pärast esimest maid tuli ükspäev kevad ka, aga selleks ajaks olid nii mõnelgi oimukohad ootamisest hõredad. minu suur bulgaaria sõber rossi elas selle talve üle ainult tänu murakaliköörile ja haribo karudele.
küla peal räägitakse, et talv on ka sel aastal uskumatult ülbe. näiteks täna hommikul helistas ema ja teatas morbiidsel toonil, et tallinnas sajab paksu lund. kujutasin jumalast selgelt ette, kuidas ta seal niiviisi murelikult aknal kõõlub nagu orav ülaloleval pildil. õnneks on ema seespool ja ma tean küll, et neil on seal kappideviisi sefiiri ja pähkleid, et toita sadu kurbi oravaid ja ka ise mitte päris nälga jääda. häda korral on sahvris isegi vanaema letshot.
ma tahan ainult öelda, et ärge kurvastage! kevad tuleb ükspäev ikkagi. seniks päästke väikseid oravaid, et nendega ei juhtuks nii, nagu ühes muumitrolli loos. see seal polnud muidugi väga nutikas, aga ka rumalad loomad väärivad elu, ja vahest isegi natuke metsapähkleid kakaos.
(kirjutatud 19. märts 2011)
word of the day: sneeuwval - lumesadu
5 kommentaari:
Tegelikult sadas meil ka. Ja ma peaaegu, et ka karjatasin, kui ruloo hommikul eest kerisin.
Oravaid meil ei ole, aga näiteks neli kitse näksisid puid taas hoovil.
küll sul näksis seal peenardes veel igasugu loomi, lihtsalt et neid pole veel lume alt näha.
ma olen kuulnud, et mutid on ses osas eriti osavad!
muidugi muumitrolli raamatus võisid inimesed, kellel pärast orava kohtumist jäänaisega oli kurb meel, keerata ette lehekülje sadamillegagi, kus siis selgus, et orav oli tegelt tipp-topp. aga mida mina siin tallinnas pean ette keerama suurest kurvastusest, et lund jälle sajab, mai teagi. mu lapike lumeta maad, mis oli välja suland on sihukese igikeltsa all juba jällegi, et ma ainult ägan rõdul, kui seal hommikuluurel käin (täpsustuseks, et luuran kevade, mitte naabrite järgi).
vaska tegelt
aga sa voiksid n2iteks minna tuppa tagasi ja teha suure kruusit2ie kakaod vahukoorega, ja vaadata netist soojamaareiside pakkumisi?
ma kahtlustan, et oraval sellist luksust ei olnud n2iteks.
jaa, sul täitsa õigus. ja ega ma tegelikult väga ei virise ka. sest et progress on olnud meeletu, sest veel pisut aega tagasi läks mul hobune härma ja talle tuli jääpurikas nina otsa (täitsa päriselt) kui ma temaga sõitsin. aga nüüd hakkab meil mõlemal palav, kui me mööda põlde ringi vehime.
a nu kakao teen ma endale sellegipoolest:)
Postita kommentaar