igav jalgpall ja revolutsioon!
nimelt toimus mauritaanias hiljuti üks igavavõitu jalgpallimatś. väravaid ei löödud, nalja ei saanud, isegi kakelda ei viitsinud keegi. fännid pikutasid loiult pinkidel, õlu oli soe ja ilm palav. isegi kärbsed ei viitsinud lennata ja väravavaht läks teise poolaja algul garderoobi uinakule.
aga jumal tänatud - õnneks oli tribüünil ka kuningas! ja muidugi ei lasknud ta sellisel hulgal alamatel lihtsalt labaselt igavusse surra. nii ta siis otsustaski keset matśi, et aitab küll, ja laskis korraldada penaltiseeria! ja mäng läks otsekohe kõvasti põnevamaks! isegi väravavaht tuli tagasi.
sellist jalgpalli oleks minu meelest ka euroopasse hädasti tarvis. miks tuleb alati kõigepealt poolteist tundi kannatada ja pöialt hoida, et saaks ometi kord natuke penalteid? kas ei saaks kuidagi niiviisi korraldada, et neid löödaks kohe algul, näiteks peale avapauku, ja siis veel paar korda hiljem? ma usun, et selline asi tekitaks kõvasti elevust ja mängijad oleksid ka rõõmsad, kui palli väravasse saavad ega kipuks kogu aeg üksteist hammustama ja kolkima, nagu viimasel ajal kombeks on.
palun mõelge selle asja peale, jalgpalli-inimesed. mina oleks teile küll jubedalt tänulik ja ma usun, et mauritaania kuningas poleks ka koi ja lööks teid kõiki rüütliks või kutsuks külla kookospähkleid sööma. ehk saaksite omale isegi isikliku pärdiku, kes jooke serveeriks ja tuult lehvitaks. sellise asja nimelt võiks ju natuke revolutsiooni teha küll?
Kommentaarid