laupäeva öösel oli siis nüüd ära see tolmuahvide püha MUSEUMNACHT! kõik räpased nurgatagused olid täis karjakaupa kultuurinäljaseid hollandlasi ja muid lõbusaid turiste kes katsusid 10-eurose piletiga 31 lahtist muuseumi läbi kapata et kivist rauaaja kamme, vanu koledaid flandria ürikuid ja muud hallitanud ajaloolist sodi uurida.
meie mike`ga olime palju glamuursemad ja läksime peale kate mossi paljaste piltide vaatamist fotomuuseumis parem kohe ära loomaaeda sest sinna sai ka jumalasta tasuta ja pealegi lubati artis zoo`s igasugu lõbusaid loomi, usse ja sitikaid näidata! muidugi ei suutnud me kumbki sellele absoluutselt vastu panna! nii me siis elasime kõigepealt natuke soojenduseks van goghi muuseumi ees tobedatele kunstiimbetsillidele kaasa kes hullunud pilgul sissepääsu ees kaklesid, ja kolistasime siis kiiresti loomaaeda sest raha meil ei olnud aga huvi tasuta sisalike vastu oli jube suur!
jajaa. kohale jõudes selgus et tasuta sisalikke tahtis peale meie näha veel terve hullunud inimkamp! mike selgitas otsekohe välja et pole muud kui tuleb hakata ukse taga pakutavat tasuta hõõgveini laksima. aga kuna vein oli kah otsakorral ja läikivate silmadega inimesi oli sabas ikka üle igasuguse normaalsuse piiri, siis võttis ta vaevaks natuke uurida kas sisalikumaniakkide hulgas on äkki mõni vahva tuttav kes meie järjekorra-agooniat leevendaks. nii oligi ja kaunis varsti olime me mõnusasti soojas loomaaia ootekohvikus. see oli siis et ma otsustasin kärmesti paugupealt kuidas ma tahan jubedalt akvaariumisse minna sest ma pole suuri kalu kunagi eriti lähedalt näinud (eriti elusast peast), ja mike teadis rääkida et haid on ilgelt ägedad ja väärivad kahtlemata lähemat vaatlust. paradoksaalsel kombel selgus et haid meeldivad kõigile teistele ka ja et neid täpsemalt uurida, tuleb oodata kuni eelmised haihuvilised naasevad sest kalu pole sünnis öisel ajal veiniuimas inimmassidega irriteerida.
nii me siis seal istusime ja sotsialiseerusime teiste kalahuvilistega! objektil oli absoluutselt igasugu kahtlasi tegelasi, ja nad kõik tahtsid miskipärast just õudselt akvaariumi näha. et haiootuses inimesi veidike lõbustada, otsustasime me mike`ga lahkesti oma suure termosetäie brändikakaod teistele vaatamiseks välja panna. selle peale kukkusid hiilgama kõik näljased silmad 10 meetri raadiuses ja mis meil muud üle jäi, kui oma tubli termos lahti korkida ja loota et nad viisakasti ära ütlevad.
kuraditki! poole tunni pärast oli meie peenel kakaol ots peal aga vähemalt olid kõik lurjused nüüd meie sõbrad ja ülejäänud 15 minutit haiootust läks nigu ludinal! punktipealt 45 minutit peale fuajeesse sisenemist saabus tädi vilega ja teatas et meie lõbus grupp võtku end ritta ja kohe saab šõud!
oo, kus oli see alles peen! kakao ja muude substantside koosmõju nägi kõigi ilmeis ja liikumises jube elegantne välja ja kui me seal koos lõbusasti sissepääsu poole tantsisklesime, ilmnes kahetsusväärne tõde et haide asemel olime me end kogemata hoopis öisele loomaaia ringkäigule kirja pannud. aga oo - kas me end sellest segada lasksime! pealegi väitis mike jube veendunult et vähemalt kaelkirjakud on öisel ajal ülemõistuse hästi nähtavad kuna põõsastesse nad ei mahu ja üldsegist magavad nad harilikult ristseliti üle puuri, hambad laiali ja kõik jalad puurivarbade vahelt välja tolknemas.
usalda sa veel äriinimesi. tegelikult oli kõik hoopis vastupidi! ei paistnud seal kuskil ei flamingosid, tiigreid, sipelgasiile, känguruid ega elevante. kaelkirjakute puuris vedeles üks vindunud välimusega rääbakas lojus, aga mina küll öelda ei julge et kes ta tegelikult oli. ainus siivas ja viisakas loom kogu tuuri peale oli väike katkutud panda, kes ronis kenasti puu otsa, keerutas end mõned minutid prožektori valgel, ja ronis siis tülpinult põõsasse tagasi. kõik ülejäänud loomad olid ka kogu aeg põõsastes, vilistasid õelalt meie huvi peale ja ulgusid pimedates puurides naerda. seda oli peaaegu et kuulda kui vaikselt allatuult puurivarbade vahelt kuulatada!
kui see üksildane õuduste tuur lõpuks otsa sai, tähendasime me kõik õnnelikult, et küll oli väärt mõte see brändikakao enne ninna tõmmata sest nii tundusid ka põõsastesse varjunud loomad pimedas päris pandavad vaadata. mina kui iidse eesti rahvatarkuse viimane edasikandja patuses amsterdamis teadsin veel lisada kuidas üldse pole viisakas tasuta asjade puhul liiga paljunõudlik olla; ütleb ka ju kena eesti vanasõna kuidas kingitud hobuseid lähedalt ei uurita (iseasi kas olekski saanud sest kõik hobused olid ka põõsastes).
igatahes on mul nüüd lähiajal tõsine plaan minna ja neid haisid mõni teine päev lähemalt silmitseda. juhuks kui nad põõsastes on, siis kavatsen ma järgmisel muuseumiööl ka koos kunstiahvidega van goghi muuseumi ukse taga hullunult nina nokkida ja diskuteerida teemadel mida võttis vincent ette teise kõrvaga ja kas ta mitte muusikavihkaja polnud et otsustas sihukese elutähtsa organi endal pea küljest lahti hakkida, ja jaa!
word of the day: dood giraf - surnud kaelkirjak
