saage tuttavaks: prussakas Pets isiklikult!
******
katkend raamatust ´Lennujaama lutikad ei anna alla´:
Kohvikule lähenedes aeglustas Robi sammu ja nuhutas õhku. „Küll siin lõhnab hästi ... Lähme vaatame, kas peremehe lõhna ka on!”
Lutikad on väga head nuusutajad, nii et ma tundsin värskelt küpsetatud saiakeste lõhna küll. Saiakesed meelitasid jälle kohale inimesi ja kui need enda tagant ei koristanud, olid varsti platsis ka prussakad. Lennujaama kohvik oli just selline koht: saiad, inimesed ja prussakad. Petsile maitsesid eriti värsked moosipirukad.
„Lõhnab jah toidu järele,” tõmbas ka Loore ninaga. „Aga minuga ärge arvestage. Pets ja ta sugulased on kõik nii koledad.”
„Mina ei karda ühtki prussakat,” teatas Robi ja pistis oma pika nina leti alla. Siin oli toidu, kodu ja veel millegi õdusa hõngu.
Ja siis see tuli. Läbilõikav vile.
„Mes sa sääl siputad?” pasundas keegi ja me võpatasime. Robi heitis pilgu üles ja seisis silmitsi hiigelsuure prussakaga, kes seisis, jalad harkis, moosipallil ja sihtis teda terava hambatikuga. „Oled sa söber vöi vaenlane?”
„See on Pets,” sosistasin ma Robile. „Ta suguvõsa on saarelt, sellepärast ta räägibki nii imelikult. Nad tulid sügisel peredega üle ja elavad nüüd siin. Sa ära lase tal end ehmatada, ta pole nii sõjakas, kui tundub. Ainult äkiline ja kole karvane.”
 |
| Pets ja ta lemmikud - moosipallid! |
Robi noogutas, istus viisakalt maha ja vaatas Petsile silma. „Tere õhtust! Mina olen taksikoer Robert Eduard von Taksmeeter, omadele Robi. Ma oleksin kõige parema meelega sõber.”
Vöi nii,” uuris Pets kutsikat. „No terre ise ka. Mina olen Peeter, omadele Pets. Päritolult prussakas, venelastele tarakan, inglastele cockroach, prantslastele blatte ja sakslastele die Schabe. Heal sitikal mitu nime,” teatas ta uhkelt ja langetas hambaorgi moosipallile. „Mes sa mu kohvikust otsid? Ma olen siin päälik.”
„Ma otsin oma peremeest,” vastas Robi. „Me tulime ühes lennukis, aga ta läks kaduma. Siis mõtlesimegi, et äkki sina oled teda näinud. Kas oled?”
Prussakas müristas naerda. „Vöi mena sinu perremeest nännu! Aga no mis siis, kui olengi? Mena köik tean, mis lennujaamas juhtub. KÖIK!” Pets tõstis uljalt hambaorgi ja ajas rinna kummi. „Messugune see perremees sul oli?”
„Ilus,” ütles Robi ja naeratas unistavalt. „Pikk palja peaga mees. Väike kõht, pikad jalad. Must kaabu ja mantel. Palju vähem karvu kui sul,” lisas ta Petsi silmitsedes. „Lõhnab kloori ja seebi järele. Triibulised sokid.”
„Halli- ja mustatriibulised sokid, must kaabu ja jalutuskepp?”
„Just täpselt,” rõõmustas Robi. „Kuhu ta läks?”
Pets istus moosipallile ja kratsis kukalt. „Ei, sellist meest pole mena oma kohvikus nännu,” teatas ta siis. „Kaabu ja jalutuskepiga mehed on hirrmus haruldaseks jäänu. Aga vöib-olla käis ta siin sel ajal, kui ma saalis ratsutasin. Oot, ma küsin jömmidelt järele. Äkki on keegi midagi kuulnud vöi näänud.”
Prussakas hüppas püsti ja tõmbas kopsud õhku täis. Läbilõikav vile lõhestas hõreda lennujaamaõhu.
Ja siis see juhtus. Kõikjalt hakkas kokku sibama prussakaid. Neid tuli pirukariiuli vahelt, laudade alt ja prügikastist, kõhnemaid laest ja kassaaparaadi vahelt. Peagi seisis kogu prussakaarmee Petsi ees, kõik vagurad ja valvel.
„Nii, jömmid! Kes on näänud selle koera perremeest?” pröökas Pets ja heitis alamatele karmi pilgu. „Pikk, paljas, vähe karvu, väike kõht, pikad koivad ja kaabu. Vuntsid ja jalutuskepp. Löhnab kloori ja seebi järele, sokkidel triibud.”
Prussakate seas tekkis kahin, rea otsas nügiti. Lõpuks lükati Petsi ette punastav prussakapoeg, kes end tasakesi tagumikust kratsis. „Mina nägin,” sosistas ta ja piidles põrandat. „Pikk ja paljas, kaabu ja triibud. Ostis kapsapiruka ja läks.”
„Kuhu ta läits?” uuris Pets karmilt.
„Direktori juurde,” vastas prussakapoeg. „Haaras kotid kaenlasse ja läks otsemaid direktori juurde. Sibasin talle veel natuke maad järele, kohver lõhnas nii vorstiselt. Mõtlesin, et äkki saab midagi ...”
„Sa narrikannikas!” möirgas Pets. „Prussakad ei söö vorste! Öige toit tule ikke moosipiiraka või kreemitordi vahel. Toores liha on barbaritele. Aga no hea seegi, et sul möistus ikke koju tuli. Direktori kabinetti pole sinusugusel pabulal vaja ronida.”
Pisike prussakas punastas ja astus tagasi ritta. „Ega ma saandki midagi,” pomises ta naabrile, silmad maas. „Ma ainult niisama natuke vaatasin.”
Pets pöördus tagasi Robi poole. „Niisiis. Su peremees on direktori juures. Tunnen kaasa.”
Robi noogutas ja astus paar sammu tahapoole. „Tänan informatsiooni eest,” tegi ta prussakate suunas viisaka kummarduse. „Järgmiste kordadeni!”
„Järrgmiste korrdadeni,” müristas Pets naerda. „Kui perremehe üles leiad, tule räägi mulle ka. Siis tean, kas tatikas rääkis tött vöi mitte,” viskas ta prussakapojale pilgu ja muigas.„Nad on mul häste treenitud, aga kipuvad luiskama. Aga küll ma teen neist krattidest veel mehed.”
Robi noogutas ja pööras ringi.
„Prussakal peab ikka köik aus ja mehine olema,” hüüdis Pets järele ja koputas endale koivaga rinnale. „Täpselt nigu päälikul.” Prussaka põkutav naer saatis meid veel mitu pikka sekundit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar