suhkrusõltuvus. NOT.

24 aastat tagasi valiti ühes tallinna lasteaias ameteid. klouni sai rohkem kui rubla eest! pool rühma tahtis kosmonaudiks, preilide vahel käis tihe rebimine miss estonia ametile ja sõber henril oli soolas mäsleva punkari amet (ma ei tea, villu tamme oli vist parajasti kuum?).  üks metsik laps tahtis hundikütiks ja kõik ülejäänud müüjateks ja õpetajaiks. jälgisin kisklevat kampa ja nokkisin aknalaual pikutades rahulolevalt nina. minu karjääri pipi pikksuka parima sõbrana ei ohustanud keegi.

pipi ellu kavatsesin ma imbuda muidugi helge tuleviku huvides. asus ju just selles majas kirst kuldmüntidega, mille eest kõik pipi sõbrad päev otsa komme kõhtu kühveldasid. no te ju mõistate, et kuhugi kosmosesse lendamine tundus sellise asja kõrval täiesti mõttetu. miks hõljuda õlises raketis, kui saab päev otsa päikselisel verandal hobuse ja pärdiku seltsis iiriseid süüa? alternatiivina kaalusin ka pagari ja luuletaja ameteid. tulevik oli ikka väga helge.

kakskümmend aastat hiljem kolisin sama helgel meelel amsterdami. luuletamine mind enam eriti ei huvitanud, aga suhkur - ooo! hollandlaste pühast kaksainsusest, friikatest majoneesiga, oli mul jumalast savi, aga selle eest maitsesin kärmelt ära kõik amsterdami õunakoogid. igapühapäevase koogiteo ja oravakese kommide peal kasvanud eesti tüdrukute jaoks on selline asi täiesti normaalne. 

hollandlased muidugi nii ei arvanud. ise aastaid võluseentel hea maitsta lasknud kamp kukkus jutlustama õõvastavaid lugusid mädanevatest hammastest ja diabeedist. mõtlesin, et lähemal tutvumisel asi ehk paraneb, aga tutkit! tüübid saabusid eestisse parimaks marjaajaks ja jõllitasid põlevil silmil täiesti harilikke koduseid plaadikooke. nii suur ja ainult teie perele?! vangutas kamp kadedalt silmi pööritades pead. eks seepärast sa oledki selline, lugesin ma nende õelaid mõtteid edasi. kus on väikesed koogivormid? ahastas kolmas, küpsetamishuviline sõbranna (spetsialiteet: suhkruvabad muffinid ja väikesed vastikud kaerahelbekäkid). miks eestlased nii palju magusat söövad? 

lugesin kümneni nagu vana meditatsioonihunt ja säilitasin rahu. 

erinev kultuuritaust, mõtlesin hiljem. pole ju ühelgi mu külalisel aeda, mis juulikuu jooksul sada liitrit sõstraid toodaks ja siis mõni nädal hiljem basseinitäie õunu murule poetaks. väike koogitegu käib ikka normaalse eesti  suve juurde - kõike ei saa ju ometi  mahlaks teha?! hollandlased arvasid muidugi, et saab, ja vangutasid aplalt pead, ise küünarnukini  koogis. õhtuti aias tshillides kuulasin ritsikate sirina kõrvale nende tasast kaeblemist kasvavast kehakaalust (kõik eesti koogimägede süü).

järgmistel päevadel näitasin külalistele linna ja muidugi sattusime me mitmel korral ka kena koogivalikuga toitlustusasutustesse. sõbrad jõllitasid lette ja oigasid, endal keel maialt suunurgast ripakil. teil on siin kõigil suhkrusöömise sõltuvus, pani külaliste konsiilium eestlastele reisi lõpuks diagnoosi. samas tõusis peatselt õhku tundlik teema, miks ei saa tallinnas friikaid ja majoneesi. no mida sa teed sellistega?

ma tegin kihlveo. raske suhkrusõltuvus (raviks kommivaba elu) versus pikaajaline majoneesikeeld. me veel vaatame, kes esimesena elutult vaibale variseb ja jüngrid selverisse majoneesi järele lähetab!

katsumusega läks muidugi nii, nagu tavaliselt. hipsterite keeles: epic fail. peale seitset õuduste päeva otsustasime vaevlemise lõpetada, istusime üheskoos laua taha ja tsiteerisime klassikut, kuidas kiusatusest saab lahti üksnes sellele järele andes. pealegi on meie väikesed kiusatused võluvad. täiskasvanute keeles on neil muide ka ilusamaid nimesid: rõõm, armastus, nauding, kirg. no milleks neid enesele keelata? 

lõpetasime selle jama päevapealt. 

word of the day: suiker - suhkur