8. mai 2017

usside äratamise päev

kas te teadsite, et 24. veebruaril on lisaks eesti vabariigi aastapäevale ka usside äratamise päev? lugesin uudist lehest ja ulgusin õudusest. kui ulgumine tehtud, tekkis mul kolm küsimust:

küsimus number 1:
miks usse äratada, kui nad ise, täiesti vabatahtlikult magavad? kuna nad teevad seda täiesti vabatahtlikult, võiksidki nad ju pikutada kogu aasta, jaanuarist jaanuarini. kes ussidega sõbrustavad ja neist puudust tunnevad, võiksid usse külastada maa all, viia külakostiks haribo ussikomme ja harjutada üheskoos ussikeelt. maapealse elu osas ma usse parem liialt ei valgustaks. kui hädasti tarvis, siis rääkige neile sellest, kuidas aprillis lund sajab ja ameerikas tegutseb kodanik nimega trump. siukese asja peale lähevad ussid kindlasti kohe voodisse tagasi ja tõmbavad akende ette paksud kardinad.

küsimus number 2:
kui 24. veebruar ära jätta, kas siis magaksid ussid aasta läbi? kellele peaks sellise idee välja käima? kuhu maksta raha?

küsimus number 2a: 
kui 24. veebruari kuidagi ära jätta ei saa, siis kas võiks vahetada ussiäratuspäeva 29. veebruari vastu? usse kohe kolm korda vähem nagu niuhti! mida rohkem nad magavad, seda parem. ja president saaks kanda paraadil sandaale!

ja lõpuks kõige tähtsam küsimus ehk küsimus number 3:
mis inimene see selline üldse on, kes siukse päeva üldse välja mõtles?

mida enam ma mõtlen... võibolla see polnudki inimene. oli hoopis uss.

magage rohkem, ussid!

27. aprill 2017

ärge usaldage onusid!

ma ei tea, kust pärinevad teie loomade alased teadmised, aga mulle rääkis neist asjust üks onu, kes on muuhulgas ema väga lähedane sugulane, kõigi kalade sõber ja bioloog. kuulasin teda põlevil silmil terve lapsepõlve ja sain alles aastaid hiljem teada, et onu on mulle mitmes olulises punktis hambasse puhunud. kaval nagu kapsauss! avalikuks tuli asi nagu tavaliselt muidugi eriti kõveral kombel. see käis nii:

istusime peikaga ükskord päikeselisel õhtupoolikul kohvikus ja kõlgutasime jalgu, kui mulle tundus, et JUST NÜÜD on aeg teda oma teadmistega rabada! tõmbasin sõõmu fantat rindu ja hakkasin peale.

kas pole huvitav, et mägikitsedel on vasakul pool lühemad jalad kui teisel, mainisin ma möödaminnes, samal ajal salaja tähelepanelikult peikat silmitsedes. (noh et kas ta ikka on juba rabatud).

peika ei olnud eriti rabatud. mismõttes, lühemad? tõstis ta ajalehe tagant pilgu ja haigutas. naeratasin kavalalt - peika ei tea kitsedest! läheb asjaks!

otseses mõttes, kuidas sa siis sellist asja ei tea! pööritasin ma silmi. kuidas nad muidu mäeserval püsti püsiksid! mismoodi nad seal sinu meelest käivad - mööda järsku mäge...

peika tõstis vasaku kulmu ja silmitses mind huvitatult.

jajaa, ei saanud ma enam pidama. see on ju evolutsioon! kitsekohastumine! aastatuhandete jooksul kujunenud. 

peika sättis end mõnusamini tooli ja muigas. mismoodi need kitsed siis ümber pööravad, kui on vaja teisele poole minna? küsis ta.

ei pööragi, seletasin ma kannatlikult ja silmitsesin peikat nördinult. ise nii andekas, aga analüüsida ei oska! nad lähevad ringiga ümber mäe!

selle koha peal tõmbas peika kohvi kurku ja naeris nii, et kõik ümbritsevad inimesed vaatasid ja vangutasid päid. ja peale seda valgustas ta mind kurva uudisega, et mind on alatult petetud. kujutage ette, kitsedel on jalad mõlemal pool täpselt sama pikad! no tunne oli umbes selline, et jõuluvana on ootamatult grippi surnud ja ma pean sellest uudisest nüüd ülejäänud maailmale rääkima.

mis see onu sulle veel rääkis? uuris peika ja silmitses mind kaastundlikult.

no ja siis tulid muidugi kõik ülejäänud asjad ka välja. näiteks tuli avalikuks, et jääkarud ei katagi jääauku sukeldudes käpaga oma musta nina, et kalad neid ei märkaks (ülejäänud karu on ju valge). pühkisin salaja pisara ja mõtlesin, et mis ma oma onule küll ütlen, kui ma teda järgmisel korral kohtan. mõtteid oli mitmeid.

õnneks jäime ikka sõpradeks edasi. pealegi avastasin ma varsti leemurid, kes on huvitavad ka päriselt, ilma lühikeste jalgadeta, ja suunasin kogu oma uudishimu nendele. kuigi ega ei saa salata, et salaja hoian ma mägede ümbruses ikka silmad lahti. piisaks ainult ühest kitsest... uskuma peab.


word of the day: sneeuwgeit - mägikits

3. aprill 2017

härra klaasi pöörane muuseum


eelmisel nädalal ilmus mu uus raamat 'härra klaasi pöörane muuseum' ja mul on selle üle lihtsalt pööööööraselt hea meel! :)

härra klaasi seiklused saavad kingituseks kõik tänavu tallinnas kooli läinud lapsed. ägedad pildid joonistas tartu kunstnik marge nelk ja välja andis tallinna keskraamatukogu, kes on ka selle vahva kinkeprojekti taga.

nagu te äkki juba ära arvasite, tegutseb raamatus salapärane direktor härra klaas, kelle muuseumis satuvad lapsed õige pöörastesse seiklustesse.  juhtuma hakkab nii mõndagi kummalist, et mitte öelda pöööööraselt imelikku... ja lastel tuleb pistmist nii unistuste, fantaasia kui maadeavastamisega, läbipaistvast direktorist rääkimata.

kajastusi ka:
Tallinna TV video
arvustus postimehes
Mae Lenderi blogi
loterii
head lasteraamatud
tartu lastekirjanduse auhinna nomindendid 
ETV kirjandusministeerium
Eesti Päevaleht, Jaan Martinsoni kirjandusblogi 




1. aprill 2017

päris eesti suvi

tallinnast saabus hiljuti pakike fotoga aastast 1988. kõik on nagu päris: garderoob maratist, hommikune keefir, tundmatu roots aknalaual, pipraga tomat, ustav väikevend, vanaisa buss teel nüpli järve äärde, katusel purjelauad, tagaistmel ujukad (teate küll, millised). idüll!

ja siiski... miski jäi torkima. kas vaevab mind lapsepõlve nostalgia, meelepete, möödunud aegade mahe miraaź? aga siis märkasin ma seda asja. ja ma sain kohe aru, et kõik on päris!


see asi oli taldrikul:



ei usu? vaadake tähelepanelikumalt.



täpselt nii. kergendus magniifiko! mu mälestus on puhas kui prillikivi, sest tillita ei sirgu maarjamaa suves ükski eesti laps. (ärge siinkohal palun lingvistilisi kalambuure tehke, seda blogi loevad ka lapsed.)

räägime parem suvest: tillikülvini on jäänud ainult 123 päeva!

liigu, kell! till longa, vita brevis.

7. märts 2017

HELMI ajakiri, soome ja jäätunud järved

veebruaris ilmus soome-eesti kirjandusajakirja Helmi uus number, kus on pisike jutuke ka minu raamatutest. kuna kõik tublid veel soome keelt ei räägi, riputan selle eesti keeles ka siia üles (piilu allapoole). 

koos ajakirja ilmumisega toimus üle kogu soome ka eesti kirjanduse nädal. oli palju toredaid kohtumisi eesti kirjanike ja tõlkijatega ja mina sattusin esinema helsingi raamatukokku ning kohtuma imearmsate kuopio inimestega... kuopios! jeesus maria, küll oli seal alles lund! ja üldse oli kogu see soome reis ütlemata tore. lippasin kogu nädala ringi, fazeri komm keele all, ja liigutasin päikese käes rõõmust kõrvu. kohtasin väikseid lugemissõpru, suuri lugemisõpru, vantaa koolilapsi, uisutajaid, suusatajaid,  jääkalamehi, sasipäiseid printsesse, armsaid sõpru ja tegin loomulikult lähemat tutvust soome kookide ja kuopio rääbistega. ma lasin isegi järve peal liugu! sellist asja pole viimased 15 aastat kindlasti juhtunud. aitäh armsatele korraldajatele ja tuglase seltsile laheda nädala eest!

ja kuulge... rõõmsat peaaegu-kevadet! juba hiilib!:) varsti saab pungi... PUNG ON LAHE!


- - - 

1990. aasta kirjas jõuluvanale ma pikka juttu ei teinud: lendavat kassi pole enam tarvis, saada hoopis tintekaid ja tühi raamat! Olin üht sellist insenerist isa kontoris näinud ja plaanisin sinna oma esimest romaani. Teos sündiski õige pea ja on õnneks tänaseks hävinud. Teist, ema kirjutusmasinal sündinud lugu tabas sarnane saatus, aga kolmanda avaldas 2012. aastal tänu lastejutuvõistlusele kirjastus Tänapäev. Liigutasin rõõmust kõrvu ja kirjutasin kohe viis tükki veel. Neist viimane, ‘Härra Klaasi pöörane muuseum’, ilmus mullu sügisel ja kingiti kõigile Tallinnas kooli läinud lastele.

Kõik mu raamatud on sündinud Eestist eemal ja teeloleku ainetel. Elan nimelt 2006. aastast Amsterdamis, kuhu läksin toona laste taastusravi kraadiõppesse ja tegin lõpuks, peale kõrvalepõikeid Soome, Belgiasse ja Pariisi, endale pikemaajalisema pesa. Kirjastan siin teadusajakirju, süda kuulub mul aga lastekirjandusele, sest nagu teadis juba Karlsson katuselt, mürtsu peab tegema ja nalja peab saama! Olen proovinud ka enda raamatutes nii teha, lisaks muud südamel teemad. Sagedasest reisimisest on inspireeritud eelkõige esimesed, ‘Leemuripoeg Ville teeb sääred’ ja ‘Lennujaama lutikad ei anna alla’. Needki räägivad uudishimust ning avatud meelest ja maailmast. Lisaks painavad mind veel sellised eluliselt tähtsad teemad nagu tarmukus, kommid ja marakratid, millest teavad nii mõndagi tegelased raamatutest ‘Peeter, sõpradele Peetrike’ ja ‘Piia Präänik kolib sisse’. Lõppkokkuvõttes on mu väikestel paharettidel alati suur ja soe süda. Nad toimetavad isepäiselt põhjusega,  missioon taskus, säde silmis ja õiglus hinges. Peetrikese ja Piia lugudest on ehk just tänu sellele sündinud ka teatrilavastus ja kuuldemäng.

Akadeemilises kirjastamisilmas küsitakse alailma, miks ei kirjuta ma midagi tõsist ja suurtele inimestele. Onklid!, pean ma neile siis meelde tuletama, lapsed on ka inimesed, mis siis, et väiksemad kui teie! Lastekirjandus ongi tõsine asi, mitte mingi raamatulaadne toode, kus tegutsevad jänesed ja karud. Järgmisena plaanin ma kirjutada ühe õudse loo teismelistele ja tõlkida midagi hollandi keelest.








20. jaanuar 2017

2016 raamatutes

head inimesed ja paharetid! jälle aasta läbi! aga milline aasta! issand! nii palju hüüumärke!
neid on nii palju sellepärast, et sel aastal sattus mu radadele eriti palju häid raamatud!


kõige suurema elamuse pakkus tänavu hildesheimeri 'armutud legendid', sest selles jutukogus on lihtsalt kõik õigesti: terav, tabav, kaasaegne, naljakas, lisaks jumalik absurd ja stilistika. jube kahju, et see wolfgang oli päriselus sihuke harilik punnis silmade ja piibuga koll, sest muidu oleks ma ta pildi kohe seinale riputanud (praegu on seal oravad ja noor robert graves).  ühesõnaga. peale 'legende' hiivasin peika raamaturiiulist minema ka kõik teised hildesheimeri tekstid ja kangutan nüüd nende kallal, keel sõnaraamatul.


mõned teised saksakeelsed onklid tekitasid veel lainetust: muidugi thomas bernhard, aga ka markus werner ('on the edge'/'am hang') ja kohviveskite nõrkuse käes kannatav hotzenplotz, ametilt röövel.  röövlipildi panin küll kohe seinale oravate vahele:



siis avastasin terve hulga naiskirjanikke, kelle kuulsate meeste raamatud on nende kõrval igav kökimöki. siri hustvedt (ja paul auster), nicole krauss (ja jonathan safran foer) ja muidugi nancy huston, kes lahkab seda teemat ka oma 'loomispäevikus'.

eesti autoritest oli mu tänavune elamus maarja kangro fantastiline 'klaaslaps'. anti saare naistekas 'nemad kaks' (tsau, helena!) oli ka kohti, millest jäi tempel mällu igaveseks. muidugi filigraanselt meisterlik kai aareleid ja 'linnade põletamine'. ja siis veel lasteraamat 'ilusti', mis on indrek koffil ja ulla saarel väga kenasti meisterdatud. seal räägitakse sellest, et heale sõbrale võib lisaks musitamisele saata ka kirju.


mis siis veel? e.e.cummingsi muinasjutud, vila-matase 'the illogic of kassel', bolano, yanagihara, melville'i 'bartleby' ja james baldwini 'giovanni's room'. ja inimesed! tomi ungereri ussiraamat 'crictor'! soovitan seda soojalt kõigile, kes peavad suvilates kooselu õudsete rästikutega, sest see raamat teeb igaühest suure ussisõbra. isegi mul hakkas usk ussidesse natuke taastuma, mis on põhimõtteliselt täiesti uskumatu lugu. tähistasin seda otsekohe kotikese haribo ussidega. 


edasi. kõigile keele- ja kirjutamishuvilistele võiks olla meeltmööda jhumpa lahiri 'in other words', mis räägib autori inspireerivast teest itaalia keele(s kirjutamise) juurde ja elust roomas. kindlasti ei soovita ma kellelegi aga robin sloani 24-h raamatupoe lugu, mille pealkiri tõotab head, aga sisu halba.

kohvikutes logelemise ja koogikeste juurde sobisid mulle mullu hästi modiano, colette ja roché'i 'jules et jim'. lugesin modiano kadunud nooruse lugu ette ka pariisi botaanikaaia kängurudele, kes kuulasid kõik viisakalt ja liigutasid kõrvu. pärast sõime tomateid ja pikutasime.

ja siis sattus mu teele veel üks kaunis metsik lasteraamatu moodi raamat, mis pole tegelikult üldse lasteraamat: roald dahli 'minu onu oswald'. ollalaaa! rohkem ei tahakski ette ära öelda. lugege salaja ja ärge lastele näidake. soodom, gomorra ja henri matisse!

rohkem polegi mul lisada muud, kui et eelmiste aastate elamusi näeb siit: 201520142013201220112010 ja goodreadsist muidugi ka. nagu ütles minu suur sõber kristo: inimestega, kelle arvutis avaneb G-tähega mitte google, vaid goodreads, on midagi tõsist lahti. nihutage nad diivanilt, pange riidesse ja viige välja värske õhu kätte. kommipaberid ja küpsisepuru imege tolmuimejasse. tuulutage hästi ja tooge nad õhtul koju tagasi. iirised hambaaukudest eemaldab aga juba stomatoloog.

head uut lugemisaastat! (soovitage uut noosi ka!)


michel houellebecq: kaart ja territoorium
francoise sagan: bonjour tristesse
thomas bernhard: woodcutters
ben okri: dangerous love
enrique vila-matas: the illogic of kassel
paul auster: oracle night
mart juur: meie küla superstaar
mika keränen: väravajoonel
hermann hesse: gertrude
siri hustvedt: what i loved
arnon grunberg: de joodse messias
michel houellebecq: lanzarote
roberto bolaño: liuväli
piret raud: lugu sandrist, murist, tillukesest emmest ja nähtamatust akslist
patrick modiano: catherine certitude
james baldwin: giovanni's room
johan idema how to visit an art museum
indrek koff: ilusti
ernest hemingway: a moveable feast
siri hustvedt: the blazing world
tomi ungerer: crictor
neil gaiman: how the marquis got his coat back
henri-pierre roché: jules et jim
julian barnes: flaubert's parrot
olavi ruitlane: vee peal
mehis heinsaar: unistuste tappev kasvamine
julian barnes: the sense of an ending
julian barnes: the noise of time
john williams: stoner
siri hustvedt: the summer without men
william golding: lord of the flies
herman melville: bartleby the scrivener
kazuo ishiguro: an artist of the flating world
paul auster: mr. vertigo
terry pratchett: mort
anita brookner: hotel du lac
ray bradbury: dandelion wine
hanya yanagihara: a little life
e.e. cummings: fairy tales
miranda july: the first bad man
jhumpa lahiri: in other words
hanya yanagihara: people in the trees
terry pratchett: hogfather
paavo matsin: gogoli disko
naomi wood: mrs. hemingway
jim ashilevi: kehade mets
andrus kivirähk: inimväärne elu
anti saar: nemad kaks
kai aareleid: linnade põletamine
a.e. hotchner: papa hemingway
nancy huston: loomispäevik
karen joy fowler: we are all completely beside ourselves
vermes timur: look who's back
roald dahl: the wonderful story of henry sugar and six more
roald dahl: my uncle oswald
roald dahl: charlie and the great glass elevator
jeanette winterson: oranges are not the only fruit
lemony snicket: the austere academy
robin sloan: mr. penumbra's 24-hour bookstore
jim ashilevi: armastuskirju teatrile
markus werner: on the edge
otfried preussler: der räuber hotzenplotz
kadri hinrikus: sandra 12 kuud
reeli reinaus: kuidas mu isa endale uue naise sai
priit põhjala: mu vanaisa on murdvaras!
jonathan safran foer: here i am
kätlin vainola: sonja ja kass
susanne weber: paul ja paps
wolfgang hildesheimer: armutud legendid
indrek koff: eestluse elujõust
leelo tungal: raha-haa-haa
haruki murakami: sputnik sweetheart
olli jalonen: poisiraamat
david walliams: demon dentist
elizabeth gilbert: big magic
erica jong: fear of flying
torben kuhlmann: armstrong: the adventurous journey of a mouse to the moon
florian graf: FG artist service group
anne berest: how to be parisian wherever you are
patrick modiano: in the café of lost youth
alain de botton: on love
jill alexander essbaum: hausfrau
colette: chéri
paula mclain: the paris wife
amélie nothomb: tokyo financée
maarja kangro: klaaslaps
liis paltsmar: minu costa rica
bardur oskarsson: the flat rabbit
mihkel mutt: eesti ümberlõikaja
jonas taul: öömõtted
liz pichon: the brilliant world of tom gates
paul kalanithi: when breath becomes air
franz kafka: amerika

26. oktoober 2016

frankfurti raamatumess 2016

siin on mõned pildid tänavuselt frankfurti raamatumessilt, kus oli õudselt tore! rääkisime indrek koffiga oma raamatutest ja uurisime teisi, mis ka kõik saksamaale kohale olid sõitnud.

siis ütlesin veel kõigile sõpradele ja tuttavatele tsaumisteed ja sõin Eesti boksis ära terve kuhja kalevi komme. ja uutesse raamatutesse plekke peaaegu et ei teinudki...

suur aitäh korraldajatele ja eesti lastekirjanduse keskusele imetoreda messi eest!


 
 


11. oktoober 2016

kids are people too!

tänavusel frankfurti raamatumessil... kui olete ka seal, tulge kuulama, meil oleks jube hea meel!


19. oktoober kl 16, Kids Stage, hall 3.0, K 139.