head teatrit, palun!

käisin hiljuti teatris. pärast koju lonkides hakkasin mõtlema, et miks saavad mõnedest lastest näitlejad ja teistest aednikud või ettevõtjad. sest kas pole mitte meil kõigil lasteaiast ette näidata mõni kustumatu roll? erinevalt täiskasvanute teatrist oli kõigil neis etendustes ka KOSTÜÜM, mille olid valmis treinud väsinud, kuid kohusetundlikud emad. lasteaiakasvatajate lõksu langenud isad toppisid 80ndatel aknaid ja teritasid pliiatseid.

minu kõige kuulsusrikkam roll leidis aset lasteaias, kui ma olin üks kits. pisut kängus kasvu tõttu etendasin kitsepoega, kes istus kogu etenduse kellakapis ja läks lõpuks emale kaebama (asjasse oli segatud üks hunt). eriti hästi on mul meeles kitsemüts, mille külge oli ema õmmelnud täiesti tõetruud ja teravad sarved. kostüüm oli aus!

pärast kitseasja läks karjäär allamäge. algklassides olin ükskord harakas ja keskkoolis shaw ´pygmalioni´ kõige napisõnalisem tegelaskuju. avasin etenduse kahe lausega ja pikutasin ülejäänud aja lava taga küpsiseid süües. siis vist saingi aru, et näitlejaks mind ei võeta.

mulle tundub, et pärisnäitlejatel päristeatris läheb täpselt vastupidi. kitsedele ja harakatele järgnevad lapsed, siis täiskasvanud, ja lõpuks hamletid. tekstihulk kasvab, aga kostüümid lähevad aina igavamaks. palun soovitage mulle etendust, kus saaks ometi nalja ja kostüüme! draamateatris pole selliseid mitte ühtki. linnateatri kohta info puudub, sest ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes saaks sinna pileteid. äkki peaks uurima NO99-t. olen kuulnud, et seal töötab ebaproportsionaalselt palju ilusaid inimesi... neid võib vaadata ka kostüümideta.

word of the day: toneelvoorstelling - etendus