20. jaanuar 2017

2016 raamatutes

head inimesed ja paharetid! jälle aasta läbi! aga milline aasta! issand! nii palju hüüumärke!
neid on nii palju sellepärast, et sel aastal sattus mu radadele eriti palju häid raamatud!


kõige suurema elamuse pakkus tänavu hildesheimeri 'armutud legendid', sest selles jutukogus on lihtsalt kõik õigesti: terav, tabav, kaasaegne, naljakas, lisaks jumalik absurd ja stilistika. jube kahju, et see wolfgang oli päriselus sihuke harilik punnis silmade ja piibuga koll, sest muidu oleks ma ta pildi kohe seinale riputanud (praegu on seal oravad ja noor robert graves).  ühesõnaga. peale 'legende' hiivasin peika raamaturiiulist minema ka kõik teised hildesheimeri tekstid ja kangutan nüüd nende kallal, keel sõnaraamatul.


mõned teised saksakeelsed onklid tekitasid veel lainetust: muidugi thomas bernhard, aga ka markus werner ('on the edge'/'am hang') ja kohviveskite nõrkuse käes kannatav hotzenplotz, ametilt röövel.  röövlipildi panin küll kohe seinale oravate vahele:



siis avastasin terve hulga naiskirjanikke, kelle kuulsate meeste raamatud on nende kõrval igav kökimöki. siri hustvedt (ja paul auster), nicole krauss (ja jonathan safran foer) ja muidugi nancy huston, kes lahkab seda teemat ka oma 'loomispäevikus'.

eesti autoritest oli mu tänavune elamus maarja kangro fantastiline 'klaaslaps'. anti saare naistekas 'nemad kaks' (tsau, helena!) oli ka kohti, millest jäi tempel mällu igaveseks. muidugi filigraanselt meisterlik kai aareleid ja 'linnade põletamine'. ja siis veel lasteraamat 'ilusti', mis on indrek koffil ja ulla saarel väga kenasti meisterdatud. seal räägitakse sellest, et heale sõbrale võib lisaks musitamisele saata ka kirju.


mis siis veel? e.e.cummingsi muinasjutud, vila-matase 'the illogic of kassel', bolano, yanagihara, melville'i 'bartleby' ja james baldwini 'giovanni's room'. ja inimesed! tomi ungereri ussiraamat 'crictor'! soovitan seda soojalt kõigile, kes peavad suvilates kooselu õudsete rästikutega, sest see raamat teeb igaühest suure ussisõbra. isegi mul hakkas usk ussidesse natuke taastuma, mis on põhimõtteliselt täiesti uskumatu lugu. tähistasin seda otsekohe kotikese haribo ussidega. 


edasi. kõigile keele- ja kirjutamishuvilistele võiks olla meeltmööda jhumpa lahiri 'in other words', mis räägib autori inspireerivast teest itaalia keele(s kirjutamise) juurde ja elust roomas. kindlasti ei soovita ma kellelegi aga robin sloani 24-h raamatupoe lugu, mille pealkiri tõotab head, aga sisu halba.

kohvikutes logelemise ja koogikeste juurde sobisid mulle mullu hästi modiano, colette ja roché'i 'jules et jim'. lugesin modiano kadunud nooruse lugu ette ka pariisi botaanikaaia kängurudele, kes kuulasid kõik viisakalt ja liigutasid kõrvu. pärast sõime tomateid ja pikutasime.

ja siis sattus mu teele veel üks kaunis metsik lasteraamatu moodi raamat, mis pole tegelikult üldse lasteraamat: roald dahli 'minu onu oswald'. ollalaaa! rohkem ei tahakski ette ära öelda. lugege salaja ja ärge lastele näidake. soodom, gomorra ja henri matisse!

rohkem polegi mul lisada muud, kui et eelmiste aastate elamusi näeb siit: 201520142013201220112010 ja goodreadsist muidugi ka. nagu ütles minu suur sõber kristo: inimestega, kelle arvutis avaneb G-tähega mitte google, vaid goodreads, on midagi tõsist lahti. nihutage nad diivanilt, pange riidesse ja viige välja värske õhu kätte. kommipaberid ja küpsisepuru imege tolmuimejasse. tuulutage hästi ja tooge nad õhtul koju tagasi. iirised hambaaukudest eemaldab aga juba stomatoloog.

head uut lugemisaastat! (soovitage uut noosi ka!)


michel houellebecq: kaart ja territoorium
francoise sagan: bonjour tristesse
thomas bernhard: woodcutters
ben okri: dangerous love
enrique vila-matas: the illogic of kassel
paul auster: oracle night
mart juur: meie küla superstaar
mika keränen: väravajoonel
hermann hesse: gertrude
siri hustvedt: what i loved
arnon grunberg: de joodse messias
michel houellebecq: lanzarote
roberto bolaño: liuväli
piret raud: lugu sandrist, murist, tillukesest emmest ja nähtamatust akslist
patrick modiano: catherine certitude
james baldwin: giovanni's room
johan idema how to visit an art museum
indrek koff: ilusti
ernest hemingway: a moveable feast
siri hustvedt: the blazing world
tomi ungerer: crictor
neil gaiman: how the marquis got his coat back
henri-pierre roché: jules et jim
julian barnes: flaubert's parrot
olavi ruitlane: vee peal
mehis heinsaar: unistuste tappev kasvamine
julian barnes: the sense of an ending
julian barnes: the noise of time
john williams: stoner
siri hustvedt: the summer without men
william golding: lord of the flies
herman melville: bartleby the scrivener
kazuo ishiguro: an artist of the flating world
paul auster: mr. vertigo
terry pratchett: mort
anita brookner: hotel du lac
ray bradbury: dandelion wine
hanya yanagihara: a little life
e.e. cummings: fairy tales
miranda july: the first bad man
jhumpa lahiri: in other words
hanya yanagihara: people in the trees
terry pratchett: hogfather
paavo matsin: gogoli disko
naomi wood: mrs. hemingway
jim ashilevi: kehade mets
andrus kivirähk: inimväärne elu
anti saar: nemad kaks
kai aareleid: linnade põletamine
a.e. hotchner: papa hemingway
nancy huston: loomispäevik
karen joy fowler: we are all completely beside ourselves
vermes timur: look who's back
roald dahl: the wonderful story of henry sugar and six more
roald dahl: my uncle oswald
roald dahl: charlie and the great glass elevator
jeanette winterson: oranges are not the only fruit
lemony snicket: the austere academy
robin sloan: mr. penumbra's 24-hour bookstore
jim ashilevi: armastuskirju teatrile
markus werner: on the edge
otfried preussler: der räuber hotzenplotz
kadri hinrikus: sandra 12 kuud
reeli reinaus: kuidas mu isa endale uue naise sai
priit põhjala: mu vanaisa on murdvaras!
jonathan safran foer: here i am
kätlin vainola: sonja ja kass
susanne weber: paul ja paps
wolfgang hildesheimer: armutud legendid
indrek koff: eestluse elujõust
leelo tungal: raha-haa-haa
haruki murakami: sputnik sweetheart
olli jalonen: poisiraamat
david walliams: demon dentist
elizabeth gilbert: big magic
erica jong: fear of flying
torben kuhlmann: armstrong: the adventurous journey of a mouse to the moon
florian graf: FG artist service group
anne berest: how to be parisian wherever you are
patrick modiano: in the café of lost youth
alain de botton: on love
jill alexander essbaum: hausfrau
colette: chéri
paula mclain: the paris wife
amélie nothomb: tokyo financée
maarja kangro: klaaslaps
liis paltsmar: minu costa rica
bardur oskarsson: the flat rabbit
mihkel mutt: eesti ümberlõikaja
jonas taul: öömõtted
liz pichon: the brilliant world of tom gates
paul kalanithi: when breath becomes air
franz kafka: amerika

7. detsember 2016

päris eesti suvi

tallinnast saabus hiljuti pakike fotoga aastast 1988. kõik on nagu päris: garderoob maratist, hommikune keefir, tundmatu roots aknalaual, pipraga tomat, ustav väikevend, vanaisa buss teel nüpli järve äärde, katusel purjelauad, tagaistmel ujukad (teate küll, millised). idüll!

ja siiski... miski jäi torkima. kas vaevab mind lapsepõlve nostalgia, meelepete, möödunud aegade mahe miraaź? aga siis märkasin ma seda asja. ja ma sain kohe aru, et kõik on päris!


see asi oli taldrikul:



ei usu? vaadake tähelepanelikumalt.



täpselt nii. kergendus magniifiko! mu mälestus on puhas kui prillikivi, sest tillita ei sirgu maarjamaa suves ükski eesti laps. (ärge siinkohal palun lingvistilisi kalambuure tehke, seda blogi loevad ka lapsed.)

räägime parem suvest: tillikülvini on jäänud ainult 123 päeva!

liigu, kell! till longa, vita brevis.

6. november 2016

härra klaasi pöörane muuseum


eelmisel nädalal ilmus mu uus raamat 'härra klaasi pöörane muuseum' ja mul on selle üle lihtsalt pööööööraselt hea meel! :)

härra klaasi seiklused saavad kingituseks kõik tänavu tallinnas kooli läinud lapsed. ägedad pildid joonistas tartu kunstnik marge nelk ja välja andis tallinna keskraamatukogu, kes on ka selle vahva kinkeprojekti taga.

nagu te äkki juba ära arvasite, tegutseb raamatus salapärane direktor härra klaas, kelle muuseumis satuvad lapsed õige pöörastesse seiklustesse.  juhtuma hakkab nii mõndagi kummalist, et mitte öelda pöööööraselt imelikku... ja lastel tuleb pistmist nii unistuste, fantaasia kui maadeavastamisega, läbipaistvast direktorist rääkimata.

härra klaasi seiklusi saab esialgu laenutada raamatukogust. järgmisel sügisel jõuab raamat  ka poodidesse. vahvat lugemist!


kajastusi ka:
Tallinna TV video
arvustus postimehes
Mae Lenderi blogi




26. oktoober 2016

frankfurti raamatumess 2016

siin on mõned pildid tänavuselt frankfurti raamatumessilt, kus oli õudselt tore! rääkisime indrek koffiga oma raamatutest ja uurisime teisi, mis ka kõik saksamaale kohale olid sõitnud.

siis ütlesin veel kõigile sõpradele ja tuttavatele tsaumisteed ja sõin Eesti boksis ära terve kuhja kalevi komme. ja uutesse raamatutesse plekke peaaegu et ei teinudki...

suur aitäh korraldajatele ja eesti lastekirjanduse keskusele imetoreda messi eest!


 
 


11. oktoober 2016

kids are people too!

tänavusel frankfurti raamatumessil... kui olete ka seal, tulge kuulama, meil oleks jube hea meel!


19. oktoober kl 16, Kids Stage, hall 3.0, K 139.





6. oktoober 2016

suure kondiga kass


lugesin lehest hiljaaegu kassist, kes on erakordne ühel täiesti erakordsel moel. nimelt on see kass tervelt 120 cm pikk! kujutage ette, nii palju kassi üheainsama naha sees! nüüd istun kodus ja kadetsen. ah et miks? sellepärast:

PÕHJUS KADETSEMISEKS nr 1
saja kahekümne sentimeetrine kass pole mõni harilik kass, kes siseneb uksest, lipsab läbi esiku, elutoa ja köögi ning väljub lahtisest aknast aeda. saja kahekümne sentimeetrise kassi pea on ammu tagaaias, kui tagumised jalad seisavad endiselt maja ees uksematil... kes oleks nõus sellise asja nägemisest ilma jääma? täpselt. põhjus kadetsemiseks number üks. 

PÕHJUS KADETSEMISEKS nr 2
saja kahekümne sentimeetrise kassiga jalutamine on tõeliselt hingekosutav kogemus, sest terve tänav on ju ainult teie kassi täis! ei mingit nügimist, ligitikkuvaid müügiagente või lehepuhuri-mehi ...  majaseintelt kajavad vastu üksnes teie kassi sammud asfaltil. 

PÕHJUS KADETSEMISEKS nr 3
efektiivsus! katsuge ise arvutada, mitu hiirt sellise kassi sisse mahub...  oleks ma hiir, koliks ma perega parem kohe kaugele metsa taha ära. teisest küljest, oleks mul hiireprobleem, koliks ma sellele kassile kohe külje alla. miks mitte lausa samasse majja!


omanik ise ütleb oma kassi kohta muide, et ta pole paks, vaid suure kondiga. jutt jumala õige! elagu hea isu ja suured kondid! ja saja kahekümne sentimeetrised kassid ka.

14. september 2016

kuidas koguda raamatuloomi

Esimesed viis aastat ootasin ma kannatlikult, aga kuuendal sünnipäeval ma lihtsalt ei  j a k s a n u d  enam. Panin vanemad köögilaua taha istuma ja selgitasin: viimane aeg on võtta koju elama mõned loomad!


Muidugi ei plaaninud ma mingit karja – lihtsalt mõned väiksemad, siidised ja sõbralikud. Mitte rohkem kui kümme, äärmisel juhul viisteist… “Öökullid võiksid sa paigutada korstnasse,” õpetasin ma isa. Täpselt nagu tegi onu Melker 'Tjorveni, Pootsmani ja Moosese' raamatus!
Vanemad kratsisid murelikult kukalt – mõte elust viieteistkümne loomaga ei erutanud neid. Aga ega sellisest väiksest asjast saa end heidutada lasta! Vajutasin gaasi põhja. Ja loomad tulidki - aga raamatute sees. Noogutasin rahulolevalt ja asusin hauduma, kuhu saabujad paigutada.
Kõige esimene raamatuloom, kes sisse kolis, oli 'Karupoeg Puhhi'  Jänes. Ta saabus ühel sügisõhtul ema käekotis ja seadis end kohe mõnusasti sisse. Jänes oli mul iseenesest mõista kaval valik, sest iga lapski teab, et jänestega käivad kaasas nende sõbrad ja sugulased. Nii sain ma lihtsa vaevaga mitte ühe, vaid nelikümmend üks jänest! Puhhi raamatust kolis peagi sisse ka Öökull, kes on teatavasti suur soojade ja kuivade pesade sõber. Minu riiul oli just selline koht. Öökullist sai kiiresti mu kollektsiooni kõige kasulikum liige, sest ta sokutas kõikjale kasulikke sildikesi (“PALUN ELISTATA KUI VAJA VASTADA. PALUN KOPUTATA KUI VASTADA EIOLE VAJA.”) ja kirjutas jäneste narrijatele karme anonüümkirju, allkirjaks hämar initsiaal “Ö.”

Järgmisena sigines seltskonda orav. Ta tuli 'Muumitrollist' ja oli erakordselt andekas ühel täiesti uskumatul moel. Nimelt oskas see orav ära surra nii, et ärkas pärast kohe uuesti ellu! Imetlusväärne, kas pole? Loomulikult võtsin ma ka tema enda juurde otsemaid elama.

Orava järel saabus hundike Juhani Püttsepa raamatust 'Väikese hundi lood'. Tema seletas mulle, et sel ajal, kui ema köögis pannkooke küpsetab ja mina seda lõhna teise tuppa tunnen, istuvad kõik väikesed hundikesed põllu taga metsas ja nuusutavad seal. Uskumatu, aga tõsi! Nagu te ehk juba ära arvasite, paigutasin ka hundikese otsekohe riiulisse. Lisaks kirjutab Juhani raamatus, et hundid on äärmiselt südamlikud ja alahinnatud. Ma olen temaga kogu hingest nõus – rohkem hundikesi!

Nüüd, kus mul olid orav, öökull, hundike ja nelikümmend üks jänest, tegi isa ettepaneku, et ehk aitab. Loomulikult polnud ma sellise rumalusega nõus. Otsisin otsekohe välja Gerald Durrelli raamatu Minu pere ja muud loomad, kus kirjutatakse, et loomi pole kunagi liiga palju, ja tutvustasin seda isale. Seda lugedes sai ka tema kohe aru, et loomad elavad meelsasti üheskoos ja ajavad minema soovimatut elementi, näiteks türgi peikad (Geraldi õel oli üks selline ja ta ei jäänud kauaks). Isa kuulas türgi peika jutu ära ja ütles siis: “Tõesti või?”. Õhtul kuulsin, kuidas ta ema käest küsis, et kas saaks ehk veel mõned raamatuloomad tuua. 

Nii ma siis soovitangi raamatuloomade pidamist soojalt kõigile lastele! Neil on mitmeid kasulikke omadusi – ei pea neid ei söötma ega vannitama, jalutamisest rääkimata. Selle asemel jalutavad nad end ise ja võtavad ka lugeja seiklustesse kaasa. Raamatuloomad õpetavad ka lugema ja ette lugema – kui vanasti õnnestus kavalal lapsevanemal unejutu ajal TERVE LÕIK vahele jätta, siis raamatuloomi pidava lapsega… (kaval naer). Te märkate sellist pettust kohe! “Ema…. sa jätsid Öökulli koha vahele!”-stiilis meeldetuletused mõjuvad laiskadele vanematele väga toniseerivalt.


Minu kõige viimased raamatuloomad on lutikad. Rääkisin emale aastaid, et tooksin koju ainult väikese karbikese ja selliseid sõbralikke, aga tema arvas ikka, et täna on uks lukus… ja homme ka. Siis mul ei jäänudki muud üle, kui nad raamatusse panna. Kõik on viisakad ja sõbralikud, pestud ja kammitud… Lihtsalt täiuslikud loomad!
Lõbusat raamatuloomade kogumist kõigile suurtele ja väikestele!

9. september 2016

kadunud lehm ja tema naine

koleda presidendikempluse vahele leidsin ajalehest vooremaa palju parema uudise. see räägib ühest lehmast ja tema naisest ja siis veel kurkidest. uudise nimi ongi (äkki arvas keegi juba ära?):


uudis algab sellega, kuidas perenaine ühel hommikul ärkas ja johhaidii, lehm oli kadunud! edasi räägib uudis sellest, kuidas perenaine arvas, et lehm on minema viidud, ja siis sellest, kuidas ta õnnetult trepil kurvastas, süda raske ja pisarad palgel. kus ta nüüd niimoodi jahedal hommikul... kas soojad sokid olid ikka jalas... ja jeesukene, moonakott...?! mitte keegi ei taha kuulda, kuidas koriseb kadunud lehma kõht! ühesõnaga, olukord oli trööstitu ja valguskiirt ei paistnud kusagilt... ja arvake ära, mis siis juhtus?

keldrist kostis nosimist!

perenaine poetas keldriust ja arvake ära, kes seal oli? see oli lehm! ta sõi keldris kurke!

ühesõnaga, edasi läks nii:
- lehm polnudki kadunud, vaid keldris kurkidel
- naisel oli oma lehma suur rõõm näha
- mõistagi oli ka lehmal oma naist suur rõõm näha
- toimus patsutamine ja kallistamine
- ja siis läksid nad tuppa komme sööma.

arvake nüüd ära, mis kommid need olid? õige!

need olid lehmakesed. kondentspiimaga!