25. oktoober 2019

elust Fideli krokodilliga

nii, head inimesed, olen leidnud üle pika aja uudise, mis väärib kajastamist. nimelt kirjutab bbc, et fidel castro krokodill hammustas mingis rootsi härraste klubis üht blõuki. ühesõnaga - sel ajal, kui tähtsad tüübid laua taga sajasekiseid oliive sõid, torkas ühel neist pähe krokodilli basseini käsi solgutama minna. no mida sa teed sellisega? krokodillil õnneks oli ideid.

sellises seltskonnas tuleks ilmselt endalgi väga ruttu mõte, et hammustaks kedagi, haaraks laualt oliivid ja veinipudeli ja teeks kärmelt sääred. ma olen kindel, et me sobiksime selle krokodilliga suurepäraselt: käiksime kadriorus jalutamas, loeksime uspenskit ja kääksutaksime balti jaama ees lõõtsa, võib-olla teeksime isegi laulu sinisest vagunist! pärast võtaks mütsi kogunenud müntide eest tokumarust sushi ja midagi maitsvat krokodillile, paarutaks parki einestama, krokodill õpetaks snelli tiigis vee all ujumist. hiljem puistaksime südant: mina lehepuhuritest, tema probleemidest identifikatsiooniga. inimesed, ärge hõikuge krokodillidele kogu aeg see you later. see ei meeldi neile!

õhtu lõpuks võiks teha mõnes kenas lokaalis veel paar jooki. sinna sveta baari pisikeste mustade mütsidega inimeste sekka mina krokodilliga minna ei julge, aga mõnes tsiviliseeritud paigas, näiteks narva kohvikus, oleks kindlasti mõnus aega veeta. kuuldavasti saab seal ka häid kringleid, mis maitsevad ehk ka krokodillile.

viva cuba! viva la cocodrilo!

19. september 2019

psühholoog-hobune!

ollalaa, lugesin just ekspressist väärt initsiatiivist: ameeriklanna võttis lennukisse kaasa hobuse! põhjuseid ohtralt: hobune tuletab daamile meelde, millal rohtu võtta, ja on emotsionaalseks toeks, kui daam õhuaukudesse langemisel võikalt kiljub.

minu meelest on hobune lennukis väärt mõte, hoopis parem kui mingi igav hobune verandal. kujutage ette, kuidas boeingus 727, millesse mahub 189 reisijat, sõidab 189 reisijat ja 189 hobust. (hmm, kas hobused ei istu süles? sel juhul: 94 inimest, 94 hobust, üks koht kartmatule ameeriklasele, kes reisib hobuseta). menüüs võiks pakkuda leiba ja porgandeid, tv-valikus oleks spetsiaalsed filmid hobustele: superhobustest. ja keegi ei köhiks, sest olgu see ameerika mis ta on, aga tugiloomi võib seal reisile kaasa võtta seaduslikult!

ootan huviga, millal reisib esimene ameeriklane tugiussi, tugirebase või tugileemuriga. viimased kaks võtaksin endale otsekohe, hea äreval ajal juttu ajada.

elagu ameeriklased! elagu hobused!

ps. rebaseid lennukites olen ma ennegi käsitlenud: http://amsterdamiseerunud.blogspot.com/2012/03/erutav-juhtum-tallinna-lennujaamas.html



6. august 2019

onudepäev ja vaene minister

juulikuu tähekeses ilmus lugu sellest, kuidas üks onu endale onudepäeva tahab ja mis edasi saab. talvel seda juttu kirjutades ei osanud ma kuidagi karta, et varsti tegutsevadki onud meie seas ja ära ka ei lähe. appi!

pildid joonistas imetore horvaatiast pärit kunstnik lucija mrzljak.


13. mai 2019

kalsarikänni ja trussarid

lugesin just üht toredat intervjuud Mika Keräneniga, kus ta tutvustab eestlastele igisoomlaslikku traditsiooni nimega kalsarikänni. nimelt tähendab kalsarikänni seda, et tuled koju, hüppad trussarite väel diivanile pikutama, avad veini, võib-olla kratsid end natuke ja tunned end muidu mõnusalt.

mina kuulsin kalsarikännist esimest korda, aga mis seal salata - tundsin selle asja otsekohe ära! nimelt on ka mul olnud peika, kes praktiseeris täie rahuloluga printsiipi "home is where the pants aren't". mis seal salata, tundus kummaline küll, et peika end koju jõudes otsekohe trussarite väele kooris, aga tänu mikale saan ma nüüd kõigest aru. see on ju kalsarikänni! sel peikal olid raudselt kuskil soome geenid, kuigi passi järgi oli ta hoopis ühest teisest riigist, ja koduvälisel ajal käis ta alati pükstega, vahel isegi ülikonnas! isegi lipsusõlme oskas!

asi tundus mulle eriti imelik seetõttu, et olin eelnevalt sõbrustanud peikaga, kes kandis nii hommikusöögilauas, päeval kui õhtul pintsakuid ja riietus ööseks siivsasse pikkade varrukatega pidźaamasse, mida sai tal seljast ainult suure mangumise peale. peale seda tundus mulle trussarites diivanil pikutamine pisut kummaline, aga samas, miks? miks ma olen kitsarinnaline? elämä on ju laiffii!

nagu ütleb ka Mika: "ma ei saa aru, miks peab toas käima pükstega!" tõepoolest, miks? 

vähem reegleid, rohkem trussareid! home is where the pants aren't!

2. mai 2019

sabad inimestele!

inimesed, juhtunud on midagi täiesti erakordset! sel ajal, kui mina, hambad laiali, kotil lesisin ja iiriseid sõin, on keegi andekas leidur lõpuks inimestele sabad leiutanud! nägin seda oma silmaga televiisoris, kus tüübid jalutasid mööda toidupoodi, sabad taga. kadekadekade!

peale saadet läksin muidugi otsekohe internetti ja
uurisin välja, kust saba hankida. olge lahked, https://thetailcompany.com - üks ilusam kui teine!

kujutage ise ette: istute kohvikus, kõlgutate jalga üle põlve, tooliserval lebab viisakalt siidine saba. siis astub kohvikusse lemmikinimene ja sul pole tarvis teha muud, kui lehvitada. aga mitte kätt. saba!

nüüd skrollin juba mitu tundi sabasid ja juurdlen, kas alustada rebasest või valida midagi kasside osakonnast. mu esimene eelistus, leemuri saba, millega pea alaspidi puu otsas rippuda ja teisi leemureid patsutada, polnud veel saadaval, aga küll seegi tuleb. leidurid töötavad öösel ja päeval.

sabad kõigile! 

25. aprill 2019

tasuta nõunikud tallinnas

kas kuskil on veel mõni minister, kes otsib endale nõunikku? kuna nendega võib kergesti libastuda (näide siit), pöörduge parem lasteaeda ja värvake nõunikud sealt. lugesin just intervjuud luha lasteaia asukatega ja sain ohtralt nippe, kuidas viisakalt valitseda.

näiteks on eksperdid märganud, kuidas poliitikud telekas omavahel vaidlevad, ja peavad sellist asja väga laiduväärseks. püüdke kätega siiski mitte rääkida, soovitavad nad. selle asemel võiks kokku leppida, et kui üks tahab üht ja teine teist, siis kordamööda. kui ikka on tüli majas, tuleb kutsuda kolmas sõber. tema tuleb ja aitab.

siis arvavad eksperdid, et tumedat värvi inimesed on täiesti okei, ja et kui kellelgi tuleb tunne, et tahaks veel tumedamat nahka, siis andku hagu, ka see on täiesti okei.

järgmisena soovitavad eksperdid kanda kaabude asemel tagurpidi nokamütse. kaabud sobivad ka - eksperdid teavad, need on kraega mütsid ja käivad pähe - aga tavaline müts või nokamüts on parem, sest kaabusid kannavad isikud, kelle nimi on 'isamaa poeg' ja kes võivad olla ohtlikud. naised, kes muretsevad soengu pärast, võivad käia ka mütsita või kanda seda äärmisel juhul soome reisil, kus on ilgelt külm.

räägiti veel ratastest ja tuli jutuks, et täna sai tuldud tõuksiga. eksperdid soovitavad seda ka teistele: rohkem tõukse, vähem rattaid!

arulageda lambi-küsimuse peale, palju on ruutjuur kaheksast, vastasid eksperdid delikaatselt:
misasi? reetur kaheksast? 

ja lõpetuseks, kui te endiselt kahtlete, kas lasteaiast ikka saab häid nõunikke - testküsimus terve mõistuse kontrollimiseks (ka intervjuust):
intervjueerija: kas oleks tarvis seadust, millega saaksid lapsed iga päev kilo kommi ?
nõunik 1: ei.
nõunik 2: ei.
nõunik 3: jaa.
nõunik 4: ei.

vot sellised eksperdid on laokil! palun värvake neid, suvi tuleb, neil on aega!


16. aprill 2019

Novell Ümbermäng, Looming 2/2019

Loomingus ilmus veebruaris selline 90ndate hõnguline lugu. Jumal tänatud, et nad otsa said! 

Blogis on üleval ka mu esimene novell "Relaps", mis võitis 2018. aastal Loomingu aastapreemia.


Ümbermäng

Lõppakord. Hingasin kergendatult ja nihutasin jala pedaalilt. Komisjoni esimees tänas, tõusin ja võtsin noodid puldilt. Tühi saal kajas ebameeldivalt: kontsaplekid ja parkett. Helistame, viipas õpetaja üle õla. Noogutasin ja astusin välja.

Toetusin vastu külma koridoriseina ja käisin veelkord mõttes eksami läbi. Arpedžod ei longanud, jooksid kenasti, tempo oli hea, vormistus paigas. Chopini fantaasiad tuli mängida tundlikult, aga unistama ei tohtinud jääda. Olin mitu nädalat vatti andnud, otsisin õiget tonaalsust, tasakaalu. Nüüd jäi üle vaid oodata ja unistada parimast. 

Unistama olin ma mihkel juba lapsest saati, fantaasiapuudust mul polnud. Igatsesin vanemat venda ja kommimasinat, Barbiet ja kassipoega, krõpsuga tosse; hiljem Rootsi kirjasõpra, klaverit, oma tuba, ja lõpuks: konkursivõitu ja peikat! Ta pidi olema vanem, kultuurne... salaja lootsin, et semiootik. Nii suutsingi ma aktusel vaevu oma silmi uskuda – seal ta istus ja oli täiuslik! Täpselt nagu unistasin: pikk ja sasipäine, salli ja portfelliga. Enesekindel, aga tundlik, luges palju, vaidles õpetajatega, õppis hästi. Olin müüdud. 

Nuhkisin terve semestri ta järele ja tegin salaja märkmeid. Hemingwayd ma muidugi teadsin, aga see vene rongiraamat, kus muudkui joodi, see oli mulle uus. Jüngritest klassivennad kuulasid valvsalt ja seletasid ka kohe, et suvel Pamplonasse. Üldse ümbritses teda juhi aura, ta oli orienteeritud geniaalsusele. Ta ei öelnud mitte ehk, vaid elik, ja siis veel ergo, see tuli ladina keelest. Aktustel oli ta kõnemees, tal oli irooniat ja vali hääl. Pühendasin kõik Chopini fantaasiad talle, aga see oli vaid jäämäe tipp. Veel lugesin läbi härjaraamatu, ostsin Bob Dylani plaadi, vaatasin kinos Tarantino filme. Tõlkisin suure vaevaga ära kurja neegri monoloogi, vandus see alles hullusti! Peale tunde luurasin kooli taga, et ootamatult ilmuda ja koos trolliga sõita. Paar alatut klassiõde luurasid teda veel, neid kimbutasin jõudumööda. Kogu aeg tuli valvel olla. Ülejäänud aeg kulus unistamisele. Pikk sall ja  raamat taskus... okei, sellise kutiga võis lumesajus jalutada küll.

Aeg läks ja kooliasjad jäid soiku, etüüdid logisesid. Õpetaja vangutas pead, aga otse ei öelnud, viitas vaid detsembrile. Endalegi üllatuseks jättis konkurss mind külmaks, õhtuti lebasin voodil, klapid peas. Lavastasin vaimusilmas luulelisi stseene, kõndisime vanalinnas lumesajus laternate all. Peikal oli seal pikk mantel ja ta hoidis hellalt mu käpikus kätt. Vahepeal põikasime hämarasse kohvikusse, helklev valgus, kriibitud laudadel seisid küünajalad. Taustaks laulis Leonard Cohen ‘Take this waltz, I’m your man’. Juttu me unistustes ei rääkinud, aga kallistamist oli kõvasti. 

Suures unistamishoos see lõpuks juhtuski, oli juba novembrikuu. Seisime koolivälise elu planeerimise epitsentris, trellitatud garderoobis, ja sikutasime saapaid jalga. Kohmitsesin koti kallal, kui ta nõjatus uksele ja mind vaatama jäi. Traadist seinad värisesid, pöörasin pead. Kuule, mis kui reede õhtul, mis sa ütled, vanalinnas, drink või kaks? 

Aeg jäi seisma. Kolmkümmend paari haisvaid ketse rippus nagis, lapiga koristaja sahistas. Eemal võimlas põrgatati palli, päike paistis, sööklas lõhnas kapsasupp. Reede õhtul, vanalinnas, tema ja mina, drink või kaks! Süda peksis, olin õnneseen. Kõik oli nagu filmis, pigistasin kramplikult kotisanga, lähme, noogutasin, aga praegu tuleb mul klaveritund. Haarasin noodid ja taganesin välja, vajusin kooli taga seinale. Tundsin avanemas kolmandat silma, sellega pidin ma peatselt kompima täisväärtuslikku elu, algusega reede õhtul kell kuus.

Päev-päevalt läksin aina enam närvi, ma polnud varem sellise asjaga kokku puutunud. Poiste asemel veetsin vabad hetked harjutades, vanalinnas käisin ainult kontserdil. Kuhu me lähme? Kas meid sisse lastakse? Lootsin südamest, et ta ei küsi minult nõu. Samuti polnud ma päris kindel, mida tähendab drink või kaks. Õlu, veini ja kohvi ma ei joonud. Kas drink või kaks võis olla ka kakao? Mul oli sadu küsimusi. Teadmatus segunes adrenaliiniga. Ma ei teadnud enam, kas ootan reedet või ainult mõtet sellest.

Aga kell muudkui tiksus ja peagi oligi aeg. Neljapäeva õhtul sadas maha paks lumi ja mul läks kõht lahti. Juba öösel pööras talviselt külmaks, temperatuur langes iga tunniga. Reedel linna minnes keerutas tuisku, inimesed külmetasid peatuses, ninad maas. Olin kohutavalt närvis, käisin tee peal vetsus, pleier Leonardiga ununes koju. Juhikabiinis mängis venekeelne raadio, aknad olid udused, troll krigises. Vahepeal tulid sarved maha. Raekoja nurga taga kontrollisin kiirelt huulepulka. 

Ta ootas mind platsi keskel, hõõrus käsi, vatijopes. Astusin ligi ja vaatasin üles. Mütsil seisis KARHU, salli ei paistnud. Kallistasime kohmetult. Ta juhatas mind pubisse, kus võõrustati põhiliselt soomlasi. 

Istusime hämarasse nurka, laual seisis küünal, lükkasin ranitsa jalaga tooli alla. Käpikud toppisin varukasse ja piilusin vargsi ta läikivat nina. Punane jalgpallisärk rõhutas heledaid ripsmeid. Mu oma punane nahk oli ema kreemi all. 

"Mida sa tahaksid?"

Piidlesin kohmetult kõrvallaudu. Sünnipäevadel olin ma muidugi veini joonud, aga eelistasin iga kell ploomimahla. Pirnisiider? Ja misasjad olid cuba libre ja sambuca? Näppisin joogikaarti ja puresin huult. Kaaslane hõikas baari, garsonn, too üks Originaal. Saabus vuntsiline mees õllega. Jumal küll, ma ei tea, kakao? Mees muigas ja kadus leti taha. Näppisin küünla küljest vaha.

Mida edasi, seda hõredamaks mu olemine läks. Limpsisin jooki, keerutasin lusikat, tunne oli õõnes. Tema oli ka ärevil, rüüpas õlut, punetava ülahuule kohal säbrutav vaht. Neid väikseid hõredaid karvu polnud ma seal varem märganud. Siis hakkas ta rääkima, kõvasti, sommid kõrvallauas passisid meid. Läbisime kiirkäigul teemad Tallinn või Tartu, Saku vs A. le Coq, Hemingway, Kerouac, Monty Python, Beavis & Butthead, Roskilde, Sziget. Järeltööd, ajalooõpetaja, Eurovisioon, Tarantino viimane film. Siis tekkis vaikus. Ta tõusis ja tellis uue õlle. Kõnnak oli tal kuidagi hüplev. Lipsasin vetsu ja värvisin huuli, eelmine kiht jäi tassiservale. 

Tagasi jõudes keerutas keerutas ta õlleklaasi, pilk telekal, seal mängis jalgpall. Rääkisime mõnda aega Inglise Liigast ja sellest, kuidas sport sõdu ära hoiab. Tal olid ses vallas laialdased teadmised. Näppisin suhkrutükki, soojendasin kruusi ümber käsi, juhe särises, et mis järgmiseks. Romantika asemel võttis võimust vastik eelaimus, vaikus võimendus, aeg venis. 

Kaaslane nihutas end toolil ja nõjatus ettepoole, kõrisõlm jõnksatas. Neelatasin. Siis lükkas ta küünla eest ja toetus lauale, parem käsi eespool. Lõin pilgu maha, kõhus torkis nagu eksami eel. Keerutasin tassi, süda peksis. Ta sõrmenukid olid karedad ja punetasid... ja siis hakkas see käsi mulle aeglaselt lähenema. 

Tardusin paigale ja jõllitasin käsivart nagu jämedat rästikut. See roomas tasa, kuid järjekindlalt minu suunas, istusin halvatult kui hüpnoosis hiir. Sõrmed ei peatunud, tulid aina lähemale, valmis haarama, neelama... Lõpuks ärkasin transist, tõmbasin peopesa laualt ja riivasin kohmakalt küünalt. Vedel vaha kustutas leegi. 

Käsi tõmmati tagasi. "Tellime veel?" 

Surusin käed totakalt istumise alla, punane särk leekis silme ees. Silmasin ta kaelal väikseid vastikuid vinne. Minu unistuste peikal vinne polnud. Üldse oli kõik teisiti, need karvad ja kohmetu pilk. Ma ei tahtnud temaga lumesajus jalutada, käest kinni hoidmisest rääkimata. Tahtsin oma tuppa, klaveri taha, raamatu juurde, kus poleks ühtegi härga; tahtsin vaadata ema-isaga uudiseid ja süüa Uncle Ben’s-i ananassiga. 

Kell oli kümne peal, kui me lõpuks tulema saime. Mõtlesin ainult, et taksoga koju. Universumil olid aga kahjuks teised, õelamad plaanid. Astusime õue, lumi keerutas näkku, raekoja mõõdik näitas -20. Peatus oli tühi, piraadikaga ma ei tohtinud, taksod sõitsid mööda, plafoonid kumamas. Nii me siis sörkisime, seljad kühmus, kioskist mööda ja peatusesse. Linn oli kui välja surnud, vaid mõni üksik kuju siin-seal.

Tundsin, kuidas varbad külmast saabastes torgivad, autod sahisesid, lumevaalud teel. Troll tuli ruttu, võttis vingudes kohalt, ere valgus lõikas silma. Peagi kodus, mõtlesin ma kergendatult, aga siis astus ta lähemale ja ma mõistsin ehmatusega, et õhtu pole veel kaugeltki läbi. Ta elas meilt üle tee ja järsku teadsin ma täpselt, mis mind ootab. Ta saadab mind koju ja siis, kortermaja lävel, ukse ees... Eelaimdus lõi jalad nõrgaks. 

Troll logistas ja peatused möödusid, mind haaras kabuhirm. Ma ei tahtnud, et mu esimene suudlus toimuks kollases hämus betoonika ees vinnilise klassivennaga, vastik, vastik, mis ma küll mõtlesin?
Uksed avanesid, alumisele astmele tuiskas sahmakas peenet lund. Ja siis nägin ma võimalust. 

Hüppasin viliseva tuule kätte, ma jalutan siit, sul on pikem maa, võta troll! Ta vaatas mind üllatunult, suu lahti, aga reageeris ruttu. Juba oligi ta jälle siin. 

Pressisime edasi. Tuul keerutas paneelikate vahel, kolm peatust, loendasin tasa. Aeg liikus halastamatult edasi, tänavatuled plinkisid tuhmilt. Akendel seisid elektrilised kolmnurgad, eemal vilises järgmine troll. Raagus puudest jäid lumele varjud, mänguväljaku torud läikisid. Mis oleks, kui lakuks neid, mõtlesin meeleheitel, ajapikendus... 

Olime poe juures väljas, kui otsustasin, et kõik – kiire lõpp, järgmise lambiposti juures ütlen. Süda peksis, mul oli väga paha. Tahtsin koju või haihtuda.

Möödus järgmine post, ja siis veel üks, ja no ma ei suutnud, nii häbi oli. Loendasin neid, esimene, teine, kolmas, neljas... kaheksas oli kaugel, seal ütlen. Möödusime kolmandast postist, kõnniks aeglasemalt? Hirm kasvas, rida kahanes. Mina olnuks aga valmis minema kasvõi maailma otsa. Pakane muutis varbad tuimaks. Lõpuks olime mu maja ees. 

Lamp paraadna laes vilkus. Ta jäi seisma ja võttis kindad käest. Vaatasin maha, süda kloppis, teadsin, et nüüd see tuleb. "Nii meeldiv õhtu, sa oled eriline neiu, kas ma võiksin...?"  

Ei või! ahastasin sisimas.

Punane nina lähenes, KARHU silt lähenes, tundsin deodorandi ja õlle lõhna. Ühtki posti polnud enam jäänud, taganeda polnud kuhugi. Aeg oli otsas. Tahan tagasi, jõudsin veel mõelda, oli mul seda vaja!

Postid olid tagasi, kümnes, üheksas, maru ja tuisk. Tuul kandis meid minema, hõljusime peatusesse, trollile. See tagurdas vingudes linna, aeg triivis meid pubisse, tagalauda. Ja siis olime me jälle garderoobis. 

Tolmuste akende taga paistsid raagus puud, sadu polnud veel alanud. Võimlas põrkas pall, ta nõjatus seinale. Mis kui reede õhtul, drink või kaks? 

*

Võpatasin. Saaliuks avanes, lävel seisis õpetaja. Ta viipas mind lähemale ja sulges ukse. 

Tehniliselt oli kõik veatu, sõnas ta, etüüdi ja suurvormiga jäädi rahule. Valdab instrumenti, oli märkinud keegi, veenev ja kindel, annet on. Ainult see fantaasia, niru ja poolik, nüansse vähe, lame, unistav. Siiski Chopin, rohkem julgust ja lendu! Las tuleb mängib veelkord, hingega. Ikkagi stipp kaalul. Oled nõus?

Pöörasin pilgu maha, hirm nööris kurku. Oli mul seda vaja, mõtlesin. Ema pidi täna pontšikuid tegema, need olid mu lemmikud.

1. märts 2019

isetoituvad mehed ja viinerid

vahelduseks ka häid uudiseid! tasuta liha voodi all!

nimelt on eestis leitud täiesti isemajandav ja -toituv mees, kelle kulul avaldab õhtuleht nüüd alatut laimu. nimelt kolis isetoituja kodust minema ja mõni aeg hiljem avastas naine, et majja on peidetud ohtralt salaviinereid. neid tuli välja vannitoast, garaaźist ja abieluvoodi alt. siin-seal leidus ka singivõikusid ja muud head-paremat.

minu meelest on igati tänuväärt, et mehed end ise toidavad. olen kohanud mitmeid, kes värisevad külmkapi kõrval alatoitlusest, aga oma söök ise koju tuua - kakaaja raadost! kõnealune mees käitus täiesti eesrindlikult - tõi liha koju ja paigutas, kuhu tarvis, et oleks näljaga võtta. 

pealegi, viinerid on väärt kraam, seda teadis juba Piia Prääniku isa, kes oli maailma kiireim viinerisööja ja neelas neid tervelt, isegi ei köhinud. lisaks oskas see isa ka kinniste silmadega telekat vaadata, aga sellest juba mõni teine kord.

elagu isetoituvad mehed!

25. jaanuar 2019

moodsad ketsid ja selver

rullisin ükspäev internetis ja johhaidii, lõpuks ometi kingad, mis ka kingad on! ma ei salga: selliseid kannaks ma kohe.

lisaks meenusid mulle päikselised päevad minevikust, kui ma töötasin ühes lasteaias. kandsin seal toas egiptuse susse, need olid kodus laokile jäänud, ja ei läinudki kaua, kui maja peal hakkasid levima kõlakad, et ma käin õhtuti lendamas. nii mõnedki kaimud koputasid uksele ja kauplesid end kaasa, kasvõi korraks - söögivahetunni ajal või siis, kui teised magavad, tagaaias kiikede kohal. vastutasuks pakuti komme, nätsu, võileibu ja 10 minutit nintendo wii'd. olid need alles ajad! la dolce vita! alles hulga hiljem sain jaole, mis värk selle lendamisega on. 



see on sellepärast, et sa oled võlur, selgitas mulle kannatlikult karl-martin. 
ja need sussid andis sulle aladdin. 


nüüd mõtlen, et need ketsid kuluks ära küll, hea kuiva jalaga poodi iiriste järele lennata. teine variant on otsida kuskilt eriti pikkade jalgadega hobune, kes kannaks mu selverisse ja tagasi. printse, mis nendega kaasa tulevad, ärge palun tooge, nendega on kogu aeg mingi kamm. aga HOBUNE või ALADDINI KETSID - anytime!

helistage, kui teate, kust saab.
iaastak I have finally found something that might make me want to jog first time i

8. jaanuar 2019

2018 raamatutes

gregoriuse usku inimestel käib juba mõnda aega üks suur lõpetamine ja alustamine. mõned teised on veetnud nädala pühadesaaki hävitades, mille järel on hea tuulduda, hingata värsket õhku, süüa juurvilju. nii juhtuski, et jõudsin kommipaberite alt päevavalguse kätte ja kokkuvõteteni alles praegu. mis ma oskan öelda. mitte midagi ei oska. sorri!

aga okei, asjast. ma tean küll, et lubasin jaanuaris, kuidas ma sel aastal eriti ei loe, vaid kirjutan, aga sellega läks tuksi, sest ma lugesin mehemoodi, aga ei kirjutanud jälle midagi. kui see kuidagi aitab, siis lugesin vähemalt õnneks peamiselt eesti keeles ja kõvasti lasteraamatuid. ilukirjanduseses pakkusid mulle ka peamiselt huvi lood, kus tegeleti lehmade, kasside, kanade, kirpude, eeslitega... kas see võib olla mingi haigus? kus kasside vastu ravitakse? midagi pole parata, romaanikäsikirja dikteeriv kass ja eeslid elutoas lihtsalt avaldavad mulle rohkem muljet kui mingid itkujad daamid ja härrad maailmakirjanduses, kes on algul õnnetud ja siis hakkavad arenema, võiduka lõpuni. sorri!

igatahes, kes tahab selle andeka kassiga lähemalt tutvuda, lugegu mehis heinsaare vanameeste näppamise raamatut ja üldse kõiki tema jutte. eeslid leiate mõistagi gerald durrelli juurest, sigadega tegeleb roald dahl. elutarku loomi on täis veel hollandlase toon tellegeni kogumik kõik on olemas, milles on üliägedad regina lukk-toompere pildid. inimesed, need pildid on nii ägedad, et autor tuli raamatu ilmumise puhul isegi tallinna, OKTOOBRIkuus, kujutate ette!? tellegeni peaksid lugema kõik, nii suured kui väikesed, eriti need, keda huvitavad oravad ja sipelgad, ja need, kes vajavad nippe, kuidas vältida katastroofe, viletsust ning üldse õudset ja õnnetut elu. mingid kristallid ja nastjad on abitud könnid, tellegeni oravad nõustavad teid!



edasi. keda huvitavad lehmad: heli laaksonen ja ole ise! järvi kokla on selle luulekogu täiesti fantastiliselt hiiu murdesse pandud, kogu aeg saab nalja, on kurb, on õudne, äratuntav, südamlik jne. lisaks jagatakse ohtralt kasulikke nippe, kuidas vabaneda näiteks rabarberi abil tüütutest peikadest ja kuidas lehm selveri parklas kässarit tõmmates naerma ajada. ausalt, inimesed, ma ei imestaks, kui seda raamatut loevad isegi saarlased.







raamatutest, kus eesleid polnud, meeldis mulle väga antal szerbi rändur ja kuuvalgus. see raamat sobib hästi kõigile, kes armastavad ronge, itaaliat ja bertolucci 'unistajate' filmi, ja siis veel neile, keda vaevab igatsus möödunud aegade järele või spliin. valeria luiselli romaan the story of my teeth võiks meeldida kõigile, kes armastavad pöörast ja vihjetest tihket postmodernismi ja lõuna-ameeriklasi. lena anderssoni intelligentset naistekat wilful disregard (eesti keeles on ka ilmunud) peaksid lugema kõik naised, kes arvavad, et neil on mees, kes neid palavalt armastab, aga ei anna näole muidu, kui laupäeva öösiti kell neli ukse taga raskekujulises intoksikatsioonis või telefoni teel kiimaste sõnumite näol.



tänu loomingu raamatukogule ja ohtrale poodide kammimisele avastasin mitmeid suurepäraseid lühijuttude meistreid, keda haritud inimesed kindlasti ammu tunnevad: annie saumont (loomingu raamatukogus just ilmus), helen simpson ja muidugi saki, eesti autoritest elo viiding, maarja kangro, jüri kolk. kõik, kes põlgavad luuletusi, sest pidid koolis vaskratsanikku tuupima, võiksid lugeda andra teede ja kai aareleidi luulekogusid, ükskõik milliseid, kõik on head.






kes tahab head eesti lastekirjandust, siis palun olge mihklid ja lugege anti saare juturaamatut. siivsa sinise kaane varjus jagatakse nippe, kuidas katusel ridva otsas trussikuid kuivatada ja mida teha, kui reisiks tonga saarele pole parajasti raha, aga keskkonnavahetust oleks hädasti tarvis. siis saab veel teada, mida kinkida emale ja kes mõtles välja vedru. üks neist juttudest ilmus muide hiljuti ka itaalia keeles. täpselt nii - incredibile!  uuemast kraamist meeldis mulle väga südamlik looduslugu ära muretse mu pärast kadri hindrikuse sulest ja andrus kivirähki armas tilda ja tolmuingel. maha koristamine, elagu tolmurullid!


need, kes tahavad olla stiilsed, loevad stiiliharjutusi. eestlased ise tegid, isegi teatris mängivad!

ja siis päris lõpetuseks daniel pennaci nagu romaan, kust saab nippe, mida teha, kui teid ümbritsevad inimesed ei taha raamatuid lugeda. selle raamatu on muide samuti tõlkinud anti saar, mis tähendab, et miski pole kokkusattumus.




kõik, rohkem pole midagi. marss lugema, nii palju häid raamatuid on ilmas! ja head uut aastat! 


ps. neile, kes gregoriust ei usu, võiks ehk soovida kena sea-aastat? ainult et mis sigade aastal tehakse? ma loodan, et ei koristata, selline asi oleks mulle väga meele järele. ma olen ise ka sigade aastal sündinud ja mis seal salata, see ei ole mööda külge maha jooksnud.



maarja kangro: kurat õrnal lumel
maarja kangro: ahvid ja solidaarsus
maarja kangro: minu auhinnad
elo viiding: püha maama
elo viiding: lühikesed ja lihtsad lood
roald dahl: külaline
roald dahl: kaheksa ootamatut lugu
jeanette winterson: kehale kirjutatud
jeanette winterson: the passion
LR: kuusteist eesti kirja
sveta grigorjeva: kes kardab sveta grigorjevat?
jüri kolk: naistepäev
jüri kolk: esimene malbe päev sel aastal
jüri kolk: suur võidujooks
jens andersen: astrid lindgren. päev nagu elu
pavel sanajev: matke mind põrandaliistu taha
mart kivastik: armastuse vormid
mart kivastik: kui sa mind ei armasta, ära mine ära
kalev kesküla: elu sumedusest
elina naan: lukuga päevik
klaus-peter wolf: rock'n'roll ja ridamaja
miranda july: no one belongs here more than you
julian barnes: the only story
julian barnes: levels of life
ljudmilla ulitskaja: siiralt teie śurik
august strindberg: üksi
fredrik backman: vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust
stephen clarke: a year in the merde
neil gaiman: smoke and mirrors
gerald durrell: fillets of plaice
gerald durrell: the garden of the gods
gerald durrell: beasts in my belfry
gerald durrell: the ark's anniversary
gerald durrell: the mockery bird
urmas vadi: peeter volkonski viimane suudlus
urmas vadi: kohtume trompetis! elvis oli kapis!
urmas vadi: rein pakk otsib naist
andrus kivirähk: vaimude tund koidula tänavas
andrus kivirähk: isamaa pääsukesed
andres kivirähk: millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel
valeria luiselli: the story of my teeth
valeria luiselli: faces in the crowd
georges perec: mõelda/liigitada ja teisi tekste
michael haag: durrellid korful
tiina jõgeda: kiri iseendale. mida ma tean nüüd
igor kotjuh: loomulikult eriline lugu
jan kaus/indrek koff: stiiliharjutused
michel bussi: mustad vesiroosid
stéphane garnier: mõelda ja tegutseda nagu kass
lena andersson: wilful disregard
lena andersson: isiklikult vastutamata
j.d. salinger: nine stories
j.d. salinger: franny and zooey
mehis heinsaar: vanameeste näppaja
mehis heinsaar: ebatavaline ja ähvardav loodus
mehis heinsaar: rändaja õnn
mehis heinsaar: ülikond
ene rämmeld: miks mitte? pourquoi pas?
kristiina ehin: kohtumised
kristiina ehin: luigeluulinn
antoine chalvin: punapäine tüdruk
marlena de blasi: tuhat päeva toskaanas
daniil harms: ootamatu jooming
antal szerb: rändur ja kuuvalgus
elena ferrante: üksilduse päevad
antonio tabucchi: india nokturn
mae lender: minu hiiumaa
mason currey: daily rituals: how artists work
piret raud: initsiaal purjeka ja papagoiga
peeter sauter: põrsa paremad päevad
friedrich dürrenmatt: füüsikud
heli laaksonen: ole ise
kai aareleid: vene veri
kai aareleid: naised teel
kai aareleid: vihm ja vein
kai aareleid: salaelud
andra teede: pikad mehed, pikad elud
triin soomets: vaba raha
jaak urmet: diskursus
andrei ivanov: peotäis põrmu
chuck palahniuk: 32 craft essays
truman capote: breakfast at tiffany's
chimamanda ngozi adichie: americanah
eeva park: minu kuninglikud kaelkirjakud
eeva park: lemmikloomade paradiis
therese ann fowler: Z: a novel of zelda fitzgerald
helen simpson: motherhood
jhumpa lahiri: the clothing of books
susan luitsalu: minu dubai
nora ikstena: emapiim
annie saumont: aeg elada ja teisi jutte
maimu berg: meie hingede võlad
theodor kallifatides: veel üks elu
daniel pennac: nagu romaan


LASTERAAMATUD:
jennifer l. holm: kuldkala nr 14
edward van de vendel: koer nimega sam
sven nordqvist: findus kolib välja
sven nordqvist: vaene pettson
sven nordqvist: pannkoogitort
sven nordqvist: kuidas väike findus kaotsi läks
sven nordqvist: pettsoni peenramaa
sven nordqvist: rebasejaht
sven nordqvist: pettsoni jõulud
sven nordqvist: pettson ja kireja kukk
sinikka nopola: heinakübar, viltsuss ja beebi
sinikka nopola: risto räppar ja viimane hoiatus
anti saar: juturaamat
anti saar: mina, milda ja meister michel
ellen niit: onu ööbik öösorri tänavalt
ellen niit: triinu ja taavi lood
christine nöstlinger: konrad ehk laps konservipurgist
rose lagercrantz: minu õnnelik elu
timo parvela: ella ja sõbrad I
timo parvela: ella ja sõbrad II
timo parvela: pate jalgpalliraamat
timo parvela: pate päevaraamat
indrek koff: kooliraamat
davide cali: l'amour, c'est mathématique
roald dahl: the giraffe and the pelly and me
roald dahl: george's marvellous medicine
roald dahl: matilda
roald dahl: fantastic mr. fox
roald dahl: the witches
hannu mäkelä: härra huu
angela sommer-bodenburg: väike vampiir
astrid lindgren: metsas pole mingeid röövleid
ilmar tomusk: kriminaalsed viineripirukad
david walliams: gängstamemm
david walliams: härra hais
david walliams: jube tädi
rené goscinny: väike nicolas
ulf stark: helin ja suur mõtleja
andrus kivirähk: tilda ja tolmuingel
lemony snicket: the bad beginning (#1)
sortland / parvela: kepler 62, #2. start
sortland / parvela: kepler 62, #1. kutse
toon tellegen: minu isa
toon tellegen: teunis
hakon ovreas: pruune
jaanus vaiksoo: onu heino eksis ära
donald bisset: onu tik-taki teekond
kadri hinrikus: ära muretse mu pärast
michael fry: how to be a supervillain
anette beckmann: carlotta ja henry. empsil pole netti ja kõik on hukas
maria parr: väravavaht ja meri
jo nesbo: kas doktor proktor suudab jõulud päästa?

kõik varasemad raamatujutud leiate siit: 2017, 2016201520142013201220112010.