22. august 2016

kohtumine karudega (ehk kuidas tegelikult asjad käivad)

lugesin just lehest valgustavat artiklit '10 soovitust: mida teha, kui metsas karuga kokku juhtud?', kus hirmutatakse kõigepealt inimesi ja kästakse siis pikali heita ja surnut teeselda. johhaidii!?

mida teeks tavaline inimene metsas karuga kohtudes, seda mina ei tea, aga mida teeks minu suur sõber mike, kes on muuseas ka maailma suurim karusõber, seda tean ma täpselt. võtke eeskuju! asi käiks nii:

kõigepealt jälgiks mike karusid lugupidavalt distantsilt ja tõstaks südamlikuks lehvituseks hoolikalt meeseebiga pestud käe. seejärel astuks mike karudele ligi ja patsutaks neid sõbralikult. kui patsutamisega valmis, jätkaks mike karude tervitamisega ('tsaumisteed!'). karud tervitaksid iseenesestmõista sõbralikult vastu.

pärast tutvumisprotseduure istutaks üheskoos mõnusasti kännule ja maitstaks meeroogi, küllap oleks mike'il kaasas ka kotike meekaramellidega, meeõlust rääkimata. hämaruse saabudes heidetaks mõnusasti samblale pikutama, pehmed käpad pea all. tähti täis sumeda suvetaeva all räägitaks unejutte karude ja inimeste sõprusest, vahest lauldaks ka karulaule. kindlasti räägitaks nalju ajakirjanikest, kes koostavad lehtedele artikleid pealkirjadega '10 soovitust: mida teha, kui metsas karuga kokku juhtud'. õhtu lõpetuseks valmiks südamlik kiri muusikalisele kollektiivile 'apelsin', kellele kuuluvad elutargad sõnad 'mina ainult karu armastan'.

peale seda magataks.

ongi kõik. lihtne!

2. juuni 2016

'Piia Prääniku' järjejutt vikerraadios

vikerraadios saab 1.-21. juunini kuulata 'Piia Präänik kolib sisse' järjejuttu Ülle Kaljuste esituses.


tööpäeviti kl 9.45 ja 18.30, vikerraadios.


kõik lood kogutakse ka Lastejaama lehele.


toredat kuulamist ja mõnusat suve!






31. mai 2016

ärge usaldage onusid!

ma ei tea, kust pärinevad teie loomade alased teadmised, aga mulle rääkis neist asjust üks onu, kes on muuhulgas ema väga lähedane sugulane, kõigi kalade sõber ja bioloog. kuulasin teda põlevil silmil terve lapsepõlve ja sain alles aastaid hiljem teada, et onu on mulle mitmes olulises punktis hambasse puhunud. kaval nagu kapsauss! avalikuks tuli asi nagu tavaliselt muidugi eriti kõveral kombel. see käis nii:

istusime peikaga ükskord päikeselisel õhtupoolikul kohvikus ja kõlgutasime jalgu, kui mulle tundus, et JUST NÜÜD on aeg teda oma teadmistega rabada! tõmbasin sõõmu fantat rindu ja hakkasin peale.

kas pole huvitav, et mägikitsedel on vasakul pool lühemad jalad kui teisel, mainisin ma möödaminnes, samal ajal salaja tähelepanelikult peikat silmitsedes. (noh et kas ta ikka on juba rabatud).

peika ei olnud eriti rabatud. mismõttes, lühemad? tõstis ta ajalehe tagant pilgu ja haigutas. naeratasin kavalalt - peika ei tea kitsedest! läheb asjaks!

otseses mõttes, kuidas sa siis sellist asja ei tea! pööritasin ma silmi. kuidas nad muidu mäeserval püsti püsiksid! mismoodi nad seal sinu meelest käivad - mööda järsku mäge...

peika tõstis vasaku kulmu ja silmitses mind huvitatult.

jajaa, ei saanud ma enam pidama. see on ju evolutsioon! kitsekohastumine! aastatuhandete jooksul kujunenud. 

peika sättis end mõnusamini tooli ja muigas. mismoodi need kitsed siis ümber pööravad, kui on vaja teisele poole minna? küsis ta.

ei pööragi, seletasin ma kannatlikult ja silmitsesin peikat nördinult. ise nii andekas, aga analüüsida ei oska! nad lähevad ringiga ümber mäe!

selle koha peal tõmbas peika kohvi kurku ja naeris nii, et kõik ümbritsevad inimesed vaatasid ja vangutasid päid. ja peale seda valgustas ta mind kurva uudisega, et mind on alatult petetud. kujutage ette, kitsedel on jalad mõlemal pool täpselt sama pikad! no tunne oli umbes selline, et jõuluvana on ootamatult grippi surnud ja ma pean sellest uudisest nüüd ülejäänud maailmale rääkima.

mis see onu sulle veel rääkis? uuris peika ja silmitses mind kaastundlikult.

no ja siis tulid muidugi kõik ülejäänud asjad ka välja. näiteks tuli avalikuks, et jääkarud ei katagi jääauku sukeldudes käpaga oma musta nina, et kalad neid ei märkaks (ülejäänud karu on ju valge). pühkisin salaja pisara ja mõtlesin, et mis ma oma onule küll ütlen, kui ma teda järgmisel korral kohtan. mõtteid oli mitmeid.

õnneks jäime ikka sõpradeks edasi. pealegi avastasin ma varsti leemurid, kes on huvitavad ka päriselt, ilma lühikeste jalgadeta, ja suunasin kogu oma uudishimu nendele. kuigi ega ei saa salata, et salaja hoian ma mägede ümbruses ikka silmad lahti. piisaks ainult ühest kitsest... uskuma peab.


word of the day: sneeuwgeit - mägikits

2. aprill 2016

pildiraamat 'Sasipäiste printsesside saar'

trükikojast tuli just kevadine pakike: pildiraamat 'sasipäiste printsesside saar'. pühendan selle loo kõigile preilidele, kes on  tarmukad ega armasta end eriti kammida. ja siis veel neile, kes armastavad, aga parem mitte iga päev :)

see juhtus ühel hommikul, kui sasipäised printsessid rannas päikest võtsid. valgele liivale hulpis õudne vuntsidega mees, nuga vööl ja must klapp silma ees.

'karramba!' kisas ta ja ronis veest välja. 

sisukokkuvõte ka:
üksikul saarel mõnulevad sasipäised printsessid, kellele pole kunagi pähe tulnud, et vahel võiks ka juukseid kammida. ühel ilusal päeval satub sinna aga piraat, kelle teised mereröövlid on minema ajanud... ta ei osanud nimelt kuigi hästi röövida. õnneks selgub peagi, et piraat on terve elu unistanud hoopis ühest teisest ametist - juuksuri omast.

piraadi- ja printsessiraamat sobib hästi lugemise harjutamiseks, sest tekst on trükitähtedes ja vahelduseks saab vaadata pilte. illustreeris kunstnik kirke kangro, kirjastas päike ja pilv.

toredat lugemist!

28. märts 2016

ettevaatust, mehed! kass-kollektor tegutseb.

tere, armsad sõbrad! ma kuulsin hiljuti ühest täiuslikust loomast!

(nagu te ehk juba ära arvasite, on tegu ühe kassiga).

nimelt tegutseb uus-meremaal hamiltoni linnas väsimatu kollektor-kass ja kraamib linna pealt kokku meestesokke, mis on inetul kombel laokile jäetud. ausa looma kombel ei vii ta neid muidugi keskturule nagu mõned teised, vaid koju peremehele ülevaatuseks ja edasiseks sorteerimiseks. mis laokil, see ära!

mõtlesin uudist lugedes kohe kahele armsale sõbrale, kelle treenimiseks kuluks selline kass hädasti ära. tarvitseks tal vaid nende linnaossa ilmuda, kui ei läheks  kaua, kui nemadki käiksid ringi püksata ja paljajalu. nii et nende kooseludele ja isiklikule arengule mõeldes... ehk saaks tuua selle kassi natukeseks euroopasse? saadaksin ta kohe ühele aadressile berliinis ja seejärel tallinnasse, pelguranda.

ps. kui keegi teab sarnast kassi, kes spetsialiseerub iiristele ja raamatutele, saatke ta palun julgelt amsterdami mu ukse taha. pakun sõite rattakorvis, hiirepüüdmisvõimalust ja vestlusi hollandi kassidega hollandi kasside keeles.


18. märts 2016

perehommik lastekirjanduse keskuses

tulge laupäeval, 19. märtsil kl 12 õdusasse lastekirjanduse keskusesse tallinnas! räägime raamatutest, piia präänikust ja näitan teile ka üht päris uut pildiraamatut, mis saabub otse trükikojast. lisaks saab meisterdada, kiikuda ja avastada lastekirjanduse keskuse lahedat pööningut. majas on parajasti ka põnev näitus eesti kunstnike piltidega.

rõõmsate kohtumisteni!

tekst kodulehelt ka:

19.03.2016 KAIRI LOOK
Kairi Look pole meil ammu külas käinud ja juhtus nii, et kevadtuuled toovad ta korraks Amsterdamist Eestisse. Kindlasti räägib ta meile Piia Prääniku seiklustest. Saame teada, milliste põnevate tegelaste kallal ta  Amsterdamis töötab ja milliseid lugusid meil oodata on. Kui hästi läheb, siis jõuab perehommikule ka täiesti trükisoe pildiraamat. Olete oodatud!


12. veebruar 2016

'Piia Präänik' raadios ja mujal

rääkisin vikeraadio saates 'loetud ja kirjutatud' raamatutest ja kirjutamisest ning paljust muust. kõige rohkem tuli juttu piia präänikust...  aga ka näiteks teatrist, prussakate armastamisest ja lastest, kes raamatutesse moosiplekke teevad. ja ühte toredat punkrilaulu mängiti ka! ja suhkrutükilaulu. kuulake siit.






piia-raamatut soovitas viimases kirjandusministeeriumis ka mart juur (alates 22. minutist). see valiti kultuurikapitali lastekirjanduse aastaauhindade nominentide hulka ning 2015. aasta heade lasteraamatute toredasse seltskonda.

viimsi raamatukogu lapsed arvasid, et piiaga võib sõbrustada küll. lemmikuteks osutusid seebimulliloomad, lendav kass nuustik ja piia sõber jack, kes armastab kohutavalt karusid ja tervitab kõiki viisakalt 'tsaumisteed!?' tõepoolest...  tsaumisteete!?






mõned piia-kajastused veel:
Järjejutt Vikerraadios

15. jaanuar 2016

igav jalgpall ja revolutsioon!

kas te teate, kus elab maailma lahedaim kuningas? mina tean - mauritaanias. kohe räägin, miks.

nimelt toimus mauritaanias hiljuti üks igavavõitu jalgpallimatś. väravaid ei löödud, nalja ei saanud, isegi kakelda ei viitsinud keegi. fännid pikutasid loiult pinkidel, õlu oli soe ja ilm palav. isegi kärbsed ei viitsinud lennata ja väravavaht läks teise poolaja algul garderoobi uinakule.

aga jumal tänatud - õnneks oli tribüünil ka kuningas! ja muidugi ei lasknud ta sellisel hulgal alamatel lihtsalt labaselt igavusse surra. nii ta siis otsustaski keset matśi, et aitab küll, ja laskis korraldada penaltiseeria! ja mäng läks otsekohe kõvasti põnevamaks! isegi väravavaht tuli tagasi.

sellist jalgpalli oleks minu meelest ka euroopasse hädasti tarvis. miks tuleb alati kõigepealt poolteist tundi kannatada ja pöialt hoida, et saaks ometi kord natuke penalteid? kas ei saaks kuidagi niiviisi korraldada, et neid löödaks kohe algul, näiteks peale avapauku, ja siis veel paar korda hiljem? ma usun, et selline asi tekitaks kõvasti elevust ja mängijad oleksid ka rõõmsad, kui palli väravasse saavad ega kipuks kogu aeg üksteist hammustama ja kolkima, nagu viimasel ajal kombeks on.

palun mõelge selle asja peale, jalgpalli-inimesed. mina oleks teile küll jubedalt tänulik ja ma usun, et mauritaania kuningas poleks ka koi ja lööks teid kõiki rüütliks või kutsuks külla kookospähkleid sööma. ehk saaksite omale isegi isikliku pärdiku, kes jooke serveeriks ja tuult lehvitaks. sellise asja nimelt võiks ju natuke revolutsiooni teha küll?