kuidas taltsutada marakratte

rääkisin ükspäev sõbraga, kellele on siginenud hiljuti koju kolm väga vilgast last. mulle tundub selline elu õudselt põnev, aga sõber ainult ohkas. elu huligaanidega  pole meelakkumine, tähendas ta süngelt. kas tahad nippe kooseluks kolme mässava marakratiga?

või kas ma  t a h a n?! liigutasin kõrvu ja istusin nii lähedale kui võimalik.

kõige tähtsam on distsipliin, alustas sõber.
igasugune mässamine tuleb alla suruda juba eos! kes pahandusi teeb, läheb ära nurka. viimasel ajal on meil ses osas kord eriti kenasti majas - teevad pahanduse ära ja lähevad kohe ise, pole vaja meelde tuletadagi, tähendas ta rahulolevalt. suuremad seisavad kenasti ühel jalal.
sõber naeratas kavalalt. saavad vanemaks ja tugevamaks, seisavad pea peal ka!

silmitsesin murelikult sõpra. kas lapsepõlves ei peaks saama hoopis nalja ja pauku, vahepalaks pikutamine ja iirised?

sõber manas näole karmi treeneripilgu. PIKUTAMINE JA IIRISED?

see kõik on täiesti normaalne, õigustas ta end. kui sa ei taha, et tööajal maja maha lammutatakse, tuleb röövlid nurka suruda.

uurisin õudusega sõpra. millal on saanud maailma lahedaimast kursavennast selline koll? ise nii ilus ja sportlik poiss... aga kuri! nad on sul lihtsalt leidlikud, proovisin ma ettevaatlikult marakrattide eest seista. äkki nad on geeniused?!

ma ei ole koll, teatas sõber rahulikult. ja noh, kui leidlikkus on see, et oskad mööda seina üles ronida ja laelambi küljes kõlkuda, siis selliseid geeniuseid ei ole minu majja tarvis. 

distsipliini esimene tulemus olevat muide juba käes: hiljuti olid lapsed avaldanud huvi kolida kodust minema mõnda teise,  kaugemasse kohta. ostame tabasallu maja ja isa ei võta! pakkusid nad emale lootusrikkalt ühel hommikul, kui sõber oli juba tööl. ta võiks meil ju pühapäeviti külas käia ja mänguasju parandada?

aga sõber ainult naeris. see läheb neil varsti üle, tähendas ta muiates. niipea, kui ma garaaźist kanuu ja motika välja toon, oleme jälle vanad sõbrad! ma teen neist marakrattidest veel mehed! 

ja sõbra silmad välkusid nii kavalalt, et ma sain aru küll, kust need lapsed oma geenid on saanud. mõne aasta pärast on ka nemad eesti meistrid kõrgushüppes, muudest riugastest rääkimata - kõik kavalad nagu kapsaussid. ainult ema on neil päikseline, ilus ja armas - täpselt nagu ines aru nukitsamehe filmis. küll on tore, et mul on nii lahedad sõbrad.