katkend raamatust ´Lennujaama lutikad ei anna alla´

täna tutvustan ma teile oma lemmiklutikat Ludvigit, kes elab lennujaamas kaotatud pagasi ruumis. tema seikluslikest tegemistest võite täpsemalt lugeda raamatust ´Lennujaama lutikad ei anna alla´. saladuskatte all võin ma kohe ära öelda, et raamatu algul on ludvig alles eile sündinud, aga juba leidlik ja arukas lutikas. nagu ta ise armastab öelda - nutikas lutikas juba hätta ei jää!

lõbusat lugemist!

Me oleme ehmatamisega harjunud. „Püha issa ristike! Vaata ometi, kui palju neid on!”

Muidugi on meid palju, me oleme lutikad! Ja paljukesi on lutikatel kombeks. Vanaisa räägib ikka, et vanasti, õitsval keskajal, oli meid rohkem, aga sellist asja mina ei usu. Ma sain vaevalt munast välja ronitud, kui oli kohe selge, et üksilduse pärast mul siin ilmas küll muretseda ei tule. Kõik kohad olid sugulasi täis! Keegi isegi ei märganud, et ma olin teinud tähelepanuväärse teo ja sündinud. Veeretasin munakoored kõrvale ja sirutasin end mõnusasti. Munas arenemine pole naljaasi. Ruumi on vähevõitu.

Mu nimi on Ludvig ja ma olen lutikas. Ma olen alles mõni päev vana, aga andekas. Seda andekuse asja rääkis mulle onu Anton, kes on ammu keskealine ja teab maailma asjust nii mõndagi. Kiikusin pärast sündimist munakoorel, kui juba ta oligi kohal ja hõikas: „Vennad! Veel üks värske poja! Pole paha, päris andekas lutikas.”

Nii et see asi oli siis otsustatud.

Onu Antonil on samuti nuppu. Iga kord, kui ta mõne ristsõna ära lahendab, laksab ta endale rahulolevalt rinnale ja hõikab: „Ai karramba, kes on nüüd nutikas lutikas?” See ei ole tegelikult päris küsimus, sest onu Anton teab väga hästi, et nutikas lutikas on tema ise. Sellegipoolest astub alati ligi mõni sugulane ja patsutab Antonit õlale. Ka niimoodi on meil kombeks. Hoolitseme üksteise eest, patsutame ja kallistame. Sünnipäevadel laulame ja sööme kommi. Just nagu inimesed! Aga meie oleme lutikad.

Elukoht on meil soe ja mõnus, nagu lutikatel tavaks. Vanaisa Johannes jutustab vahel, kuidas vanal ajal pidevalt koliti, aga mina olen sündinud ja kasvanud ühes kohas. Passis on mul selle kohta märge ka.

Lutikas Ludvig, sündinud 5. septembril lennujaamas.
Hallid silmad, kärsitu ja uudishimulik loomus.
Kodakondsus: lennujaama lutikas.
Vanemad: lennujaama lutikad.
Vanavanemad: lennujaama lutikad.

Muide, me pole siin sugugi üksi! Maja on suur ja elanikke on meil samuti igasuguseid. Kohvikus olen ma päris kindlasti kohanud asukaid, kes ei ole inimesed, aga pole ka lutikad. Check-in-kassade taga elab samuti mitmesuguseid sitikaid, kes liiguvad päeval saalis ja käivad öösiti printerites pikutamas. Ja ma võin pea anda, et olen näinud liikumist ka ajalehekioski juures. Meid on siin palju ja mitte kõik meist pole lutikad.

Meie pesa on lennujaama pagasiruumis. Eks me käi jalutamas ka, aga siin, kadunud kohvrite vahel, tuleb ikka see õige kodutunne. Vanaisa Johannes kaebab vahel, et seinas pole tapeeti, mille taga puhata, aga onu Antoni sõnul on see tal vana harjumus möödunud elust, millest tuleb osata loobuda. „Õige lutikas magab kohvris,” tähendab ta ikka. Vahel magame ka kitarrikotis või lapsevankri vahel, aga neid siia eriti ei satu. Valesse sihtpunkti toimetatud kohvrid on lennujaamas aga igapäevane asi. Just sellistes me elamegi. Kaeblemiseks pole põhjust. Nutikas lutikas juba hätta ei jää!