1 300 000 diplomaadimolekuli

tallinna lennujaam on raudselt mu lemmikkohtade top kolmes. no eks vahel tahaks ikka kaevelda, kui berliini või pariisi saamiseks peab jälle päev otsa riias hapnema, aga õdusa kodusadamana on ülemiste ju ütlemata mõnus. kus mujal saab kuulata puhtas emakeeles, et pardaleminek milano lennule on tehnilise probleemi tõttu pisut edasi lükkunud, aga te ärge seal pabistage - mehed on juba mootoris ja kruvivad!  kui siis veel telekast hommikust ilmateadet vaadata, tuleb meelde küll, milline asutus sul parajasti libedatelt tallinna tänavatelt plehku panna aitab. soojem, kuivem ja laisem elu seal, kus juba märtsikuus pargis pikutatakse, on tallinnast vaid mõne lennutunni kaugusel.

lennujaamast isegi parem on see, mis toimub, kui lennuk su lõpuks sihtpunkti poetab. milline tark mees rääkis, et kõik eestlased on didaktilised diplomaadimolekulid? nii on! et te ikka usuksite, on mul varuks üks põrutav ja täiesti tõestisündinud lugu. 

nimelt siirdusin ma kord ameerika lennult tüütusse passikontrolli, et seal nagu tavaliselt paar tundi püstijalu passides pissihäda kannatada, kui üks pagasimees mind rajalt eemaldas, et mu kohvrist pisut pomme tuvastada. no ja meil tekkis temaga väga valgustav vestlus. onu tutvustas end kiindunud maailmahuvilisena ja uuris teraste spioonisilmade sähvides, ega ma mitte tsehhoslovakkiast tule. tuletasin onklile lahkesti meelde, et selline riik pandi vahepeal kinni ja lehvitasin sinise passiga. onu pungitas imestusest silmi ja uudishimutses edasi. kas eesti pole mitte selles - selle koha peal pidi ta kukalt kratsides pisut järele mõtlema - selles nõukogude liidus, kus on õudne ja näljane elu?

mis seal´s ikka: kehastusin molekuliks. naeratasin kannatlikult ja valgustasin onklit, et ka külm sõda on vahepeal lõppenud. isegi et 20 aastat tagasi! kohvrimees vangutas imestunult pead, aga üldiselt oli tal väga hea meel. küllap nii ongi parem, arvas ta ja patsutas mulle sõbralikult õlale. ta oli nimelt kuulnud, et USSR on üks üsna vastik ja räpane paik. 

või kas mäletate kunagist EMT reklaami, kus ameeriklased arvasid, et no see estonia on raudselt subway singivõiku, või, well, äärmisel juhul mingi aasia kassitõug? molekulide aktiivse teavitustöö tulemusena on täna olukord ju ikka hoopis helgem. no näiteks sajad vahetustudengid, kes ehk eriti ei õpi, kuid teevad oma kaaspummeldajatele viljakat ajupesu teemal eesti rokib ja toidavad neid eestist tulles musta leiva ja kalevi mustikasokolaadiga. äri- ja teadusinimesed, välismaal lastelapsi külastavad vanaemad, kõikvõimalikud vabatahtlikud ja muidu maailmarändurid - valik on kirju. kui kellelgi on eesti tõesti kuidagi kahe silma vahele jäänud, saabub varem või hiljem mõni tervendav heledapäine molekul ja täidab mädaneva infokolde.

lisaks rändmunklusele on õnneks ka moodsamaid vahendeid. tänu facebookile teavad mu välismaa sõbrad eestist rohkem kui nii mõnigi passiomanik. veebruaris lugesid nad mõistagi aastapäevast ja laikisid youtube´i promoklippe tallinna city´st, mille kõrval metsas staarkokk karude ja rebaste keskel kukeseeni korjab. detsembris kuulati presidendi jõulukaarti irise muusikaga. märtsi hitt: top gear´i fotod eesti jääteedest. nad fännavad ewertit ja draakoneid, tunnevad viinasoki metoodikat ja räägivad vanaisale, kuidas eestis saab ka metsas kuuse otsas internetti. ja loomulikult tulevad nad kõik juulikuus siia rokkima, grillima ja herneid sööma. jaanipäeva, folgi ja laulupeo ajal tuleb külalised ilmselt kihtide kaupa magama paigutada, sest siis on nad KÕIK siin. ja see kõik ainult seetõttu, et facebook küsib mult igal hommikul: kairi, millest mõtled?  

ma ei teagi. sheeriks midagi? eile nägin, et välisministeerium korraldab eesti-teemalise viktoriini, auhinnaks piletid tallinna ja tasuta majutus.

no muidugi ma sheerisin. no mingi kolmkümmend on raudselt juba asja kallal.


word of the day: welkom! - tere tulemast!