6. november 2016

härra klaasi pöörane muuseum


eelmisel nädalal ilmus mu uus raamat 'härra klaasi pöörane muuseum' ja mul on selle üle lihtsalt pööööööraselt hea meel! :)

härra klaasi seiklused saavad kingituseks kõik tänavu tallinnas kooli läinud lapsed. ägedad pildid joonistas tartu kunstnik marge nelk ja välja andis tallinna keskraamatukogu, kes on ka selle vahva kinkeprojekti taga.

nagu te äkki juba ära arvasite, tegutseb raamatus salapärane direktor härra klaas, kelle muuseumis satuvad lapsed õige pöörastesse seiklustesse.  juhtuma hakkab nii mõndagi kummalist, et mitte öelda pöööööraselt imelikku... ja lastel tuleb pistmist nii unistuste, fantaasia kui maadeavastamisega, läbipaistvast direktorist rääkimata.

härra klaasi seiklusi saab esialgu laenutada raamatukogust. järgmisel sügisel jõuab raamat  ka poodidesse. vahvat lugemist!


kajastusi ka:
Tallinna TV video
arvustus postimehes




26. oktoober 2016

frankfurti raamatumess 2016

siin on mõned pildid tänavuselt frankfurti raamatumessilt, kus oli õudselt tore! rääkisime indrek koffiga oma raamatutest ja uurisime teisi, mis ka kõik saksamaale kohale olid sõitnud.

siis ütlesin veel kõigile sõpradele ja tuttavatele tsaumisteed ja sõin Eesti boksis ära terve kuhja kalevi komme. ja uutesse raamatutesse plekke peaaegu et ei teinudki...

suur aitäh korraldajatele ja eesti lastekirjanduse keskusele imetoreda messi eest!


 
 


11. oktoober 2016

kids are people too!

tänavusel frankfurti raamatumessil... kui olete ka seal, tulge kuulama, meil oleks jube hea meel!


19. oktoober kl 16, Kids Stage, hall 3.0, K 139.





6. oktoober 2016

suure kondiga kass


lugesin lehest hiljaaegu kassist, kes on erakordne ühel täiesti erakordsel moel. nimelt on see kass tervelt 120 cm pikk! kujutage ette, nii palju kassi üheainsama naha sees! nüüd istun kodus ja kadetsen. ah et miks? sellepärast:

PÕHJUS KADETSEMISEKS nr 1
saja kahekümne sentimeetrine kass pole mõni harilik kass, kes siseneb uksest, lipsab läbi esiku, elutoa ja köögi ning väljub lahtisest aknast aeda. saja kahekümne sentimeetrise kassi pea on ammu tagaaias, kui tagumised jalad seisavad endiselt maja ees uksematil... kes oleks nõus sellise asja nägemisest ilma jääma? täpselt. põhjus kadetsemiseks number üks. 

PÕHJUS KADETSEMISEKS nr 2
saja kahekümne sentimeetrise kassiga jalutamine on tõeliselt hingekosutav kogemus, sest terve tänav on ju ainult teie kassi täis! ei mingit nügimist, ligitikkuvaid müügiagente või lehepuhuri-mehi ...  majaseintelt kajavad vastu üksnes teie kassi sammud asfaltil. 

PÕHJUS KADETSEMISEKS nr 3
efektiivsus! katsuge ise arvutada, mitu hiirt sellise kassi sisse mahub...  oleks ma hiir, koliks ma perega parem kohe kaugele metsa taha ära. teisest küljest, oleks mul hiireprobleem, koliks ma sellele kassile kohe külje alla. miks mitte lausa samasse majja!


omanik ise ütleb oma kassi kohta muide, et ta pole paks, vaid suure kondiga. jutt jumala õige! elagu hea isu ja suured kondid! ja saja kahekümne sentimeetrised kassid ka.

14. september 2016

kuidas koguda raamatuloomi

Esimesed viis aastat ootasin ma kannatlikult, aga kuuendal sünnipäeval ma lihtsalt ei  j a k s a n u d  enam. Panin vanemad köögilaua taha istuma ja selgitasin: viimane aeg on võtta koju elama mõned loomad!


Muidugi ei plaaninud ma mingit karja – lihtsalt mõned väiksemad, siidised ja sõbralikud. Mitte rohkem kui kümme, äärmisel juhul viisteist… “Öökullid võiksid sa paigutada korstnasse,” õpetasin ma isa. Täpselt nagu tegi onu Melker 'Tjorveni, Pootsmani ja Moosese' raamatus!
Vanemad kratsisid murelikult kukalt – mõte elust viieteistkümne loomaga ei erutanud neid. Aga ega sellisest väiksest asjast saa end heidutada lasta! Vajutasin gaasi põhja. Ja loomad tulidki - aga raamatute sees. Noogutasin rahulolevalt ja asusin hauduma, kuhu saabujad paigutada.
Kõige esimene raamatuloom, kes sisse kolis, oli 'Karupoeg Puhhi'  Jänes. Ta saabus ühel sügisõhtul ema käekotis ja seadis end kohe mõnusasti sisse. Jänes oli mul iseenesest mõista kaval valik, sest iga lapski teab, et jänestega käivad kaasas nende sõbrad ja sugulased. Nii sain ma lihtsa vaevaga mitte ühe, vaid nelikümmend üks jänest! Puhhi raamatust kolis peagi sisse ka Öökull, kes on teatavasti suur soojade ja kuivade pesade sõber. Minu riiul oli just selline koht. Öökullist sai kiiresti mu kollektsiooni kõige kasulikum liige, sest ta sokutas kõikjale kasulikke sildikesi (“PALUN ELISTATA KUI VAJA VASTADA. PALUN KOPUTATA KUI VASTADA EIOLE VAJA.”) ja kirjutas jäneste narrijatele karme anonüümkirju, allkirjaks hämar initsiaal “Ö.”

Järgmisena sigines seltskonda orav. Ta tuli 'Muumitrollist' ja oli erakordselt andekas ühel täiesti uskumatul moel. Nimelt oskas see orav ära surra nii, et ärkas pärast kohe uuesti ellu! Imetlusväärne, kas pole? Loomulikult võtsin ma ka tema enda juurde otsemaid elama.

Orava järel saabus hundike Juhani Püttsepa raamatust 'Väikese hundi lood'. Tema seletas mulle, et sel ajal, kui ema köögis pannkooke küpsetab ja mina seda lõhna teise tuppa tunnen, istuvad kõik väikesed hundikesed põllu taga metsas ja nuusutavad seal. Uskumatu, aga tõsi! Nagu te ehk juba ära arvasite, paigutasin ka hundikese otsekohe riiulisse. Lisaks kirjutab Juhani raamatus, et hundid on äärmiselt südamlikud ja alahinnatud. Ma olen temaga kogu hingest nõus – rohkem hundikesi!

Nüüd, kus mul olid orav, öökull, hundike ja nelikümmend üks jänest, tegi isa ettepaneku, et ehk aitab. Loomulikult polnud ma sellise rumalusega nõus. Otsisin otsekohe välja Gerald Durrelli raamatu Minu pere ja muud loomad, kus kirjutatakse, et loomi pole kunagi liiga palju, ja tutvustasin seda isale. Seda lugedes sai ka tema kohe aru, et loomad elavad meelsasti üheskoos ja ajavad minema soovimatut elementi, näiteks türgi peikad (Geraldi õel oli üks selline ja ta ei jäänud kauaks). Isa kuulas türgi peika jutu ära ja ütles siis: “Tõesti või?”. Õhtul kuulsin, kuidas ta ema käest küsis, et kas saaks ehk veel mõned raamatuloomad tuua. 

Nii ma siis soovitangi raamatuloomade pidamist soojalt kõigile lastele! Neil on mitmeid kasulikke omadusi – ei pea neid ei söötma ega vannitama, jalutamisest rääkimata. Selle asemel jalutavad nad end ise ja võtavad ka lugeja seiklustesse kaasa. Raamatuloomad õpetavad ka lugema ja ette lugema – kui vanasti õnnestus kavalal lapsevanemal unejutu ajal TERVE LÕIK vahele jätta, siis raamatuloomi pidava lapsega… (kaval naer). Te märkate sellist pettust kohe! “Ema…. sa jätsid Öökulli koha vahele!”-stiilis meeldetuletused mõjuvad laiskadele vanematele väga toniseerivalt.


Minu kõige viimased raamatuloomad on lutikad. Rääkisin emale aastaid, et tooksin koju ainult väikese karbikese ja selliseid sõbralikke, aga tema arvas ikka, et täna on uks lukus… ja homme ka. Siis mul ei jäänudki muud üle, kui nad raamatusse panna. Kõik on viisakad ja sõbralikud, pestud ja kammitud… Lihtsalt täiuslikud loomad!
Lõbusat raamatuloomade kogumist kõigile suurtele ja väikestele!

9. september 2016

kadunud lehm ja tema naine

koleda presidendikempluse vahele leidsin ajalehest vooremaa palju parema uudise. see räägib ühest lehmast ja tema naisest ja siis veel kurkidest. uudise nimi ongi (äkki arvas keegi juba ära?):


uudis algab sellega, kuidas perenaine ühel hommikul ärkas ja johhaidii, lehm oli kadunud! edasi räägib uudis sellest, kuidas perenaine arvas, et lehm on minema viidud, ja siis sellest, kuidas ta õnnetult trepil kurvastas, süda raske ja pisarad palgel. kus ta nüüd niimoodi jahedal hommikul... kas soojad sokid olid ikka jalas... ja jeesukene, moonakott...?! mitte keegi ei taha kuulda, kuidas koriseb kadunud lehma kõht! ühesõnaga, olukord oli trööstitu ja valguskiirt ei paistnud kusagilt... ja arvake ära, mis siis juhtus?

keldrist kostis nosimist!

perenaine poetas keldriust ja arvake ära, kes seal oli? see oli lehm! ta sõi keldris kurke!

ühesõnaga, edasi läks nii:
- lehm polnudki kadunud, vaid keldris kurkidel
- naisel oli oma lehma suur rõõm näha
- mõistagi oli ka lehmal oma naist suur rõõm näha
- toimus patsutamine ja kallistamine
- ja siis läksid nad tuppa komme sööma.

arvake nüüd ära, mis kommid need olid? õige!

need olid lehmakesed. kondentspiimaga!

22. august 2016

kohtumine karudega (ehk kuidas tegelikult asjad käivad)

lugesin just lehest valgustavat artiklit '10 soovitust: mida teha, kui metsas karuga kokku juhtud?', kus hirmutatakse kõigepealt inimesi ja kästakse siis pikali heita ja surnut teeselda. johhaidii!?

mida teeks tavaline inimene metsas karuga kohtudes, seda mina ei tea, aga mida teeks minu suur sõber mike, kes on muuseas ka maailma suurim karusõber, seda tean ma täpselt. võtke eeskuju! asi käiks nii:

kõigepealt jälgiks mike karusid lugupidavalt distantsilt ja tõstaks südamlikuks lehvituseks hoolikalt meeseebiga pestud käe. seejärel astuks mike karudele ligi ja patsutaks neid sõbralikult. kui patsutamisega valmis, jätkaks mike karude tervitamisega ('tsaumisteed!'). karud tervitaksid iseenesestmõista sõbralikult vastu.

pärast tutvumisprotseduure istutaks üheskoos mõnusasti kännule ja maitstaks meeroogi. küllap oleks mike'il kaasas ka kotike meekaramellidega, meeõlust rääkimata. hämaruse saabudes heidetaks mõnusasti samblale pikutama, pehmed käpad pea all. tähti täis sumeda suvetaeva all räägitaks unejutte karude ja inimeste sõprusest. vahest lauldaks ka karulaule. kindlasti räägitaks nalju ajakirjanikest, kes koostavad lehtedele artikleid pealkirjadega '10 soovitust: mida teha, kui metsas karuga kokku juhtud'. õhtu lõpetuseks valmiks südamlik kiri muusikalisele kollektiivile 'apelsin', kelle varamusse kuuluvad elutargad sõnad 'mina ainult karu armastan'.

peale seda magataks.

ongi kõik. lihtne!

2. juuni 2016

'Piia Prääniku' järjejutt vikerraadios

vikerraadios saab 1.-21. juunini kuulata 'Piia Präänik kolib sisse' järjejuttu Ülle Kaljuste esituses.


tööpäeviti kl 9.45 ja 18.30, vikerraadios.


kõik lood kogutakse ka Lastejaama lehele.


toredat kuulamist ja mõnusat suve!