26. oktoober 2016

frankfurti raamatumess 2016

siin on mõned pildid tänavuselt frankfurti raamatumessilt, kus oli õudselt tore! rääkisime indrek koffiga oma raamatutest ja uurisime teisi, mis ka kõik saksamaale kohale olid sõitnud.

siis ütlesin veel kõigile sõpradele ja tuttavatele tsaumisteed ja sõin Eesti boksis ära terve kuhja kalevi komme. ja uutesse raamatutesse plekke peaaegu et ei teinudki...

suur aitäh korraldajatele ja eesti lastekirjanduse keskusele imetoreda messi eest!


 
 


11. oktoober 2016

kids are people too!

tänavusel frankfurti raamatumessil... kui olete ka seal, tulge kuulama, meil oleks jube hea meel!


19. oktoober kl 16, Kids Stage, hall 3.0, K 139.





6. oktoober 2016

suure kondiga kass


lugesin lehest hiljaaegu kassist, kes on erakordne ühel täiesti erakordsel moel. nimelt on see kass tervelt 120 cm pikk! kujutage ette, nii palju kassi üheainsama naha sees! nüüd istun kodus ja kadetsen. ah et miks? sellepärast:

PÕHJUS KADETSEMISEKS nr 1
saja kahekümne sentimeetrine kass pole mõni harilik kass, kes siseneb uksest, lipsab läbi esiku, elutoa ja köögi ning väljub lahtisest aknast aeda. saja kahekümne sentimeetrise kassi pea on ammu tagaaias, kui tagumised jalad seisavad endiselt maja ees uksematil... kes oleks nõus sellise asja nägemisest ilma jääma? täpselt. põhjus kadetsemiseks number üks. 

PÕHJUS KADETSEMISEKS nr 2
saja kahekümne sentimeetrise kassiga jalutamine on tõeliselt hingekosutav kogemus, sest terve tänav on ju ainult teie kassi täis! ei mingit nügimist, ligitikkuvaid müügiagente või lehepuhuri-mehi ...  majaseintelt kajavad vastu üksnes teie kassi sammud asfaltil. 

PÕHJUS KADETSEMISEKS nr 3
efektiivsus! katsuge ise arvutada, mitu hiirt sellise kassi sisse mahub...  oleks ma hiir, koliks ma perega parem kohe kaugele metsa taha ära. teisest küljest, oleks mul hiireprobleem, koliks ma sellele kassile kohe külje alla. miks mitte lausa samasse majja!


omanik ise ütleb oma kassi kohta muide, et ta pole paks, vaid suure kondiga. jutt jumala õige! elagu hea isu ja suured kondid! ja saja kahekümne sentimeetrised kassid ka.

14. september 2016

kuidas koguda raamatuloomi

Esimesed viis aastat ootasin ma kannatlikult, aga kuuendal sünnipäeval ma lihtsalt ei  j a k s a n u d  enam. Panin vanemad köögilaua taha istuma ja selgitasin: viimane aeg on võtta koju elama mõned loomad!


Muidugi ei plaaninud ma mingit karja – lihtsalt mõned väiksemad, siidised ja sõbralikud. Mitte rohkem kui kümme, äärmisel juhul viisteist… “Öökullid võiksid sa paigutada korstnasse,” õpetasin ma isa. Täpselt nagu tegi onu Melker 'Tjorveni, Pootsmani ja Moosese' raamatus!
Vanemad kratsisid murelikult kukalt – mõte elust viieteistkümne loomaga ei erutanud neid. Aga ega sellisest väiksest asjast saa end heidutada lasta! Vajutasin gaasi põhja. Ja loomad tulidki - aga raamatute sees. Noogutasin rahulolevalt ja asusin hauduma, kuhu saabujad paigutada.
Kõige esimene raamatuloom, kes sisse kolis, oli 'Karupoeg Puhhi'  Jänes. Ta saabus ühel sügisõhtul ema käekotis ja seadis end kohe mõnusasti sisse. Jänes oli mul iseenesest mõista kaval valik, sest iga lapski teab, et jänestega käivad kaasas nende sõbrad ja sugulased. Nii sain ma lihtsa vaevaga mitte ühe, vaid nelikümmend üks jänest! Puhhi raamatust kolis peagi sisse ka Öökull, kes on teatavasti suur soojade ja kuivade pesade sõber. Minu riiul oli just selline koht. Öökullist sai kiiresti mu kollektsiooni kõige kasulikum liige, sest ta sokutas kõikjale kasulikke sildikesi (“PALUN ELISTATA KUI VAJA VASTADA. PALUN KOPUTATA KUI VASTADA EIOLE VAJA.”) ja kirjutas jäneste narrijatele karme anonüümkirju, allkirjaks hämar initsiaal “Ö.”

Järgmisena sigines seltskonda orav. Ta tuli 'Muumitrollist' ja oli erakordselt andekas ühel täiesti uskumatul moel. Nimelt oskas see orav ära surra nii, et ärkas pärast kohe uuesti ellu! Imetlusväärne, kas pole? Loomulikult võtsin ma ka tema enda juurde otsemaid elama.

Orava järel saabus hundike Juhani Püttsepa raamatust 'Väikese hundi lood'. Tema seletas mulle, et sel ajal, kui ema köögis pannkooke küpsetab ja mina seda lõhna teise tuppa tunnen, istuvad kõik väikesed hundikesed põllu taga metsas ja nuusutavad seal. Uskumatu, aga tõsi! Nagu te ehk juba ära arvasite, paigutasin ka hundikese otsekohe riiulisse. Lisaks kirjutab Juhani raamatus, et hundid on äärmiselt südamlikud ja alahinnatud. Ma olen temaga kogu hingest nõus – rohkem hundikesi!

Nüüd, kus mul olid orav, öökull, hundike ja nelikümmend üks jänest, tegi isa ettepaneku, et ehk aitab. Loomulikult polnud ma sellise rumalusega nõus. Otsisin otsekohe välja Gerald Durrelli raamatu Minu pere ja muud loomad, kus kirjutatakse, et loomi pole kunagi liiga palju, ja tutvustasin seda isale. Seda lugedes sai ka tema kohe aru, et loomad elavad meelsasti üheskoos ja ajavad minema soovimatut elementi, näiteks türgi peikad (Geraldi õel oli üks selline ja ta ei jäänud kauaks). Isa kuulas türgi peika jutu ära ja ütles siis: “Tõesti või?”. Õhtul kuulsin, kuidas ta ema käest küsis, et kas saaks ehk veel mõned raamatuloomad tuua. 

Nii ma siis soovitangi raamatuloomade pidamist soojalt kõigile lastele! Neil on mitmeid kasulikke omadusi – ei pea neid ei söötma ega vannitama, jalutamisest rääkimata. Selle asemel jalutavad nad end ise ja võtavad ka lugeja seiklustesse kaasa. Raamatuloomad õpetavad ka lugema ja ette lugema – kui vanasti õnnestus kavalal lapsevanemal unejutu ajal TERVE LÕIK vahele jätta, siis raamatuloomi pidava lapsega… (kaval naer). Te märkate sellist pettust kohe! “Ema…. sa jätsid Öökulli koha vahele!”-stiilis meeldetuletused mõjuvad laiskadele vanematele väga toniseerivalt.


Minu kõige viimased raamatuloomad on lutikad. Rääkisin emale aastaid, et tooksin koju ainult väikese karbikese ja selliseid sõbralikke, aga tema arvas ikka, et täna on uks lukus… ja homme ka. Siis mul ei jäänudki muud üle, kui nad raamatusse panna. Kõik on viisakad ja sõbralikud, pestud ja kammitud… Lihtsalt täiuslikud loomad!
Lõbusat raamatuloomade kogumist kõigile suurtele ja väikestele!

9. september 2016

kadunud lehm ja tema naine

koleda presidendikempluse vahele leidsin ajalehest vooremaa palju parema uudise. see räägib ühest lehmast ja tema naisest ja siis veel kurkidest. uudise nimi ongi (äkki arvas keegi juba ära?):


uudis algab sellega, kuidas perenaine ühel hommikul ärkas ja johhaidii, lehm oli kadunud! edasi räägib uudis sellest, kuidas perenaine arvas, et lehm on minema viidud, ja siis sellest, kuidas ta õnnetult trepil kurvastas, süda raske ja pisarad palgel. kus ta nüüd niimoodi jahedal hommikul... kas soojad sokid olid ikka jalas... ja jeesukene, moonakott...?! mitte keegi ei taha kuulda, kuidas koriseb kadunud lehma kõht! ühesõnaga, olukord oli trööstitu ja valguskiirt ei paistnud kusagilt... ja arvake ära, mis siis juhtus?

keldrist kostis nosimist!

perenaine poetas keldriust ja arvake ära, kes seal oli? see oli lehm! ta sõi keldris kurke!

ühesõnaga, edasi läks nii:
- lehm polnudki kadunud, vaid keldris kurkidel
- naisel oli oma lehma suur rõõm näha
- mõistagi oli ka lehmal oma naist suur rõõm näha
- toimus patsutamine ja kallistamine
- ja siis läksid nad tuppa komme sööma.

arvake nüüd ära, mis kommid need olid? õige!

need olid lehmakesed. kondentspiimaga!

22. august 2016

kohtumine karudega (ehk kuidas tegelikult asjad käivad)

lugesin just lehest valgustavat artiklit '10 soovitust: mida teha, kui metsas karuga kokku juhtud?', kus hirmutatakse kõigepealt inimesi ja kästakse siis pikali heita ja surnut teeselda. johhaidii!?

mida teeks tavaline inimene metsas karuga kohtudes, seda mina ei tea, aga mida teeks minu suur sõber mike, kes on muuseas ka maailma suurim karusõber, seda tean ma täpselt. võtke eeskuju! asi käiks nii:

kõigepealt jälgiks mike karusid lugupidavalt distantsilt ja tõstaks südamlikuks lehvituseks hoolikalt meeseebiga pestud käe. seejärel astuks mike karudele ligi ja patsutaks neid sõbralikult. kui patsutamisega valmis, jätkaks mike karude tervitamisega ('tsaumisteed!'). karud tervitaksid iseenesestmõista sõbralikult vastu.

pärast tutvumisprotseduure istutaks üheskoos mõnusasti kännule ja maitstaks meeroogi. küllap oleks mike'il kaasas ka kotike meekaramellidega, meeõlust rääkimata. hämaruse saabudes heidetaks mõnusasti samblale pikutama, pehmed käpad pea all. tähti täis sumeda suvetaeva all räägitaks unejutte karude ja inimeste sõprusest. vahest lauldaks ka karulaule. kindlasti räägitaks nalju ajakirjanikest, kes koostavad lehtedele artikleid pealkirjadega '10 soovitust: mida teha, kui metsas karuga kokku juhtud'. õhtu lõpetuseks valmiks südamlik kiri muusikalisele kollektiivile 'apelsin', kelle varamusse kuuluvad elutargad sõnad 'mina ainult karu armastan'.

peale seda magataks.

ongi kõik. lihtne!

2. juuni 2016

'Piia Prääniku' järjejutt vikerraadios

vikerraadios saab 1.-21. juunini kuulata 'Piia Präänik kolib sisse' järjejuttu Ülle Kaljuste esituses.


tööpäeviti kl 9.45 ja 18.30, vikerraadios.


kõik lood kogutakse ka Lastejaama lehele.


toredat kuulamist ja mõnusat suve!






2. aprill 2016

pildiraamat 'Sasipäiste printsesside saar'

trükikojast tuli just kevadine pakike: pildiraamat 'sasipäiste printsesside saar'. pühendan selle loo kõigile preilidele, kes on  tarmukad ega armasta end eriti kammida. ja siis veel neile, kes armastavad, aga parem mitte iga päev :)

see juhtus ühel hommikul, kui sasipäised printsessid rannas päikest võtsid. valgele liivale hulpis õudne vuntsidega mees, nuga vööl ja must klapp silma ees.

'karramba!' kisas ta ja ronis veest välja. 

sisukokkuvõte ka:
üksikul saarel mõnulevad sasipäised printsessid, kellele pole kunagi pähe tulnud, et vahel võiks ka juukseid kammida. ühel ilusal päeval satub sinna aga piraat, kelle teised mereröövlid on minema ajanud... ta ei osanud nimelt kuigi hästi röövida. õnneks selgub peagi, et piraat on terve elu unistanud hoopis ühest teisest ametist - juuksuri omast.

piraadi- ja printsessiraamat sobib hästi lugemise harjutamiseks, sest tekst on trükitähtedes ja vahelduseks saab vaadata pilte. illustreeris kunstnik kirke kangro, kirjastas päike ja pilv.

toredat lugemist!

28. märts 2016

ettevaatust, mehed! kass-kollektor tegutseb.

tere, armsad sõbrad! ma kuulsin hiljuti ühest täiuslikust loomast!

(nagu te ehk juba ära arvasite, on tegu ühe kassiga).

nimelt tegutseb uus-meremaal hamiltoni linnas väsimatu kollektor-kass ja kraamib linna pealt kokku meestesokke, mis on inetul kombel laokile jäetud. ausa looma kombel ei vii ta neid muidugi keskturule nagu mõned teised, vaid koju peremehele ülevaatuseks ja edasiseks sorteerimiseks. mis laokil, see ära!

mõtlesin uudist lugedes kohe kahele armsale sõbrale, kelle treenimiseks kuluks selline kass hädasti ära. tarvitseks tal vaid nende linnaossa ilmuda, kui ei läheks  kaua, kui nemadki käiksid ringi püksata ja paljajalu. nii et nende kooseludele ja isiklikule arengule mõeldes... ehk saaks tuua selle kassi natukeseks euroopasse? saadaksin ta kohe ühele aadressile berliinis ja seejärel tallinnasse, pelguranda.

ps. kui keegi teab sarnast kassi, kes spetsialiseerub iiristele ja raamatutele, saatke ta palun julgelt amsterdami mu ukse taha. pakun sõite rattakorvis, hiirepüüdmisvõimalust ja vestlusi hollandi kassidega hollandi kasside keeles.


18. märts 2016

perehommik lastekirjanduse keskuses

tulge laupäeval, 19. märtsil kl 12 õdusasse lastekirjanduse keskusesse tallinnas! räägime raamatutest, piia präänikust ja näitan teile ka üht päris uut pildiraamatut, mis saabub otse trükikojast. lisaks saab meisterdada, kiikuda ja avastada lastekirjanduse keskuse lahedat pööningut. majas on parajasti ka põnev näitus eesti kunstnike piltidega.

rõõmsate kohtumisteni!

tekst kodulehelt ka:

19.03.2016 KAIRI LOOK
Kairi Look pole meil ammu külas käinud ja juhtus nii, et kevadtuuled toovad ta korraks Amsterdamist Eestisse. Kindlasti räägib ta meile Piia Prääniku seiklustest. Saame teada, milliste põnevate tegelaste kallal ta  Amsterdamis töötab ja milliseid lugusid meil oodata on. Kui hästi läheb, siis jõuab perehommikule ka täiesti trükisoe pildiraamat. Olete oodatud!


12. veebruar 2016

'Piia Präänik' raadios ja mujal

rääkisin vikeraadio saates 'loetud ja kirjutatud' raamatutest ja kirjutamisest ning paljust muust. kõige rohkem tuli juttu piia präänikust...  aga ka näiteks teatrist, prussakate armastamisest ja lastest, kes raamatutesse moosiplekke teevad. ja ühte toredat punkrilaulu mängiti ka! ja suhkrutükilaulu. kuulake siit.






piia-raamatut soovitas viimases kirjandusministeeriumis ka mart juur (alates 22. minutist). see valiti kultuurikapitali lastekirjanduse aastaauhindade nominentide hulka ning 2015. aasta heade lasteraamatute toredasse seltskonda.

viimsi raamatukogu lapsed arvasid, et piiaga võib sõbrustada küll. lemmikuteks osutusid seebimulliloomad, lendav kass nuustik ja piia sõber jack, kes armastab kohutavalt karusid ja tervitab kõiki viisakalt 'tsaumisteed!?' tõepoolest...  tsaumisteete!?






mõned piia-kajastused veel:
Järjejutt Vikerraadios

15. jaanuar 2016

igav jalgpall ja revolutsioon!

kas te teate, kus elab maailma lahedaim kuningas? mina tean - mauritaanias. kohe räägin, miks.

nimelt toimus mauritaanias hiljuti üks igavavõitu jalgpallimatś. väravaid ei löödud, nalja ei saanud, isegi kakelda ei viitsinud keegi. fännid pikutasid loiult pinkidel, õlu oli soe ja ilm palav. isegi kärbsed ei viitsinud lennata ja väravavaht läks teise poolaja algul garderoobi uinakule.

aga jumal tänatud - õnneks oli tribüünil ka kuningas! ja muidugi ei lasknud ta sellisel hulgal alamatel lihtsalt labaselt igavusse surra. nii ta siis otsustaski keset matśi, et aitab küll, ja laskis korraldada penaltiseeria! ja mäng läks otsekohe kõvasti põnevamaks! isegi väravavaht tuli tagasi.

sellist jalgpalli oleks minu meelest ka euroopasse hädasti tarvis. miks tuleb alati kõigepealt poolteist tundi kannatada ja pöialt hoida, et saaks ometi kord natuke penalteid? kas ei saaks kuidagi niiviisi korraldada, et neid löödaks kohe algul, näiteks peale avapauku, ja siis veel paar korda hiljem? ma usun, et selline asi tekitaks kõvasti elevust ja mängijad oleksid ka rõõmsad, kui palli väravasse saavad ega kipuks kogu aeg üksteist hammustama ja kolkima, nagu viimasel ajal kombeks on.

palun mõelge selle asja peale, jalgpalli-inimesed. mina oleks teile küll jubedalt tänulik ja ma usun, et mauritaania kuningas poleks ka koi ja lööks teid kõiki rüütliks või kutsuks külla kookospähkleid sööma. ehk saaksite omale isegi isikliku pärdiku, kes jooke serveeriks ja tuult lehvitaks. sellise asja nimelt võiks ju natuke revolutsiooni teha küll?

4. jaanuar 2016

2015 raamatutes

2016! küll on hea, et see kole detsember lõpuks otsa sai. pole naljaasi igal hommikul advendikalendrit jõllitada ja seda mitte ühekorraga tühjaks teha. aga ellu jäin! uuel aastal juba uued kommid. ja õnneks algas uus lugemisaasta ka. nagu kombeks, jätan mulluse siia maha ja kirjutan sellest, mis mulle eriti meeldis.

eriti meeldis mulle näiteks rootslase jan håkanssoni raamat isast tules ja leekides, mis räägib (nagu te äkki juba kahtlustasite?) ühest püüdlikust isast ja tema väsimatutest lastest. kuna need lapsed on tal seal ikka erakordselt vilkad, tuleb paratamatult ette laevahukke ja luumurde... ja nii see isa seal siis tegutseb. nalja sai kõvasti ja pauku ka ja vahepeal oli kurb, täpselt nagu peab.

siis oli üks väga võluv lugu rootslanna andrea de la barre de nanteuil'i (jah, kujutage ette, ongi sihuke nimi!) raamat 'the story of mademoiselle oiseau'. see on muidugi täiesti tüdrukute värk, kuna juttu tuleb pärlitega preilist, kes elab imekaunis pariisi katusekorteris koos paabulindude, kasside ja muude glamuursete elukatega, toitub makroonidest ja koogikestest... ühesõnaga - unistuste elu! ja siis hakkab juhtuma igasuguseid salapäraseid asju! see raamat on natuke nagu 'pan kleksi akadeemia', aga kasimata habemiku asemel on siin sädelev makroonisööja preili! raamatu on illustreerinud lovisa burfitt, kes teeb kaastööd ka näiteks ajakirjale vogue, ja seda on samuti igast otsast näha... ilusad pildid, disain, paber, no lihtsalt unistuste raamat preilidele! eesti keeles seda veel millegipärast pole, nii et palun tõlkige ja kirjastage!

siis lugesin eelmisel aastal veel palju saksakeelset kirjandust. kõige põnevamad olid igasugused küünikud ja romantikud, kes oskavad elu koleduste kõrvale ka kenasti musta nalja teha: thomas bernhard, robert walser, elias canetti, aga ka urs widmer ja friedrich dürrenmatt.  pariisis olles sattus mu riiulisse ka palju hispaania ja ladina-ameerika kirjandust: näiteks vila-matase pariisiraamat loomingu raamatukogult ja 'bartleby&co' ning 'the illogic of kassel', aga ka cortazar, césar aira ja roberto bolaño. ja kuidagi kummalisel kombel sobisid sellesse sürreaalsesse kastmesse kaks väga ilusat pildi- ja juturaamatut: murakami 'the strange library' ja neil gaimani 'hansel and gretel'.


edasi. kõigile, keda huvitavad kirjastamine ja raamatud ja esteetika, peaks sobima kenasti roberto calasso 'the art of the publisher'. 

kõigile, keda huvitavad kihvtid pildid ja krokodillid: piret raud ja 'mina, emme ja igasugused sõbrad'! maailma parim!

kõigile, keda huvitavad valgus ja varjud, puust peldikud ja jaapani filosoofia: junichiro tanizaki 'in praise of shadows'.

kõigile, keda huvitavad luukered: grigori osteri 'õuduste kool'. kuigi nii õudset asja nagu gümnaasiumi geomeetriatund ei ole isegi selles raamatus. sellist asja pole minu meelest üldse olemaski (eriti kui oled pisut saabas ja laisavõitu, nagu mina). tere, õpetaja marge!

kõigile, keda huvitavad rääkivad rotid (mind huvitavad väga): terry pratchett ja 'the amazing maurice and his educated rodents'.

aga isegi rääkivad rotid ei suutnud võistelda mu selleaastase lemmikuga. raamat lastest, aga mitte tingimata lastele: émile ajar ja 'elu alles ees'. seal oli kõik sees: naer ja nutt ja stiil ja isegi üks hitler, aga õnneks selline ohutu.

kui kellelgi on põnevaid soovitusi, siis palun soovitage! ja head uut lugemisaastat ka! ja oravakesi! ja teravaid hambaid. tsau, hambaarstid! :)



enrique vila-matas: pariisile ei tule iial lõppu
anais nin: henry and june
virginia woolf: a room of one's own
neil gaiman: odd and the frost giants
witi ihimaera: the whale rider
haruki murakami: after dark
neil gaiman: stardust
ben lerner: 10:04
lloyd alexander: time cat
j.m.barrie: peter pan
neil gaiman: hansel and gretel
philip pullman: the golden compass
andrea de la barre de nanteuil: the story of mademoiselle oiseau
patrick modiano: missing person
ulf nilsson: maailma parim esineja
ulf stark: võidumees
ulf nilsson: hüvasti, härra muffin
contra: kõik on kõige targemad
dezso kosztolanyi: anna edes
shel silverstein: l'arbre genereux
arnon grunberg: figuranten
alexander mccall smith: esimene daamide detektiiviagentuur
alice munro: too much happiness
michael ende: the neverending story
kingsley amis: lucky jim
bohumil hrabal: ma teenindasin inglise kuningannat
iris murdoch: the bell
alexandre dumas: kolm musketäri
tõnu õnnepalu: lõpetuse ingel
theodor kallifatides: uus maa minu akna taga
urs widmer: isa raamat
anti saar: tekste siledast ruumist
marusja klimova: siniveri
andrus kivirähk: karneval ja kartulisalat
colette vivier: väike teater
pepetela: platoo ja stepp
ernest hemingway: the sun also rises
roberto bolano: tśiili nokturn
prosper mérimée: colomba / carmen
mika keränen: varastatud oranź jalgratas
mika keränen: vana roosa maja
mika keränen: salapärane lillenäppaja
jan hakansson: isa tules ja leekides
arkadi strugatski: 'hukkunud alpinisti' hotell
urs widmer: ema kallim
peter stamm: agnes
piret raud: mina, emme ja meie igasugused sõbrad
jan hakansson: isa purjetab ja teisi lõbusaid lugusid
peeter helme: sügaval läänes
michael ende: simm nööp ja luukas vedurijuht
oscar wilde: de profundis
gabriel zaid: liiga palju raamatuid
kurt tucholsky: gripsholmi loss: suvelugu
edith wharton: süütuse aeg
emile ajar: elu alles ees
r.j.palacio: wonder
sue monk kidd: the secret life of bees
haruki murakami: the strange library
terry pratchett: the amazing maurice and his educated rodents
guy de maupassant: pierre ja jean
jan kaus: tallinna kaart
arkadi strugatski: miljard aastat enne maailmalõppu. väljasõit rohelisse.
césar aira: ghosts
kätlin vainola: suvevaheaeg koolis
mika keränen: armando
peter bichsel: ameerikat ei ole olemas
friedrich dürrenmatt: kohtunik ja tema timukas
haruki murakami: lõuna pool piiri, lääne pool päikest
kadri hinrikus: taaniel teine
valeri popov: sergei dovlatovi ristriimid
friedrich dürrenmatt: tõotus
undine radzeviciute: ei mingit baden-badenit
emmanuel bove: minu sõbrad
francoise gilot: elu picassoga
jan kaus: tõrv
mart kivastik: autoportree naise ja hobusega
friedrich dürrenmatt: kahtlus
friedrich dürrenmatt: kreeklane otsib kreeklannat
p.g. wodehouse: carry on, jeeves
max frisch: homo faber
kätlin kaldmaa: lugu eikellegitütre isast
john habberton: heleni lapsukesed
ljudmila ulitskaja: lõbus matus
roberto calasso: the art of the publisher
thomas foster: how to read literature like a professor
robert walser: abiline
andrei ivanov: rasmus hanseni kirjutuskera
thomas bernhard: vanad meistrid
piret jaaks: linnalegend
jürg amann: robert walseri eksiminek ehk ootamatu vaitjäämine
neil gaiman: trigger warning
david nicholls: us
junichiro tanizaki: in praise of shadows
francoise sagan: sunlight on cold water
andrus kivirähk: oskar ja asjad
grigori oster: õuduste kool
robert seethaler: tubakapoodnik

eelmised aastad ka:
20142013201220112010