kõige andekam sõbranna

ajad on õpetlikud! absoluutselt iga päev sünnib midagi harivat. nädalavahetuse põrutavaim uudis oli, et üks mu sõbranna hakkas kõrvu liigutama. kujutate ette? täiesti ennekuulmatu lugu.

kõige uskumatum on see, et see käib tal jumalasta lihtsalt! mingit higistamist ja vaevlemist ei toimu. nagu selgus, istub sõbranna sageli kohvikus, latte käes ning jalg üle põlve, ja liigutab kõrvu. nüüd näitaski, et kuidas. põrnitsesin teda kiivalt ja mökitasin kadedusest. ma ise olen nimelt juba aastaid harjutanud ja nurjunud. midagi naljakat siin pole.

õnneks on mu sõbranna taibukas ja lohutas, et see kõik on geneetiline. kujutate ette?! muutusin kohe lootusrikkaks. kappasin koju ja palusin kõigil kohe kõrvad letti lüüa, pääsu polnud kellelgi. mis kui me oleme ennenägematult vilunud kõrvaliigutajad, lihtsalt anne on pisut ripakile jäänud?

kahjuks läks kõik nurja - nimelt selgus, et ka peres on ainult käpardid. muidu kenad inimesed, aga kõrvu liigutada ei oska. mis siin ikka ilustada - mitte kellelgi ei liikunud mitte midagi. ma vaatasin väga tähelepanelikult. kõigil seisid kõrvad püsti nagu kõrsikud.

parata pole midagi, tuleb uued anded otsida. on kellelgi midagi pakkuda? oleks hea, kui tuleks lihtsalt kätte. ma olen nimelt selline laisavõitu. treenida? võib-olla siis mõni teine anne.