealegi saab lõppe tõlgendada, nii et seal pole kindlat midagi – õnnelik lõpp võib tegelikult vabalt olla kurb ja vastupidi. Viimasel ajal on see kahtlustäratav trend ka lasteraamatutesse jõudnud, nii et ma usaldan parem algusi. Muinasjutud, kus õnnelikult surmani ilusat ja laiska elu elati, on päris haruldaseks muutunud.

2. Mis asjad sunnivad sind kõige rohkem kirjutama?

Hirmuäratavalt suur osa mõtetest pärineb päriselu tobedustest või mõnest ajalehenupust. Näiteks lugesin hiljaaegu nugistest, kes jalgpalluritega väljakul pisut palli mängisid ja treisin neist kohe kärmelt blogiloo. National Geographicust nähtud napakad leemurid on samuti osutunud ootamatult inspireerivaiks. Tunnetele või kogemustele väikse vindi pealekeeramine on väga nauditav, pealegi saab kirjutades kujutlusvõime ohutult hullu panna.

3. Kas lood oma tegelaskujusid teadlikult või sünnivad need iseenesest?

Sünnivad absoluutselt iseenesest ja asuvad kohe kärmelt oma elu elama. Pärast vaatan endalegi ootamatult, et tegelased on täitsa kogemata tuttavate pealt kokku sepitsetud. Otsest mahakirjutamist pole olnud, aga näiteks leemuriraamatus toimetav kombekas ja peen kass armastab hirmsasti rosinaid ja linnaelu. Ühel minu heal sõbrannal on peaaegu samad kombed…

4. Kelle kommentaare oma tekstide kohta kardad kõige rohkem?

Kõige ausam ja tähelepanelikum kriitik on ema, kes oskab alati viisakalt öelda, kui millegagi on kõvasti pange pandud. Leemuriloo puhul kahtlustas ta näiteks kohe, et leemuri näol on tegu minu alter egoga, kes igapäevaelu puurist laia maailma jooksu paneb. Rookisin siis eriti valgustkartvaid lõike vähemaks, nii et lõpuks ei saanudki peaaegu keegi aru.

5. Kellega tahaksid minna ümbermaailmareisile ja kirjutada sellest koos raamatu?

Mul poleks midagi selle vastu, et teha ümbermaailmareis koos Viplalaga – saaks kohe asjust sotti nii inimese kombel kui ka rohujuuretasandilt. Hästi sobiks ka moodsa aja kirjanik/filosoof Alain de Botton, kes on reisikirjade kirjutamises väga vilunud ja teeks kogu töö minu eest ära. Lisaks oskab ta hästi nalja teha – no on ju kasulik oskus pikkadeks rongisõitudeks.

6. Milline on raamatu tulevik, kas paberile trükituna või tahvelarvutis?

Ma arvan, et mõlemad elavad tulevikus kaunis sõbralikult käsikäes. E on mugav, aga poes raamatus nuuskimise kombest ei tahaks ka kuidagi loobuda. Ma olen kuulnud, et ka paljudel on samad kombed! Armastatud kirjanike raamatud hangin endale riiulisse kindlasti ka tulevikus. Hea vabadel pärastlõunatel nuusutamas käia. :)

7. Kas kirjandus võib maailma muuta?

Kahtlemata! See käib ehk sammhaaval ja lugeja kaupa, aga asi seegi. Iga lugemiskogemus paneb asju rikkama pilguga nägema ja kaugel sealt see maailma muutminegi on.