munk lõunaks. bon appetit!

kas te juba lugesite, kuidas indias  üks leopard munga ära sõi? uskumatu lugu, arvas leht. vedas mungal, arvasin mina.

nimelt sõi leopard munga ära selle mediteerimise ajal, mis, nagu me hästi teame, pole mingi lillepidu. istud päev otsa metsas mingil kõval kännul, vastik rätsepiste, troopilised sääsed. pissile ei tohi, lihapalle ei tohi, hobusesaba ei tohi, isegi mõelda ei tohi! kogu aeg peab käima oranźis kostüümis, mida triikida on kindlasti õudne vaev. isegi kingi pole neil vaeslastel, ainult aukus sandaalid - metsades, mis on maast laeni usse täis! jumal tänatud, et tuli kaastundlik leopard ja munga siit õudsest paigast minema aitas. otse nirvaanasse, seda nad ju indias tahavad?

lisaks aitas lahke leopard munga sugulasi, kes saavad nüüd riigilt kohutava kuhja ruupiaid. sellega võivad nad aastaid rahulikult lulli lüüa ja küüsi poleerida, isegi mediteerima ei pea. löövad ruupiad laiaks ja lähevad siis kaimule nirvaanasse järele. namaste! elagu leopard!

loomad valivad superstaari!

kas te ikka teate, et sügisel ilmus üks eriline raamat nimega 'Omad jutud 3', mille kirjutasid ja illustreerisid peaaegu üleni lapsed? lisaks tegid sinna jutte ka mõned teised ja minu teemaks said loomad ja superstaarid. kujutate ette, sihuke õnn! muidugi olin ma otsekohe nõus.

pildid joonistas loo juurde kätili ranniit. tsau, kätili! väga ägedad! pane edasi!

ja lugu ise sai selline:

LOOMAD VALIVAD SUPERSTAARI

See juhtus aprilli algul, esimesel soojal pühapäeval. Täpselt kell kümme hommikul kostis järsku vali tiivaplagin ja suurele kuusele maandus linnuparv. Kõik vidistasid ja kallistasid, nad polnud teineteist terve talve näinud. Kiiremad kured olid kohal juba ammu, aga näiteks hakid ja lõokesed saabusid alles hiljuti. Vares Voldemar ootas hetke ja tõstis tiiva. Koor võttis oksale ritta ja köhis kurgud puhtaks.

Nagu ikka, olid hääled talve järel kähedad. Viimasest proovist oli möödas viis kuud! Ah et mis saab, kui kakssada lõokest, kurge ja kuldnokka esimest korda harjutavad? Orav kukkus õudse kisa peale  puu otsast alla ja toppis kõrvad sammalt täis. Mutid kaevasid end sügavale mulla alla ja konnad ujusid allavoolu minema. Lindude kisa peale ärkas ka karu ja ronis uniselt koopast välja.

‘Mis te karjute?’ ütles ta etteheitvalt. ‘Mul oli just uni pooleli.’

‘Kevad on käes!’ hüüdis vares. ‘Meil on esimene proov, mis sa magad!’

Karu ringutas ja tegi mõned puusaringid. ‘Sellise kisa peale ärkavad isegi kurdid üles.’

Ta sügas taguotsa ja tahtis oma lemmikkännule istuda, aga see oli juba kinni. Kännu otsas istus rebane ja tikkis midagi pika punase niidiga.

‘Kena kevadet! Vaata, just sai valmis!’ näitas ta karule kampsunit. Selle kõhul seisis hiiglasuur S-täht. ‘S nagu Super ja S nagu Staar! Ma olen Superrebane!’

‘Mina olen ka tubli,’ ütles karu. ‘Parim magaja ja meesööja. Superkaru!’

‘Halloo, nii teravaid superhambaid nagu minul pole siin kellelgi!’ teatas hunt. 

‘Aga pooltki mitte nii teravad kui minu okkad,’ sõnas siil.  

‘Super, super...’ kostis puu alt. ‘Te ei tea midagi. Sellist lõhna nagu tuhkur ei oska teha ükski siil. Isegi prantsuse parfüümipoes pole sellist. Kas tahate, lasen törtsu?’

‘Tshhh, hiljem,’ krimpsutas rebane nina. Siis tegi ta ümber loomade tiiru, särav S keset kummis rinda.

‘Meie oleme ka superstaarid!’ hüüti puu otsast. ‘Superlinnud ja superkoor!’

‘Ja mina olen supersisalik,’ kostis kivilt. ‘Mitte keegi teist ei oska nii stiilselt lakke ronida kui mina.’

‘Mina olen superkits,’ ütles kits.

‘Tasa, kits,’ ütles superpõder.

‘Sssssss,’ susises rästik. ‘Kui te nüüd hästi järele mõtlete, siis te saate aru küll, et meie seas on ainult üks superuss.’

‘Khmm,’ tegid põõsa all kakssada vihmaussi. ‘Meie oleme ka superussid. Mulla kobestamise superstaarid!’

Peagi selgus, et superstaarid tahavad olla ka supermäger, superkährik, superkonnad ja superteod. Kõige viimasena saabusid supersitasitikad. Läks madinaks.

‘Vaikust!’ hüüdis lõpuks kuuse otsast vares. ‘Mis te kraaklete! Super ja super, ega see pole kõige tähtsam. Kõige tähtsam on hoopis üks teine S.’

Metsa all jäi vaikseks, superloomad mõtlesid järele.

‘Milline teine S?’ küsis lõpuks rebane.

‘Saba,’ arvas sisalik.

‘Sokk,’ ütles sokk, kes oli tegelikult isane kits.

‘Seapraad,’ arvas hunt.

‘Shokolaadikook!’ 

‘Ei! Ei! Ei!’ hüüdis vares. ‘Ärge olge nii isekadl! Ssss...’

‘Superussid!’ hüüdsid vihmaussid kooris.

‘Supermäger!’

‘Supersiil!’

‘Superpõder!’

Vares pööras pea ära. Tal oli häbi. Siis hingas ta sügavalt sisse ja lendas puu otsast alla.

‘Mõtleme nüüd veelkord rahulikult, kõik koos. Mida te igatsete, kui tuju on halb? Noh? Või siis, kui läheb hästi ja tahate rõõmu jagada?’

Superloomad vaatasid varest tühja pilguga. Puude alt kostis sisinat, kõik murdsid päid.

‘Sss.. õõõõ...‘ aitas vares.

‘Sõrad!’ hüüdis kits. Vares raputas pead.

‘Sõnnik!’ pakkusid sitasitikad.

‘Sõ... sõ... sõrnikud,’ pomises karu.

Vares ei andnud alla. ‘Sss... õõõ... bbb...’

Metsa all jäi väga vaikseks.

‘Sõber,’ hüüdis vares lõpuks. ‘SÕBER, loomad!

‘Sõbrad,’ parandas karu. ‘Parem oleks, kui neid on kaks.’

Kõik jäid nõusse, et sõber on tõesti hea asi, ja kui sul on üks sõber, siis ongi teid ju kokku kaks. Kaks sõpra, kellel on sõbrad, teevad aga kokku terve sõpruskonna. Supersõpruskonna!

‘Ega ma oma S-i nüüd lahti harutama ei pea?’ küsis rebane tasa vareselt.

‘Muidugi mitte, sa võiksid hoopis meile ka sellised teha. Vaata, kui palju sõpru sul siin metsas on.’

‘Sõpradele ikka võib,’ arvas rebane. 

Rebane tikkis usinalt peaaegu terve kuu ja maikuuks olidki kõigil kampsunid. Ainult ilm läks suure kevadega nii soojaks, et peagi visati need seljast ja loomad siirdusid suplema. Ega seda sõbra-asja pole tarvis kogu aeg meelde tuletada. Õige sõber teab ise, et on sõber.

Ja supersõber ütleb seda sõbrale ka.

Pildi joonistanud raamatu kujundaja Ulla Saar

ohtlik oravaigatsus ja mida sellega teha

oktoobri tähekeses haigestub piia ohtlikku ja eriti kergelt nakatuvasse oravaigatsusse. õnneks saab seda ravida! kuidas täpselt, lugege siit.

toredad pildid joonistas lucija mrzljak, kes toimetab igapäevaselt joonisfilmi stuudios ja teeb - täpselt nii, arvasite ära! - multikaid! 

linnuvaatleja armini õnn

septembrikuu tähekeses tegutseb kogenud linnuvaatleja armin. lisaks räägitakse sarvikpüttidest, ilusast elust ja sellest, kuidas teha võileibu ÕIGESTI.

pildid joonistas lucija mrzljak. uurige asja!

täiuslik rebane rovaniemi linnas

inimesed, päeva parim uudis!

kuna ka mina veedan viimasel ajal ohtralt aega mööblipoes, soovin ma selle rebasega väga lähemalt tuttavaks saada. peseksin end küll ka edaspidi kodus vannis, aga koos sellise rebasega koos mööblit valida - airassaaa! mind pani küll hetkeks kahtlema, et tal näib olevat kallis maitse, aga samas ei saa ma eitada, et kui antakse valida kolmekümne identse, igava ja valge laualambi vahel, meeldib ka mulle alati kõige kallim. seega sobime me selle rebasega nagu rusikas silmaauku.


kogu selle ilu juures teeb mulle muret ainult üks asi: artikli sõnul 'võib rebane külastada ka teisi läheduses olnud poode'.

ah et miks mure? põhjusi on kaks:

1. rovaniemisse on tallinnast pikk maa
2. neis poodides võib leiduda inimesi, kes tahavad vahepeal mu rebase endale ahnitseda





seega palun siinkohal kõigi heade inimeste abi: hoolitsege mu rebase eest, kuni ma kohale jõuan!
asun teele kohe, kui tööpäev läbi. üle 11 tunni ja 21 minuti ei tohiks minna.

sada kukke ja lehepuhurimees

avastasin just eilsest ringvaatest väga huvitava teema. see kõlab nii:

KUIDAS SÄILITADA TERVE MÕISTUS MAJAS, KUS ELAB SADA KUKKE?

ma ei tea, mul poleks midagi selle vastu, et saja kukega ühes majas elada. see on kindlasti mõnusam, kui elada majas, mille hoovis käib igal hommikul kell kaheksa lehepuhurimees. sellega seoses tekkis mul kohe veel kaks küsimust:

1. miks puhub lehepuhurimees lehti varahommikul, kui ausad inimesed alles magavad?
2. milliseid lehti puhub lehepuhurimees, kui hoovis pole septembri alguse seisuga ühtki lehte, mida puhuda?

kui keegi teab, kuhu tuleks kirjutada, et lehepuhurimees minema viidaks, siis palun andke märku. seniks peatuksin meelsasti majas, kus elab sada kukke. hommikuti ärkame lauluga ja sööme kukekomme, õhtusöögiks on seevastu supp (ei, mitte kukkedest). ja kuulge, ma tean küll, kust selle supi jaoks liha saada! see lahendaks otsekohe ka lehepuhurimehe-probleemi.

heureka! sööma, lapsed!

kõik kuked võivad ka tulla.

'Lennujaama lutikad ei anna alla' tõlked

Juhuu, head inimesed, mul on rõõmsaid uudiseid: 'Lennujaama lutikad ei anna alla' ilmusid hiljuti prantsuse ja soome keeles!

Prantsuskeelsed lutikad kannavad nime 'Les punaises de l'aéroport font de la résistance'. See tähendab eesti keeles umbes midagi sellist, et lennujaama lutikad avaldavad vastupanu ja nii see ka täpselt on, prantslased ei luiska! Üldse käituvad prantsuse lutikad väga prantslaslikult, nagu kaanepildilt näha, ja nende lemmiksõna on teadagi mis (NON!). Raamatu tõlkis Vincent Dautancourt, kirjastajaks oli Le Verger des Hespérides ja pildid joonistas raamatusse imetore prantsuse kunstnik Katia Humbert.






Soomekeelse raamatu nimeks sai 'Lentokentän lutikat'.
Raamatu tõlkis Katariina Suurpalo ja kirjastas Aviador ja sellest on soome keeles pikemalt juttu siin. 

Soomekeelseid lutikaid saab lähemalt uurida 21. augustil Helsingis Töölö raamatukogus ja 5. ja 6. oktoobril Turu raamatumessil.


Astuge läbi ja öelge tsaumisteed!

teadlane ja surematud eestlased

kas te juba kuulsite, et floridas röövis üks mees teadlase, kes ta koera surematuks muudaks? väärt initsiatiiv!

kui see teadlane koeraga valmis saab, võiks ta kärmesti tallinna saata, sest mul on siin terve männipargitäis oravaid ja kaks koogiküpsetajast vanaema, kes väärivad samuti igavest elu. lisaks võiks teadlast näidata valitsusele ja kodanikele, kes muretsevad pidevalt eestlaste väljasuremise pärast. ma ei tea, arvestades tillukeste tõukekate hulka mu kortermaja uste taga pole minu meelest pabistamiseks põhjust, aga küllap valitsejad teavad, millest nad räägivad. see teadlane saab sellise pisiasjaga kindlasti hakkama ja tinistab meile tuhandeid surematuid maksumaksjaid. ja siis me püsimegi igavesti! lihtne! elagu till ja laulupeod! 

kui eestlastega valmis, võiks teadlane abistada lendoravaid ja euroopa naaritsaid, ja lennata siis arktikasse jääkarude juurde. 

kui nendega valmis, võiks paar surematut karu külastada välisriike ja süüa seal maailma hüvanguks ära mõned kurjad inimesed. üks selline inimene elab minu andmetel moskvas ja teine ameerikas. kui karud nii kaugele ei viitsi, võiksid nad külastada üheskoos helsingit ja tabada kaks kärbest ühe hoobiga. pärast einestataks fazeri kohvikus ja pikutataks esplanaadi pargis.

teadlase avastanud florida mehele tuleks muidugi teha ka ausammas. seda au tahaks kindlasti endale üks surematusele pretendeeriv tallinna skulptor, aga ma ei tea, annaks teistele ka võimaluse? pealegi oleks muidu peagi kogu tallinn selle mehe tehtud kujusid täis ja vaesed igavesed eestlased peaksid neid elu lõpuni vaatama.

sellise asja peale helistaksid mulle kindlasti ka surematud vanaemad. igavest noomimist taluda...  eeei tea. las selle samba teeb ikka keegi teine. 

valelikud vanemad ja ausad siilid

oh booźemoi küll. kas te seda siiliuudist juba lugesite?

täpselt nii, väga vastik vale ja ebaaus laim. sest me ju kõik teame, kuidas asjad tegelikult käisid. see oli nii:

politsei: nii-nii, siilid. MILLEGA TEGELEME, siilid?
siilid: tere! puhkame jalga, eks ole kena päev?
politsei: ja see pudel? (viibe murul vedelevale likööripudelile)
siilid: me vabandame, aga sellest ei tea me midagi.
politsei: VALETATE! käerauad! siilid puuri!

:(

juhin tähelepanu, et siilid vangistati mänguplatsil, kus liikus ringi arvukalt vanemaid. mida täiskasvanud ikka teevad, kui ümberringi turnitakse tundide kaupa ägedates ronimisvõrkudes ja mängitakse ägedat pinballi ja võib-olla isegi hüpatakse ägedal batuudil? täpselt nii. istuvad pingil ja kadetsevad, ja teevad teadagi mida. vanemad tunnistavad selle üleski, osake ainult ridade vahelt lugeda:

vanemad märkasid mänguväljakul katki läinud munalikööri pudelit ja siile, kes agaralt jooki lürpisid.

ja veel, et:

vanemate sõnul oli neile suureks üllatuseks, et siilid lakkusid alkoholi. 

üllatus maiääss! kuidas saab likööripudel mänguväljakule? kas siilid käisid enne superalkost läbi ja ütlesid, et jou, tiina, viska üks munaliks ja pane pakk suitsu ka?

olge ausad ja tunnistage üles. millega tegeleme, vanemad? 

siilid ei olnud milleski süüdi. elagu siilid!

Isal on gripp (Täheke 5/2018)

see lugu ilmus maikuu tähekeses ja juhtus ükskord peaaegu päriselt. ja onud, kes käivad teatris ainult puhvetis, on mulle samuti hästi tuttavad. nad on sabas alati esimesed ja ahnitsevad endale kõige suuremad koogid. olge valvsad! 

pildid joonistas jutu juurde kunstnik tiiu kitsik. tema teisi ägedaid meisterdusi saate uurida siit: https://tiiukitsik.com/illustrations/. kõik uurima!

oma aja ohvrid (beebide eri)

leidsin internetist pildi, kus kaeveldi, et küll olid renessansiajastu beebid alles koledad. no tere-tere! inimesed: 16. sajandil ei olnud veel peegelkaameraid ja instagrami, millega piltidelt vistrikke ja käsnu ära koristada! pealegi on need beebid minu meelest täiesti okeid. mitte et ma mõnd sellist endale tingimata koju tahaks, aga vahel internetist vaadata, miks mitte, seda võib küll!

lisaks on ju ilmselge, et need beebid pole mingid niisama beebid, vaid andekad. vasakpoolsel oleks kindlasti lööki filmides, kus tuleb etendada ameerika teismelisi. omg! mis mõttes sweet sixteen pidu ei tule? ja superstaariks ka ei saa? omg! kohe minestan!

teine beebi sobiks suurepäraselt õudukasse, kus kapist väljub õudne koll. tegelaskuju on kolliga kohtudes just kõnevõime kaotanud ja vaatab abitult, kuidas koll läheb kööki ja seal aeglaselt kõik ta küpsised ära sööb: üks, kaks, kolm... klõmps ja klõmps. eiii! ÕUD!

kahjuks olid need beebid oma aja ohvrid ja pidid filmide asemel hoopis igavate daamidega piltidel poseerima. aga noh, parem ikka kui mitte midagi. mõnedel teistel, veel vähem vedanutel, tuli rügada põllul, lüpsta varahommikul sadu kitsesid või õppida kloostris ladina keelt ja piiblilugu. ja mitte keegi ei laikinud neid, isegi clarendoni filtrit polnud, et kitse kenamaks teha. vot selline elu, aga keegi ei pirisenud. võtke eeskuju, jonnipunnid!

ahne lind ja vorstid

lugesin just uudist ahnest kookaburrast, kes läks vorste süües nii paksuks, et ei tõuse enam õhku. vot ebaõnne! saatsin loo kohe hoiatuseks sõbrale, kes armastab ka mõõdutundetult vorste ja läksin siis kööki koogi järele. seal pole õnneks vaja lennata, vähemalt mitte viimased kakskümmend aastat, kui ma kapi otsast kõik kenasti kätte saan. väikesi inimesi kutsun aga ettevaatusele!

korra mõtlesin, et selline uudis võiks huvitada ka karlssonit, aga siis tuli mulle meelde, kuidas tema selle olukorra lahendaks. selle asemel, et vorstidega piiri pidada, kostaks akna taga peagi õrna vurinat ja käsk: 'vorstid mulle, raha mulle, heihopsti'. peale seda monteeriks maailma parim montöör endale uue, võimsama propelleri ja lendaks vorstihunnikuga korstna otsa.

muud polnudki. ainult sellele kookaburrale sooviksin ma öelda veel ühte asja: no worries, kookaburra! jala saab ka!

ärge usaldage onusid!

ma ei tea, kust pärinevad teie loomade alased teadmised, aga mulle rääkis neist asjust üks onu, kes on muuhulgas ema väga lähedane sugulane, kõigi kalade sõber ja bioloog. kuulasin teda põlevil silmil terve lapsepõlve ja sain alles aastaid hiljem teada, et onu on mulle mitmes olulises punktis hambasse puhunud. kaval nagu kapsauss! avalikuks tuli asi nagu tavaliselt muidugi eriti kõveral kombel. see käis nii:

istusime peikaga ükskord päikeselisel õhtupoolikul kohvikus ja kõlgutasime jalgu, kui mulle tundus, et JUST NÜÜD on aeg teda oma teadmistega rabada! tõmbasin sõõmu fantat rindu ja hakkasin peale.

kas pole huvitav, et mägikitsedel on vasakul pool lühemad jalad kui teisel, mainisin ma möödaminnes, samal ajal salaja tähelepanelikult peikat silmitsedes. (noh et kas ta ikka on juba rabatud).

peika ei olnud eriti rabatud. mismõttes, lühemad? tõstis ta ajalehe tagant pilgu ja haigutas. naeratasin kavalalt - peika ei tea kitsedest! läheb asjaks!

otseses mõttes, kuidas sa siis sellist asja ei tea! pööritasin ma silmi. kuidas nad muidu mäeserval püsti püsiksid! mismoodi nad seal sinu meelest käivad - mööda järsku mäge...

peika tõstis vasaku kulmu ja silmitses mind huvitatult.

jajaa, ei saanud ma enam pidama. see on ju evolutsioon! kitsekohastumine! aastatuhandete jooksul kujunenud. 

peika sättis end mõnusamini tooli ja muigas. mismoodi need kitsed siis ümber pööravad, kui on vaja teisele poole minna? küsis ta.

ei pööragi, seletasin ma kannatlikult ja silmitsesin peikat nördinult. ise nii andekas, aga analüüsida ei oska! nad lähevad ringiga ümber mäe!

selle koha peal tõmbas peika kohvi kurku ja naeris nii, et kõik ümbritsevad inimesed vaatasid ja vangutasid päid. ja peale seda valgustas ta mind kurva uudisega, et mind on alatult petetud. kujutage ette, kitsedel on jalad mõlemal pool täpselt sama pikad! no tunne oli umbes selline, et jõuluvana on ootamatult grippi surnud ja ma pean sellest uudisest nüüd ülejäänud maailmale rääkima.

mis see onu sulle veel rääkis? uuris peika ja silmitses mind kaastundlikult.

no ja siis tulid muidugi kõik ülejäänud asjad ka välja. näiteks tuli avalikuks, et jääkarud ei katagi jääauku sukeldudes käpaga oma musta nina, et kalad neid ei märkaks (ülejäänud karu on ju valge). pühkisin salaja pisara ja mõtlesin, et mis ma oma onule küll ütlen, kui ma teda järgmisel korral kohtan. mõtteid oli mitmeid.

õnneks jäime ikka sõpradeks edasi. pealegi avastasin ma varsti leemurid, kes on huvitavad ka päriselt, ilma lühikeste jalgadeta, ja suunasin kogu oma uudishimu nendele. kuigi ega ei saa salata, et salaja hoian ma mägede ümbruses ikka silmad lahti. piisaks ainult ühest kitsest... uskuma peab.


word of the day: sneeuwgeit - mägikits

wanted: täiuslikud rotid

kohtusin täna internetis täiusliku rotiga, kes käib ise duśi all ja peseb end seal seebiga. lisaks paistab rott kasutavat mingit eriti vinget pisaravaba śampooni. ma olen kindel, et see pole mingi johnson & johnsoni toode, vaid hästi varjatud saladus, millest meie, inimesed, ainult unistame. #nomoretears!

selle śampooni ostaksin ma kohe, ütlesin ma vennale, kes isepeseva roti youtube'ist välja kaevas.

ma ostaksin hoopis selle roti, arvas vend. eriti kui ta liiga palju vett ei tarvita.

selline mõistlik rott keerab kindlasti hambapesu ajal kraani kinni, mõtlesime koos. rohkem polnudki vaja, hammas läks kohe verele. nüüd peame plaani, kust neid pesevaid rotte rohkem saaks. hea, kui nad tuleksid kogu perega, et oleks lõbusam, ja veel võiksid nad olla sellest liigist, nagu see ratatouille'i oma - teeksid süüa ja valvaksid maja, nädalavahetustel tantsiksid ja kannaksid lahedaid mütse.

me harjutasime nende jaoks tervituslaulu ka. see kõlab nii:

hea roti jaoks on valla mu uksed ja mu hing.

mu silmad ja mu kõrvad ja mu perekonnaring.

kui tahad, tule alati! ma ootan, aken avali! 

rohkem polegi midagi öelda. tulge, rotid! me ootame teid!

2017 raamatutes

tänavu oli erakordselt hea lugemis- ja halb kirjutamisaasta. kohe räägin, miks, aga kõigepealt,

lemmikud!

värsked ja pöörased junot diaz ja geoff dyer. iga ilma ja tujuga nauditavad calvino ja queneau. mavis gallanti lühijutud. siri hustvedti ja neil gaimani uued esseekogumikud. eestist maarja kangro, mudlum ja urmas vadi, ning eva koffi ja anna-maria penu uus noos (rohkem noori vingeid naisautoreid!).


lasteraamatud: jo nesbo, olga volkova rebaseraamat ja grigori oster! ma ise ka ei usu, et mingi arvutamisraamatu peale nii leili läksin, aga midagi pole parata, läksin KOHE! selle osteri vallatu matemaatika abil õpivad arvutama isegi eriti andetud (nimesid ei tahaks nimetada). näiteid: mitu ranitsat on tarvis, et transportida kooli 267 siili, kui ühte kotti mahub 12 siili? täpselt nii - täiuslik raamat! lisaks 327 ülesandele on seal ka fantastilised pildid ulla saarelt, mida tasub uurida tähelepanelikult nii lähedalt kui kaugelt. ulla pildid on ka indrek koffi raamatus ma elan hästi, kus õpetatakse, kuidas hästi elamiseks hea sõber olla ja semudele kirju saata (elagu sõbrad ja kirjad!). hästi südamlik on anti saare pildiraamat külaskäik anna ringi piltidega, mille sees on suured augud ja labürint! ja siis muidugi  professional crocodile (giovanna zoboli), mis räägib ühest professionaalsest krokodillist. ma rohkem ei saa ära rääkida, muidu pole teil põnev.

raamatud reisivatele inimestele: prantsusmaa visiteerijatele philippe delerm'i väikesed naudingud indrek koffi suurepärases tõlkes ja viini sõpradele florian illies'e 1913. aasta suvi. jan kausi kaart ja teekond pani mõtlema ka lähematele radadele, läheduste raamat niisamuti.

kirjutavatele inimestele võiks meeldida loomingu raamatukogu sarjas ilmunud jean-philippe toussainti 'tung ja kannatlikkus', milles leidub päris palju häid nippe ja kenasid mõtteid.

ja siis muidugi novellid, kuna hakkasin neid tänavu ise ka tasakesi treima. lemmikud: mavis gallant, gombrowicz, roald dahl ja emmanuelle guattari i, little asylym. arvake ära, kelle hullumajast emmanuelle oma jutustuses kirjutab? täpselt nii. lähimad hullud elavad ikka omas majas, siinsamas esiku kõrval, vanemate toas. imelikest suguslastest räägib muide ka piret raua uus vinge raamat kõik minu sugulased. tundub, et neid on kõigil, me pole üksi!

kirjutamise deebet-kreedit: mõned tähekese jutud ja mu esimene täiskasvanute jutt loomingu detsembrikuu numbris. härra klaasi pöörane muuseum seadis end ka kevadel raamatupoodi sisse.

muud suurt polnudki, järgmisel aastal saab rohkem uut noosi. pikutamise hooaja, iirised keele all, lõpetasin detsembris. värsked pliiatsid on ihutud!

ja nüüd teie soovitused! andke hagu!


eelmised: 2016 ja tagasi.







emmanuelle guattari: i, little asylum
geoff dyer: jeff in venice, death in varanasi
geoff dyer: paris trance
italo calvino: the baron in the trees
andris feldmanis: viimased tuhat aastat
nicole krauss: the history of love
nicole krauss: man walks into a room
nicole krauss: great house
rose tremain: the gustav sonata
marina moskvina: minu koer armastab jazzi
philippe delerm: väikesed naudingud
mihkel mutt: mõtted
witold gombrowicz: neitsilikkus ja teisi jutte
michel houellebecq: soumission
michel faber: fahrenheiti kaksikud
alain de botton: the course of love
kate chopin: virgumine
peeter helme: varastatud aja lõpus
mihkel mutt: französisch
siri hustvedt: a woman looking at men looking at women
neil gaiman: the view from the cheap seats. selected nonfiction
alexander genis: lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra
haruki murakami: colorless tsukuru tazaki and his years of pilgrimage
meghan daum: selfish, shallow and self-absorbed
scott m. peck: the road less travelled
tracy chevalier: girl with a pearl earring
laura esquivel: like water for chocolate
jean-philippe toussaint: tung ja kannatlikkus
jean-philippe toussaint: armastajad
jean-philippe toussaint: põgenemine
arthur schnitzler: armastus ja surm viinis
arthur schnitzler: dream story
arthur schnitzler: leitnant gustl
arthur schnitzler: late fame
karl-ove knausgard: minu võitlus. book 2. a man in love
karl-ove knausgard: minu võitlus. book 1. death in the family
karl-ove knausgard: minu võitlus. book 5. some rain must fall
karl-ove knausgard: my struggle. book 4. dancing in the dark
anais nin: a spy in the house of love
mudlum: tõsine inimene
mudlum: ilus elviira
jevgeni grishkovets: särk
julian barnes: metroland
mavis gallant: paris stories

mihhail bulgakov: a dead man's memoir: a theatrical novel
roald dahl: boy. tales of childhood
roald dahl: going solo
roald dahl: kiss kiss
roald dahl: someone like you
jaana davidjants: minu berliin
amelie nothomb: fear and trembling
amelie nothomb: armastuse sõda
amelie nothomb: jumala lapsepõlv
amelie nothomb: helge nostalgia
loomingu raamatukogu: kolmteist eesti kirja
marguerite duras: the lover
hendrik groen: pogingen iets van het leven te maken
raymond queneau: zazie in the metro
raymond queneau: stiiliharjutused
maarja kangro: pöördumatuse liblikas
maarja kangro: dantelik auk
maarja kangro: hüppa tulle
urmas vadi: kuidas me kõik reas niimoodi läheme
urmas vadi: kirjad tädi annele
urmas vadi: tagasi eestisse
urmas vadi: unetute ralli
anna-maria penu: eesti veri
oskar luts: vaikne nurgake
triin soomets: targa ja rumala jutud
sergei dovlatov: ours: a russian family album
torgny lindgren: klingsor
kätlin kaldmaa: väike terav nuga
gerald durrell: loomaaed pagasis
alessandro baricco: novecento
alessandro baricco: siid
jean cocteau: les enfant terribles
christian kracht: imperium
epp petrone: elust kirju
jan kaus: läheduste raamat
jan kaus: kaart ja teekond
jan kaus: kompass. miniatuurromaan
gerald durrell: linnud, loomad ja sugulased
sara maitland: how to be alone
hermann hesse: siddhartha
guy de maupassant: femme fatale
rainer maria rilke: armastusest
ray bradbury: zen in the art of writing
andrei ivanov: minu taani onuke. tuhk
thomas bernhard: the loser
tiit pruuli: minu maailm
edith wharton: the reckoning
junot diaz: this is how you lose her
junot diaz: the brief wondrous life of oscar wao
jean giono: the man who planted trees
hanif kureishi: intimacy
robert seethaler: a whole life
frédéric gros: a philosophy of walking

eva koff: sinine mägi
martin plaser: üraski hääl läbi küproki
albert engström: anders zorni elu
gregoire delacourt: minu soovide nimekiri
hans platzgumer: serval
stefan zweig: the chess story
kätlin kaldmaa: kaks armastuslugu
kätlin kaldmaa: õnn on otsuse küsimus
justin petrone: peegelmees
eia uus: aasta pariisis
stephen clarke: paris revealed



LASTERAAMATUD:

giovanna zoboli: professional crocodile
davide cali: elle est oú la ligne?
grigori oster: kahjulikud nõuanded
grigori oster: vallatu matemaatika
grigori oster: muinasjutt pisiasjadega
maria parr: vilgukivioru tonje
maria parr: vahvlist südamed
benjamin chaud: le nouveau nid des petits marsus
davide cali: petit inuit et les deux questions
kätlin kaldmaa: halb tüdruk on jumala hea olla
marliese arold: priidu
oliver jeffers: a child of books

jon klassen: we found a hat
kätlin vainola: poiss, kes joonistas kaarte
piret raud: kõik minu sugulased
christine nöstlinger: franzi lood
anti saar: külaskäik
anti saar: pärt ei oska saltot
sinikka nopola: heinakübar ja viltsuss
peter doka: lilla kuningatütar
heidi linde: pym pettersoni äpardunud perekond
jaanus vaiksoo: neli hommikut ja üks õhtu
louis sachar: holes
louis sachar: there's a boy in the girls' bathroom
jo nesbø: doktor proktori ajavann
jo nesbø: doktor proktori puuksupulber
jo nesbø: doktor proktor ja suur kullarööv
jo nesbø: doktor proktor ja maailma lõpp. võib-olla
indrek koff: kirju koer
indrek koff: ma elan hästi
helena läks: kasside salajane pagaritöökoda
kadri lepp: lugu hiirest, kellel polnud kelku
triinu laane: vana katkine kass.
wiktor woroszylski: sinustki võib saada indiaanlane
leelo tungal: pool koera
leelo tungal: sinilillega lumememm
kadri hinrikus: katariina ja herned
olga volkova: mina olen rebane
roald dahl: the enormous crocodile
erlend loe: naiiv.super
erich kästner: emil ja salapolitseinikud
astrid lindgren: hakkaja kaisa
david almond: minu nimi on mina
katarina mazetti: kummitused ja spioonid
michal snunit: hingelind
lara williamson: the boy who sailed the ocean in an armchair
davide cali: cornelius holmes et le caniche des ba(s)kerville