7. detsember 2018

loomad valivad superstaari!


kas te ikka teate, et sügisel ilmus üks eriline raamat nimega 'Omad jutud 3', mille kirjutasid ja illustreerisid peaaegu üleni lapsed? lisaks tegid sinna jutte ka mõned teised ja minu teemaks said loomad ja superstaarid. kujutate ette, sihuke õnn! muidugi olin ma otsekohe nõus.

pildid joonistas loo juurde kätili ranniit. tsau, kätili! väga ägedad! pane edasi!

ja lugu ise sai selline:


LOOMAD VALIVAD SUPERSTAARI


See juhtus aprilli algul, esimesel soojal pühapäeval. Täpselt kell kümme hommikul kostis järsku vali tiivaplagin ja suurele kuusele maandus linnuparv. Kõik vidistasid ja kallistasid, nad polnud teineteist terve talve näinud. Kiiremad kured olid kohal juba ammu, aga näiteks hakid ja lõokesed saabusid alles hiljuti. Vares Voldemar ootas hetke ja tõstis tiiva. Koor võttis oksale ritta ja köhis kurgud puhtaks.

Nagu ikka, olid hääled talve järel kähedad. Viimasest proovist oli möödas viis kuud! Ah et mis saab, kui kakssada lõokest, kurge ja kuldnokka esimest korda harjutavad? Orav kukkus õudse kisa peale  puu otsast alla ja toppis kõrvad sammalt täis. Mutid kaevasid end sügavale mulla alla ja konnad ujusid allavoolu minema. Lindude kisa peale ärkas ka karu ja ronis uniselt koopast välja.

‘Mis te karjute?’ ütles ta etteheitvalt. ‘Mul oli just uni pooleli.’

‘Kevad on käes!’ hüüdis vares. ‘Meil on esimene proov, mis sa magad!’

Karu ringutas ja tegi mõned puusaringid. ‘Sellise kisa peale ärkavad isegi kurdid üles.’

Ta sügas taguotsa ja tahtis oma lemmikkännule istuda, aga see oli juba kinni. Kännu otsas istus rebane ja tikkis midagi pika punase niidiga.

‘Kena kevadet! Vaata, just sai valmis!’ näitas ta karule kampsunit. Selle kõhul seisis hiiglasuur S-täht. ‘S nagu Super ja S nagu Staar! Ma olen Superrebane!’

‘Mina olen ka tubli,’ ütles karu. ‘Parim magaja ja meesööja. Superkaru!’

‘Halloo, nii teravaid superhambaid nagu minul pole siin kellelgi!’ teatas hunt. 

‘Aga pooltki mitte nii teravad kui minu okkad,’ sõnas siil.  

‘Super, super...’ kostis puu alt. ‘Te ei tea midagi. Sellist lõhna nagu tuhkur ei oska teha ükski siil. Isegi prantsuse parfüümipoes pole sellist. Kas tahate, lasen törtsu?’

‘Tshhh, hiljem,’ krimpsutas rebane nina. Siis tegi ta ümber loomade tiiru, särav S keset kummis rinda.

‘Meie oleme ka superstaarid!’ hüüti puu otsast. ‘Superlinnud ja superkoor!’

‘Ja mina olen supersisalik,’ kostis kivilt. ‘Mitte keegi teist ei oska nii stiilselt lakke ronida kui mina.’

‘Mina olen superkits,’ ütles kits.

‘Tasa, kits,’ ütles superpõder ja kõigutas sarvi.

‘Sssssss,’ susises rästik. ‘Kui te nüüd hästi järele mõtlete, siis te saate aru küll, et meie seas on ainult üks superuss.’

‘Khmm,’ tegid põõsa all kakssada vihmaussi. ‘Meie oleme ka superussid. Mulla kobestamise superstaarid!’

Peagi selgus, et superstaarid tahavad olla ka supermäger, superkährik, superkonnad ja superteod. Kõige viimasena saabusid supersitasitikad. Läks madinaks.

‘Vaikust!’ hüüdis lõpuks kuuse otsast vares. ‘Mis te kraaklete! Super ja super, ega see pole kõige tähtsam. Kõige tähtsam on hoopis üks teine S.’

Metsa all jäi vaikseks, superloomad mõtlesid järele.

‘Milline teine S?’ küsis lõpuks rebane.

‘Saba,’ arvas sisalik.

‘Sokk,’ ütles sokk, kes oli tegelikult isane kits.

‘Seapraad,’ arvas hunt.

‘Shokolaadikook!’ 

‘Ei! Ei! Ei!’ hüüdis vares. ‘Ärge olge nii isekadl! Ssss...’

‘Superussid!’ hüüdsid vihmaussid kooris.

‘Supermäger!’

‘Supersiil!’

‘Superpõder!’

Vares pööras pea ära. Tal oli häbi. Siis hingas ta sügavalt sisse ja lendas puu otsast alla.

‘Mõtleme nüüd veelkord rahulikult, kõik koos. Mida te igatsete, kui olete kurvad? Noh? Või siis, kui kõik on hästi ja tahate rõõmu jagada?’

Superloomad vaatasid varest tühja pilguga. Puude alt kostis sisinat, kõik murdsid päid.

‘Sss.. õõõõ...‘ aitas vares.

‘Sõrad!’ hüüdis kits. Vares raputas pead.

‘Sõnnik!’ pakkusid sitasitikad.

‘Sõ... sõ... sõrnikud,’ pomises karu.

Vares ei andnud alla. ‘Sss... õõõ... bbb...’

Metsa all jäi väga vaikseks.

‘Sõber,’ hüüdis vares lõpuks. ‘SÕBER, loomad!

‘Sõbrad,’ parandas karu. ‘Parem oleks, kui neid on kaks.’

Kõik jäid nõusse, et sõber on tõesti hea asi, ja kui sul on üks sõber, siis ongi ju teid kokku kaks. Kaks sõpra, kellel on sõbrad, teevad aga kokku juba terve sõpruskonna. Supersõpruskonna!

‘Ega ma oma S-i nüüd lahti harutama ei pea?’ küsis rebane tasa vareselt..

‘Muidugi mitte, sa võiksid hoopis meile kõigile sellised teha. Vaata, kui palju sõpru sul siin metsas on.’

‘Sõpradele ikka võib,’ noogutas rebane. 

Rebane tikkis usinalt peaaegu terve kuu ja maikuuks olidki kõigil S-kampsunid. Ainult ilm läks suure kevadega nii soojaks, et peagi visati need seljast ja loomad siirdusid suplema. Ega seda sõbra-asja pole tarvis kogu aeg meelde tuletada. Õige sõber teab ise, et on sõber.

Ja supersõber ütleb seda sõbrale ka.

Pildi joonistanud raamatu kujundaja Ulla Saar



4. detsember 2018

mis sa jälle tahad? päkapikuks!

hõulimõuli, inimesed, saadaval on unistuste amet! kuulake nüüd: soomes otsitakse päkapikke! lehes oli kuulutus! asjaga on kiire!

see päkapikutöö kõigutab tõsiselt mu senist TOP 2-e:

1. kommivabriku degusteerimisosakonna madalaim lüli (need on need, kes peavad maitsma KÕIKI komme ja mitte üks, kaks või kolm, vaid seitse korda, et tagada kvaliteet). pissile lastakse kord päevas ja ühtki kommi välja sülitada ei tohi. ületunde on tapvalt, koju peab alatasa tööd kaasa võtma, ühtki vaba hetke ei ole, kommide maitsmine käib hommikust õhtuni, 24/7. tasuta hambaarst!
2. karude vabastaja loomaaiast. sellele ametile ihus aastaid hammast mu vana peika ja ma ei imestaks, kui asi on endiselt töös, sest alles see oli, kui ma tallinna loomaaias vähemalt kolme karu nägin.

aga see päkapiku asi, see on küll käkitegu! kuulutuse sõnul pole tarvis muud, kui taluda külma ja olla rõõmus. ei mingit meeskonnatööd, täpsust, korrektsust, majanduslikku kõrgharidust, stressitaluvust, väga head arvutioskust... ja töö ajal saab lennata põhjapõtradega ja lugeda võõraste inimeste kirju! JACKPOT!

ühesõnaga, mulle tundub, et ma sobiksin päkapikuks nagu rusikas silmaauku. mul on selle kõigega ainult üks mure: ma ei tea, kas päkapikuks võetakse ka neid, kes kogemata 1.78 cm pikkuseks kasvasid :( salaja ma muidugi loodan, et jõuluvanal on seal pikakasvuliste päkapikkude divisjon eriharuga pikakasvulistele päkapikkudele, kes ei talu hästi külma. sest siis ma kvalifitseeruksin kohe, äkki võetaks isegi pealikuks! kohe homme helistan jõuluvanale ja küsin, mis värk sellega on. kindlasti on kuskil lapsi, kellele sobiksid ka need pikemad päkapikud, sest nemad tahavad ka päkapikuks ja pingutavad selle nimel väga-väga.

pöidlad pihku!

28. november 2018

ohtlik oravaigatsus ja mida sellega teha


oktoobri tähekeses haigestub piia ohtlikku ja eriti kergelt nakatuvasse oravaigatsusse. õnneks saab seda ravida! kuidas täpselt, lugege siit.

toredad pildid joonistas lucija mrzljak, kes toimetab igapäevaselt joonisfilmi stuudios ja teeb - täpselt nii, arvasite ära! - multikaid! 



17. oktoober 2018

linnuvaatleja armini õnn

septembrikuu tähekeses tegutseb kogenud linnuvaatleja armin. lisaks räägitakse sarvikpüttidest, ilusast elust ja sellest, kuidas teha võileibu ÕIGESTI.

pildid joonistas lucija mrzljak. uurige asja!



18. september 2018

täiuslik rebane rovaniemi linnas


inimesed, päeva parim uudis!


kuna ka mina veedan viimasel ajal ohtralt aega mööblipoes, soovin ma selle rebasega väga lähemalt tuttavaks saada. peseksin end küll ka edaspidi kodus vannis, aga koos sellise rebasega koos mööblit valida - airassaaa! mind pani küll hetkeks kahtlema, et tal näib olevat kallis maitse, aga samas ei saa ma eitada, et kui antakse valida kolmekümne identse, igava ja valge laualambi vahel, meeldib ka mulle alati kõige kallim. seega sobime me selle rebasega nagu rusikas silmaauku.


kogu selle ilu juures teeb mulle muret ainult üks asi: artikli sõnul 'võib rebane külastada ka teisi läheduses olnud poode'.

ah et miks mure? põhjusi on kaks:

1. rovaniemisse on tallinnast pikk maa
2. neis poodides võib leiduda inimesi, kes tahavad vahepeal mu rebase endale ahnitseda





seega palun siinkohal kõigi heade inimeste abi: hoolitsege mu rebase eest, kuni ma kohale jõuan!
asun teele kohe, kui tööpäev läbi. üle 11 tunni ja 21 minuti ei tohiks minna.

4. september 2018

sada kukke ja lehepuhurimees

avastasin just eilsest ringvaatest väga huvitava teema. see kõlab nii:

KUIDAS SÄILITADA TERVE MÕISTUS MAJAS, KUS ELAB SADA KUKKE?

ma ei tea, mul poleks midagi selle vastu, et saja kukega ühes majas elada. see on kindlasti mõnusam, kui elada majas, mille hoovis käib igal hommikul kell kaheksa lehepuhurimees. sellega seoses tekkis mul kohe veel kaks küsimust:

1. miks puhub lehepuhurimees lehti varahommikul, kui ausad inimesed alles magavad?
2. milliseid lehti puhub lehepuhurimees, kui hoovis pole septembri alguse seisuga ühtki lehte, mida puhuda?

kui keegi teab, kuhu tuleks kirjutada, et lehepuhurimees minema viidaks, siis palun andke märku. seniks peatuksin meelsasti majas, kus elab sada kukke. hommikuti ärkame lauluga ja sööme kukekomme, õhtusöögiks on seevastu supp (ei, mitte kukkedest). ja kuulge, ma tean küll, kust selle supi jaoks liha saada! see lahendaks otsekohe ka lehepuhurimehe-probleemi.

heureka! sööma, lapsed!

kõik kuked võivad ka tulla.

20. august 2018

'Lennujaama lutikad ei anna alla' tõlked



Juhuu, head inimesed, mul on rõõmsaid uudiseid: 'Lennujaama lutikad ei anna alla' ilmusid hiljuti prantsuse ja soome keeles!

Prantsuskeelsed lutikad kannavad nime 'Les punaises de l'aéroport font de la résistance'. See tähendab eesti keeles umbes midagi sellist, et lennujaama lutikad avaldavad vastupanu ja nii see ka täpselt on, prantslased ei luiska! Üldse käituvad prantsuse lutikad väga prantslaslikult, nagu kaanepildilt näha, ja nende lemmiksõna on teadagi mis (NON!). Raamatu tõlkis Vincent Dautancourt, kirjastajaks oli Le Verger des Hespérides ja pildid joonistas raamatusse imetore prantsuse kunstnik Katia Humbert.






Soomekeelse raamatu nimeks sai 'Lentokentän lutikat'.
Raamatu tõlkis Katariina Suurpalo ja kirjastas Aviador ja sellest on soome keeles pikemalt juttu siin. 

Soomekeelseid lutikaid saab lähemalt uurida 21. augustil Helsingis Töölö raamatukogus ja 5. ja 6. oktoobril Turu raamatumessil.


Astuge läbi ja öelge tsaumisteed!







4. juuli 2018

teadlane ja surematud eestlased

kas te juba kuulsite, et floridas röövis üks mees teadlase, kes ta koera surematuks muudaks? väärt initsiatiiv!

kui see teadlane koeraga valmis saab, võiks ta kärmesti tallinna saata, sest mul on siin terve männipargitäis oravaid ja kaks koogiküpsetajast vanaema, kes väärivad samuti igavest elu. lisaks võiks teadlast näidata valitsusele ja kodanikele, kes muretsevad pidevalt eestlaste väljasuremise pärast. ma ei tea, arvestades tillukeste tõukekate hulka mu kortermaja uste taga pole minu meelest pabistamiseks põhjust, aga küllap valitsejad teavad, millest nad räägivad. see teadlane saab sellise pisiasjaga kindlasti hakkama ja tinistab meile tuhandeid surematuid maksumaksjaid. ja siis me püsimegi igavesti! lihtne! elagu till ja laulupeod! 

kui eestlastega valmis, võiks teadlane abistada lendoravaid ja euroopa naaritsaid, ja lennata siis arktikasse jääkarude juurde. 

kui nendega valmis, võiks paar surematut karu külastada välisriike ja süüa seal maailma hüvanguks ära mõned kurjad inimesed. üks selline inimene elab minu andmetel moskvas ja teine ameerikas. kui karud nii kaugele ei viitsi, võiksid nad külastada üheskoos helsingit ja tabada kaks kärbest ühe hoobiga. pärast einestataks fazeri kohvikus ja pikutataks esplanaadi pargis.

teadlase avastanud florida mehele tuleks muidugi teha ka ausammas. seda au tahaks kindlasti endale üks surematusele pretendeeriv tallinna skulptor, aga ma ei tea, annaks teistele ka võimaluse? pealegi oleks muidu peagi kogu tallinn selle mehe tehtud kujusid täis ja vaesed igavesed eestlased peaksid neid elu lõpuni vaatama.

sellise asja peale helistaksid mulle kindlasti ka surematud vanaemad. igavest noomimist taluda...  eeei tea. las selle samba teeb ikka keegi teine.