22. detsember 2021

"Piia Präänik ja sõnasööbik" Postimehes

Intervjuu ja arvustus Präänikute-sarja 3. raamatule "Piia Präänik ja sõnasööbik" (Postimees, 9.12.2012).
Lugemiseks vaata allapoole.

  

INTERVJUU ⟩ «Lastekirjandus ei pea olema täiesti põrutuskindel!»


Alvar Loog, toimetaja


Kairi Look on eesti lastekirjanduses oma lugudega rokkinud juba kümme aastat. Selle aja jooksul on ta avaldanud kaheksa raamatut, pälvinud kiitust ja kirjandusauhindu ning saanud tõlgitud näiteks prantsuse, vene, saksa, soome, läti ja leedu keelde. Tänavu ilmunud «Piia Präänik ja sõnasööbik» on ühtlasi kolmas Piia Prääniku lugude sarjas. Seeria kaks eelmist raamatut – «Piia Präänik kolib sisse» (2015) ja «Piia Präänik ja bandiidid» (2019) – pälvisid Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna nominatsiooni.

Nii nagu kurjategija pöördub väidetavalt peaaegu alati tagasi kuritööpaigale, pöörduvad kirjanikud – ning iseäranis lastekirjanikud – sageli tagasi oma kunagiste tegelaste juurde. Nii ka teie: äsjailmunud raamat on Piia Präänikule ja seltskonnale juba kolmas. Miks?

Präänikute maailm on mulle koduseks saanud, nii et küllap jätkan, kuniks elaani jätkub. Tegelased ei lase samuti lõa otsast lahti, nad on nagu kassid, kes klopivad hommikul uksele ja tuletavad meelde, et on aeg lemmikuid hooldada. Pealegi oli Piial viimane aeg kooli minna. Kolmas raamat räägibki tänapäeva koolielu sekeldustest, kuigi Präänikutele omase kiiksuga. Aga kindlasti ei kasva Piia suureks ega lähe ülikooli või pärast tööpäeva jõusaali kangi tõstma. Ka muumitrollidest ei saanud arvukate raamatute jooksul pagareid või pensionäre, püüan vastata samaga.

Mida tähendab lastekirjanikule kirjutada järjestikku kolmas teos samast sarjast? Mis on lihtsam, mis raskem?

Atmosfääri ja maailma loomine on hõlbus, sest on suuresti varasemast valmis. Samuti tunnen lähedalt tegelasi – millegipärast on nad pühendanud mind oma siseelu kaemustesse. Peamurdmist nõuab pigem vaatenurk, kust uut lugu punuma hakata, aga õnneks pakub tänapäeva elu piisavalt sõgedust. Pole tarvis muud kui lahtiste silmadega ringi käia ja vaadata õhtuti «Aktuaalset kaamerat»! Väga lõbustav on punuda Piia lugudesse ühiskondlikke tobedusi, aga ka argipäevaelu, mis on alati värvikam ja naljakam, kui esmapilgul tundub.

Kui kaugele saab lastele kirjutades argielu sissetoomisega minna? Minu lapsepõlves näis lastekirjanike hulgas justkui valitsevat eeldus, et lastele kirjutatu peab olema võimalikult muinasjutuline – ehk elukauge. Kas lapsi on vaja tegelikkuse eest kaitsta?

Valik on kirev ja mõned lapsed eelistavad realistlikke lugusid, teised pigem fantastikat, kuhu tavaelust põgeneda. Lasteraamat võiks igal juhul last toetada ja aidata tal ümbritsevat mõista, miks mitte pakkuda ka samastumisvõimalust. Tõsiseid teemasid pole vaja karta, pigem on küsimus, kuidas neid käsitleda. Põhjamaades ilmub ohtralt lastekirjandust, mis tegeleb raskete teemadega, nagu lähedase kaotus, vanemate lahkuminek, üksindus, mure keskkonna pärast.

Kõigest on võimalik rääkida soojuse ja osavõtlikkusega, isegi huumoriga, ja selline raamat võib olla suureks abiks. Samamoodi on tarvis ka helget ja lõbusat lugemist, aga see ei pea olema põrutuskindel. Mulle endale meeldib üliväga keerata päriselule peale absurdi ja fantaasia vint, kõik on just nagu päris, aga nihkes, värvilisem ja rokkivam. Moraalilugemine on ka üks õudne asi, õpetussõna võiks pigem olla tekstiülene. Ma ei hakka ju kirjutama lauseid nagu «PALUN SÖÖGE JUURVILJU» või «ÄRA NOKI NINA» või «DAAMIDE NÄPISTAMINE LÕPETADA».

Tean, et käite sageli noorte lugejatega kohtumas. Kas või kuivõrd on neilt saadud tagasiside suunanud teie loomingulisi otsuseid? Või muutnud koguni varasemaid arusaamu lastekirjanduse võimalustest ja vajadustest?

Lastest kriitikud on väärt liik, mõni selline kuluks igale kirjutajale lauaservale ära. Saab kohe teada, mis meeldib, mis mitte, mida välja rookida, aus reaktsioon on tänuväärt asi. Tagasiside põhjal ma teadlikult eelistusi ei muuda, küll aga korjan koolides hoolega komprat ja ideid – mis ripakil, see ära!

Kohtumiste põhjal on ka selgesti näha, et iga lapse jaoks on kusagil talle oluline raamat, see tuleb lihtsalt üles leida. Agarast unejutukuulajast võib vabalt saada lugev täiskasvanu, talitsege oma sisemist laiskvorsti ja lugege ette! Soovitan eeskuju võtta näiteks Piia isast Paul Präänikust, kes luges tütrele ette kõike, sealhulgas jalkauudiseid ja kasutusjuhendeid, kuidas lampi paigaldades mitte elektrisokki saada.

Mida lohutavat ütlete sellistele lugejatele nagu mina, kes on veidi nördinud, et Piia Prääniku kahe esimese loo tähttegelaseks tõusnud noorpoliitik Siim Susi on seekord natuke teenimatult sellest loost välja kirjutatud? Kas püüdsite kirjutades seda kaotust teadlikult millegagi-kellegagi kompenseerida?

Muretsemiseks pole põhjust – Siim Susi puhkab pisut jalga ja naaseb kindlasti, las kogub vahepeal materjali. Tõstsin vahelduseks rambivalgusesse ka teisi ametimehi, selles raamatus külvab segadust näiteks meedia. Uudishimuliku reporteri küüsi sattumine võib tuua kaasa tülikaid tagajärgi, võite lõpetada näiteks nagu mina, vastates nördinud ajakirjaniku küsimustele! Aga tõsiselt rääkides, sõna jõud ja selle mõju on kolmanda raamatu fookuses küll. Kuidas hoida end ja oma kalleid? Hea sõna võib päästa päeva.

Mulle on selle seeria raamatute puhul meeldinud lisaks tekstile väga ka pildid, mille autor on Ulla Saar. Kuidas teie koostöö välja näeb?

Mina kirjutan loo valmis ja siis asub tööle Ulla, kunstniku loomeprotsessi ma ei sekku. Raamatutest räägime muidugi omajagu, eriti pühapäevahommikuti lemmikkohvikus, kütteks kommid ja kohv. Sarnane kirjanduslik maitse ja huumorimeel käivitab hea sünergia. Tavaliselt näitab Ulla pilte juba töö käigus ja rõõmustan alati mõne nutika vaatenurga üle, mille ta on välja haudunud.

Ulla loob illustratsiooniga lisatasandi, mis lisab vürtsi ja laiendab lugu, vihjab enamale, kui tekstis kirjas, ja on sageli väga naljakas. Lisaks Piia-lugudele hakkame uuest aastast punuma lastejutte ka ajakirjale Pere ja Kodu.

Olete end tõestanud ka täiskasvanutele kirjutades. Teie jutt «Relaps» võitis 2018. aastal Loomingu aastapreemia, mullu olite kogumikus «Eesti novell 2020» esindatud jutuga «Ümbermäng». Miks te pole rohkem täiskasvanutele kirjutanud? Kunas on oodata esimest jutukogu või romaani?

Kuidagi ei tahaks lastele kirjutamist jätta, et veeta mitu aastat täiskasvanute romaani otsas marineerides, aga ei saa salata, et selline mõte on aeg-ajalt pähe torganud küll. Kui Präänikud mind oma kambaga mõneks ajaks puhkusele lasevad, vaatame edasi.


Arvustus: Tsaumisteed, Piia Präänik?

Krista Kumberg, lastekirjanduse uurija


Sõbrad ei jäta üksteist maha. Kui on pahasti, tuleb rääkida. Kellelegi ei tohi liiga teha. Teistmoodi ongi hea. Taolisi tõdemusi manustab Kairi Look lugejatele lõbusa lastejutu ladusa kulgemise käigus nagu muuseas.

Kas teadsite, mis valitseb koolis suvevaheajal? Üleüldine tüdimus, vaat mis. Tolm igavleb kapiserval, gloobus näitab tahvlile keelt ja kalender nokib nina. Kõik ootavad lapsi kooli. Sellisest teadmisest kantuna algab Kairi Loogi kolmas raamat Piia Präänikust. Piia läheb esimesse klassi, leiab uusi sõpru ja kohtab üht iseäralikku olevust.

Koolielust kirjutatakse meil lastele mitu korda vähem kui lõbusatest ja nunnudest fantaasiaolenditest. Kairi Look on need kaks teemat kokku põiminud. Tema lähenemine koolielule (nagu ka kõigele muule) on üdini positiivne ja humoorikas, tõepärane ning samas on põhjust raamatu iseloomustamiseks kasutada sõnapaari «maagiline realism». Kappi pandud küpsisest saab kolm küpsist, kapp ise ilmub ja kaob, nagu ka onu Vello külapoe juures, ning kass võib vabalt autorehvid puruks lõikuda, kui keegi on tal üle saba sõitnud. Loomulik ju!

Veidrad täiskasvanud

Autor annab pildi sellest, milline kool ja klass olema peaksid: lahke, tark ja noor õpetaja, õpilaste seas pole kedagi, kes oleks ebasõbralik või kiusakas, õpitakse ja käiakse koos huvireisidel. Koolilugudele iseloomulikult tähistatakse kalendritähtpäevi ja raamatu lõpuks on jõulud käes.

Autoril on õnnestunud nappide joonte ja põgusate (aga järjekindlate) vihjetega luua mitu naksakat karakterit. Piia on jätkuvalt pipilik, Anna heas mõttes kõige «preilim», Uku looduse ja keskkonnahoiu teemadega hästi kursis, Markus (arvatavasti «spektriga») väga faktitark ning arvudega sina peal jne. Ukraina päritolu on oma jooned andnud Aleksile, kärgperendus Liisa-Lottale. Kokku saab vahva kamp uudishimulikke ja ettevõtlikke lapsi, kes on valmis vastutust võtma ja hoolt kandma nii võõra olendi kui ka lapsemeelsete täiskasvanute eest.

Täiskasvanud on Loogi raamatus ikka väheke veidrad. Lapsed suhtuvad neisse üksjagu patroneerivalt. Nagu oleks rollid vahetusse läinud! Võta või Liisa-Lotta kolm vanaema ja Piia isa. Eks selline äraspidisus annab võimaluse lugejal end mõistliku ja võimekana tunda. Välismaalasi kujutab autor järjekindlalt sooja huumoriga.

Sõnasööbiku sünd

Piia eelmises raamatus sai nalja kanadalasest Jackiga, siin on Anna prantslasest isa see, keda kohalikud kombed kohutavad. Keegi pole päriselt paha. Ainus ebasümpaatne tegelane on sensatsioonihimuline teleajakirjanik Bobi Berens. (Eelmise Piia loos oli selleks noorpoliitik Siim Susi, keda ka selles raamatus meeles peetakse.) Kuid üldjoontes on tegemist lottelikult vägivallavaba looga. Huumor ja põnevus sünnivad ootamatult hoopis muudest allikatest kui konflikt ja vastandamine. Linnuvaatluspäev, kontsert ja isadepäeva öömatk on ootamatuid pöördeid ja nalja täis, aga ka see, mida autor öelda tahab, tõuseb esile.

Kuid nüüd raamatu teise nimitegelase juurde. Hämmastav, et ikka veel on võimalik välja mõelda üha uusi fantaasiaolendeid oma eripärase näo, iseloomu ja looga. Näib, nagu oleksid kõikvõimalikud Pätud, näpsud, snupsid, pokud, nüffid, nunnikud ja muudsorti tegelinskid juba tee kirjandusse leidnud. Oma raamatutegelast luues on autor kokku seganud mõnusa präänikutaigna – lilla Krõlli välimusega tüübis on paras annus Karlssoni enesekindlust ja -kesksust ning täitmatut magusaisu.

Talle on antud Donald Bisseti tiigri toitumiseelistused. Tiiger sai söönuks juttudest, Sööbik paberile kirjutatud toidunimedest. Nagu Viplala, on temagi n-ö pagulane. Sõnasööbikute kuningriigis ei maitsenud Sööbikule nr 186 Kunni sõnad (kuivanudsaisorrijuustsaiotsa ja kõrbenudpiimasuppagasööikkagi näiteks), nii ta jalga laskis, sattus esmalt trükikotta ja sealt kooli. No ja lõppeks, eks tema (liigi?) nimigi on Thorbjörn Egneri raamatu kaanelt tuttav. Vihjeid-viiteid-tsitaate leiab lastekirjandusega sina peal olija raamatust küll ja veel.

Kesklinna kooli 1. a klass võtab enesele südameasjaks hoolitseda sõnasööbiku eest: nad toidavad teda ja otsivad talle turvalisemat kodu kui õpikukapp klassis ja kaitsevad pealetükkiva ajakirjaniku eest. Sööbikule ei sobi ei teater, mets, talu, Iloni Imedemaa ega peatu ta ka pikemalt räppar Kukimuki kodus. Vastu uutele seiklustele, lubab loo lõpp arvata.

Kahju on sellest, et Kairi Look kolistab sama ämbriga, millega paljud enne (ja kindlasti ka pärast teda). Haapsalus asuvat Iloni Imedemaad kirjeldades paneb ta ühte patta Pipi ja Karlssoni, Vahtramäe Emili ja Bullerby lapsed, meisterdetektiiv Blomkvisti ja vennad Lõvisüdamed. Ilon Wikland ei ole joonistanud ei Pipit, Emilit ega Kallet. No ja ega Ilon ikka Rootsis üles ei kasvanud, nagu Look laseb õpetajal lastele seletada. Ilon oli 14, kui läks ja Rootsis asus ta õppima kunstikoolis ja hakkas kooli kõrvalt varakult tööle. Lapsepõlv oli läbi. Lastel on väga hea mälu ja seepärast olgu teave kas õige või nii fantaasiaküllaseks keeratud, et pole kiusatustki seda tõe pähe võtta.

Kairi Look on üks helgemaid ja vallatumaid autoreid meie lastekirjanduses. Tema kaheksas raamat (ja kolmas Piia Präänikust) vastab ootustele ja paneb soovima, et ta õige pea üheksanda raamatu välja annaks. Ah jaa, mis on saanud Piia sõbrast Villemist ja «kohutavatest» kolmikutest, kes eelmises Piia Präänikus tegutsesid?

8. detsember 2021

Piia Präänik ja sõnasööbik

Kuku, lemmikud! Präänikute 3. osa on ilmunud. Lõbusat lugemist!

1. septembril läheb Piia Präänik esimesse klassi. Otsekohe selgub, et koolis on midagi lahti: seinal laiutavad lillad kleepuvad jäljed, kalendrist on välja kistud šokolaadijänes ja aabitsakapist kostab jorinat. Piia asub sõpradega uurima, kes või mis nende klassis elab. Samal ajal kaovad aabitsast, klassitahvlilt ja mujaltki salapäraselt täht tähe haaval sõnad: KOMMID, LIMONAAD, CRÈME BRÛLÉE ja isegi БОРЩ... Kes on salapärase sõnumi VIINERIDKETSUPIGAGAÄRGESINEPITPANGE taga ja millega ta tegeleb? Saladuskatte all võib öelda, et tegu on eksemplariga nr 186 ja temas voolab kuninglikku verd. 
See on lugu sõnadest, keeltest ja lugemisarmastusest. 

Pildid on joonistanud Ulla Saar. Piia Prääniku lugudega on varem ilmunud kaks raamatut: „Piia Präänik kolib sisse“ ja „Piia Präänik ja bandiidid“.


Koolibri: https://pood.koolibri.ee/catalog/product/view/id/11492/
Rahva Raamat: https://rahvaraamat.ee/p/piia-präänik-ja-sõnasööbik/1588716/et?isbn=9789985047637
Apollo: https://www.apollo.ee/piia-praanik-ja-sonasoobik.html



1. mai 2021

õpetaja ei viitsi enam (Hea Laps 4/2020)

Õpetaja ei viitsi enam


See oli reedel kell kolmveerand kaks: õpetaja ei viitsinud enam. Ta oli kakskümmend aastat koolis töötanud ja tal oli kopp ees, kõrini, mõõt täis, villand, siiber. Teate seda ütlust, et rumalaid küsimusi pole olemas? Johhaidii!, naeris õpetaja, lolle küsimusi on maailm täis. Ole ainult mees ja hakka õpetajaks! Siis näed kohe.

Õpetaja istus laua taha ja mõtles, kas peaks direktorile ka ütlema. See tundus ajaraisk - kui ta enam välja ei ilmu, saavad ju kõik aru, et ta ei käi enam tööl. Õpetaja arvutas, et ta oli kahekümne aasta jooksul vähemalt sadu tunde direktoriga rääkinud, vast aitab kah? Ülejäänud aja ta õpetas, parandas töid ja vastas küsimustele, mis olid põhiliselt lollid. Ei, otsustas õpetaja: hiilin minema ja tagasi ei tule. 

Ta pakkis just joonlaudu kotti, kui helises telefon. Õpetaja põrnitses seda pikalt. 

TIRRRR, helises telefon uuesti. TIRRR TIRRR TIRRR.

Õpetaja ohkas ja võttis toru. "Rästikute kasvatus," ütles ta.

"Oi, vabandust," kostis torust. "Ma otsin Kesklinna kooli. Vale number, nägemist."

Õpetaja pani toru rahulolevalt hargile ja haaras tahvlilt kriidi. Selle võtab ta mälestuseks, aga enne: sõnum lastele, et neile öelda, mis ta neist arvab.  

Ta tõmbas just ranitsat selga, kui kõlas koputus. Õpetaja ei lasknud end häirida, uks oli lukus. Ta ronis kaksiratsi aknalauale. Vasak säär oli juba väljas, kui võtit keerati. 

See oli koristaja. "Kuhu te lähete?" 

Siis märkas ta tahvlil õpetaja teadet. "Kas teil häbi pole? Tulge kohe tagasi ja kustutage see ilgus ära," käskis ta. 

Õpetaja punastas ja istus aknalauale. "Ma tahan puhata. Ma ei jaksa enam õpetada."

"Aga lapsed? Kes neile siis korrutustabelit õpetab?" küsis koristaja karmilt. 

"Tahaks tööd, kus näeks rutem tulemust," ohkas õpetaja. 

Koristaja silmad välgatasid. "Lihtsamat tööd ja tulemust? Kui ruttu?"

Järgmisel nädalal tabas lapsi üllatus. Neid ootas klassis uus säravsilmne õpetaja. Ta oskas arvutada sama hästi kui eelmine ja seletas suurepäraselt. Lapsed said otsekohe aru: 

1) millal toimub imeline pidurdamine enne verist kokkupõrget, kui 2 rongi 650 koristajaga asuvad teele Tallinnast ja Tartust kiirusega 90 km/h, või

2) kaua läheb aega, et kustutada laudadelt 30 spikrit, kui ühe spikri kustutamiseks kulub 18 sekundit

Tal oli ainult üks miinus: ta ei sallinud kriiditolmu. Õnneks oli koolis uus koristaja, kes pühkis selle kokku kiiremini kui välgulöök (0,2 sekundit).

Ainult korrutustabel, mille lapsed sahtliserva olid kirjutanud, kadus jäljetult. Keegi oli selle ära kustutanud. Tuli õppima hakata.



29. aprill 2021

Novell 'Relaps', Looming nr 12/2017


Lükkasin poeukse lahti. Roberti kirjast köögilaual oli möödas terve aasta, olin valmis uueks alguseks. Tahtsin ustavat sõpra, kes oleks minu poolt, aga samas iseseisev, muretu. Müüja ei kõhelnud hetkegi. Ta teadis kohe, keda mul tarvis.

‘Eksootiline ja pehme,’ ütles ta. ‘Arukas ja sõltumatu, väljendusrikas, armastab patsutamist ja valvab kodu.’ Katsusin, oli pehme tõesti.  
Ostsin ta kohe ära.

Aga sellest teisest asjast, sellest ei hinganud müüja mulle sõnagi.

TULE KOHE, kirjutas tiiger. KÕHT TÜHI TUJU VÄGA HALB
T.

Kägardasin telegrammi kokku ja ohkasin. Nõudmised aina kasvasid. Ega ma ei salga – tiiger armastas patsutamist küll ja valvas kodu ka, aga lisaks kirjutas mulle kolm korda päevas pakilisi telegramme. Algul rõõmustasin – kellele siis ei meeldiks kirjakesed kodustelt! Aga mida edasi, seda nõudlikumaks muutus tiigri toon ja siis lülitus ta telegrammidele. Olukord halvenes kiiresti, sõnumita tiigrilt ei möödunud enam päevagi. Iseseisvusest oli asi kaugel.

Kevadeks oli töösahtel tiigri telegramme täis ja hoolduspäevad ka kõik otsas. Aprillis olin terve nädala kodus, sest tiiger tahtis nii. Ehitas ukse ette onni ja istus seal, isegi asjal ei käinud mitu päeva. Alles siis, kui külmkapp tühi, lubas mind turule, aga ainult lihaosakonda. Nimekirja andis ka kaasa: ulukiliha ja pasteet. Salatit ei lubanud ta mul külmkapis hoida, ütles, et see on jäneste toit. Õhtul valvas, kas olen aegsasti voodis, tegi ümber voodi ringe, saba püsti. Olukord sarnanes ohtlikult möödunuga. Äkki on tiiger ja Robert tuttavad?, mõtlesin. Aga olgu, läheb lappama, las jääb.

Räägime parem tööst.

Mis ma öelda tahan, on see, et ma ei saanud ju kogu aeg keset päeva minema joosta. Iga nädal sama jama. Kõik kolleegid teadsid, isegi turvamees teadis, olid osavõtlikud, tundsid kaasa. Eks nad mäletasid eelnenut, muretsesid, et astun jälle sama orgi otsa. Ise ajasin vastu,  ei lubanud end haletseda, ütlesin, et seekord on ta mul iseseisev. Aga lõpuks muutusid tiigri sõnumid ikka nii painavaks, et leidsin end koju sörkimas, süda valu täis. See kestis mitu kuud. Terve aasta puhkusepäevad olid juba tiigri nahka läinud. Siis otsustasingi, et kõik, mul on mõõt täis. Rääkisin tiigriga, rääkisin terapeudiga, kõik oli justkui selge. Panime paika piirid ja ootused, telegrammidel pidi olema lõpp. Aga siis, kohe järgmisel päeval, saabus see, millest juba rääkisin:

TULE KOHE  KÕHT TÜHI TUJU VÄGA HALB
T.

Viskasin sedeli prügikasti ja mõtlesin, vot sulle, tiiger, seekord ei tule. Kordasin peas kõik õhtuks läbi: projekti tähtaeg, koosolek, protokoll, kuidagi ei saanud varem... Peegli ees harjutasin ka, et tunduks loomulik. Siis istusin laua taha tagasi, vaatasin aruandeid, käisin kolleegiga lõunal. Tunne oli tugev. Aga kontorisse naastes viipas sekretär mu osavõtlikult lähemale. Lauaserval seisis telegramm. Saatsin ta silmadega ukseni ja voltisin sedeli lahti.

KÖÖK TÜHI KONTROLLISIN KOLM KORDA PALUN KIIRUSTA
T.

Tundsin, kuidas kõhus kihvatab, silme eest läks mustaks. Alles eile tassisin poest koju neli kilo suitsuvorsti (delikatess, parmesaniga) ja jätsin tiigrile nosida. Viimane asi, mida ma hommikul kodust lahkudes nägin, olid kolm paksu latti köögilaual, isegi kile võtsin ära. Haarasin telefonitoru, valmis tulistama. Kohe räägime, tiiger!

Telefon kutsus, toru tõsteti hargilt... ja katkestati. Helistasin uuesti, kordus sama.  

Jõllitasin piiksuvat telefoni, toru värisevas käes, siis panin selle tasa hargile. Hingasin, nagu joogatunnis õpetati: sügavalt nina kaudu sisse ja välja, ja nii kümme korda. Keerasin ukse lukku ja viskasin põrandale selili, kordasin mantrat ‘tiiger-on-sõber’. Mõtlesin päikselisest liivarannast, nagu oli soovitanud terapeut. Seejärel tõusin üles ja keetsin endale köögis kummeliteed. Tiigri telegrammi viskasin minema.

Kummel aitas, või aitas hoopis hingamine. Süüvisin uuesti töösse ja toimetasin häirimatult terve tunni. Tegin nädalaplaani, valmistusin koosolekuks, isegi tiigrile mõtlesin korraks ja naeratasin. Oh, sa mu keevaline sõber! Otsustasin, et räägime õhtul rahulikult ja siis loen talle Janoschit ette, see meeldis tiigrile alati väga. Meie kaks diivanil raamatuga diivanil keras, see tegi mul südame soojaks. Keegi ei näpi telefoni ega sae garaaźis, ainult kallistused ja kirjandus! Tegin just koopiaid, kui koputati. Sekretäri näol oli valulik ilme.

NÄLGIN SURNUKS SILME EEST MUST MAYDAY PALUN AIDAKE
T.

Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Igaks juhuks lugesin telegrammi veel kolm korda üle.

NÄLGIN SURNUKS SILME EEST MUST MAYDAY PALUN AIDAKE

NÄLGIN SURNUKS SILME EEST MUST MAYDAY PALUN AIDAKE

NÄLGIN SURNUKS SILME EEST MUST MAYDAY PALUN AIDAKE

Lugemine ei rahustanud üldse, vastupidi, hoopis kihvatas. Milline jama, ma olin teda ju treeninud! Harjutasime mitu kuud üksi vanniskäimist ja võileibade tegemist, määrisime võid ja lõikusime vorsti. Isegi kirsikivide eemaldamise ja nõudepesuga tuli tiiger kenasti toime. Jumala eest, seda oli palju rohkem kui Robertil! Ja nüüd selline asi.

Ma ütlen ausalt, sel hetkel ma ei uskunud teda enam, arvasin, et tiiger mängib mäkra. Te allute kooselus kergesti manipulatsioonile, ka seda oli terapeut öelnud, vaadake ette ja hoidke end.

Hoiangi, otsustasin, ja telegrammile sülitan ka. Midagi sa seal ei nälgi, mayday... MAYDAY! Müüja oli öelnud, et tiiger valdab võõrkeeli, aga need avalduvad ainult kriisisituatsioonis!

Mul läks murest süda pahaks. Jumal küll, kas see siis oligi nüüd kriis? Olin ma olnud hooletu ja enesekeskne, pühendunud vähe, ignoreerinud märke?

Sest hoolimata muretust algusest, kus tiiger käitus nagu tiiger, oli märke olnud küll. Kasvav tähelepanuvajadus, nurgas mossitamine, kapriisid ja jonnihood. Tuli ette ka purunenud taldrikuid ja junne köögipõrandal. Tiiger lõhkus meelega ära Roberti vana kruusi ja tegi ta kingitud raamatutesse plekke. Ta kiusas mu sõpru, eriti mehi, pissis sõbranna pantrimustriga pükstele, kaebles ja urises. Kui arvuti taha istusin, ronis tiiger lauale ja vajutas kogu aeg restart nuppu. Lõpuks lohistasin ta autosse ja sõidutasin psühholoogi juurde. Terapeut soovitas panna paika piirid ja vihjas lapsepõlvetraumale. Tiiger eitas kõike silmagi pilkumata. Tundsin end lollisti. Lõpuks saime siiski ühel meelel tulema, sõlmisime kokkulepped. Mõni aeg oli elu rahulik. Aga siis algasid telegrammid...

Näppisin südame pekseldes MAYDAY telegrammi ja mõtlesin, mis edasi. Hoolimata tiigri sigadustest kloppis kuklas ärevus. Mis kui tal on veel teisigi asju korrast ära, raskeid traumasid, muresid hingel? Mis kui tiiger nutab praegu kodus, padi märg, või lõigub vannitoas źiletiga saba, mina aga istun samal ajal siin, süda kõva ja sahtel tiigri appikarjeid täis. Ei, nii et saanud ma seda jätta. Tõusin püsti.

Palusin sekretäril koosolek tühistada ja lubasin helistada kohe, kui kodus. Parkimisplatsil pistsin jooksu, võtmed ja tictac’id hüppasid kotis. Sõitsin kaheksakümnega, süstisin ridade vahel, haarasin poest kaasa tiigri lemmikliha. Tegutsemine aitas, trepist üles ronides olin juba täitsa ootusrikas. Kohe haaran tiigri kaissu, siis räägime, pärast sööme pasteeti. Kõik saab korda! Surusin võtme lukuauku ja tardusin. Lukk oli katki, uks vajus lahti.

Poekott kukkus põrandale, vajusin uksepiida najale. Kogu korter oli lõhki kistud, raamatud vedelesid maas tapeedi ja vaasikildudega segi. Kardinad olid ribadeks, diivanis auk ja üle seina läksid tiigri suured mustad jäljed. Segaduse keskel vedelesid sajad kokkukäkerdatud nutsakad, kogu mu kirjapaber oli otsas. Tiigrit ei paistnud kusagilt.

Astusin vaikides kööki. Tiigrit polnud ka siin. Selle asemel leidsin laualt kõverate tähtedega soperdatud sedeli.

TUTKIT BRAT MA LÄKSIN MATIGA ÄRA TULE TEINEKORD KÜLLA JÄÄME SÕPRADEKS

Selle alla oli kenas käekirjas lisatud:


Saime telegrammi ja viisime tiigri rahunema.
Helistage loomaaeda. Mati (tel. 658 1124)

PS. Teie tiiger räägib vene keelt! Ennenägematu juhtum!

Rohkem polegi palju öelda. Istusin maha ja nutsin natuke. Siis hakkasin korterit koristama.

*

Praegu ongi nii jäänud, et tiiger elab Mati juures. Esimestel kuudel oli väga raske, aga arstilt sain abi. Tööl olen poole koormusega, jõudu on rohkem ja õhtud vabad. Helistanud veel pole, kogun julgust. Peikade kandidaadid ajasin esialgu kõik minema, aga nüüd üks on. Käime kinos ja kohvikus, teeb ise süüa, armastab lugeda, usun, et ohtu pole. Eile pakkus ta, et võiks laupäeval loomaaeda minna, aga ma ei tea, natuke nagu pelgan. Tiiger saatis küll nädala eest telegrammi, saatis terviseid, ütles, et süüa antakse korralikult. Võõrkeelseid sõnu ei kasutanud. Alla oli kirjutatud: T.

Eks süda muidugi natuke närib selle pärast, aga mis parata. Inimene õpib vigadest! Jätkan veel mõni nädal ravi, siis vaatame, mis edasi.



Novell pälvis 2018. a. Loomingu ajakirja aastapreemia.


6. jaanuar 2021

mis sa jälle tahad? päkapikuks!

hõulimõuli, inimesed, saadaval on unistuste amet! kuulake nüüd: soomes otsitakse päkapikke! lehes oli kuulutus! asjaga on kiire!

see päkapikutöö kõigutab tõsiselt mu senist TOP 2-e:

1. kommivabriku degusteerimisosakonna madalaim lüli (need on need, kes peavad maitsma KÕIKI komme ja mitte üks, kaks või kolm, vaid seitse korda, et tagada kvaliteet). pissile lastakse kord päevas ja ühtki kommi välja sülitada ei tohi. ületunde on tapvalt, koju peab alatasa tööd kaasa võtma, ühtki vaba hetke ei ole, kommide maitsmine käib hommikust õhtuni. tasuta hambaarst!
2. karude vabastaja loomaaiast. sellele ametile ihus aastaid hammast mu vana peika ja ma ei imestaks, kui asi on endiselt pooleli, sest alles see oli, kui ma tallinna loomaaias vähemalt kolme karu nägin.

aga see päkapiku asi, see on käkitegu! kuulutuse sõnul pole tarvis muud, kui taluda külma ja olla rõõmus. ei mingit meeskonnatööd, täpsust, korrektsust, majanduslikku kõrgharidust, stressitaluvust, arvutioskust... ja töö ajal saab lennata põhjapõtradega ja lugeda võõraste inimeste kirju! JACKPOT!

ühesõnaga, mulle tundub, et ma sobiksin päkapikuks nagu rusikas silmaauku. mul on selle kõigega ainult üks mure: ma ei tea, kas päkapikuks võetakse ka neid, kes kogemata 1.78 cm pikkuseks kasvasid :( salaja ma muidugi loodan, et jõuluvanal on seal pikakasvuliste päkapikkude divisjon eriharuga pikakasvulistele päkapikkudele, kes ei talu hästi külma. sest siis ma kvalifitseeruksin kohe, äkki võetaks isegi pealikuks! kohe homme helistan jõuluvanale ja küsin, mis värk sellega on. kindlasti on kuskil lapsi, kellele sobiksid ka need pikemad päkapikud, sest nemad tahavad ka päkapikuks ja pingutavad selle nimel väga-väga.

pöidlad pihku!

3. jaanuar 2021

lugemised 2020



Tsau, nunnud, vinget uut aastat! Sel aastal sai viiruse varjus häbitult logeleda, nii et istusin mõnusasti kodus nagu Arkadi & onklid käskisid, ja lugesin. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga kuhjad ei vähenenud üldse?! Miks kommidega pole nii? Kust saada sellist iirist, et raiun ühe saba maha ja asemele kasvab viis uut? 

Enivei, siin on selle aasta nimekiri. Lastekirjanduse lemparid: Grigori Osteri просто супер kommisöömise raamat, millest kirjutasin pikemalt ka Postimehes, ja Anti Saare "Anni asjad", kus õpetatakse muuhulgas, kuidas saada endale ahne tädi vinge kübar, kel ei näi olevat plaanis ealeski ära surra ja kuidas rippuda kraanikausi küljes. Veel meeldis mulle väga Triinu Laane südamlik lugu "Luukere Juhani juhtumised", mis õpetab, mida teha, kui teile tuuakse koju pensionär, kellel pole enam üldse liha luudel, Juhani Püttsepa elegantselt stiilipuhas jutustus "On kuu kui kuldne laev" 1944. aasta paadipõgenikest ja Maarja Kangro "Isa kõrvad" ülbetest mutikestest ja muudest head elu häirivatest elementidest. Vanematest jutukatest sattusid mulle näppu kaks väga lõbusat ja originaalset lugu, mida peaksid otsekohe lugema kõik, keda huvitavad nirgid, natsid ja pahandused: Eduard Uspenski "Karusloomade internaatkool" ja Irmgard Keuni "Tüdruk, keda peeti halvaks". Keunil on muide väärt kraami ka suurtele ja Uspenskil Gena-raamatus vinge lugu garantiimehikestest, kes ratsutavad rottidega! Kadekadekade!


Eesti autoritest oli üks mu tänavusi lemmikuid Mudlumi "Mitte ainult minu tädi Ellen", mis pole üldse mingi õudne lugu vanainimese siilistumisest, nagu kirjutasid kriitikud, vaid väga mõnus nostalgiline lugemine sellest, mida võib leida vanadest kappidest ja peenardest (lisaks õpetatakse, kuhu viia üleliigsed koogid). Samuti jõudis mingil täiesti arusaamatul põhjusel minuni alles nüüd Margit Lõhmuse novellikogu "Sterne", väga nauditav ja verine lugemine, ootan sajaga lisa. Siis välismaa daamid Ariana Harwich, Jenny Offill, Kate Zambreno "Drifts", iirlase Doireann Ni Ghriofa suurepärane debüüt "A ghost in the throat", Agota Kristofi kolmikromaan "K
austik. Katsumus. Kolmas vale" ja muidugi Tove Janssoni novellid täiskasvanutele, sest muumidel oli jälle mingi sünnipäev ja kes ei tahaks lugeda sellest, kuidas iga päev käib akna peal elus orav! Üldse oli sel aastal palju häid lühivorme: Piret Raud, Tauno Vahter, Kätlin Kaldmaa, Ester Urbala, Ave TaavetLoomingu Raamatukogus Armin Kõomägi, Tuula-Liina Varis ja Doris Lessing. Veel lempareid: Andrés Barba "Such small hands", Fleur Jaeggy "S.S. Proleterka", Margarita Karapanou "Kassandra ja hunt". Suvel tikripõõsa all laiseldes sattus mulle uuesti kätte ka Salingeri "Raise high the roof beam, carpenters & Seymour: An introduction" ja meenus otsekohe, miks see on mu suurim lemmik üldse. Kui Salinger koputaks praegu uksele ja tahaks likvideerida kõik mu Oravakesed, siis ma annaks talle kõik, mis ta tahab, isegi kõige viimased sala-iirised, ja viiks ta seejärel kirjastusse Tänapäev, mille ärahellitatud töötajad jätavad kogu aeg komme järele ja teevad neist alatult pilte.


Kummalisel kombel oli mul lugemata flaami autori Dimitri Verhulsti "Kahju olnud asjadest" Vahur Aabramsi suurepärases tõlkes, mis on väga naljakas, ühiskondlikult tundlik ja samas väga südamlik raamat külaelust Belgia pommiaugus, mille epitsentriks on kohalik baar ja kangelaseks Roy Orbison. Sama lõbustav lugemine olid  Willem Elsschoti kelmiraamatud "Liimilevõtmine. Jalg" ja "Juust" (kunagi Varrakus ja Verbis ilmunud, küsige raamatukogudest) ja tänavuse International Bookeri kinni pannud hollandlane Marieke Lucas Rijneveld, kelle võiduraamat tõlgiti inglise keelde pealkirjaga "The discomfort of evening". Madalmaade kirjandusest ilmus hiljuti Varraku Moodsa Aja sarjas ka Joost de Vriesi "Vabariik"

Ise kirjutasin eelmisel aastal asju, mis ilmuvad alles tänavu, aga mõned lood Tähekeses ja kummardus maailma parimatele õpetajatele Heas Lapses ikka tulid; üks varasem Loomingus ilmunud jutuke pisteti ka kogumikku "Eesti novell 2020". Kui kõik sujub, on tänavu tulemas Piia Prääniku uued seiklused, üks hollandi lasteraamatu tõlge, ja siis edasi näeb iiriste pealt. Präänikute pere eelmisi seiklusi "Piia Präänik ja bandiidid" saate seniks kuulata Vikerraadio õhtujutust (loeb Ülle Kaljuste) või lugeda läti keeles siit ja siit. 

Olks, ongi kõik, loeme edasi! Mul on just käsil Margaret Atwoodi Loomingu Raamatukogus ilmunud "Tehingud surnutega", mille pealkirjaks lugesin algul "Tehnikud surnutega" - veel parem ju, äkki kaaluks? LR-is ilmus eelmisel aastal üldse palju head noosi, nt Hrabali "Liiga vali üksindus" ja Doris Lessingi novellikogu "Imerohi ei ole müüdav ja teisi jutte". Tänavu on ka seal oodata hollandlasi, hoidke silm peal!

Olgu, nüüd kelgutama! Ärge konte murdke! Olge vintsked! 



cynan jones: the dig
cynan jones: cove
linn ullmann: rahutud
linn ullmann: enne kui sa uinud
ariana harwich: feebleminded
liv ullmann: muutumine
rein raud: rekonstruktsioon
kristiina ehin: paleontoloogi päevaraamat
kees leibbrandt: spaghetti van menetti
oriana fallaci: letter to a child never born
aija sakova: elamise julgus. kirjad käbile
elizabeth strout: olive kitteridge
elizabeth strout: olive, again
maarja kangro: kunstiteadlase jõulupuu
merilin mandel: klotsinurgajutud
kjell bohlund: tundmatu astrid lindgren. aastad kirjastuses
cees nooteboom: rituaalid
tove jansson: aus pettur
tove jansson: kujuri tütar
tove jansson: a winter book
tove jansson: reis kerge pagasiga
tove jansson: sõnumid
tove jansson: muumipapa memuaarid
ela tomson: valda raud. üks elu
margit lõhmus: sterne
agota kristof: kaustik. katsumus. kolmas vale
agota kristof: eile
agota kristof: the illiterate
jenny jägerfeld: superkoomik
tim parks: calm
marieke lucas rijneveld: de avond is ongemak
leila slimani: hällilaul
leila slimani: adele
ljudmila ulitskaja: sonjake. lõbus matus
nancy huston: ingli märk
jannie regnerus: nachtschrijver
john green: paberlinnad
patti smith: m train
patti smith: devotion
robert walser: jacob von gunten
dimitri verhulst: kahju olnud asjadest
jim dodge: fup: a modern fable
andrés barba: such small hands
max porter: grief is the thing with weathers
bohumil hrabal: liiga vali üksindus
ingmar bergman: fanny ja alexander
susan luitsalu: ka naabrid nutavad
mart kivastik: kurb raamat
maggie nelson: bluets
marijke schermer: liefde, als dat het is
mihkel raud: kus ma olen ja kuidas sina võid palju  kaugemale jõuda
joan didion: the year of magical thinking
joan didion: south and west: from a notebook
samanta schweblin: nähtamatu niit
philip teir: the summer house
eesti novell 2020
fleur jaeggy: s.s. proleterka
richard brautigan: arbuusisuhkrus
ali smith: girl meets boy
ali smith: the accidental
ian mcewan: amsterdam
ian mcewan: chesili rannal
han kang: the vegetarian
roberto calasso: kirjastaja jälg
mehis heinsaar: härra pauli kroonikad
nora ikstena: mees sinises vihmamantlis
justin petrone: minu eesti 3
sigrid rausing: kõik on suurepärane. mälestusi eesti kolhoosist
carolina pihelgas: kiri kodust
tõnu õnnepalu: piiririik
marie cardinal: võti väljaspool
mia kankimäki: naised, kellest ma öösiti mõtlen
olga tokarczuk: algus ja teised ajad
aleksei tolstoi: vereimejas
tuula-liina varis: tahan tunda, et elan
eduard bornhöhe: kuulsuse narrid
leelo tungal: naisekäe puudutus ehk seltsimees laps ja isa
j.d. salinger: the catcher in the rye
j.d. salinger: raise high the roof beam, carpenters & seymour: an introduction
maggie o´farrell: käsi, mis hoidis mu käest
andrus kivirähk: puulased ja tohtlased
kate zambreno: drifts
kate zambreno: screen tests
leslie kern: feminist city: a field guide
édouard levé: suicide
sofi oksanen: koertepark
antoine laurain: presidendi kaabu
penelope lively: kuutiiger
vahur afanasjev: serafima ja bogdan
mati unt: sügisball
kärt hellerma: unenäoliiv: novelle ja proosapalu 2005-2011
vivian gornick: the odd woman and the city: a memoir
sigrid nunez: sõber
elina hirvonen: kui aeg saab otsa
christian northeast: prayer requested
ian phillips: lost: lost and found pet posters from around the world
piret raud: verihurmade aed
piret raud: kaotatud sõrmed
willem elsschot: liimilevõtmine. jalg
willem elsschot: juust
armin kõomägi: perifeeria kangelased
doireann ni ghriofa: a ghost in the throat
katherine may: the best, most awful job
jenny offill: dept. of speculation
jenny offill: weather
rachel cusk: a life´s work
kätlin kaldmaa: minu külas islandil ja minu külas kreekas
kätlin kaldmaa: armastuse tähestik
margarita karapanou: kassandra ja hunt
ülar ploom: armukadeduse lopergune nägu ja teisi jutte
annalies verbeke: slaap!
joost de vries: vabariik
adam cullen/veronika kivisilla/oyvind rangoy: kolm sõlme
aidi vallik: minu haapsalu
urmas vadi: millest tekivad triibud?
mudlum: mitte ainult minu tädi ellen
doris lessing: imerohi ei ole müüdav ja teisi jutte
doris lessing: vanaemad
doris lessing: viies laps
tauno vahter: pikaajaline kokkusaamine
aino pervik: miniatuurid mälupõhjast
ave taavet: valerahategija
anne lange: tõlkimise aabits


lasteraamatud:
annet schaap: lampje
anna woltz: honderd uur nacht
anna woltz: alaska
anna woltz: gips
anna woltz: mijn bizonder rare week met tess
jaanus vaiksoo: king nr 39
tarmo vaarmets: võileib võimleb
margareta lindberg: ellen, milda ja pavarotti
leelo tungal: jänes juliuse arvuti
leelo tungal: anna ja aadama lood
leelo tungal: juku, kalle ja kotermann tallinnas
ilmar tomusk: nuustik
sören olsson: sune
sören olsson: sune läheb teise klassi
otfried preussler: röövel hotzenplotz seikleb jälle
paul biegel: juttertje tim
annie m.g. schmidt: otje
bobbie peers: lüriidiumivaras
bart moeyaert: tegenwoordig heet iedereen sorry
indrek koff: palavikulilled
barbro lindgren: minu vanaema majas
astrid lindgren: peeter ja petra
astrid lindgren: mirabell
gerda märtens: virmalised
malin klingenberg: peeru elu
piret raud: kõrv
piret raud: juurtega aed
ole lund kirkegaard: on üks ninasarvik otto
irmgard keun: tüdruk, keda peeti halvaks
ingrid schubert: woeste willem
daan remmerts de vries: tijgereiland
anete melece: kiosk
anders sparring: perekond pikknäpp ja sünnipäevamürgel
kerstin thorvall: isa aseaine
kristi kangilaski: kõige õigem
eduard uspenski: karusloomade internaatkool
eduard uspenski: krokodill gena ja teised muinasjutud
ilmar tomusk: vapper siil
julia kuznetsova: v-kodu
arend van dam: de diamant van banjarmasin
sam copeland: charlie muutub kanaks
eva janikovszky: vaata ilusti, kui küsitakse!
eva janikovszky: minuga juhtub alati midagi
eva janikovszky: kui ma oleksin suur
eva janikovszky: usu või ära usu
sinikka nopola: heinakübar ja viltsuss ja suur elsa
piret jaaks: emme draakon
kazue takahashi: kuma-kuma chan, the little bear
aidi vallik: seebu maailm
hasso krull: kiisuke ja veeuputus
hasso krull: kurja kala kohvik
siri kolu: meie, rööbelid ja pätikaraoke
siri kolu: meie, rööbelid, ja suur-hemmi aardekirst
thorbjorn egner: kardemoni linna rahvas ja röövlid
muia veetamm: tutt ja tops
louis sachar: pahupidi kool kukub kokku
ilon wikland: sammeli, epp ja mina
anti saar: anni asjad
anti saar: suur koogitegu
benji davies: vanaema linnupoeg
david litchfield: karu ja klaver
jorn lier horst: operatsioon suvesaar
mudlum: mulle ei meeldi, et mul on nii suur vend
peeter sauter: lapse igatsus
mait valk: siimuke ja igav
christine nöstlinger: greteke sackmeier
maja lunde: lumeõde
jana bauer: kuidas hirmutada kolli?
maarja kangro: isa kõrvad
gaetan sousy: väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke
andrus kivirähk: leiutajateküla lotte
andrus kivirähk: lotte reis lõunamaale
roald dahl: the twits
roald dahl: nokk plikk
kreetta onkeli: poiss, kes kaotas mälu
heljo mänd: toomas linnupoeg
urmas reinmaa: kust sa selle leidsid?
hannu mäkelä: miisa uus pere
edward van de vendel: sami saladused
max velthuijs: konn ja sõbrad
triinu laan: luukere juhani juhtumised
juhani püttsepp: on kuu kui kuldne laev

varasemad siit: 2019, 20182017, 2016, 2015, 2014, 2013, 2012 ja 2011