HELMI ajakiri, soome ja jäätunud järved

veebruaris ilmus soome-eesti kirjandusajakirja Helmi uus number, kus on pisike jutuke ka minu raamatutest. kuna kõik tublid veel soome keelt ei räägi, riputan selle eesti keeles ka siia üles (piilu allapoole). 

koos ajakirja ilmumisega toimus üle kogu soome ka eesti kirjanduse nädal. oli palju toredaid kohtumisi eesti kirjanike ja tõlkijatega ja mina sattusin esinema helsingi raamatukokku ning kohtuma imearmsate kuopio inimestega... kuopios! jeesus maria, küll oli seal alles lund! ja üldse oli kogu see soome reis ütlemata tore. lippasin kogu nädala ringi, fazeri komm keele all, ja liigutasin päikese käes rõõmust kõrvu. kohtasin väikseid lugemissõpru, suuri lugemisõpru, vantaa koolilapsi, uisutajaid, suusatajaid,  jääkalamehi, sasipäiseid printsesse, armsaid sõpru ja tegin loomulikult lähemat tutvust soome kookide ja kuopio rääbistega. ma lasin isegi järve peal liugu! sellist asja pole viimased 15 aastat kindlasti juhtunud. aitäh armsatele korraldajatele ja tuglase seltsile laheda nädala eest!

ja kuulge... rõõmsat peaaegu-kevadet! juba hiilib!:) varsti saab pungi... PUNG ON LAHE!

- - - 

1990. aasta kirjas jõuluvanale ma pikka juttu ei teinud: lendavat kassi pole enam tarvis, saada hoopis tintekaid ja tühi raamat! Olin üht sellist insenerist isa kontoris näinud ja plaanisin sinna oma esimest romaani. Teos sündiski õige pea ja on õnneks tänaseks hävinud. Teist, ema kirjutusmasinal sündinud lugu tabas sarnane saatus, aga kolmanda avaldas 2012. aastal tänu lastejutuvõistlusele kirjastus Tänapäev. Liigutasin rõõmust kõrvu ja kirjutasin kohe viis tükki veel. Neist viimane, ‘Härra Klaasi pöörane muuseum’, ilmus mullu sügisel ja kingiti kõigile Tallinnas kooli läinud lastele.

Kõik mu raamatud on sündinud Eestist eemal ja teeloleku ainetel. Elan nimelt 2006. aastast Amsterdamis, kuhu läksin toona laste taastusravi kraadiõppesse ja tegin lõpuks, peale kõrvalepõikeid Soome, Belgiasse ja Pariisi, endale pikemaajalisema pesa. Kirjastan siin teadusajakirju, süda kuulub mul aga lastekirjandusele, sest nagu teadis juba Karlsson katuselt, mürtsu peab tegema ja nalja peab saama! Olen proovinud ka enda raamatutes nii teha, lisaks muud südamel teemad. Sagedasest reisimisest on inspireeritud eelkõige esimesed, ‘Leemuripoeg Ville teeb sääred’ ja ‘Lennujaama lutikad ei anna alla’. Needki räägivad uudishimust ning avatud meelest ja maailmast. Lisaks painavad mind veel sellised eluliselt tähtsad teemad nagu tarmukus, kommid ja marakratid, millest teavad nii mõndagi tegelased raamatutest ‘Peeter, sõpradele Peetrike’ ja ‘Piia Präänik kolib sisse’. Lõppkokkuvõttes on mu väikestel paharettidel alati suur ja soe süda. Nad toimetavad isepäiselt põhjusega,  missioon taskus, säde silmis ja õiglus hinges. Peetrikese ja Piia lugudest on ehk just tänu sellele sündinud ka teatrilavastus ja kuuldemäng.

Akadeemilises kirjastamisilmas küsitakse alailma, miks ei kirjuta ma midagi tõsist ja suurtele inimestele. Onklid!, pean ma neile siis meelde tuletama, lapsed on ka inimesed, mis siis, et väiksemad kui teie! Lastekirjandus ongi tõsine asi, mitte mingi raamatulaadne toode, kus tegutsevad jänesed ja karud. Järgmisena plaanin ma kirjutada ühe õudse loo teismelistele ja tõlkida midagi hollandi keelest.