kuidas koguda raamatuloomi
Esimesed viis aastat ootasin ma kannatlikult, aga kuuendal sünnipäeval ma lihtsalt ei j a k s a n u d enam. Panin vanemad köögilaua taha istuma ja selgitasin: viimane aeg on võtta koju elama mõned loomad!
Muidugi ei plaaninud ma mingit karja – lihtsalt mõned väiksemad, siidised ja sõbralikud. Mitte rohkem kui kümme, äärmisel juhul viisteist… “Öökullid võiksid sa paigutada korstnasse,” õpetasin ma isa. Täpselt nagu tegi onu Melker 'Tjorveni, Pootsmani ja Moosese' raamatus!
Vanemad kratsisid murelikult kukalt – mõte elust viieteistkümne loomaga ei erutanud neid. Aga ega sellisest väiksest asjast saa end heidutada lasta! Vajutasin gaasi põhja. Ja loomad tulidki - aga raamatute sees. Noogutasin rahulolevalt ja asusin hauduma, kuhu saabujad paigutada.
Kõige esimene raamatuloom, kes sisse kolis, oli 'Karupoeg Puhhi' Jänes. Ta saabus ühel sügisõhtul ema käekotis ja seadis end kohe mõnusasti sisse. Jänes oli mul iseenesest mõista kaval valik, sest iga lapski teab, et jänestega käivad kaasas nende sõbrad ja sugulased. Nii sain ma lihtsa vaevaga mitte ühe, vaid nelikümmend üks jänest! Puhhi raamatust kolis peagi sisse ka Öökull, kes on teatavasti suur soojade ja kuivade pesade sõber. Minu riiul oli just selline koht. Öökullist sai kiiresti mu kollektsiooni kõige kasulikum liige, sest ta sokutas kõikjale kasulikke sildikesi (“PALUN ELISTATA KUI VAJA VASTADA. PALUN KOPUTATA KUI VASTADA EIOLE VAJA.”) ja kirjutas jäneste narrijatele karme anonüümkirju, allkirjaks hämar initsiaal “Ö.”Järgmisena sigines seltskonda orav. Ta tuli 'Muumitrollist' ja oli erakordselt andekas ühel täiesti uskumatul moel. Nimelt oskas see orav ära surra nii, et ärkas pärast kohe uuesti ellu! Imetlusväärne, kas pole? Loomulikult võtsin ma ka tema enda juurde otsemaid elama.
Nüüd, kus mul olid orav, öökull, hundike ja nelikümmend üks jänest, tegi isa ettepaneku, et ehk aitab. Loomulikult polnud ma sellise rumalusega nõus. Otsisin otsekohe välja Gerald Durrelli raamatu Minu pere ja muud loomad, kus kirjutatakse, et loomi pole kunagi liiga palju, ja tutvustasin seda isale. Seda lugedes sai ka tema kohe aru, et loomad elavad meelsasti üheskoos ja ajavad minema soovimatut elementi, näiteks türgi peikad (Geraldi õel oli üks selline ja ta ei jäänud kauaks). Isa kuulas türgi peika jutu ära ja ütles siis: “Tõesti või?”. Õhtul kuulsin, kuidas ta ema käest küsis, et kas saaks ehk veel mõned raamatuloomad tuua.
Nii ma siis soovitangi raamatuloomade pidamist soojalt kõigile lastele! Neil on mitmeid kasulikke omadusi – ei pea neid ei söötma ega vannitama, jalutamisest rääkimata. Selle asemel jalutavad nad end ise ja võtavad ka lugeja seiklustesse kaasa. Raamatuloomad õpetavad ka lugema ja ette lugema – kui vanasti õnnestus kavalal lapsevanemal unejutu ajal TERVE LÕIK vahele jätta, siis raamatuloomi pidava lapsega… (kaval naer). Te märkate sellist pettust kohe! “Ema…. sa jätsid Öökulli koha vahele!”-stiilis meeldetuletused mõjuvad laiskadele vanematele väga toniseerivalt.
Minu kõige viimased raamatuloomad on lutikad. Rääkisin emale aastaid, et tooksin koju ainult väikese karbikese ja selliseid sõbralikke, aga tema arvas ikka, et täna on uks lukus… ja homme ka. Siis mul ei jäänudki muud üle, kui nad raamatusse panna. Kõik on viisakad ja sõbralikud, pestud ja kammitud… Lihtsalt täiuslikud loomad!
Lõbusat raamatuloomade kogumist kõigile suurtele ja väikestele!
Kommentaarid