Novell Ümbermäng, Looming 2/2019

Loomingus ilmus veebruaris selline 90ndate hõnguline lugu. Jumal tänatud, et nad otsa said! 

Blogis on üleval ka mu esimene novell "Relaps", mis võitis 2018. aastal Loomingu aastapreemia.

Ümbermäng

Lõppakord. Hingasin kergendatult ja nihutasin jala pedaalilt. Komisjoni esimees tänas, tõusin ja võtsin noodid puldilt. Tühi saal kajas ebameeldivalt: kontsaplekid ja parkett. Helistame, viipas õpetaja üle õla. Noogutasin ja astusin välja.

Toetusin vastu külma koridoriseina ja käisin veelkord mõttes eksami läbi. Arpedžod ei longanud, jooksid kenasti, tempo oli hea, vormistus paigas. Chopini fantaasiad tuli mängida tundlikult, aga unistama ei tohtinud jääda. Olin mitu nädalat vatti andnud, otsisin õiget tonaalsust, tasakaalu. Nüüd jäi üle vaid oodata ja unistada parimast. 

Unistama olin ma mihkel juba lapsest saati, fantaasiapuudust mul polnud. Igatsesin vanemat venda ja kommimasinat, Barbiet ja kassipoega, krõpsuga tosse; hiljem Rootsi kirjasõpra, klaverit, oma tuba, ja lõpuks: konkursivõitu ja peikat! Ta pidi olema vanem, kultuurne... salaja lootsin, et semiootik. Nii suutsingi ma aktusel vaevu oma silmi uskuda – seal ta istus ja oli täiuslik! Täpselt nagu unistasin: pikk ja sasipäine, salli ja portfelliga. Enesekindel, aga tundlik, luges palju, vaidles õpetajatega, õppis hästi. Olin müüdud. 

Nuhkisin terve semestri ta järele ja tegin salaja märkmeid. Hemingwayd ma muidugi teadsin, aga see vene rongiraamat, kus muudkui joodi, see oli mulle uus. Jüngritest klassivennad kuulasid valvsalt ja seletasid ka kohe, et suvel Pamplonasse. Üldse ümbritses teda juhi aura, ta oli orienteeritud geniaalsusele. Ta ei öelnud mitte ehk, vaid elik, ja siis veel ergo, see tuli ladina keelest. Aktustel oli ta kõnemees, tal oli irooniat ja vali hääl. Pühendasin kõik Chopini fantaasiad talle, aga see oli vaid jäämäe tipp. Veel lugesin läbi härjaraamatu, ostsin Bob Dylani plaadi, vaatasin kinos Tarantino filme. Tõlkisin suure vaevaga ära kurja neegri monoloogi, vandus see alles hullusti! Peale tunde luurasin kooli taga, et ootamatult ilmuda ja koos trolliga sõita. Paar alatut klassiõde luurasid teda veel, neid kimbutasin jõudumööda. Kogu aeg tuli valvel olla. Ülejäänud aeg kulus unistamisele. Pikk sall ja  raamat taskus... okei, sellise kutiga võis lumesajus jalutada küll.

Aeg läks ja kooliasjad jäid soiku, etüüdid logisesid. Õpetaja vangutas pead, aga otse ei öelnud, viitas vaid detsembrile. Endalegi üllatuseks jättis konkurss mind külmaks, õhtuti lebasin voodil, klapid peas. Lavastasin vaimusilmas luulelisi stseene, kõndisime vanalinnas lumesajus laternate all. Peikal oli seal pikk mantel ja ta hoidis hellalt mu käpikus kätt. Vahepeal põikasime hämarasse kohvikusse, helklev valgus, kriibitud laudadel seisid küünajalad. Taustaks laulis Leonard Cohen ‘Take this waltz, I’m your man’. Juttu me unistustes ei rääkinud, aga kallistamist oli kõvasti. 

Suures unistamishoos see lõpuks juhtuski, oli juba novembrikuu. Seisime koolivälise elu planeerimise epitsentris, trellitatud garderoobis, ja sikutasime saapaid jalga. Kohmitsesin koti kallal, kui ta nõjatus uksele ja mind vaatama jäi. Traadist seinad värisesid, pöörasin pead. Kuule, mis kui reede õhtul, mis sa ütled, vanalinnas, drink või kaks? 

Aeg jäi seisma. Kolmkümmend paari haisvaid ketse rippus nagis, lapiga koristaja sahistas. Eemal võimlas põrgatati palli, päike paistis, sööklas lõhnas kapsasupp. Reede õhtul, vanalinnas, tema ja mina, drink või kaks! Süda peksis, olin õnneseen. Kõik oli nagu filmis, pigistasin kramplikult kotisanga, lähme, noogutasin, aga praegu tuleb mul klaveritund. Haarasin noodid ja taganesin välja, vajusin kooli taga seinale. Tundsin avanemas kolmandat silma, sellega pidin ma peatselt kompima täisväärtuslikku elu, algusega reede õhtul kell kuus.

Päev-päevalt läksin aina enam närvi, ma polnud varem sellise asjaga kokku puutunud. Poiste asemel veetsin vabad hetked harjutades, vanalinnas käisin ainult kontserdil. Kuhu me lähme? Kas meid sisse lastakse? Lootsin südamest, et ta ei küsi minult nõu. Samuti polnud ma päris kindel, mida tähendab drink või kaks. Õlu, veini ja kohvi ma ei joonud. Kas drink või kaks võis olla ka kakao? Mul oli sadu küsimusi. Teadmatus segunes adrenaliiniga. Ma ei teadnud enam, kas ootan reedet või ainult mõtet sellest.

Aga kell muudkui tiksus ja peagi oligi aeg. Neljapäeva õhtul sadas maha paks lumi ja mul läks kõht lahti. Juba öösel pööras talviselt külmaks, temperatuur langes iga tunniga. Reedel linna minnes keerutas tuisku, inimesed külmetasid peatuses, ninad maas. Olin kohutavalt närvis, käisin tee peal vetsus, pleier Leonardiga ununes koju. Juhikabiinis mängis venekeelne raadio, aknad olid udused, troll krigises. Vahepeal tulid sarved maha. Raekoja nurga taga kontrollisin kiirelt huulepulka. 

Ta ootas mind platsi keskel, hõõrus käsi, vatijopes. Astusin ligi ja vaatasin üles. Mütsil seisis KARHU, salli ei paistnud. Kallistasime kohmetult. Ta juhatas mind pubisse, kus võõrustati põhiliselt soomlasi. 

Istusime hämarasse nurka, laual seisis küünal, lükkasin ranitsa jalaga tooli alla. Käpikud toppisin varukasse ja piilusin vargsi ta läikivat nina. Punane jalgpallisärk rõhutas heledaid ripsmeid. Mu oma punane nahk oli ema kreemi all. 

"Mida sa tahaksid?"

Piidlesin kohmetult kõrvallaudu. Sünnipäevadel olin ma muidugi veini joonud, aga eelistasin iga kell ploomimahla. Pirnisiider? Ja misasjad olid cuba libre ja sambuca? Näppisin joogikaarti ja puresin huult. Kaaslane hõikas baari, garsonn, too üks Originaal. Saabus vuntsiline mees õllega. Jumal küll, ma ei tea, kakao? Mees muigas ja kadus leti taha. Näppisin küünla küljest vaha.

Mida edasi, seda hõredamaks mu olemine läks. Limpsisin jooki, keerutasin lusikat, tunne oli õõnes. Tema oli ka ärevil, rüüpas õlut, punetava ülahuule kohal säbrutav vaht. Neid väikseid hõredaid karvu polnud ma seal varem märganud. Siis hakkas ta rääkima, kõvasti, sommid kõrvallauas passisid meid. Läbisime kiirkäigul teemad Tallinn või Tartu, Saku vs A. le Coq, Hemingway, Kerouac, Monty Python, Beavis & Butthead, Roskilde, Sziget. Järeltööd, ajalooõpetaja, Eurovisioon, Tarantino viimane film. Siis tekkis vaikus. Ta tõusis ja tellis uue õlle. Kõnnak oli tal kuidagi hüplev. Lipsasin vetsu ja värvisin huuli, eelmine kiht jäi tassiservale. 

Tagasi jõudes keerutas keerutas ta õlleklaasi, pilk telekal, seal mängis jalgpall. Rääkisime mõnda aega Inglise Liigast ja sellest, kuidas sport sõdu ära hoiab. Tal olid ses vallas laialdased teadmised. Näppisin suhkrutükki, soojendasin kruusi ümber käsi, juhe särises, et mis järgmiseks. Romantika asemel võttis võimust vastik eelaimus, vaikus võimendus, aeg venis. 

Kaaslane nihutas end toolil ja nõjatus ettepoole, kõrisõlm jõnksatas. Neelatasin. Siis lükkas ta küünla eest ja toetus lauale, parem käsi eespool. Lõin pilgu maha, kõhus torkis nagu eksami eel. Keerutasin tassi, süda peksis. Ta sõrmenukid olid karedad ja punetasid... ja siis hakkas see käsi mulle aeglaselt lähenema. 

Tardusin paigale ja jõllitasin käsivart nagu jämedat rästikut. See roomas tasa, kuid järjekindlalt minu suunas, istusin halvatult kui hüpnoosis hiir. Sõrmed ei peatunud, tulid aina lähemale, valmis haarama, neelama... Lõpuks ärkasin transist, tõmbasin peopesa laualt ja riivasin kohmakalt küünalt. Vedel vaha kustutas leegi. 

Käsi tõmmati tagasi. "Tellime veel?" 

Surusin käed totakalt istumise alla, punane särk leekis silme ees. Silmasin ta kaelal väikseid vastikuid vinne. Minu unistuste peikal vinne polnud. Üldse oli kõik teisiti, need karvad ja kohmetu pilk. Ma ei tahtnud temaga lumesajus jalutada, käest kinni hoidmisest rääkimata. Tahtsin oma tuppa, klaveri taha, raamatu juurde, kus poleks ühtegi härga; tahtsin vaadata ema-isaga uudiseid ja süüa Uncle Ben’s-i ananassiga. 

Kell oli kümne peal, kui me lõpuks tulema saime. Mõtlesin ainult, et taksoga koju. Universumil olid aga kahjuks teised, õelamad plaanid. Astusime õue, lumi keerutas näkku, raekoja mõõdik näitas -20. Peatus oli tühi, piraadikaga ma ei tohtinud, taksod sõitsid mööda, plafoonid kumamas. Nii me siis sörkisime, seljad kühmus, kioskist mööda ja peatusesse. Linn oli kui välja surnud, vaid mõni üksik kuju siin-seal.

Tundsin, kuidas varbad külmast saabastes torgivad, autod sahisesid, lumevaalud teel. Troll tuli ruttu, võttis vingudes kohalt, ere valgus lõikas silma. Peagi kodus, mõtlesin ma kergendatult, aga siis astus ta lähemale ja ma mõistsin ehmatusega, et õhtu pole veel kaugeltki läbi. Ta elas meilt üle tee ja järsku teadsin ma täpselt, mis mind ootab. Ta saadab mind koju ja siis, kortermaja lävel, ukse ees... Eelaimdus lõi jalad nõrgaks. 

Troll logistas ja peatused möödusid, mind haaras kabuhirm. Ma ei tahtnud, et mu esimene suudlus toimuks kollases hämus betoonika ees vinnilise klassivennaga, vastik, vastik, mis ma küll mõtlesin?

Uksed avanesid, alumisele astmele tuiskas sahmakas peenet lund. Ja siis nägin ma võimalust. 

Hüppasin viliseva tuule kätte, ma jalutan siit, sul on pikem maa, võta troll! Ta vaatas mind üllatunult, suu lahti, aga reageeris ruttu. Juba oligi ta jälle siin. 

Pressisime edasi. Tuul keerutas paneelikate vahel, kolm peatust, loendasin tasa. Aeg liikus halastamatult edasi, tänavatuled plinkisid tuhmilt. Akendel seisid elektrilised kolmnurgad, eemal vilises järgmine troll. Raagus puudest jäid lumele varjud, mänguväljaku torud läikisid. Mis oleks, kui lakuks neid, mõtlesin meeleheitel, ajapikendus... 

Olime poe juures väljas, kui otsustasin, et kõik – kiire lõpp, järgmise lambiposti juures ütlen. Süda peksis, mul oli väga paha. Tahtsin koju või haihtuda.

Möödus järgmine post, ja siis veel üks, ja no ma ei suutnud, nii häbi oli. Loendasin neid, esimene, teine, kolmas, neljas... kaheksas oli kaugel, seal ütlen. Möödusime kolmandast postist, kõnniks aeglasemalt? Hirm kasvas, rida kahanes. Mina olnuks aga valmis minema kasvõi maailma otsa. Pakane muutis varbad tuimaks. Lõpuks olime mu maja ees. 

Lamp paraadna laes vilkus. Ta jäi seisma ja võttis kindad käest. Vaatasin maha, süda kloppis, teadsin, et nüüd see tuleb. "Nii meeldiv õhtu, sa oled eriline neiu, kas ma võiksin...?"  

Ei või! ahastasin sisimas.

Punane nina lähenes, KARHU silt lähenes, tundsin deodorandi ja õlle lõhna. Ühtki posti polnud enam jäänud, taganeda polnud kuhugi. Aeg oli otsas. Tahan tagasi, jõudsin veel mõelda, oli mul seda vaja!

Postid olid tagasi, kümnes, üheksas, maru ja tuisk. Tuul kandis meid minema, hõljusime peatusesse, trollile. See tagurdas vingudes linna, aeg triivis meid pubisse, tagalauda. Ja siis olime me jälle garderoobis. 

Tolmuste akende taga paistsid raagus puud, sadu polnud veel alanud. Võimlas põrkas pall, ta nõjatus seinale. Mis kui reede õhtul, drink või kaks? 

*

Võpatasin. Saaliuks avanes, lävel seisis õpetaja. Ta viipas mind lähemale ja sulges ukse. 

Tehniliselt oli kõik veatu, sõnas ta, etüüdi ja suurvormiga jäädi rahule. Valdab instrumenti, oli märkinud keegi, veenev ja kindel, annet on. Ainult see fantaasia, niru ja poolik, nüansse vähe, lame, unistav. Siiski Chopin, rohkem julgust ja lendu! Las tuleb mängib veelkord, hingega. Ikkagi stipp kaalul. Oled nõus?

Pöörasin pilgu maha, hirm nööris kurku. Oli mul seda vaja, mõtlesin. Ema pidi täna pontšikuid tegema, need olid mu lemmikud.