1. detsember 2019

Uus raamat: PIIA PRÄÄNIK JA BANDIIDID

kuku, nunnud, head uudised! mul sai valmis uus raamat "Piia Präänik ja bandiidid", mis on järg loole "Piia Präänik kolib sisse" (seda saate muuhulgas kuulata ERR-i õhtujutu äpist).

lahedad pildid joonistas ulla saar, toimetas priit põhjala, kirjastas tänapäev. saab nalja, saab nutta, tehakse vempe, tehakse head.  lugu ise on väikest viisi kriminaalne. ja loomulikult süüakse kooke, präänikuid, küpsiseid, iiriseid ja viinereid!

panen teile tutvustuseks kaasa kaks esimest peatükki.

toredat lugemist! olge vinged! :)







1. Üllatus

See juhtus veebruaris, enne vastlapäeva. Oli nii külm, et isegi  lumekakud läksid puuõõnde sooja. Maja taga lõdises kuuskümmend  lumememme ja ootas sula, et ujuda lõunasse. Õue  minnes jäätusid silmamunad. Jääkarud saatsid kaastundeavalduse ja konserve. Ameerika president ütles raadios, et näete, könnid, mingit kliimasoojenemist pole. Isegi suusatajad  ei teinud pakasega trenni, vaid mossitasid kodus ja tüütasid naist. Aga Piiat ja vanaisa külm ei seganud. Nad istusid köögis ja värvisid mune. 
                  „Ja üldsegi, kes ütles, et mune värvitakse ainult lihavõtete  ajal?” kostis vanaisa.
                  „Kas president?” küsis Piia. 
            „Ei, tema valvab, et ministrid vempe ei teeks. Viisteist kelmi, kõik hauvad pahandusi.” Vanaisa ajas keele suust välja ja maalis munale konna. See tuli natuke peaministri nägu.
            Kogu Präänikute köök oli mune täis. Neid vedeles sahtlis, lillepotis, külmkapi all ja muidugi köögilaual, kus seisis terve munamägi. Lae all lambi otsas kõlkus kass Nuustik – teda huvitasid viinerid, mitte munad. Ta tegi just vorstikausi suunas  hoogu, kui uks kolksatas. Esikus sosistati. Piia hüppas püsti.
            „Kuidas läks? Mis nad ütlesid?”
            Ema-isa olid rohelised nagu vanaisa konn. „Mis need veel  on?” jõllitas isa mune.
            „Konnakesed!” hüüdis Piia. „Nagu emal kõhus.” 
            Ema vajus toolile, näost ära, ja silitas hajameelselt Nuustikut. 
            „Mida arst ütles? Kas kõik on ikka hästi?” küsis vanaisa tasa.
            Isa neelatas ja toetas käed ema õlule. „Seda et ... meil on  uudiseid.”
            „Uudiseid?” vajus vanaisa istuma. „Ega ometi jälle ...?” 
            „Jah, mis nad ütlesid? Kas poiss või tüdruk?” küsis Piia.
            Ema hõõrus murelikult kõhtu ja naeratas nõrgalt. 
            „Kolmikud,” ütles ta siis.
            „Kolmikud!” ahhetas Piia. 
            „Kolmikud,” noogutas isa. „Ise tegin!”
            Käis kõva kolks. See oli vanaisa, kes minestas. Ta oli siruli põrandal ega liigutanud üldse.


2. Uudised levivad

„Õumaigaad!” hüüdis Jack Kanadas ja jäi põrutavat uudist kuuldes täitsa vait. Telefonist kostis ainult piiks ja katkendlik toon. Siis helistas ta tagasi. „Vabandust, mina ehmatasin. Mismoodi, ei üks laps? Kas Maia ikka hästi?”
            Piia noogutas. „Hästi jah. Tal on neid kõhus lihtsalt kolm tükki.” 
            „Zuperuudis, lõpuks ometi!” juubeldas Jack. „Ei tea, kas  tuleb kaks õde ja vend? Või kolm venda? Üks õde, kaks vend?”
            „Me vedasime vanaisaga kihla,” ütles Piia.
            „Tuleb kolm õde, tark ja kaval,” sõnas Jack kindlalt. „Tüdrukud on mu lemmikud.”
            Jack oli ülakorruse Mirjami peika ja Piia suur sõber. Ta oli  pärit Kanadast, aga Mirjami juures meeldis talle rohkem. „Kogu aeg tahaks kallistada,” ütles ta ise ja käis külas nii tihti, kui sai. Lisaks armastas Jack üle mõistuse karusid, see oli tal Kanadast  külge jäänud.  Tulevikus plaanis ta hakata neid loomaaedadest vabastama. Kõige rohkem armastas Jack aga mett. Tal oli oma purk alati kaasas, ta jopel oli selle jaoks eraldi tasku.
            Jack köhatas toru otsas. „Aga kuule, mul ka uudis on!” 
            „Mis uudis?” küsis Piia.
            „Ma luba sain, eluks Mirjami juures! Mina varsti Eesti tulen!” 
            Piia kiljus rõõmust. Siis kiljus Jack. „Mina kohe kohal, kui  odav lennuk lendab,” lubas ta.
            Ja tõesti, Jack ei luisanud. Ta saabus aprillis esimese soojaga. „Nagu rändkurg,” ütles ta ise.
            Mirjam ja Piia ootasid teda lennujaama väravas. See kestis kohutavalt kaua. Kõigepealt oli seinal kiri „LEND HILINEB”, siis „MAANDUS” ja lõpuks „SAABUNUD”. Ja siis Jack tuli –  kõige ees ja jooksuga, juuksed sassis, kannul piirivalvur ja koer. Ta kargas üle võre ja haaras Mirjami kaissu. „Tšaumisteete! Kallistame, tüdrukud!” 
            „Vabandage,” kostis järsku range hääl. Jack pööras pead. Need olid valvur ja koer.
            „Dokumendid, palun. Kus on teie pagas?” 
            „Mina kõigepealt kallistama tulin,” seletas Jack. „Vabandage väga, mina igatsesin oma pruut ... Ooo!” 
            Koera nähes lõid Jacki silmad särama. Ta kükitas ja kratsis teda kõvasti külje pealt. Koer viskas selili ja mõmises mõnust.
            „Ärge puutuge, ta teeb tööd,” keelas valvur.
            „Mis töö ta teeb?” küsis Jack huviga. „Kas temal palju töö? Kas see raske töö? Minul väga raske töö, mina IT-mees.”
            „Lõpetage naljad,” ütles valvur ja heitis pilgu Jacki passi.  „Tere tulemast Eestisse,” sõnas ta lahkemalt. „Teie kohver on  pagasilindil.”
            „Mina tänan! Meeldiv tutvuda!” lehvitas Jack valvurile. „Ja  tervita oma naist ka!”
            Kohver käes, sõidutas Mirjam Jacki ja Piia autoga koju. Kogu linn juubeldas hiirekõrvus, linnud vidistasid, teed tolmasid. Jack pistis pea aknast välja, lehvitas möödujaile ja hõikas kõigile: „Tere, eestlased!” Kui Papli puiestee paistma hakkas, ei jaksanud  ta enam oodata. Ta kangutas ukse lahti ja kargas sõitvast  autost välja.
            „Hull peast! Kuhu sa lähed?” hüüdis Mirjam, aga Jack ei peatunud. Ta lisas tempot ja kadus nurga taha. Kui Mirjam hoovi keeras, oli Jack juba seal ja kallistas kastanit.
            „Eesti inimesed! Eesti puud!” hõikas ta. „Zuur tervitus, Jack  on siin!”
            Keegi ei tervitanud vastu, vaid allkorruse kardinad liikusid tasa. Siis avanes välisuks ja välja volksas Nuustik. Ta hõõrus end vastu Jacki karvaseid sääri, kui kostis haugatus. Mirjami 
kolmanda korruse aknale ilmus bernhardiin ja kloppis erutunult klaasile.
            „Parun!” hüüdis Jack. „Mina sulle Kanada kaneelirull tõin! Suur kott! Mina kohe tulen!” Jack lehvitas saiadega ja Parun lömastas klaasi rammides peaaegu nina. Nuustik sulges häbiga  silmad. Nemad, kassid, ei langenud kunagi nii madalale. Väärikus enne ja viinerid pärast – see oli kasside stiil.

Jack haaras kohvri kaenlasse ja võttis Mirjamil käest. Kõik oli nagu vanasti: kollane välisuks ja kägisev trepp, lambi otsas pikutavad kärbsed ja trepi all magavad lestad. Teisel korrusel, Piia ukse taga, pani Jack kohvri maha ja limpsas ärevalt keelt.        
            „Noh, näeme,” sõnas ta äraolevalt. „Me viime asjad üles. Mina Parun tere ütlen ja siis alla tulen. Millal ema-isa kodus?”
            „Tavaliselt poole ...” alustas Piia, aga juba kihutasidki Jack ja Mirjam trepist üles, kolm astet korraga.     
            „... kuue paiku,” lõpetas ta. Uks paukus. Piia lasi kassi tuppa  ja asus ootama.
            Kõigepealt pistsid nad nahka õuna ja kaksteist lihapalli. Kuidas ühe kassi sisse küll nii palju liha mahub, mõtles Piia, aga võib-olla oli see treenimise asi. Näiteks isa sisse mahtus ka väga palju sööki, ema imestas selle üle kogu aeg. Hommikuti pistis isa nahka terve koorma toitu: putru, tomatisaiu, pasteeti ja mune. Kõik kadus nagu musta auku, ta isegi ei mälunud. Piia oli oma tubli isa üle väga uhke. Ta lihtsalt oli kõiges andekas.
            Pärast einet luges Piia raamatut ja Nuustik pikutas vanemate  voodis. Jackist polnud ikka jälgegi, ka õhtuks mitte, kui ema-isa tulid. Kui Piia järgmisel hommikul uksekella lasi, ei teinud samuti keegi lahti. Jack ja Mirjam ei võtnud isegi telefoni. Nad olid kui õhku haihtunud.
            „Äkki valvur võttis ta loa ära ja saatis Jacki tagasi ...” sosistas Piia õhtul isale.
            „Ära muretse, Jack seab end lihtsalt sisse.” Isa puges Piia kõrvale ja voltis ajalehe lahti.
            „Eesti-Soome kohtumine oli tasane ja lõppes rahumeelse viigiga,” luges ta unejutuks. „Ilm oli palav, väravaid ei löödud, lisaaeg jäeti ära, et rutem koju saaks. Teisel poolajal tegid väravavahid uinaku, vahepeal käidi ujumas. Ründajad leidsid platsi servast tatikaid, neist valmis maitsev kaste. Järgmine matš ...”
            Ajaleht pudenes põrandale. Piia ja isa magasid.

Kommentaare ei ole: