häbiväärt saladus lapsepõlvest
igatahes. noorte lugejatega seoses tahtsin ma tegelikult rääkida ühest inglise sõbrast, kes paljastas mulle hiljutise teejoomise lummuses põrutava saladuse lapsepõlvest. lubasin käsi skoonil, et olen vait nagu hiir! või noh et viimases hädas kirjutan sellest ehk ainult oma blogis, mis nüüd juhtuski. sõber arvas, et see on okei. igatahes, siit tuleb välismaa saladus: sõber oli väikesena imelik!
asi oli nimelt niimoodi, et sõber luges vanasti üksnes selliseid raamatuid, kus toimetasid loomad. õnnetud vanemad käisid aeg-ajalt häbelikult uksele koputamas, kaenlaalused põnevaid inimeste-romaane täis, aga tolku ei midagi! kogu dickens, harry potter ja isegi paljaste naistega perioodika jäi koridorinurka vedelema. seevastu rebased ja siilid elasid sõbra raamaturiiulis helget ja seikluslikku elu! seal liikus ka usse ja salamandreid, dinosaurustest rääkimata.
meeleheitest hingitsevad vanemad said rahulikumalt hingata alles aastaid hiljem, kui tollane kirjandusõpetaja siiliraamatute kõrvale lõpuks ühe tolkieni poetas . ja uskuge või mitte, aga sõbrast sai täiesti mõistlik täiskasvanu! tänapäeval töötab ta lausa oxfordi ülikooli kirjastuses ja treib ka ise vabal ajal raamatuid. inimestest!
(ühes raamatus oli tal küll siil ka, aga see on okei. isegi kreutzwald ei saanud kalevipojas ilma, mis siis veel inglastest rääkida.) siilideta pole elu, kirjandusest rääkimata.
word of the day: geheim - saladus
Kommentaarid
aga tegelikult on üks lihtne lahendus veel - lugeri ja ipadi puhul polegi ju valgust vaja. ma loodan, et ükski lugemisnäljas laps seda nüüd ei loe ja kasutusele võta ;)