8. september 2020

Hea Lapse intervjuu ja iirised

juulikuu Hea Lapse ajakirjas ilmus selline lugu. rääkisin kõik ausalt ära!

 



Iirised päästavad maailma!

1. Milline koolilaps sa olid?
Olin üsna eeskujulik ja eriti pahandusi ei teinud - kui siis ainult väikseid vigureid, vanematele ei hinganud ma neist muidugi midagi. Jätsin raamatutesse ohtralt moosiplekke ja teesklesin matemaatikatunnis, et kõik on imelihtne, kuigi tegelikult ei saanud mitte midagi aru. Õnneks õpetati minu koolis palju igasuguseid keeli, need tulid mul hästi välja.
2. Milliste huvide ja hobidega kooli ajal tegelesid?
Mulle meeldis väga lugeda, lisaks mängisin muusikakoolis klaverit, laulsin ja käisin trennis. Vabal ajal leiutasin elu hõlbustamiseks lugusid, mida kutsutakse vahel luiskamiseks ja vahel fantaasiaks, ja vahel kirjutasin need üles ka.
3. Kuidas sinust sai lastekirjanik?
Mulle meeldis kirjutada, aga ülikoolis kirjanikuks ei õpetatud, sellist ametit polnud üheski koolis. Valisin siis taastusravi, läksin Hollandisse õppima ja hakkasin blogi pidama (amsterdamiseerunud.blogspot.com). Seal tekkisid blogisse lood, mis olid justkui päris, aga polnud ka. Näiteks kirjutasin, et käisin Amsterdamis kalaturul ja et mul oli rattakorvis kass, kes käsutas, mis kalu valida. Tegelikult elas see kass mul ainult peas. Ma olen allergiline, muidu võtaks kohe kümme tükki!
Amsterdami lelust sündiski esimene raamat "Leemuripoeg Ville teeb sääred". Raamatus läheb leemur Ville reisima ja satub - üllatus-üllatus - Amsterdami kalaturule. Koos kass Wiilusega, kes teab täpselt, millised kalad on parimad.
4. Kuidas sünnivad sinu raamatud? Kas teed enne kirjutamist eeltööd ja märkmeid?
Lood hakkavad tavaliselt kerima mõnest üksikust lõbusast seigast ja mu fantaasia hakkab kohe tööle, selline ahhaa-moment! Näiteks "Lennujaama lutikad ei anna alla" sündis seetõttu, et veetsin tol ajal palju aega Tallinna ja Hollandi vahel lennates, ja nägin lennujaamades igasuguseid naljakaid asju. Piia Prääniku lood on aga peaaegu päriselt juhtunud, Jack ja onu Rasmus on olemas! Ideed tulevad ka kirjutades ja jalutades, vahel sajavad hommikul duśist pähe.
Eeltööd ma ei tee, aga märkmeid küll - ka siis, kui parajasti raamatut ei kirjuta. Olen üldse suur märkmike fänn, mul on neid kodus vähemalt sada tükki! Iial ei või teada, kus hea mõte pähe kargab, iga päev kirjutan midagi üles. Mul on alati üks märkmik kotis ja teine voodi all. Vannis ja komme süües tulevad ka head mõtted, proovige järele!
5. Milline loetud lasteraamat on sind pannud naerma? Milline nutma?
Gerald Durrelli raamatutes saab alati kõvasti nalja, mu lemmik on "Minu pere ja muud loomad". Lisaks õpetatakse, kuidas kodustada lahedaid loomi ja ehmatada peikasid (eluks hädavajalik). Ükskord toimub isegi õhtusöök leemuritega, no on ju unistuste raamat!
Kõige ilusam kurb raamat on minu meelest "Vennad Lõvisüdamed" Astrid Lindgreni sulest. Michael Ende "Momo" ja Ulf Starki raamatud on samuti kurvad, aga soojad ja südamlikud.
6. Millises raamatus tahaksid ise tegelane olla?
Lõpuks ometi, unistuste küsimus! Ma annaks nii mõndagi, et olla Willy Wonka assistent śokolaadivabrikus või lisarebane "Vapustavas härra Rebases". Ja muidugi oleksin rõõmuga Pipi Pikksukk, magaksin hiiglasuure kommikirstu otsas ja kimbutaksin röövleid.
7. Elad nii Eestis kui Hollandis? Mis sind Hollandiga seob?
Õppisin Amsterdamis ülikoolis ja sattusin hiljem ühte Hollandi kirjastusse tööle. Lisaks seob mind Hollandiga armastus õdusate kanalite, põneva kultuuri, õunakoogi ja ühe laheda punapäise kuti vastu, kes teeb jumalikke õunakooke. Amsterdam on mu lemmiklinn ja teine kodu, mul on seal palju sõpru. Ja hollandi keel meeldib mulle ka, tõlgin sellest praegu üht lasteraamatut.
8. Mida sulle suvel meeldib teha?
Pikutada raamatuga maasikapeenras! Ma ei tea, palju teie kõhtu maasikaid mahub, aga minu omasse mahub neid küll terve koorem. Lisaks meeldib mulle järve pommi hüpata ja süüa ära kõik tädi Tiina maasikakoogid. Sel suvel plaanin sõita järve äärde pommi hüppama rulaga, nii et tuul vihiseb kõrvus.
9. Kuidas sobivad sinu jaoks kokku suvi ja kirjutamine?
Üldse ei sobi, suvi on ju laisklemise aeg! Ma ei taha isegi mõelda, et pean võtma arvuti ja midagi trükkima. Küll teen aga usinalt märkmeid ja kirjutan need käsitsi märkmikku või jätsipaberile. Ja loen läbi terve koorma häid raamatuid, see on enne kirjutamist hea.
10. Kui saaksid maailmas midagi muuta, siis mis see oleks?

Kõik halvad mõtted võiksid muutuda iiristeks! See hoiaks ära palju igasugust jama ja poleks tarvis nii palju Selveris käia. Lisaks soovin kogu hingest, et kellelegi ei tehtaks kunagi liiga, ükskõik, on ta suur või väike. Olgem head! Selline asi meeldiks mulle küll väga, tõepoolest. 

6. september 2020

kimbutajad ja võlusõnad


Tänasel päikselisel pärastlõunal meenus mulle tore lugu aastate eest, kui armas bulgaaria sõbranna Rossi mul Tallinnas külas käis. Nimelt õpetasin visiidi käigus Rossile eestikeelseid võlusõnu.

Asi oli nii: kablutasime mööda linna, päeval sõime kooke, õhtul käisime baaris. Seal asjaks läkski - nimelt kippusid Rossit kimbutama austajad, kes teda kuidagi rahule ei jätnud. Siis paluski Rossi, et õpetaksin talle kena eestikeelse lause, millega austajaid viisakalt eemale juhtida.

Vaatasin tükk aega Rossile kimbatuses otsa, aga siis tuli mul mõte. Väga lihtne, siin pole muud, kui piidle austajat mõni sekund murelikult ja ütle siis tasakesi, lähemale kummardudes, osavõtlikult:

"Vabandust... sul on midagi juustes."

No mis te arvate, töötas? Muidugi töötas, eriti Rossi võluva slaavi aksendiga! Kutid panid kohe plehku ja tagasi nad enam ei tulnud. Rossi naeratas seepeale rahulolevalt ja asus järgmist veini kõhtu keevitama. Rohkem teda baarides kimbutama ei tuldud; kui tuldi, lahkuti peagi.

Soovitame soojalt kõigile, töötab suurepäraselt! Eestlase ja bulgaarlase ausõna!



PS. Meenutuseks andis tõuke Leslie Kerni raamat "Feminist City", kus autor kaebleb, kuidas naiste elu meeste disainitud linnakeskkonnas on keeruline (pole vetse ja hängimiskohti) ja kuidas teda tänaval pidevalt kimbutatakse; ainus võimalus  pääseda olevat kanda tänaval kõrvaklappe. Ära muretse, Leslie, nippe on veel!

1. juuni 2020

Kõige õigem ema (Täheke, 5/2020)

selline lugu ilmus emadepäeva puhul maikuu tähekeses. kõik emad on kõige õigemad!

pildid joonistas anu kalm. toredat lugemist!






Lapsed istusid kööginurgas ja mängisid kodu. Täna oli peres neli liiget: Kaspar, Marta, Oskar ja Liis.

"Ma olen isa," hüüdis Kaspar.

"Ma võin laps olla," ütles Marta.

"Ole sina siis teine laps," sõnas Oskar Liisile. "Ja mina olen ema."

"Mismoodi, ema?" küsis Liis. "Sa oled ju poiss, nii ei saa."

"Just saab. Mu ema on kõige suurem ja tugevam!" 

Liis mõtles järele. "Emad ei ole suured, emad on pehmed ja ilusad."

"Aga minu ema on suur," ütles Oskar. "Kui ta praegu tuppa tuleks, ulatuks ta pea laest läbi. Ta lööks sinna suure augu ja võiks meid kõiki üles võimlasse tõsta."

Liis vaatas lakke. "Ära valeta," hüüdis ta. "Ükski ema pole nii tugev. Isegi minu isa pea ei ulatu sinna üles." 

"Sinu isa on väike könn," kostis Oskar. "Hakkame nüüd mängima. Tere, lapsed! Täna ehitame onni!" Ta haaras võimlemismati servast.

"Su enda isa on könn!" solvus Liis. "Ja emad ei ehita onni. Emad teevad patse ja küpsetavad kooke. Nad on targad ja lõhnavad hästi." Ta marssis minema.

"Minu isa teeb küll häid kooke," ütles Kaspar tasa, kui nad onni ehitasid. 

"Ja minu isa oskab patsi punuda," lisas Marta. "Tal on selle jaoks sahtlis üks pilt, kus on näha, kuidas salgud käivad."

Onn sai peagi valmis. Isa, ema ja laps istusid sisse. "Kas kutsume Liisi ka?" küsis Kaspar. "Me võiks mängida, et onn jääb tormi kätte ja me peame üksteist päästma." Ta kõigutas onniserva. See kõikus ohtlikult.

"Kutsume," noogutas Oskar ja ronis välja. Ta  jõudis vaevu sammu teha, kui uksele ilmus hiiglasuur naine. Ta oli dressides ja tal oli krunn peas, see ulatus peaaegu laeni.

"Me läheme täna varem," seletas naine õpetajale. "Korvpalli meistrikad käivad, meil on poolfinaal. Ma võtan Oskari kaasa."

Õpetaja Rasmus jõllitas ema ja siis enda käsivarsi. Ta polnud ammu trennis käinud. "Muidugi," pomises ta. "Soovin edu."

"Ole meheks," rõõmustas ema ja lõi õpetajale matsu selga. Siis haaras ta Oskari kaenlasse ja tõstis poisi õlgadele. "Noh, paharet, oled valmis?"

Oskari pea koksas vastu lage. "Valmis!" itsitas ta. "Hoidke kõik mu emale pöialt!"

Lapsed ja õpetaja Rasmus noogutasid sõnatult. "Olge tubli," soovis Liis.

"Mitte tubli, vaid tugev," ütles Oskari ema, kükitas ja lõi Liisiga plaksu. Tüdruk nuusutas. Oskari ema lõhnas väga hästi. Võib-olla ehitas ta tõesti onne ka.



28. mai 2020

õpetaja ei viitsi enam (Hea Laps 4/2020)

siin on lugu Hea Lapse ajakirja aprillinumbrist.  tervitan sellega kõiki vingeid õpetajaid ja õpilasi! 

laiselge mõnuga! ilusat suve! :)



Õpetaja ei viitsi enam


See oli reedel kell kolmveerand kaks: õpetaja ei viitsinud enam. Ta oli kakskümmend aastat koolis töötanud ja tal oli kopp ees, kõrini, mõõt täis, villand, siiber. Teate seda ütlust, et rumalaid küsimusi pole olemas? Johhaidii!, naeris õpetaja, lolle küsimusi on maailm täis. Ole ainult mees ja hakka õpetajaks! Siis näed kohe.

Õpetaja istus laua taha ja mõtles, kas peaks direktorile ka ütlema. See tundus ajaraisk - kui ta enam välja ei ilmu, saavad ju kõik aru, et ta ei käi enam tööl. Õpetaja arvutas, et ta oli kahekümne aasta jooksul vähemalt sadu tunde direktoriga rääkinud, vast aitab kah? Ülejäänud aja ta õpetas, parandas töid ja vastas küsimustele, mis olid põhiliselt lollid. Ei, otsustas õpetaja: hiilin minema ja tagasi ei tule. 

Ta pakkis just joonlaudu kotti, kui helises telefon. Õpetaja põrnitses seda pikalt. 

TIRRRR, helises telefon uuesti. TIRRR TIRRR TIRRR.

Õpetaja ohkas ja võttis toru. "Rästikute kasvatus," ütles ta.

"Oi, vabandust," kostis torust. "Ma otsin Kesklinna kooli. Vale number, nägemist."

Õpetaja pani toru rahulolevalt hargile ja haaras tahvlilt kriidi. Selle võtab ta mälestuseks, aga enne: sõnum lastele, et neile öelda, mis ta neist arvab.  

Ta tõmbas just ranitsat selga, kui kõlas koputus. Õpetaja ei lasknud end häirida, uks oli lukus. Ta ronis kaksiratsi aknalauale. Vasak säär oli juba väljas, kui võtit keerati. 

See oli koristaja. "Kuhu te lähete?" 

Siis märkas ta tahvlil õpetaja teadet. "Kas teil häbi pole? Tulge kohe tagasi ja kustutage see ilgus ära," käskis ta. 

Õpetaja punastas ja istus aknalauale. "Ma tahan puhata. Ma ei jaksa enam õpetada."

"Aga lapsed? Kes neile siis korrutustabelit õpetab?" küsis koristaja karmilt. 

"Tahaks tööd, kus näeks rutem tulemust," ohkas õpetaja. 

Koristaja silmad välgatasid. "Lihtsamat tööd ja tulemust? Kui ruttu?"

Järgmisel nädalal tabas lapsi üllatus. Neid ootas klassis uus säravsilmne õpetaja. Ta oskas arvutada sama hästi kui eelmine ja seletas suurepäraselt. Lapsed said otsekohe aru: 

1) millal toimub imeline pidurdamine enne verist kokkupõrget, kui 2 rongi 650 koristajaga asuvad teele Tallinnast ja Tartust kiirusega 90 km/h, või

2) kaua läheb aega, et kustutada laudadelt 30 spikrit, kui ühe spikri kustutamiseks kulub 18 sekundit

Tal oli ainult üks miinus: ta ei sallinud kriiditolmu. Õnneks oli koolis uus koristaja, kes pühkis selle kokku kiiremini kui välgulöök (0,2 sekundit).

Ainult korrutustabel, mille lapsed sahtliserva olid kirjutanud, kadus jäljetult. Keegi oli selle ära kustutanud. Tuli õppima hakata.



26. märts 2020

blokaad ja kärbsed

lugesin just suurepärast intervjuud aleksei turovskiga, kes soovitab kõigil maha rahuneda ja kärbseid vaadelda. väärt nõu! jutu ajal vaatles aleksei ka ise kärbest ja leidis ta seljast seened.

sellise suurepärase hobi juures ei pea muretsema isegi ressursi pärast, kärbseid jagub kõigile. kel kärbes vaadeldud, võib vaadelda varest, naabrit või peikat - ja seda kõike täiesti tasuta. aleksei ütleb küll, et tal on luup alati taskus, aga naabri vaatlemiseks pole isegi seda tarvis. suurepärane harrastus kitsastes oludes, taskukohane, huvitav, hariv!

mina võtsin igatahes alekseid kuulda, joon kohvi lõpuni ja asun kohe vaatlema, mida naaber teeb. eile olid tal sinised trussikud, aga täna hallid, täppidega. nagu peaminister ükspäev tabavalt ütles: eestis on alati olnud tugev naabrivalve ühiskond. üheskoos saame me kõigest üle! kärbsed aitavad meid.

igale kärbsele oma vaatleja! igale vaatlejale oma kärbes! ja naaber.

29. jaanuar 2020

Uus raamat: PIIA PRÄÄNIK JA BANDIIDID

kuku, nunnud, head uudised! mul sai valmis uus raamat "Piia Präänik ja bandiidid", mis on järg loole "Piia Präänik kolib sisse" (seda saate muuhulgas kuulata ERR-i õhtujutu äpist).

lahedad pildid joonistas ulla saar, toimetas priit põhjala, kirjastas tänapäev. saab nalja, saab nutta, tehakse vempe, tehakse head.  lugu ise on väikest viisi kriminaalne. ja loomulikult süüakse kooke, präänikuid, küpsiseid, iiriseid ja viinereid!

panen teile tutvustuseks kaasa kaks esimest peatükki.
toredat lugemist! olge vinged!

ps: raamat valiti 2019. aasta kultuurkapitali lastekirjanduse auhinna nominendiks ja tartu lapsepõlve auhinna kandidaadiks. rõõm!



kajastusi:
postimees
ERR-i video
kaupo meiel terevisioonis
vikerraadio kirjandussaade "loetud ja kirjutatud"
IDA raadio
intervjuu rahva raamatule
lugemissoovituse blogi
tartu linnaraamatukogu blogi head lasteraamatud
bukahoolik
goodreads
sirp 2019. aastal ilmunud lastekirjandusest
tartu postimees


1. Üllatus

See juhtus veebruaris, enne vastlapäeva. Oli nii külm, et isegi  lumekakud läksid puuõõnde sooja. Maja taga lõdises kuuskümmend  lumememme ja ootas sula, et ujuda lõunasse. Õue  minnes jäätusid silmamunad. Jääkarud saatsid kaastundeavalduse ja konserve. Ameerika president ütles raadios, et näete, könnid, mingit kliimasoojenemist pole. Isegi suusatajad  ei teinud pakasega trenni, vaid mossitasid kodus ja tüütasid naist. Aga Piiat ja vanaisa külm ei seganud. Nad istusid köögis ja värvisid mune. 
                  „Ja üldsegi, kes ütles, et mune värvitakse ainult lihavõtete  ajal?” kostis vanaisa.
                  „Kas president?” küsis Piia. 
            „Ei, tema valvab, et ministrid vempe ei teeks. Viisteist kelmi, kõik hauvad pahandusi.” Vanaisa ajas keele suust välja ja maalis munale konna. See tuli natuke peaministri nägu.
            Kogu Präänikute köök oli mune täis. Neid vedeles sahtlis, lillepotis, külmkapi all ja muidugi köögilaual, kus seisis terve munamägi. Lae all lambi otsas kõlkus kass Nuustik – teda huvitasid viinerid, mitte munad. Ta tegi just vorstikausi suunas  hoogu, kui uks kolksatas. Esikus sosistati. Piia hüppas püsti.
            „Kuidas läks? Mis nad ütlesid?”
            Ema-isa olid rohelised nagu vanaisa konn. „Mis need veel  on?” jõllitas isa mune.
            „Konnakesed!” hüüdis Piia. „Nagu emal kõhus.” 
            Ema vajus toolile, näost ära, ja silitas hajameelselt Nuustikut. 
            „Mida arst ütles? Kas kõik on ikka hästi?” küsis vanaisa tasa.
            Isa neelatas ja toetas käed ema õlule. „Seda et ... meil on  uudiseid.”
            „Uudiseid?” vajus vanaisa istuma. „Ega ometi jälle ...?” 
            „Jah, mis nad ütlesid? Kas poiss või tüdruk?” küsis Piia.
            Ema hõõrus murelikult kõhtu ja naeratas nõrgalt. 
            „Kolmikud,” ütles ta siis.
            „Kolmikud!” ahhetas Piia. 
            „Kolmikud,” noogutas isa. „Ise tegin!”
            Käis kõva kolks. See oli vanaisa, kes minestas. Ta oli siruli põrandal ega liigutanud üldse.


2. Uudised levivad

„Õumaigaad!” hüüdis Jack Kanadas ja jäi põrutavat uudist kuuldes täitsa vait. Telefonist kostis ainult piiks ja katkendlik toon. Siis helistas ta tagasi. „Vabandust, mina ehmatasin. Mismoodi, ei üks laps? Kas Maia ikka hästi?”
            Piia noogutas. „Hästi jah. Tal on neid kõhus lihtsalt kolm tükki.” 
            „Zuperuudis, lõpuks ometi!” juubeldas Jack. „Ei tea, kas  tuleb kaks õde ja vend? Või kolm venda? Üks õde, kaks vend?”
            „Me vedasime vanaisaga kihla,” ütles Piia.
            „Tuleb kolm õde, tark ja kaval,” sõnas Jack kindlalt. „Tüdrukud on mu lemmikud.”
            Jack oli ülakorruse Mirjami peika ja Piia suur sõber. Ta oli  pärit Kanadast, aga Mirjami juures meeldis talle rohkem. „Kogu aeg tahaks kallistada,” ütles ta ise ja käis külas nii tihti, kui sai. Lisaks armastas Jack üle mõistuse karusid, see oli tal Kanadast  külge jäänud.  Tulevikus plaanis ta hakata neid loomaaedadest vabastama. Kõige rohkem armastas Jack aga mett. Tal oli oma purk alati kaasas, ta jopel oli selle jaoks eraldi tasku.
            Jack köhatas toru otsas. „Aga kuule, mul ka uudis on!” 
            „Mis uudis?” küsis Piia.
            „Ma luba sain, eluks Mirjami juures! Mina varsti Eesti tulen!” 
            Piia kiljus rõõmust. Siis kiljus Jack. „Mina kohe kohal, kui  odav lennuk lendab,” lubas ta.
            Ja tõesti, Jack ei luisanud. Ta saabus aprillis esimese soojaga. „Nagu rändkurg,” ütles ta ise.
            Mirjam ja Piia ootasid teda lennujaama väravas. See kestis kohutavalt kaua. Kõigepealt oli seinal kiri „LEND HILINEB”, siis „MAANDUS” ja lõpuks „SAABUNUD”. Ja siis Jack tuli –  kõige ees ja jooksuga, juuksed sassis, kannul piirivalvur ja koer. Ta kargas üle võre ja haaras Mirjami kaissu. „Tšaumisteete! Kallistame, tüdrukud!” 
            „Vabandage,” kostis järsku range hääl. Jack pööras pead. Need olid valvur ja koer.
            „Dokumendid, palun. Kus on teie pagas?” 
            „Mina kõigepealt kallistama tulin,” seletas Jack. „Vabandage väga, mina igatsesin oma pruut ... Ooo!” 
            Koera nähes lõid Jacki silmad särama. Ta kükitas ja kratsis teda kõvasti külje pealt. Koer viskas selili ja mõmises mõnust.
            „Ärge puutuge, ta teeb tööd,” keelas valvur.
            „Mis töö ta teeb?” küsis Jack huviga. „Kas temal palju töö? Kas see raske töö? Minul väga raske töö, mina IT-mees.”
            „Lõpetage naljad,” ütles valvur ja heitis pilgu Jacki passi.  „Tere tulemast Eestisse,” sõnas ta lahkemalt. „Teie kohver on  pagasilindil.”
            „Mina tänan! Meeldiv tutvuda!” lehvitas Jack valvurile. „Ja  tervita oma naist ka!”
            Kohver käes, sõidutas Mirjam Jacki ja Piia autoga koju. Kogu linn juubeldas hiirekõrvus, linnud vidistasid, teed tolmasid. Jack pistis pea aknast välja, lehvitas möödujaile ja hõikas kõigile: „Tere, eestlased!” Kui Papli puiestee paistma hakkas, ei jaksanud  ta enam oodata. Ta kangutas ukse lahti ja kargas sõitvast  autost välja.
            „Hull peast! Kuhu sa lähed?” hüüdis Mirjam, aga Jack ei peatunud. Ta lisas tempot ja kadus nurga taha. Kui Mirjam hoovi keeras, oli Jack juba seal ja kallistas kastanit.
            „Eesti inimesed! Eesti puud!” hõikas ta. „Zuur tervitus, Jack  on siin!”
            Keegi ei tervitanud vastu, vaid allkorruse kardinad liikusid tasa. Siis avanes välisuks ja välja volksas Nuustik. Ta hõõrus end vastu Jacki karvaseid sääri, kui kostis haugatus. Mirjami 
kolmanda korruse aknale ilmus bernhardiin ja kloppis erutunult klaasile.
            „Parun!” hüüdis Jack. „Mina sulle Kanada kaneelirull tõin! Suur kott! Mina kohe tulen!” Jack lehvitas saiadega ja Parun lömastas klaasi rammides peaaegu nina. Nuustik sulges häbiga  silmad. Nemad, kassid, ei langenud kunagi nii madalale. Väärikus enne ja viinerid pärast – see oli kasside stiil.

Jack haaras kohvri kaenlasse ja võttis Mirjamil käest. Kõik oli nagu vanasti: kollane välisuks ja kägisev trepp, lambi otsas pikutavad kärbsed ja trepi all magavad lestad. Teisel korrusel, Piia ukse taga, pani Jack kohvri maha ja limpsas ärevalt keelt.        
            „Noh, näeme,” sõnas ta äraolevalt. „Me viime asjad üles. Mina Parun tere ütlen ja siis alla tulen. Millal ema-isa kodus?”
            „Tavaliselt poole ...” alustas Piia, aga juba kihutasidki Jack ja Mirjam trepist üles, kolm astet korraga.     
            „... kuue paiku,” lõpetas ta. Uks paukus. Piia lasi kassi tuppa  ja asus ootama.
            Kõigepealt pistsid nad nahka õuna ja kaksteist lihapalli. Kuidas ühe kassi sisse küll nii palju liha mahub, mõtles Piia, aga võib-olla oli see treenimise asi. Näiteks isa sisse mahtus ka väga palju sööki, ema imestas selle üle kogu aeg. Hommikuti pistis isa nahka terve koorma toitu: putru, tomatisaiu, pasteeti ja mune. Kõik kadus nagu musta auku, ta isegi ei mälunud. Piia oli oma tubli isa üle väga uhke. Ta lihtsalt oli kõiges andekas.
            Pärast einet luges Piia raamatut ja Nuustik pikutas vanemate  voodis. Jackist polnud ikka jälgegi, ka õhtuks mitte, kui ema-isa tulid. Kui Piia järgmisel hommikul uksekella lasi, ei teinud samuti keegi lahti. Jack ja Mirjam ei võtnud isegi telefoni. Nad olid kui õhku haihtunud.
            „Äkki valvur võttis ta loa ära ja saatis Jacki tagasi ...” sosistas Piia õhtul isale.
            „Ära muretse, Jack seab end lihtsalt sisse.” Isa puges Piia kõrvale ja voltis ajalehe lahti.
            „Eesti-Soome kohtumine oli tasane ja lõppes rahumeelse viigiga,” luges ta unejutuks. „Ilm oli palav, väravaid ei löödud, lisaaeg jäeti ära, et rutem koju saaks. Teisel poolajal tegid väravavahid uinaku, vahepeal käidi ujumas. Ründajad leidsid platsi servast tatikaid, neist valmis maitsev kaste. Järgmine matš ...”
            Ajaleht pudenes põrandale. Piia ja isa magasid.

22. jaanuar 2020

piia ja oravad, keda polnud (täheke 10/2018)


2018. aasta oktoobris ilmus tähekeses selline lugu. ka praegu on väljas suurepärane oravahooaeg, rääkimata sellest, et śokolaadipähklite ja harry potteri hooaeg on ju kogu aeg! head lugemist!

pildid joonistas kunstnik lucija mrzjak, kes on pärit zagrebist, aga elab tallinnas.


7. jaanuar 2020

2019 raamatutes

nonii, nunnud, siin on tänavune nimekiri! eelmise aastaga võrreldes lugesin kriminaalselt vähe lastekirjandust, aga see-eest kirjutasin ühe ise, ka kriminaalse loo nimega "piia präänik ja bandiidid". tõlgete poolelt ilmusid "lennujaama lutikad ei anna alla" läti ja vene keeles, "piia präänik kolib sisse" soome keeles, "leemuripoeg ville teeb sääred" leedu keeles. lemuriukas vilius! mitte midagi ei saa aru!

vaieldamatud lemmikud olid seekord george saundersi "Fox 8" (rääkivad rebased!), urmas vadi "ballettmeister" (tantsivad mehed! rongid! kaerajaan!), helen simpsoni novellid, narine abgaryani "manjunja" (täitõrje, kuidas saada lukus keldrist kätte vein), indrek koffi/mildebergi kaunid raamatud nii seest kui väljast, mudlumi "poola poisid" (hingestatud noorus, praetud munad), david foster wallace'i "teatavate piiride poorsusest" (basseinid), tove janssoni "fair play" (kuidas kooselus ellu jääda) ja uued lempar-autorid ariana harwicz, emilie pine, garth greenwell, cynan jones, fleur jaeggy. lasteraamatutest pakkus unustamatu elamuse mns gahrtoni "kaevame vanaema üles!" hädavajalikud nipid eluks, mis kuluvad ühel hetkel ära absoluutselt igaühele! lisaks taasavastasin maakodust kunagise  lemmiku "lõvi ja lohe" (dagmar normet), mis on üks vingemaid ja meeleolukamaid tallinna vanalinnast jutustavaid raamatuid ega ole aastatega üldse vananenud, kuigi tegevus toimub - üllatus-üllatus! - mitusada aastat tagasi. savi see tenet, christopher nolan! tee parem sellest film!

head uut raamatuaastat kõigile! ja kui midagi täiesti peadpööritavalt head loete, siis ärge ahnitsege ja sheerige kama! vinget uut!


scott f. fitzgerald: siinpool paradiisi
saki: sredni vashtar
saki: küdooniapuu
indrek koff: vana laul
indrek koff: poeem
indrek koff: saja rahva lood
john irving: garpi maailm
george saunders: fox 8
eva hoffman: how to be bored
chimamanda ngozi adichie: we should all be feminists
chimamanda ngozi adichie: half of a yellow sun
merete mazzarella: vanaemadest ja lastelastest
jan kaus: kui mina ei ole mina
astrid lindgren: samuel august sevedstorpist ja hulti hanna
arthur japin: võrratu puudus
tove jansson: suveraamat
peter mayle: prantsuse naudingud
peter høeg: elevanditalitajate lapsed

veiko märka: elu on sõna
sveta grigorjeva: american beauty
sally rooney: conversations with friends
sally rooney: normal people
urmas vadi: ballettmeister
urmas vadi: rudolf allaberdi testament
urmas vadi: lendav laev
martin algus: midagi tõelist
kjell westö: terendus 38
kjell westö: väävelkollane taevas
janar ala: ekraanirituaalid
david foenkinos: henri picki müsteerium
jean-philippe toussaint: vannituba
chinua achebe: kõik vajub koost
tõnu õnnepalu: pariis
anu elmer-ehin: minu śveits
helen simpson: hey yeah right get a life
helen simpson: cockfosters
david foster wallace: teatavate piiride poorsusest
narine abgaryan: manjunja
eugen ruge: kahaneva valguse aegu
jhumpa lahiri: interpreter of maladies
joonas sildre: kahe heli vahel
andrei hvostov: kirjad maarale
katherine mansfield: miss brill
sheila heti: motherhood
jostein gaarder: apelsinitüdruk
ottessa moshfegh: my year of rest and relaxation
peedu saar: pascual
reet klettenberg: minu ungari
sigrid suu-peica: minu horvaatia
ilya ilf: kolumbus kinnitab otsad
pajtim statovci: minu kass jugoslaavia
ivica prtenjaća: the hill


sarah winman: plekkmees
kate chopin: a pair of silk stockings
edith wharton: kuupaiste heiastused
aleksandar hemon: the book of my lives
slavenka drakulić: cafe europa
dubravka ugreśić: the ministry of pain
evelyn waugh: peotäis põrmu
evelyn waugh: pommuudis
frédéric beigbeder: oona & salinger
rachel cusk: arlington park
kristiina piip: minu dublin
joanna rakoff: my salinger year
emilie pine: notes to self
garth greenwell: what belongs to you
andrus kivirähk: sinine sarvedega loom
anne enright: babies
david vseviov: elulugu. kaks esimest nädalat
taffy brodesser-akner: fleishman is in trouble
erling kagge: silence. in the age of noise
john berger: the red tenda of bologna
mudlum: poola poisid
peter handke: kirjaniku õhtupoolik
cynan jones: three tales
cynan jones: the long dry
willem frederik hermans: an untouched house
olga tokarczuk: maailma kõige inetum naisterahvas

fleur jaeggy: sweet days of discipline
mary gaitskill: this is pleasure
urmas vadi: elu mõttetusest
gail honeyman: eleanor oliphant is completely fine
ariana harwicz: die, my love
tove jansson: fair play
eia uus: tüdrukune
tove ditlevsen: dependency
giedra radvilavićiuté: täna öösel magan mina seina pool ja teisi jutte
rosa liksom: kupee nr 6
richard brautigan: so the wind won't blow it all away
lorrie moore: terrific mother


lasteraamatud: 
annie g. schmidt: lendav lift
martin widmark: tsirkusemõistatus
martin widmark: raamatukogumõistatus
roald dahl: billy and the minpins
julian clary: perekond julged
terry pratchett: johnny ja surnud
dagmar normet: lõvi ja lohe
ulf nilsson: vanaema raha
mns gahrton: kaevame vanaema üles!
marit nicolaysen: sven ja rott suvelaagris
milutin durićković: kuidas kaksikud suureks said
binette schröder: florian en max de tractor


eelmised aastad ja raamatud võite välja harutada siit: 2018 ja varem.