päris eesti suvi

tallinnast saabus hiljuti pakike fotoga aastast 1988. kõik on nagu päris: garderoob maratist, hommikune keefir, tundmatu roots aknalaual, pipraga tomat, ustav väikevend, vanaisa buss teel nüpli järve äärde, katusel purjelauad, tagaistmel ujukad (teate küll, millised). idüll!

ja siiski... miski jäi torkima. kas vaevab mind lapsepõlve nostalgia, meelepete, möödunud aegade mahe miraaź? aga siis märkasin ma seda asja. ja ma sain kohe aru, et kõik on päris!


see asi oli taldrikul:

ei usu? vaadake tähelepanelikumalt.

täpselt nii. kergendus magniifiko! mu mälestus on puhas kui prillikivi, sest tillita ei sirgu maarjamaa suves ükski eesti laps. (ärge siinkohal palun lingvistilisi kalambuure tehke, seda blogi loevad ka lapsed.)

räägime parem suvest: tillikülvini on jäänud ainult 123 päeva!

liigu, kell! till longa, vita brevis.