19. märts 2018

Novell 'Relaps', Looming nr 12/2017


Lükkasin poeukse lahti. Roberti kirjast köögilaual oli möödas terve aasta, olin valmis uueks alguseks. Tahtsin ustavat sõpra, kes oleks minu poolt, aga samas iseseisev, muretu. Müüja ei kõhelnud hetkegi. Ta teadis kohe, keda mul tarvis.

‘Eksootiline ja pehme,’ ütles ta. ‘Arukas ja sõltumatu, väljendusrikas, armastab patsutamist ja valvab kodu.’ Katsusin, oli pehme tõesti.  
Ostsin ta kohe ära.

Aga sellest teisest asjast, sellest ei hinganud müüja mulle sõnagi.

TULE KOHE, kirjutas tiiger. KÕHT TÜHI TUJU VÄGA HALB
T.

Kägardasin telegrammi kokku ja ohkasin. Nõudmised aina kasvasid. Ega ma ei salga – tiiger armastas patsutamist küll ja valvas kodu ka, aga lisaks kirjutas mulle kolm korda päevas pakilisi telegramme. Algul rõõmustasin – kellele siis ei meeldiks kirjakesed kodustelt! Aga mida edasi, seda nõudlikumaks muutus tiigri toon ja siis lülitus ta telegrammidele. Olukord halvenes kiiresti, sõnumita tiigrilt ei möödunud enam päevagi. Iseseisvusest oli asi kaugel.

Kevadeks oli töösahtel tiigri telegramme täis ja hoolduspäevad ka kõik otsas. Aprillis olin terve nädala kodus, sest tiiger tahtis nii. Ehitas ukse ette onni ja istus seal, isegi asjal ei käinud mitu päeva. Alles siis, kui külmkapp tühi, lubas mind turule, aga ainult lihaosakonda. Nimekirja andis ka kaasa: ulukiliha ja pasteet. Salatit ei lubanud ta mul külmkapis hoida, ütles, et see on jäneste toit. Õhtul valvas, kas olen aegsasti voodis, tegi ümber voodi ringe, saba püsti. Olukord sarnanes ohtlikult möödunuga. Äkki on tiiger ja Robert tuttavad?, mõtlesin. Aga olgu, läheb lappama, las jääb.

Räägime parem tööst.

Mis ma öelda tahan, on see, et ma ei saanud ju kogu aeg keset päeva minema joosta. Iga nädal sama jama. Kõik kolleegid teadsid, isegi turvamees teadis, olid osavõtlikud, tundsid kaasa. Eks nad mäletasid eelnenut, muretsesid, et astun jälle sama orgi otsa. Ise ajasin vastu,  ei lubanud end haletseda, ütlesin, et seekord on ta mul iseseisev. Aga lõpuks muutusid tiigri sõnumid ikka nii painavaks, et leidsin end koju sörkimas, süda valu täis. See kestis mitu kuud. Terve aasta puhkusepäevad olid juba tiigri nahka läinud. Siis otsustasingi, et kõik, mul on mõõt täis. Rääkisin tiigriga, rääkisin terapeudiga, kõik oli justkui selge. Panime paika piirid ja ootused, telegrammidel pidi olema lõpp. Aga siis, kohe järgmisel päeval, saabus see, millest juba rääkisin:

TULE KOHE  KÕHT TÜHI TUJU VÄGA HALB
T.

Viskasin sedeli prügikasti ja mõtlesin, vot sulle, tiiger, seekord ei tule. Kordasin peas kõik õhtuks läbi: projekti tähtaeg, koosolek, protokoll, kuidagi ei saanud varem... Peegli ees harjutasin ka, et tunduks loomulik. Siis istusin laua taha tagasi, vaatasin aruandeid, käisin kolleegiga lõunal. Tunne oli tugev. Aga kontorisse naastes viipas sekretär mu osavõtlikult lähemale. Lauaserval seisis telegramm. Saatsin ta silmadega ukseni ja voltisin sedeli lahti.

KÖÖK TÜHI KONTROLLISIN KOLM KORDA PALUN KIIRUSTA
T.

Tundsin, kuidas kõhus kihvatab, silme eest läks mustaks. Alles eile tassisin poest koju neli kilo suitsuvorsti (delikatess, parmesaniga) ja jätsin tiigrile nosida. Viimane asi, mida ma hommikul kodust lahkudes nägin, olid kolm paksu latti köögilaual, isegi kile võtsin ära. Haarasin telefonitoru, valmis tulistama. Kohe räägime, tiiger!

Telefon kutsus, toru tõsteti hargilt... ja katkestati. Helistasin uuesti, kordus sama.  

Jõllitasin piiksuvat telefoni, toru värisevas käes, siis panin selle tasa hargile. Hingasin, nagu joogatunnis õpetati: sügavalt nina kaudu sisse ja välja, ja nii kümme korda. Keerasin ukse lukku ja viskasin põrandale selili, kordasin mantrat ‘tiiger-on-sõber’. Mõtlesin päikselisest liivarannast, nagu oli soovitanud terapeut. Seejärel tõusin üles ja keetsin endale köögis kummeliteed. Tiigri telegrammi viskasin minema.

Kummel aitas, või aitas hoopis hingamine. Süüvisin uuesti töösse ja toimetasin häirimatult terve tunni. Tegin nädalaplaani, valmistusin koosolekuks, isegi tiigrile mõtlesin korraks ja naeratasin. Oh, sa mu keevaline sõber! Otsustasin, et räägime õhtul rahulikult ja siis loen talle Janoschit ette, see meeldis tiigrile alati väga. Meie kaks diivanil raamatuga diivanil keras, see tegi mul südame soojaks. Keegi ei näpi telefoni ega sae garaaźis, ainult kallistused ja kirjandus! Tegin just koopiaid, kui koputati. Sekretäri näol oli valulik ilme.

NÄLGIN SURNUKS SILME EEST MUST MAYDAY PALUN AIDAKE
T.

Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Igaks juhuks lugesin telegrammi veel kolm korda üle.

NÄLGIN SURNUKS SILME EEST MUST MAYDAY PALUN AIDAKE

NÄLGIN SURNUKS SILME EEST MUST MAYDAY PALUN AIDAKE

NÄLGIN SURNUKS SILME EEST MUST MAYDAY PALUN AIDAKE

Lugemine ei rahustanud üldse, vastupidi, hoopis kihvatas. Milline jama, ma olin teda ju treeninud! Harjutasime mitu kuud üksi vanniskäimist ja võileibade tegemist, määrisime võid ja lõikusime vorsti. Isegi kirsikivide eemaldamise ja nõudepesuga tuli tiiger kenasti toime. Jumala eest, seda oli palju rohkem kui Robertil! Ja nüüd selline asi.

Ma ütlen ausalt, sel hetkel ma ei uskunud teda enam, arvasin, et tiiger mängib mäkra. Te allute kooselus kergesti manipulatsioonile, ka seda oli terapeut öelnud, vaadake ette ja hoidke end.

Hoiangi, otsustasin, ja telegrammile sülitan ka. Midagi sa seal ei nälgi, mayday... MAYDAY! Müüja oli öelnud, et tiiger valdab võõrkeeli, aga need avalduvad ainult kriisisituatsioonis!

Mul läks murest süda pahaks. Jumal küll, kas see siis oligi nüüd kriis? Olin ma olnud hooletu ja enesekeskne, pühendunud vähe, ignoreerinud märke?

Sest hoolimata muretust algusest, kus tiiger käitus nagu tiiger, oli märke olnud küll. Kasvav tähelepanuvajadus, nurgas mossitamine, kapriisid ja jonnihood. Tuli ette ka purunenud taldrikuid ja junne köögipõrandal. Tiiger lõhkus meelega ära Roberti vana kruusi ja tegi ta kingitud raamatutesse plekke. Ta kiusas mu sõpru, eriti mehi, pissis sõbranna pantrimustriga pükstele, kaebles ja urises. Kui arvuti taha istusin, ronis tiiger lauale ja vajutas kogu aeg restart nuppu. Lõpuks lohistasin ta autosse ja sõidutasin psühholoogi juurde. Terapeut soovitas panna paika piirid ja vihjas lapsepõlvetraumale. Tiiger eitas kõike silmagi pilkumata. Tundsin end lollisti. Lõpuks saime siiski ühel meelel tulema, sõlmisime kokkulepped. Mõni aeg oli elu rahulik. Aga siis algasid telegrammid...

Näppisin südame pekseldes MAYDAY telegrammi ja mõtlesin, mis edasi. Hoolimata tiigri sigadustest kloppis kuklas ärevus. Mis kui tal on veel teisigi asju korrast ära, raskeid traumasid, muresid hingel? Mis kui tiiger nutab praegu kodus, padi märg, või lõigub vannitoas źiletiga saba, mina aga istun samal ajal siin, süda kõva ja sahtel tiigri appikarjeid täis. Ei, nii et saanud ma seda jätta. Tõusin püsti.

Palusin sekretäril koosolek tühistada ja lubasin helistada kohe, kui kodus. Parkimisplatsil pistsin jooksu, võtmed ja tictac’id hüppasid kotis. Sõitsin kaheksakümnega, süstisin ridade vahel, haarasin poest kaasa tiigri lemmikliha. Tegutsemine aitas, trepist üles ronides olin juba täitsa ootusrikas. Kohe haaran tiigri kaissu, siis räägime, pärast sööme pasteeti. Kõik saab korda! Surusin võtme lukuauku ja tardusin. Lukk oli katki, uks vajus lahti.

Poekott kukkus põrandale, vajusin uksepiida najale. Kogu korter oli lõhki kistud, raamatud vedelesid maas tapeedi ja vaasikildudega segi. Kardinad olid ribadeks, diivanis auk ja üle seina läksid tiigri suured mustad jäljed. Segaduse keskel vedelesid sajad kokkukäkerdatud nutsakad, kogu mu kirjapaber oli otsas. Tiigrit ei paistnud kusagilt.

Astusin vaikides kööki. Tiigrit polnud ka siin. Selle asemel leidsin laualt kõverate tähtedega soperdatud sedeli.

TUTKIT BRAT MA LÄKSIN MATIGA ÄRA TULE TEINEKORD KÜLLA JÄÄME SÕPRADEKS

Selle alla oli kenas käekirjas lisatud:


Saime telegrammi ja viisime tiigri rahunema.
Helistage loomaaeda. Mati (tel. 658 1124)

PS. Teie tiiger räägib vene keelt! Ennenägematu juhtum!

Rohkem polegi palju öelda. Istusin maha ja nutsin natuke. Siis hakkasin korterit koristama.

*

Praegu ongi nii jäänud, et tiiger elab Mati juures. Esimestel kuudel oli väga raske, aga arstilt sain abi. Tööl olen poole koormusega, jõudu on rohkem ja õhtud vabad. Helistanud veel pole, kogun julgust. Peikade kandidaadid ajasin esialgu kõik minema, aga nüüd üks on. Käime kinos ja kohvikus, teeb ise süüa, armastab lugeda, usun, et ohtu pole. Eile pakkus ta, et võiks laupäeval loomaaeda minna, aga ma ei tea, natuke nagu pelgan. Tiiger saatis küll nädala eest telegrammi, saatis terviseid, ütles, et süüa antakse korralikult. Võõrkeelseid sõnu ei kasutanud. Alla oli kirjutatud: T.

Eks süda muidugi natuke närib selle pärast, aga mis parata. Inimene õpib vigadest! Jätkan veel mõni nädal ravi, siis vaatame, mis edasi.


16. märts 2018

oma aja ohvrid (beebide eri)

leidsin internetist pildi, kus kaeveldi, et küll olid renessansiajastu beebid alles koledad. no tere-tere! inimesed: 16. sajandil ei olnud veel peegelkaameraid ja instagrami, millega piltidelt vistrikke ja käsnu ära koristada! pealegi on need beebid minu meelest täiesti okeid. mitte et ma mõnd sellist endale tingimata koju tahaks, aga vahel internetist vaadata, miks mitte, seda võib küll!

lisaks on ju ilmselge, et need beebid pole mingid niisama beebid, vaid andekad. vasakpoolsel oleks kindlasti lööki filmides, kus tuleb etendada ameerika teismelisi. omg! mis mõttes sweet sixteen pidu ei tule? ja superstaariks ka ei saa? omg! kohe minestan!

teine beebi sobiks suurepäraselt õudukasse, kus kapist väljub õudne koll. tegelaskuju on kolliga kohtudes just kõnevõime kaotanud ja vaatab abitult, kuidas koll läheb kööki ja seal aeglaselt kõik ta küpsised ära sööb: üks, kaks, kolm... klõmps ja klõmps. eiii! ÕUD!

kahjuks olid need beebid oma aja ohvrid ja pidid filmide asemel hoopis igavate daamidega piltidel poseerima. aga noh, parem ikka kui mitte midagi. mõnedel teistel, veel vähem vedanutel, tuli rügada põllul, lüpsta varahommikul sadu kitsesid või õppida kloostris ladina keelt ja piiblilugu. ja mitte keegi ei laikinud neid, isegi clarendoni filtrit polnud, et kitse kenamaks teha. vot selline elu, aga keegi ei pirisenud. võtke eeskuju, jonnipunnid!



26. veebruar 2018

ahne lind ja vorstid

lugesin just uudist ahnest kookaburrast, kes läks vorste süües nii paksuks, et ei tõuse enam õhku. vot ebaõnne! saatsin loo kohe hoiatuseks sõbrale, kes armastab ka mõõdutundetult vorste ja läksin siis kööki koogi järele. seal pole õnneks vaja lennata, vähemalt mitte viimased kakskümmend aastat, kui ma kapi otsast kõik kenasti kätte saan. väikesi inimesi kutsun aga ettevaatusele!

korra mõtlesin, et selline uudis võiks huvitada ka karlssonit, aga siis tuli mulle meelde, kuidas tema selle olukorra lahendaks. selle asemel, et vorstidega piiri pidada, kostaks akna taga peagi õrna vurinat ja käsk: 'vorstid mulle, raha mulle, heihopsti'. peale seda monteeriks maailma parim montöör endale uue, võimsama propelleri ja lendaks vorstihunnikuga korstna otsa.

muud polnudki. ainult sellele kookaburrale sooviksin ma öelda veel ühte asja: no worries, kookaburra! jala saab ka!




6. veebruar 2018

ärge usaldage onusid!

ma ei tea, kust pärinevad teie loomade alased teadmised, aga mulle rääkis neist asjust üks onu, kes on muuhulgas ema väga lähedane sugulane, kõigi kalade sõber ja bioloog. kuulasin teda põlevil silmil terve lapsepõlve ja sain alles aastaid hiljem teada, et onu on mulle mitmes olulises punktis hambasse puhunud. kaval nagu kapsauss! avalikuks tuli asi nagu tavaliselt muidugi eriti kõveral kombel. see käis nii:

istusime peikaga ükskord päikeselisel õhtupoolikul kohvikus ja kõlgutasime jalgu, kui mulle tundus, et JUST NÜÜD on aeg teda oma teadmistega rabada! tõmbasin sõõmu fantat rindu ja hakkasin peale.

kas pole huvitav, et mägikitsedel on vasakul pool lühemad jalad kui teisel, mainisin ma möödaminnes, samal ajal salaja tähelepanelikult peikat silmitsedes. (noh et kas ta ikka on juba rabatud).

peika ei olnud eriti rabatud. mismõttes, lühemad? tõstis ta ajalehe tagant pilgu ja haigutas. naeratasin kavalalt - peika ei tea kitsedest! läheb asjaks!

otseses mõttes, kuidas sa siis sellist asja ei tea! pööritasin ma silmi. kuidas nad muidu mäeserval püsti püsiksid! mismoodi nad seal sinu meelest käivad - mööda järsku mäge...

peika tõstis vasaku kulmu ja silmitses mind huvitatult.

jajaa, ei saanud ma enam pidama. see on ju evolutsioon! kitsekohastumine! aastatuhandete jooksul kujunenud. 

peika sättis end mõnusamini tooli ja muigas. mismoodi need kitsed siis ümber pööravad, kui on vaja teisele poole minna? küsis ta.

ei pööragi, seletasin ma kannatlikult ja silmitsesin peikat nördinult. ise nii andekas, aga analüüsida ei oska! nad lähevad ringiga ümber mäe!

selle koha peal tõmbas peika kohvi kurku ja naeris nii, et kõik ümbritsevad inimesed vaatasid ja vangutasid päid. ja peale seda valgustas ta mind kurva uudisega, et mind on alatult petetud. kujutage ette, kitsedel on jalad mõlemal pool täpselt sama pikad! no tunne oli umbes selline, et jõuluvana on ootamatult grippi surnud ja ma pean sellest uudisest nüüd ülejäänud maailmale rääkima.

mis see onu sulle veel rääkis? uuris peika ja silmitses mind kaastundlikult.

no ja siis tulid muidugi kõik ülejäänud asjad ka välja. näiteks tuli avalikuks, et jääkarud ei katagi jääauku sukeldudes käpaga oma musta nina, et kalad neid ei märkaks (ülejäänud karu on ju valge). pühkisin salaja pisara ja mõtlesin, et mis ma oma onule küll ütlen, kui ma teda järgmisel korral kohtan. mõtteid oli mitmeid.

õnneks jäime ikka sõpradeks edasi. pealegi avastasin ma varsti leemurid, kes on huvitavad ka päriselt, ilma lühikeste jalgadeta, ja suunasin kogu oma uudishimu nendele. kuigi ega ei saa salata, et salaja hoian ma mägede ümbruses ikka silmad lahti. piisaks ainult ühest kitsest... uskuma peab.


word of the day: sneeuwgeit - mägikits

29. jaanuar 2018

wanted: täiuslikud rotid

kohtusin täna internetis täiusliku rotiga, kes käib ise duśi all ja peseb end seal seebiga. lisaks paistab rott kasutavat mingit eriti vinget pisaravaba śampooni. ma olen kindel, et see pole mingi johnson & johnsoni toode, vaid hästi varjatud saladus, millest meie, inimesed, ainult unistame. #nomoretears!

selle śampooni ostaksin ma kohe, ütlesin ma vennale, kes isepeseva roti youtube'ist välja kaevas.

ma ostaksin hoopis selle roti, arvas vend. eriti kui ta liiga palju vett ei tarvita.

selline mõistlik rott keerab kindlasti hambapesu ajal kraani kinni, mõtlesime koos. rohkem polnudki vaja, hammas läks kohe verele. nüüd peame plaani, kust neid pesevaid rotte rohkem saaks. hea, kui nad tuleksid kogu perega, et oleks lõbusam, ja veel võiksid nad olla sellest liigist, nagu see ratatouille'i oma - teeksid süüa ja valvaksid maja, nädalavahetustel tantsiksid ja kannaksid lahedaid mütse.

me harjutasime nende jaoks tervituslaulu ka. see kõlab nii:

hea roti jaoks on valla mu uksed ja mu hing.
mu silmad ja mu kõrvad ja mu perekonnaring.
kui tahad, tule alati! ma ootan, aken avali! 

rohkem polegi midagi öelda. tulge, rotid! me ootame teid!

1. jaanuar 2018

2017 raamatutes


tänavu oli erakordselt hea lugemis- ja halb kirjutamisaasta. kohe räägin, miks, aga kõigepealt,

lemmikud!

värsked ja pöörased junot diaz ja geoff dyer. iga ilma ja tujuga nauditavad calvino ja queneau. mavis gallanti lühijutud. siri hustvedti ja neil gaimani uued esseekogumikud. eestist maarja kangro, mudlum ja urmas vadi, ning eva koffi ja anna-maria penu uus noos (rohkem noori vingeid naisautoreid!).


lasteraamatud: jo nesbo, olga volkova rebaseraamat ja grigori oster! ma ise ka ei usu, et mingi arvutamisraamatu peale nii leili läksin, aga midagi pole parata, läksin KOHE! selle osteri vallatu matemaatika abil õpivad arvutama isegi eriti andetud (nimesid ei tahaks nimetada). näiteid: mitu ranitsat on tarvis, et transportida kooli 267 siili, kui ühte kotti mahub 12 siili? täpselt nii - täiuslik raamat! lisaks 327 ülesandele on seal ka fantastilised pildid ulla saarelt, mida tasub uurida tähelepanelikult nii lähedalt kui kaugelt. ulla pildid on ka indrek koffi raamatus ma elan hästi, kus õpetatakse, kuidas hästi elamiseks hea sõber olla ja semudele kirju saata (elagu sõbrad ja kirjad!). hästi südamlik on anti saare pildiraamat külaskäik anna ringi piltidega, mille sees on suured augud ja labürint! ja siis muidugi  professional crocodile (giovanna zoboli), mis räägib ühest professionaalsest krokodillist. ma rohkem ei saa ära rääkida, muidu pole teil põnev.

raamatud reisivatele inimestele: prantsusmaa visiteerijatele philippe delerm'i väikesed naudingud indrek koffi suurepärases tõlkes ja viini sõpradele florian illies'e 1913. aasta suvi. jan kausi kaart ja teekond pani mõtlema ka lähematele radadele, läheduste raamat niisamuti.

kirjutavatele inimestele võiks meeldida loomingu raamatukogu sarjas ilmunud jean-philippe toussainti 'tung ja kannatlikkus', milles leidub päris palju häid nippe ja kenasid mõtteid.

ja siis muidugi novellid, kuna hakkasin neid tänavu ise ka tasakesi treima. lemmikud: mavis gallant, gombrowicz, roald dahl ja emmanuelle guattari i, little asylym. arvake ära, kelle hullumajast emmanuelle oma jutustuses kirjutab? täpselt nii. lähimad hullud elavad ikka omas majas, siinsamas esiku kõrval, vanemate toas. imelikest suguslastest räägib muide ka piret raua uus vinge raamat kõik minu sugulased. tundub, et neid on kõigil, me pole üksi!


kirjutamise deebet-kreedit: mõned tähekese jutud ja mu esimene täiskasvanute jutt loomingu detsembrikuu numbris. härra klaasi pöörane muuseum seadis end ka kevadel raamatupoodi sisse.

muud suurt polnudki, järgmisel aastal saab rohkem uut noosi. pikutamise hooaja, iirised keele all, lõpetasin detsembris. värsked pliiatsid on ihutud!

ja nüüd teie soovitused! andke hagu!


eelmised: 2016 ja tagasi.







emmanuelle guattari: i, little asylum
geoff dyer: jeff in venice, death in varanasi
geoff dyer: paris trance
italo calvino: the baron in the trees
andris feldmanis: viimased tuhat aastat
nicole krauss: the history of love
nicole krauss: man walks into a room
nicole krauss: great house
rose tremain: the gustav sonata
marina moskvina: minu koer armastab jazzi
philippe delerm: väikesed naudingud
mihkel mutt: mõtted
witold gombrowicz: neitsilikkus ja teisi jutte
michel houellebecq: soumission
michel faber: fahrenheiti kaksikud
alain de botton: the course of love
kate chopin: virgumine
peeter helme: varastatud aja lõpus
mihkel mutt: französisch
siri hustvedt: a woman looking at men looking at women
neil gaiman: the view from the cheap seats. selected nonfiction
alexander genis: lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra
haruki murakami: colorless tsukuru tazaki and his years of pilgrimage
meghan daum: selfish, shallow and self-absorbed
scott m. peck: the road less travelled
tracy chevalier: girl with a pearl earring
laura esquivel: like water for chocolate
jean-philippe toussaint: tung ja kannatlikkus
jean-philippe toussaint: armastajad
jean-philippe toussaint: põgenemine
arthur schnitzler: armastus ja surm viinis
arthur schnitzler: dream story
arthur schnitzler: leitnant gustl
arthur schnitzler: late fame
karl-ove knausgard: minu võitlus. book 2. a man in love
karl-ove knausgard: minu võitlus. book 1. death in the family
karl-ove knausgard: minu võitlus. book 5. some rain must fall
karl-ove knausgard: my struggle. book 4. dancing in the dark
anais nin: a spy in the house of love
mudlum: tõsine inimene
mudlum: ilus elviira
jevgeni grishkovets: särk
julian barnes: metroland
mavis gallant: paris stories

mihhail bulgakov: a dead man's memoir: a theatrical novel
roald dahl: boy. tales of childhood
roald dahl: going solo
roald dahl: kiss kiss
roald dahl: someone like you
jaana davidjants: minu berliin
amelie nothomb: fear and trembling
amelie nothomb: armastuse sõda
amelie nothomb: jumala lapsepõlv
amelie nothomb: helge nostalgia
loomingu raamatukogu: kolmteist eesti kirja
marguerite duras: the lover
hendrik groen: pogingen iets van het leven te maken
raymond queneau: zazie in the metro
raymond queneau: stiiliharjutused
maarja kangro: pöördumatuse liblikas
maarja kangro: dantelik auk
maarja kangro: hüppa tulle
urmas vadi: kuidas me kõik reas niimoodi läheme
urmas vadi: kirjad tädi annele
urmas vadi: tagasi eestisse
urmas vadi: unetute ralli
anna-maria penu: eesti veri
oskar luts: vaikne nurgake
triin soomets: targa ja rumala jutud
sergei dovlatov: ours: a russian family album
torgny lindgren: klingsor
kätlin kaldmaa: väike terav nuga
gerald durrell: loomaaed pagasis
alessandro baricco: novecento
alessandro baricco: siid
jean cocteau: les enfant terribles
christian kracht: imperium
epp petrone: elust kirju
jan kaus: läheduste raamat
jan kaus: kaart ja teekond
jan kaus: kompass. miniatuurromaan
gerald durrell: linnud, loomad ja sugulased
sara maitland: how to be alone
hermann hesse: siddhartha
guy de maupassant: femme fatale
rainer maria rilke: armastusest
ray bradbury: zen in the art of writing
andrei ivanov: minu taani onuke. tuhk
thomas bernhard: the loser
tiit pruuli: minu maailm
edith wharton: the reckoning
junot diaz: this is how you lose her
junot diaz: the brief wondrous life of oscar wao
jean giono: the man who planted trees
hanif kureishi: intimacy
robert seethaler: a whole life
frédéric gros: a philosophy of walking

eva koff: sinine mägi
martin plaser: üraski hääl läbi küproki
albert engström: anders zorni elu
gregoire delacourt: minu soovide nimekiri
hans platzgumer: serval
stefan zweig: the chess story
kätlin kaldmaa: kaks armastuslugu
kätlin kaldmaa: õnn on otsuse küsimus
justin petrone: peegelmees
eia uus: aasta pariisis
stephen clarke: paris revealed



LASTERAAMATUD:
giovanna zoboli: professional crocodile
davide cali: elle est oú la ligne?
grigori oster: kahjulikud nõuanded
grigori oster: vallatu matemaatika
grigori oster: muinasjutt pisiasjadega
maria parr: vilgukivioru tonje
maria parr: vahvlist südamed
benjamin chaud: le nouveau nid des petits marsus
davide cali: petit inuit et les deux questions
kätlin kaldmaa: halb tüdruk on jumala hea olla
marliese arold: priidu
oliver jeffers: a child of books
jon klassen: we found a hat
kätlin vainola: poiss, kes joonistas kaarte
piret raud: kõik minu sugulased
christine nöstlinger: franzi lood
anti saar: külaskäik
anti saar: pärt ei oska saltot
sinikka nopola: heinakübar ja viltsuss
peter doka: lilla kuningatütar
heidi linde: pym pettersoni äpardunud perekond
jaanus vaiksoo: neli hommikut ja üks õhtu
louis sachar: holes
louis sachar: there's a boy in the girls' bathroom
jo nesbø: doktor proktori ajavann
jo nesbø: doktor proktori puuksupulber
jo nesbø: doktor proktor ja suur kullarööv
jo nesbø: doktor proktor ja maailma lõpp. võib-olla
indrek koff: kirju koer
indrek koff: ma elan hästi
helena läks: kasside salajane pagaritöökoda
kadri lepp: lugu hiirest, kellel polnud kelku
triinu laane: vana katkine kass.
wiktor woroszylski: sinustki võib saada indiaanlane
leelo tungal: pool koera
leelo tungal: sinilillega lumememm
kadri hinrikus: katariina ja herned
olga volkova: mina olen rebane
roald dahl: the enormous crocodile
erlend loe: naiiv.super
erich kästner: emil ja salapolitseinikud
astrid lindgren: hakkaja kaisa
david almond: minu nimi on mina
katarina mazetti: kummitused ja spioonid
michal snunit: hingelind
lara williamson: the boy who sailed the ocean in an armchair
davide cali: cornelius holmes et le caniche des ba(s)kerville

8. mai 2017

usside äratamise päev

kas te teadsite, et 24. veebruaril on lisaks eesti vabariigi aastapäevale ka usside äratamise päev? lugesin uudist lehest ja ulgusin õudusest. kui ulgumine tehtud, tekkis mul kolm küsimust:

küsimus number 1:
miks usse äratada, kui nad ise, täiesti vabatahtlikult magavad? kuna nad teevad seda täiesti vabatahtlikult, võiksidki nad ju pikutada kogu aasta, jaanuarist jaanuarini. kes ussidega sõbrustavad ja neist puudust tunnevad, võiksid usse külastada maa all, viia külakostiks haribo ussikomme ja harjutada üheskoos ussikeelt. maapealse elu osas ma usse parem liialt ei valgustaks. kui hädasti tarvis, siis rääkige neile sellest, kuidas aprillis lund sajab ja ameerikas tegutseb kodanik nimega trump. siukese asja peale lähevad ussid kindlasti kohe voodisse tagasi ja tõmbavad akende ette paksud kardinad.

küsimus number 2:
kui 24. veebruar ära jätta, kas siis magaksid ussid aasta läbi? kellele peaks sellise idee välja käima? kuhu maksta raha?

küsimus number 2a: 
kui 24. veebruari kuidagi ära jätta ei saa, siis kas võiks vahetada ussiäratuspäeva 29. veebruari vastu? usse kohe kolm korda vähem nagu niuhti! mida rohkem nad magavad, seda parem. ja president saaks kanda paraadil sandaale!

ja lõpuks kõige tähtsam küsimus ehk küsimus number 3:
mis inimene see selline üldse on, kes siukse päeva üldse välja mõtles?

mida enam ma mõtlen... võibolla see polnudki inimene. oli hoopis uss.

magage rohkem, ussid!

3. aprill 2017

härra klaasi pöörane muuseum


eelmisel nädalal ilmus mu uus raamat 'härra klaasi pöörane muuseum' ja mul on selle üle lihtsalt pööööööraselt hea meel! :)

härra klaasi seiklused saavad kingituseks kõik tänavu tallinnas kooli läinud lapsed. ägedad pildid joonistas tartu kunstnik marge nelk ja välja andis tallinna keskraamatukogu, kes on ka selle vahva kinkeprojekti taga.

nagu te äkki juba ära arvasite, tegutseb raamatus salapärane direktor härra klaas, kelle muuseumis satuvad lapsed õige pöörastesse seiklustesse.  juhtuma hakkab nii mõndagi kummalist, et mitte öelda pöööööraselt imelikku... ja lastel tuleb pistmist nii unistuste, fantaasia kui maadeavastamisega, läbipaistvast direktorist rääkimata.

kajastusi ka:
Tallinna TV video
arvustus postimehes
Mae Lenderi blogi
loterii
head lasteraamatud
tartu lastekirjanduse auhinna nomindendid 
ETV kirjandusministeerium
Eesti Päevaleht, Jaan Martinsoni kirjandusblogi