kohtume kella all kl 16:05

leppisin just sõbrannaga kokku kohvitamise parimas Šveitsi stiilis. mitte nii nagu pariisis, kus sõbrad kodanikud tähendavad ikka, et 'kohtume peale lõunat maja ees' või 'kella kümne paiku x metroopeatuse juures', vaid tõeliste valgete inimeste kombel! see nägi välja nii:

mina: mis kella paiku sulle sobiks? mul on terve pärastlõuna vaba.

sõbranna: väga hea! kohtume siis kl 16.05 kaubamaja ees. ja lähme siis kohvile ja koogile või varasele snäkile, enne õhtut on ju ikka vaja midagi hamba alla saada.

kujutate ette?! mitte 'kella nelja ajal' (mis võib vabalt tähendada nii poole nelja, aga ka viit, kuut ja veerand seitset, aga miks mitte ka kaheksat), ka mitte 'veits pärast kuut', mis tähendab pariisis raudpolt 'passi mind oodates jäises tuules pool tundi, seni kuni ma kavatsen välja ilmuda ja isegi ei vabanda', ja kohe kindlasti mitte ei tähenda see 'pärastlõunal pärast mu uinakut' (jah, ka seda on ette tulnud), vaid sõnaselged kuusteist punkt null viis! ja kui ma juba parajasti juubeldasin ja mõtlesin, et see śveits on ikka üks suurepärane koht küll, siis täpsustas sõbranna veel, et:

eino, mu rong saabub 15.58 ja ma ei tahaks, et sa seal asjatult passiks.

HEUREKA! kus on veel selliseid sõbrannasid? ja selliseid kohti? ma tunnen, kuidas mu süda lööb kõigi teiega ühes taktis. erakordselt värskendav sõõm õhku pärast kõiki neid vabandusi, et 'olala pardon ma ajasin habet' ja 'metroo ei tulnud' (tuli küll! ma tean küll, et see käib iga kolme minuti järel!) ja 'puhastasin kassikasti' ja ka (täiesti tõestisündinud lugu) 'ma otsisin pool tundi oma punaseid pükse'... kuigi ega ma muidugi ei kaeble, sest õnneks on mul tallinnas üks armas sõbranna, kes on mind sellisteks oludeks juba aastaid treeninud! tema tuleb ka tavaliselt nii pool tundi hiljem, vahel ka tunnikese või kaks. tsau, margot!:)

aga sellegipoolest ei saa ma salata, et ootan juba jubedalt, et kohtuda Šveitsis kaubamaja ees kell 16.05.

oodata on jäänud ainult 4216 minutit!