sattusin nimelt ühte õunaaiaga puumajja koogile ja märkasin kohemaid jälgi lindgrenlaste elutegevusest. kuna puudusid suurmõmmikud, kaneelisaiad ja karvased lõngused ronja famiilist, kuid nurgas kõrgus kirst karamellidega, polnud raske arvata, kelle pesaga tegu! pealegi rippus seinal foto naeratavat hobust patsutavast mereröövlist. mingi karlsson sellises majas juba ei ela!
nii kui olin aru saanud, kus ma viibin, hakkasin otsekohe olusid uurima. mind painab juba varasest noorusest küsimus, miks pidas pipi korraga nii hobust kui pärdikut. pole ju salalugu see, et hobuseinimesed armastavad ainult hobuseid või äärmisel juhul salaja mõnd eeslit, aga hobuseid JA ahve? kahtlane.
aga siis ma nägin hoovis lookas õunapuid ja mul sai kõik selgeks! hobuse ja ahvi sümbioos on ju äärmiselt tõhus sügiseti, et õunad vähese vaevaga puu otsast kätte saada ja mahlaks keevitada. mingit puude raputamist ja redelil turnimist ei toimu! pipi tõstab hobuse õhku, hobune tõstab ahvi õhku ja kõik korjavad. mõne minutiga on puu tühi. juba järgmisel päeval muliseb mahl panges.
käärinud mahlast saab valmistada nii mõndagi ja pole ju salalugu see, kuidas lapsi vooris pipi juurde kogu linnast. vanemate arvates toimus segasummasuvilas peitusemäng ja hobusepatsutamine, aga tegelikult....
vaadake ise, mis toimub tänapäeva rootslastega stockholm-tallinna laeval! need on kõik vanad pipi sõbrad, kes nüüd põhjamaa hindade survel sadama marketisse siidri järele sõidavad! kõigil on vanade aegade mälestuseks salaja rinnataskus hobuse pilt. tagasiteel istutakse mõnusasti ümber siidrikastide, rüübatakse kiss'i ja loetakse lugusid ennemuistetest aegadest. "Väikese linna ääres oli mahajäetud aed..."
word of the day: pippi langkous - pipi pikksukk
1 kommentaar:
Tead, Kairi, sinu lood on nagu Olav Ehala muusika - algavad jumal teab kust, vahepeal kratsivad südant ja hinge, toovad härduspisara silmanurka ja lõpuks lahenevad kõigi loogika vastaselt samamoodi jumal teab kuhu.
Postita kommentaar