välismaa külalised ja eesti kodu

lugesin hiljaaegu ühest blogist, et terve hulk välismaal elavaid eestlasi on kimpus külalistega, kes saabastes tuppa tungivad ja igale poole jälgi teevad. selline asi tuli mulle otsekohe tuttav ette! pole ju salalugu see, et olen oma amsterdami-elu jooksul nii mõnegi hollandlase sokiusku pööranud, et vähem sodi rookida. saapalembed kodanikud õppisid eesti elu reeglid täitsa kärmelt ära! see käib nii:

kõige parem on porine sõber kohe ukselävel rajalt maha võtta. krabage tüübil kraest ja selgitage kannatlikult, et teie kodus saapaid ei kanta. ega ta ei taha kuulata, aga sellest pole midagi! jääge enesele kindlaks. sel ajal, kui sõber kaebleb ja silmi pööritab, silmitsege eriti tähelepanelikult porirada koridoris ja ärge öelge absoluutselt mitte midagi. leplikum osa inimkonnast võtab selle koha peal saapad jalast ära.

ülejäänud osa inimkonnast kaebleb edasi. populaarsed argumendid:
1. külalisel on sokis auk
2. külalisel on mõlemas sokis auk
3. külalisel on auke nii siin kui seal ja sokid pole ka kõige puhtamad
4. sokkidega on külm
5. sokke polegi! varbad on jälle natuke nagu mustavõitu. kuidagi ei tahaks ära võtta.

argumente võib tulla veel, aga need on sama nõrgad ega vääri vastamist. tehke kandev paus ja silmitsege puiklevat külalist. tõstke kõnealune saabas nööripidi külalise silmade kõrgusele. veel üks paus. nüüd küsige külaliselt, mis on tema meelest saapa talla all. selle koha peal võtab ka suurem osa vähemleplikust inimkonnast saapad jalast ära.

ülejäänutega pole muud, kui suunata kas rõdule või aeda. amsterdamis ei ole suuremal osal aastast kuigi mõnus ilm, nii et varsti hiilib kaeblev külaline, häbenevad silmad peas, mööda seinaääri esikusse saapaid maha poetama, et siis sokkis inimeste sekka astuda. lihtne!

ps. on veel spetsiaalne grupp külalisi, kellega saab iga kord huilgamist, et õuuu, aga kingad on osa mu outfit´ist! sellised ei taha enamasti kuidagi rõdule ka minna. õnneks mõtlesin ma nende jaoks ka lahenduse välja! mul on kohe esikukapis korralik varu siniseid haiglasusse käepärast!

varsti on ka moekad kodanikud sokkis inimeste seas. piduuuuu!

word of the day: schoenen - kingad

jalgpallurid, mis toimub?

jalgpallimaailmas on asjad viimasel ajal ikka päris hulluks läinud. kui hiljaaegu löödi shveitsis lärmi paari platsil sibava nugise pärast, siis nüüd on keegi õelavõitu suarez ilmsüüta vastas- mängija ivanovicile keset mängu hambad säärde löönud. halloooo!?

muuseas selgub ajalehest, et kiusukott suarez on ka varem väljakul mehi purenud. see toimus muide amsterdam ajaxi koosseisus, kel jätkus  oidu metsikuvõitu mängija kiiresti inglismaal rahaks teha. hollandlastele omaselt tegid nad korraliku kauba ja müüsid tülika närilise ära 26 miljoni euro eest!

paraku polnud asukoha vahetusest eriti tolku, sest jõudis mööduda vaid paar aastat, kui juba näksib verejanuline koll inglismaa pinnal ausaid ivanovice. selline mees tuleks viia kiiresti loomaaeda mõnda teravate hammastega loomade puuri ja lasta tal seal isekeskis pisut rahuneda. kindlasti leidub seal igavlevaid asukaid, kes puuris nohiseva jalgpalluriga meelsasti müraks ja palli mängiks.

pärast vaikset nädalat loomaaias saaks suarezi ehk jälle tasakesi õuele lasta. suukorviga ja tõhusa takuse nööri otsas võiks ta minu meelest palli mängida küll.

word of the day: knaagdier - näriline

põrutav teatrielamus (moodne kunst)

kuna sõbrustan viimasel ajal tihedasti kassidega, nägin eile öösel täiesti põrutavat kassiunenägu. sellist und vaataks heameelega isegi nõudlikud kaslased. uurisin hommikul asja ja sõber Tsisko (kass sofiast) kinnitas mu hüpoteesi. sellise unenäo võtaks ta kohe!

ühesõnaga, ma olin unes ühes moodsas teatris. ainult et see polnud mõni harilik draamateater, kus etendusele peibutatud abikaasad tukastavad ja  samettoolide alla nätse kleebivad. inimesed, terve saal oli kasse täis!  kombekas ja kammitud publik pikutas istmeil ja liigutas viisakalt kõrvu. mingit aelemist ega nihelemist ei toimunud. mobiiltelefonid olid aegsasti välja lülitatud, keegi ei köhinud ega maganud. viimasel kui ühel olid kaasas triigitud taskurätikud. no millal te viimati sellises teatris käisite?

inimesi oli ka, aga nad olid laval ja tegid seal arvukalt häbituid tegusid. näiteks kaks tükki istusid terve esimese vaatuse põrandal ja jõid pudelist viina. isegi jutuajamist oli sellise asja kohta nagu vähevõitu. asi kippus juba üsna üksluiseks, kui saabus uus näitleja (paljulubav preili kollases seelikus). kassid noogutasid heakskiitvalt ja lehvitasid uudishimulikult sabasid. pole ju salalugu see, et neil on tüdrukutega enamasti väga soojad suhted.

kahjuks läks kõik hoopis allamäge. preili tegi paar tiiru ümber meeste, istus siis suuremale põlve peale ja hakkas ka pudelit näperdama. kuigi kassidel pole midagi sülesistumise vastu, kostis publikust rahulolematut nohinat. no te saate ju aru, et peale üksluist pooltundi tahavad isegi kannatlikud kassid actionit! kahjuks ei toimunud absoluutselt mitte midagi huvitavat. publik pidi tükk aega kannatama, enne kui lavale saabus üks kass ja korra majja lõi. inimesed lahkusid kiiresti lavalt ja publik hingas kergendunult. kass kummardas viisakalt ja kõik plaksutasid. teine vaatus publiku nõudmisel õnneks tühistati. kõik kassid istusid hoopis puhvetis ja sõid kreemikooke.

sõber tsiskole meeldis unenäo juures kõige enam muidu korravalvur kass ja puhvet. päris kassiteatrites ainult nii käibki, lisas ta kavalalt vurru käpa ümber kerides. joodikute vaatamiseks pole tarvis ometigi teatrisse minna.

eks ta ole. kuldsed sõnad.

word of the day: toneelstuk - etendus

laste raamatupidu tartus

prima vista kirjandusfestivali raames toimub 9-10. mail tartus joonistusvõistlus ja kirjanduslik orienteerumismäng lastele. mõlemal üritusel toimetavad ka leemurid.

suur joonistamise pidu toimub kaubahalli vastas olevas südalinna pargis, kus on festivali ajal eriti lahe vabaõhu-pargiraamatukogu. orienteerumismäng lööb otsa lahti toomemäel. uurige täpsemat infot linkide alt ja tulge ka! registreerida saab 8. maini. 

word of the day: festival - festival

leemuriraamat on kataloogis

hiljaaegu poetati leemurid eesti lastekirjanduse kataloogi. kui aasta lõpus ilmub raamat saksa ja leedu keeles, siis juba nüüd saab lugeda loo kokkuvõtet ja tekstilõiku inglise keeles (suur aitäh adam cullenile eriti laheda tõlke eest!). loodetavasti tahab mõni väliskirjastus leemurite tegemisi kord ka inglise (või mõnes muus) keeles välja anda. reisiva leemuri raamatule oleks selline asi ju täiesti kohane.

 

leemurid rõõmustaksid raudselt. ma tean täpselt, kuidas kohtumine uute lugejatega välja näeks:

1. oksale moodustuks siidine leemuririda. lapsi tervitataks sündsasti (kammitud sabad lehviksid tasaselt tuules). absoluutselt mitte keegi ei nokiks nina! kõik leemurid naerataksid viisakalt.

2. peale ülesrivistamist toimuks arutelu lugejatega. see käiks loomulikult leemurite keeles. vahelduseks ja niisama, kohvipausi asemel: harjutused sabale.

3. pärast joodaks kokteile (ananassimahl, kookospiim). snäkiks: banaanid. kõik lapsed saaksid proovida klassikalisi leemuritegusid: oksal kõõlumine, saba viibutamine, kirbuluure, tasakesi kõrvade liigutamine. kõige kiiremini banaane sööv laps saaks auhinna!

ah et mis see auhind on? koormatäis banaane muidugi! kuhja otsas valvaks leemur.

word of the day: engels - inglise keel

 

 

.  

1 300 000 diplomaadimolekuli

tallinna lennujaam on raudselt mu lemmikkohtade top kolmes. no eks vahel tahaks ikka kaevelda, kui berliini või pariisi saamiseks peab jälle päev otsa riias hapnema, aga õdusa kodusadamana on ülemiste ju ütlemata mõnus. kus mujal saab kuulata puhtas emakeeles, et pardaleminek milano lennule on tehnilise probleemi tõttu pisut edasi lükkunud, aga te ärge seal pabistage - mehed on juba mootoris ja kruvivad!  kui siis veel telekast hommikust ilmateadet vaadata, tuleb meelde küll, milline asutus sul parajasti libedatelt tallinna tänavatelt plehku panna aitab. soojem, kuivem ja laisem elu seal, kus juba märtsikuus pargis pikutatakse, on tallinnast vaid mõne lennutunni kaugusel.

lennujaamast isegi parem on see, mis toimub, kui lennuk su lõpuks sihtpunkti poetab. milline tark mees rääkis, et kõik eestlased on didaktilised diplomaadimolekulid? nii on! et te ikka usuksite, on mul varuks üks põrutav ja täiesti tõestisündinud lugu. 

nimelt siirdusin ma kord ameerika lennult tüütusse passikontrolli, et seal nagu tavaliselt paar tundi püstijalu passides pissihäda kannatada, kui üks pagasimees mind rajalt eemaldas, et mu kohvrist pisut pomme tuvastada. no ja meil tekkis temaga väga valgustav vestlus. onu tutvustas end kiindunud maailmahuvilisena ja uuris teraste spioonisilmade sähvides, ega ma mitte tsehhoslovakkiast tule. tuletasin onklile lahkesti meelde, et selline riik pandi vahepeal kinni ja lehvitasin sinise passiga. onu pungitas imestusest silmi ja uudishimutses edasi. kas eesti pole mitte selles - selle koha peal pidi ta kukalt kratsides pisut järele mõtlema - selles nõukogude liidus, kus on õudne ja näljane elu?

mis seal´s ikka: kehastusin molekuliks. naeratasin kannatlikult ja valgustasin onklit, et ka külm sõda on vahepeal lõppenud. isegi et 20 aastat tagasi! kohvrimees vangutas imestunult pead, aga üldiselt oli tal väga hea meel. küllap nii ongi parem, arvas ta ja patsutas mulle sõbralikult õlale. ta oli nimelt kuulnud, et USSR on üks üsna vastik ja räpane paik. 

või kas mäletate kunagist EMT reklaami, kus ameeriklased arvasid, et no see estonia on raudselt subway singivõiku, või, well, äärmisel juhul mingi aasia kassitõug? molekulide aktiivse teavitustöö tulemusena on täna olukord ju ikka hoopis helgem. no näiteks sajad vahetustudengid, kes ehk eriti ei õpi, kuid teevad oma kaaspummeldajatele viljakat ajupesu teemal eesti rokib ja toidavad neid eestist tulles musta leiva ja kalevi mustikasokolaadiga. äri- ja teadusinimesed, välismaal lastelapsi külastavad vanaemad, kõikvõimalikud vabatahtlikud ja muidu maailmarändurid - valik on kirju. kui kellelgi on eesti tõesti kuidagi kahe silma vahele jäänud, saabub varem või hiljem mõni tervendav heledapäine molekul ja täidab mädaneva infokolde.

lisaks rändmunklusele on õnneks ka moodsamaid vahendeid. tänu facebookile teavad mu välismaa sõbrad eestist rohkem kui nii mõnigi passiomanik. veebruaris lugesid nad mõistagi aastapäevast ja laikisid youtube´i promoklippe tallinna city´st, mille kõrval metsas staarkokk karude ja rebaste keskel kukeseeni korjab. detsembris kuulati presidendi jõulukaarti irise muusikaga. märtsi hitt: top gear´i fotod eesti jääteedest. nad fännavad ewertit ja draakoneid, tunnevad viinasoki metoodikat ja räägivad vanaisale, kuidas eestis saab ka metsas kuuse otsas internetti. ja loomulikult tulevad nad kõik juulikuus siia rokkima, grillima ja herneid sööma. jaanipäeva, folgi ja laulupeo ajal tuleb külalised ilmselt kihtide kaupa magama paigutada, sest siis on nad KÕIK siin. ja see kõik ainult seetõttu, et facebook küsib mult igal hommikul: kairi, millest mõtled?  

ma ei teagi. sheeriks midagi? eile nägin, et välisministeerium korraldab eesti-teemalise viktoriini, auhinnaks piletid tallinna ja tasuta majutus.

no muidugi ma sheerisin. no mingi kolmkümmend on raudselt juba asja kallal.


word of the day: welkom! - tere tulemast!

suhkrusõltuvus. NOT.

24 aastat tagasi valiti ühes tallinna lasteaias ameteid. klouni sai rohkem kui rubla eest! pool rühma tahtis kosmonaudiks, preilide vahel käis tihe rebimine miss estonia ametile ja sõber henril oli soolas mäsleva punkari amet (ma ei tea, villu tamme oli vist parajasti kuum?).  üks metsik laps tahtis hundikütiks ja kõik ülejäänud müüjateks ja õpetajaiks. jälgisin kisklevat kampa ja nokkisin aknalaual pikutades rahulolevalt nina. minu karjääri pipi pikksuka parima sõbrana ei ohustanud keegi.

pipi ellu kavatsesin ma imbuda muidugi helge tuleviku huvides. asus ju just selles majas kirst kuldmüntidega, mille eest kõik pipi sõbrad päev otsa komme kõhtu kühveldasid. no te ju mõistate, et kuhugi kosmosesse lendamine tundus sellise asja kõrval täiesti mõttetu. miks hõljuda õlises raketis, kui saab päev otsa päikselisel verandal hobuse ja pärdiku seltsis iiriseid süüa? alternatiivina kaalusin ka pagari ja luuletaja ameteid. tulevik oli ikka väga helge.

kakskümmend aastat hiljem kolisin sama helgel meelel amsterdami. luuletamine mind enam eriti ei huvitanud, aga suhkur - ooo! hollandlaste pühast kaksainsusest, friikatest majoneesiga, oli mul jumalast savi, aga selle eest maitsesin kärmelt ära kõik amsterdami õunakoogid. igapühapäevase koogiteo ja oravakese kommide peal kasvanud eesti tüdrukute jaoks on selline asi täiesti normaalne. 

hollandlased muidugi nii ei arvanud. ise aastaid võluseentel hea maitsta lasknud kamp kukkus jutlustama õõvastavaid lugusid mädanevatest hammastest ja diabeedist. mõtlesin, et lähemal tutvumisel asi ehk paraneb, aga tutkit! tüübid saabusid eestisse parimaks marjaajaks ja jõllitasid põlevil silmil täiesti harilikke koduseid plaadikooke. nii suur ja ainult teie perele?! vangutas kamp kadedalt silmi pööritades pead. eks seepärast sa oledki selline, lugesin ma nende õelaid mõtteid edasi. kus on väikesed koogivormid? ahastas kolmas, küpsetamishuviline sõbranna (spetsialiteet: suhkruvabad muffinid ja väikesed vastikud kaerahelbekäkid). miks eestlased nii palju magusat söövad? 

lugesin kümneni nagu vana meditatsioonihunt ja säilitasin rahu. 

erinev kultuuritaust, mõtlesin hiljem. pole ju ühelgi mu külalisel aeda, mis juulikuu jooksul sada liitrit sõstraid toodaks ja siis mõni nädal hiljem basseinitäie õunu murule poetaks. väike koogitegu käib ikka normaalse eesti  suve juurde - kõike ei saa ju ometi  mahlaks teha?! hollandlased arvasid muidugi, et saab, ja vangutasid aplalt pead, ise küünarnukini  koogis. õhtuti aias tshillides kuulasin ritsikate sirina kõrvale nende tasast kaeblemist kasvavast kehakaalust (kõik eesti koogimägede süü).

järgmistel päevadel näitasin külalistele linna ja muidugi sattusime me mitmel korral ka kena koogivalikuga toitlustusasutustesse. sõbrad jõllitasid lette ja oigasid, endal keel maialt suunurgast ripakil. teil on siin kõigil suhkrusöömise sõltuvus, pani külaliste konsiilium eestlastele reisi lõpuks diagnoosi. samas tõusis peatselt õhku tundlik teema, miks ei saa tallinnas friikaid ja majoneesi. no mida sa teed sellistega?

ma tegin kihlveo. raske suhkrusõltuvus (raviks kommivaba elu) versus pikaajaline majoneesikeeld. me veel vaatame, kes esimesena elutult vaibale variseb ja jüngrid selverisse majoneesi järele lähetab!

katsumusega läks muidugi nii, nagu tavaliselt. hipsterite keeles: epic fail. peale seitset õuduste päeva otsustasime vaevlemise lõpetada, istusime üheskoos laua taha ja tsiteerisime klassikut, kuidas kiusatusest saab lahti üksnes sellele järele andes. pealegi on meie väikesed kiusatused võluvad. täiskasvanute keeles on neil muide ka ilusamaid nimesid: rõõm, armastus, nauding, kirg. no milleks neid enesele keelata? 

lõpetasime selle jama päevapealt. 

word of the day: suiker - suhkur

selveri asemel

ma ei tea, kuidas teiega, aga minu sisemine korilane kängub juba aastaid kliinilises surmas (välja arvatud siis, kui on aeg peete harvendada, milles olen  haruldaselt osav). seega ongi kujunenud nii, et liha ja köögivilja tangin ma juba aastaid selverist. sinna vahele jäi küll päikseline ülikooliaeg vanaema seltsis, kes mind neli aastat heldelt toitis, kuid ka see ilus aeg sai läbi. back to selver.

nüüd on see kõik aga möödas, sest ma lugesin just väga valgustavat raamatut, kuidas endale ise toitu hankida. nimelt õpetatakse ühes roald dahl´i raamatus, kuidas vähese vaeva ja paljaste kätega faasaneid püüda! selver võib minu poolest kotid kokku pakkida, sest juba järgmisel nädalal toon ma endale ise metsast liha koju.

te muutusite nüüd kindlasti uudishimulikuks ja tahaksite ka teada, kuidas faasaneid püüda. see on väga lihtne! kokkuvõtlikult ja nelja sõnaga: kott pähe ja leebet!

täpsemalt käib faasanipüük nii: leidke kõrge faasanitihedusega lagendik. jääge absoluutselt märkamatuks, sondeerige pinda. valige välja kena liivane lapike. kaevake lapikesele auk ja torgake sinna paberist torbikuke (lõks!). torbiku sisemuse olete muidugi kodus juba korralikult liimiga kokku määrinud. nüüd poetage torbikusse rosinad (faasanid armastavad neid väga). viskuge kõhuli ja piidelge ümbrust. lokaliseerige ablas faasan. nihkuge maadligi linnu suunas, jättes liivale isuäratav rosinarada, ning roomake hääletult puu taha varitsema.

seejärel hakkab toimuma järgmine:
1. ablas faasan tunneb rosinate lõhna
2. ablas faasan läheneb mööda rosinarada  hooletult torbikule
3. ablas faasan torkab pea torbikusse ja nosib rosinaid
4. ablas faasan tõstab pea ja kleepuv torbik vajub talle mütsina silmile  (liim!). faasan jääb pimedusse.
5. ablas faasan ehmatab ja tardub.  (ja teie hakkate aga muudkui tasakesi faasanile lähenema).

nüüd jääb järgi teha vaid hädavajalik ja faasan kinni nabida. kott pähe ja metsast leebet!

kas pole mitte lihtne? juba järgmisel nädalal asun ma faasaneid püüdma nõmme metsas (soodus liivane pinnas, ohtralt künkaid varitsemiseks). kes tahab, võib ühineda. ma pole kade - faasaneid jätkub kõigile.

faasaniroogade kokaraamatut oleks muidu küll hädasti tarvis. ehk selverist saab.

word of the day: jacht - püük