28. mai 2020

õpetaja ei viitsi enam (Hea Laps 4/2020)

siin on lugu Hea Lapse ajakirja aprillinumbrist.  tervitan sellega kõiki vingeid õpetajaid ja õpilasi! 

laiselge mõnuga! ilusat suve! :)



Õpetaja ei viitsi enam


See oli reedel kell kolmveerand kaks: õpetaja ei viitsinud enam. Ta oli kakskümmend aastat koolis töötanud ja tal oli kopp ees, kõrini, mõõt täis, villand, siiber. Teate seda ütlust, et rumalaid küsimusi pole olemas? Johhaidii!, naeris õpetaja, lolle küsimusi on maailm täis. Ole ainult mees ja hakka õpetajaks! Siis näed kohe.

Õpetaja istus laua taha ja mõtles, kas peaks direktorile ka ütlema. See tundus ajaraisk - kui ta enam välja ei ilmu, saavad ju kõik aru, et ta ei käi enam tööl. Õpetaja arvutas, et ta oli kahekümne aasta jooksul vähemalt sadu tunde direktoriga rääkinud, vast aitab kah? Ülejäänud aja ta õpetas, parandas töid ja vastas küsimustele, mis olid põhiliselt lollid. Ei, otsustas õpetaja: hiilin minema ja tagasi ei tule. 

Ta pakkis just joonlaudu kotti, kui helises telefon. Õpetaja põrnitses seda pikalt. 

TIRRRR, helises telefon uuesti. TIRRR TIRRR TIRRR.

Õpetaja ohkas ja võttis toru. "Rästikute kasvatus," ütles ta.

"Oi, vabandust," kostis torust. "Ma otsin Kesklinna kooli. Vale number, nägemist."

Õpetaja pani toru rahulolevalt hargile ja haaras tahvlilt kriidi. Selle võtab ta mälestuseks, aga enne: sõnum lastele, et neile öelda, mis ta neist arvab.  

Ta tõmbas just ranitsat selga, kui kõlas koputus. Õpetaja ei lasknud end häirida, uks oli lukus. Ta ronis kaksiratsi aknalauale. Vasak säär oli juba väljas, kui võtit keerati. 

See oli koristaja. "Kuhu te lähete?" 

Siis märkas ta tahvlil õpetaja teadet. "Kas teil häbi pole? Tulge kohe tagasi ja kustutage see ilgus ära," käskis ta. 

Õpetaja punastas ja istus aknalauale. "Ma tahan puhata. Ma ei jaksa enam õpetada."

"Aga lapsed? Kes neile siis korrutustabelit õpetab?" küsis koristaja karmilt. 

"Tahaks tööd, kus näeks rutem tulemust," ohkas õpetaja. 

Koristaja silmad välgatasid. "Lihtsamat tööd ja tulemust? Kui ruttu?"

Järgmisel nädalal tabas lapsi üllatus. Neid ootas klassis uus säravsilmne õpetaja. Ta oskas arvutada sama hästi kui eelmine ja seletas suurepäraselt. Lapsed said otsekohe aru: 

1) millal toimub imeline pidurdamine enne verist kokkupõrget, kui 2 rongi 650 koristajaga asuvad teele Tallinnast ja Tartust kiirusega 90 km/h, või

2) kaua läheb aega, et kustutada laudadelt 30 spikrit, kui ühe spikri kustutamiseks kulub 18 sekundit

Tal oli ainult üks miinus: ta ei sallinud kriiditolmu. Õnneks oli koolis uus koristaja, kes pühkis selle kokku kiiremini kui välgulöök (0,2 sekundit).

Ainult korrutustabel, mille lapsed sahtliserva olid kirjutanud, kadus jäljetult. Keegi oli selle ära kustutanud. Tuli õppima hakata.



Kommentaare ei ole: