14. september 2016

kuidas koguda raamatuloomi

Esimesed viis aastat ootasin ma kannatlikult, aga kuuendal sünnipäeval ma lihtsalt ei  j a k s a n u d  enam. Panin vanemad köögilaua taha istuma ja selgitasin: viimane aeg on võtta koju elama mõned loomad!


Muidugi ei plaaninud ma mingit karja – lihtsalt mõned väiksemad, siidised ja sõbralikud. Mitte rohkem kui kümme, äärmisel juhul viisteist… “Öökullid võiksid sa paigutada korstnasse,” õpetasin ma isa. Täpselt nagu tegi onu Melker 'Tjorveni, Pootsmani ja Moosese' raamatus!
Vanemad kratsisid murelikult kukalt – mõte elust viieteistkümne loomaga ei erutanud neid. Aga ega sellisest väiksest asjast saa end heidutada lasta! Vajutasin gaasi põhja. Ja loomad tulidki - aga raamatute sees. Noogutasin rahulolevalt ja asusin hauduma, kuhu saabujad paigutada.
Kõige esimene raamatuloom, kes sisse kolis, oli 'Karupoeg Puhhi'  Jänes. Ta saabus ühel sügisõhtul ema käekotis ja seadis end kohe mõnusasti sisse. Jänes oli mul iseenesest mõista kaval valik, sest iga lapski teab, et jänestega käivad kaasas nende sõbrad ja sugulased. Nii sain ma lihtsa vaevaga mitte ühe, vaid nelikümmend üks jänest! Puhhi raamatust kolis peagi sisse ka Öökull, kes on teatavasti suur soojade ja kuivade pesade sõber. Minu riiul oli just selline koht. Öökullist sai kiiresti mu kollektsiooni kõige kasulikum liige, sest ta sokutas kõikjale kasulikke sildikesi (“PALUN ELISTATA KUI VAJA VASTADA. PALUN KOPUTATA KUI VASTADA EIOLE VAJA.”) ja kirjutas jäneste narrijatele karme anonüümkirju, allkirjaks hämar initsiaal “Ö.”

Järgmisena sigines seltskonda orav. Ta tuli 'Muumitrollist' ja oli erakordselt andekas ühel täiesti uskumatul moel. Nimelt oskas see orav ära surra nii, et ärkas pärast kohe uuesti ellu! Imetlusväärne, kas pole? Loomulikult võtsin ma ka tema enda juurde otsemaid elama.

Orava järel saabus hundike Juhani Püttsepa raamatust 'Väikese hundi lood'. Tema seletas mulle, et sel ajal, kui ema köögis pannkooke küpsetab ja mina seda lõhna teise tuppa tunnen, istuvad kõik väikesed hundikesed põllu taga metsas ja nuusutavad seal. Uskumatu, aga tõsi! Nagu te ehk juba ära arvasite, paigutasin ka hundikese otsekohe riiulisse. Lisaks kirjutab Juhani raamatus, et hundid on äärmiselt südamlikud ja alahinnatud. Ma olen temaga kogu hingest nõus – rohkem hundikesi!

Nüüd, kus mul olid orav, öökull, hundike ja nelikümmend üks jänest, tegi isa ettepaneku, et ehk aitab. Loomulikult polnud ma sellise rumalusega nõus. Otsisin otsekohe välja Gerald Durrelli raamatu Minu pere ja muud loomad, kus kirjutatakse, et loomi pole kunagi liiga palju, ja tutvustasin seda isale. Seda lugedes sai ka tema kohe aru, et loomad elavad meelsasti üheskoos ja ajavad minema soovimatut elementi, näiteks türgi peikad (Geraldi õel oli üks selline ja ta ei jäänud kauaks). Isa kuulas türgi peika jutu ära ja ütles siis: “Tõesti või?”. Õhtul kuulsin, kuidas ta ema käest küsis, et kas saaks ehk veel mõned raamatuloomad tuua. 

Nii ma siis soovitangi raamatuloomade pidamist soojalt kõigile lastele! Neil on mitmeid kasulikke omadusi – ei pea neid ei söötma ega vannitama, jalutamisest rääkimata. Selle asemel jalutavad nad end ise ja võtavad ka lugeja seiklustesse kaasa. Raamatuloomad õpetavad ka lugema ja ette lugema – kui vanasti õnnestus kavalal lapsevanemal unejutu ajal TERVE LÕIK vahele jätta, siis raamatuloomi pidava lapsega… (kaval naer). Te märkate sellist pettust kohe! “Ema…. sa jätsid Öökulli koha vahele!”-stiilis meeldetuletused mõjuvad laiskadele vanematele väga toniseerivalt.


Minu kõige viimased raamatuloomad on lutikad. Rääkisin emale aastaid, et tooksin koju ainult väikese karbikese ja selliseid sõbralikke, aga tema arvas ikka, et täna on uks lukus… ja homme ka. Siis mul ei jäänudki muud üle, kui nad raamatusse panna. Kõik on viisakad ja sõbralikud, pestud ja kammitud… Lihtsalt täiuslikud loomad!
Lõbusat raamatuloomade kogumist kõigile suurtele ja väikestele!

9. september 2016

kadunud lehm ja tema naine

koleda presidendikempluse vahele leidsin ajalehest vooremaa palju parema uudise. see räägib ühest lehmast ja tema naisest ja siis veel kurkidest. uudise nimi ongi (äkki arvas keegi juba ära?):


uudis algab sellega, kuidas perenaine ühel hommikul ärkas ja johhaidii, lehm oli kadunud! edasi räägib uudis sellest, kuidas perenaine arvas, et lehm on minema viidud, ja siis sellest, kuidas ta õnnetult trepil kurvastas, süda raske ja pisarad palgel. kus ta nüüd niimoodi jahedal hommikul... kas soojad sokid olid ikka jalas... ja jeesukene, moonakott...?! mitte keegi ei taha kuulda, kuidas koriseb kadunud lehma kõht! ühesõnaga, olukord oli trööstitu ja valguskiirt ei paistnud kusagilt... ja arvake ära, mis siis juhtus?

keldrist kostis nosimist!

perenaine poetas keldriust ja arvake ära, kes seal oli? see oli lehm! ta sõi keldris kurke!

ühesõnaga, edasi läks nii:
- lehm polnudki kadunud, vaid keldris kurkidel
- naisel oli oma lehma suur rõõm näha
- mõistagi oli ka lehmal oma naist suur rõõm näha
- toimus patsutamine ja kallistamine
- ja siis läksid nad tuppa komme sööma.

arvake nüüd ära, mis kommid need olid? õige!

need olid lehmakesed. kondentspiimaga!

22. august 2016

kohtumine karudega (ehk kuidas tegelikult asjad käivad)

lugesin just lehest valgustavat artiklit '10 soovitust: mida teha, kui metsas karuga kokku juhtud?', kus hirmutatakse kõigepealt inimesi ja kästakse siis pikali heita ja surnut teeselda. johhaidii!?

mida teeks tavaline inimene metsas karuga kohtudes, seda mina ei tea, aga mida teeks minu suur sõber mike, kes on muuseas ka maailma suurim karusõber, seda tean ma täpselt. võtke eeskuju! asi käiks nii:

kõigepealt jälgiks mike karusid lugupidavalt distantsilt ja tõstaks südamlikuks lehvituseks hoolikalt meeseebiga pestud käe. seejärel astuks mike karudele ligi ja patsutaks neid sõbralikult. kui patsutamisega valmis, jätkaks mike karude tervitamisega ('tsaumisteed!'). karud tervitaksid iseenesestmõista sõbralikult vastu.

pärast tutvumisprotseduure istutaks üheskoos mõnusasti kännule ja maitstaks meeroogi. küllap oleks mike'il kaasas ka kotike meekaramellidega, meeõlust rääkimata. hämaruse saabudes heidetaks mõnusasti samblale pikutama, pehmed käpad pea all. tähti täis sumeda suvetaeva all räägitaks unejutte karude ja inimeste sõprusest. vahest lauldaks ka karulaule. kindlasti räägitaks nalju ajakirjanikest, kes koostavad lehtedele artikleid pealkirjadega '10 soovitust: mida teha, kui metsas karuga kokku juhtud'. õhtu lõpetuseks valmiks südamlik kiri muusikalisele kollektiivile 'apelsin', kelle varamusse kuuluvad elutargad sõnad 'mina ainult karu armastan'.

peale seda magataks.

ongi kõik. lihtne!

2. juuni 2016

'Piia Prääniku' järjejutt vikerraadios

vikerraadios saab 1.-21. juunini kuulata 'Piia Präänik kolib sisse' järjejuttu Ülle Kaljuste esituses.


tööpäeviti kl 9.45 ja 18.30, vikerraadios.


kõik lood kogutakse ka Lastejaama lehele.


toredat kuulamist ja mõnusat suve!






31. mai 2016

ärge usaldage onusid!

ma ei tea, kust pärinevad teie loomade alased teadmised, aga mulle rääkis neist asjust üks onu, kes on muuhulgas ema väga lähedane sugulane, kõigi kalade sõber ja bioloog. kuulasin teda põlevil silmil terve lapsepõlve ja sain alles aastaid hiljem teada, et onu on mulle mitmes olulises punktis hambasse puhunud. kaval nagu kapsauss! avalikuks tuli asi nagu tavaliselt muidugi eriti kõveral kombel. see käis nii:

istusime peikaga ükskord päikeselisel õhtupoolikul kohvikus ja kõlgutasime jalgu, kui mulle tundus, et JUST NÜÜD on aeg teda oma teadmistega rabada! tõmbasin sõõmu fantat rindu ja hakkasin peale.

kas pole huvitav, et mägikitsedel on vasakul pool lühemad jalad kui teisel, mainisin ma möödaminnes, samal ajal salaja tähelepanelikult peikat silmitsedes. (noh et kas ta ikka on juba rabatud).

peika ei olnud eriti rabatud. mismõttes, lühemad? tõstis ta ajalehe tagant pilgu ja haigutas. naeratasin kavalalt - peika ei tea kitsedest! läheb asjaks!

otseses mõttes, kuidas sa siis sellist asja ei tea! pööritasin ma silmi. kuidas nad muidu mäeserval püsti püsiksid! mismoodi nad seal sinu meelest käivad - mööda järsku mäge...

peika tõstis vasaku kulmu ja silmitses mind huvitatult.

jajaa, ei saanud ma enam pidama. see on ju evolutsioon! kitsekohastumine! aastatuhandete jooksul kujunenud. 

peika sättis end mõnusamini tooli ja muigas. mismoodi need kitsed siis ümber pööravad, kui on vaja teisele poole minna? küsis ta.

ei pööragi, seletasin ma kannatlikult ja silmitsesin peikat nördinult. ise nii andekas, aga analüüsida ei oska! nad lähevad ringiga ümber mäe!

selle koha peal tõmbas peika kohvi kurku ja naeris nii, et kõik ümbritsevad inimesed vaatasid ja vangutasid päid. ja peale seda valgustas ta mind kurva uudisega, et mind on alatult petetud. kujutage ette, kitsedel on jalad mõlemal pool täpselt sama pikad! no tunne oli umbes selline, et jõuluvana on ootamatult grippi surnud ja ma pean sellest uudisest nüüd ülejäänud maailmale rääkima.

mis see onu sulle veel rääkis? uuris peika ja silmitses mind kaastundlikult.

no ja siis tulid muidugi kõik ülejäänud asjad ka välja. näiteks tuli avalikuks, et jääkarud ei katagi jääauku sukeldudes käpaga oma musta nina, et kalad neid ei märkaks (ülejäänud karu on ju valge). pühkisin salaja pisara ja mõtlesin, et mis ma oma onule küll ütlen, kui ma teda järgmisel korral kohtan. mõtteid oli mitmeid.

õnneks jäime ikka sõpradeks edasi. pealegi avastasin ma varsti leemurid, kes on huvitavad ka päriselt, ilma lühikeste jalgadeta, ja suunasin kogu oma uudishimu nendele. kuigi ega ei saa salata, et salaja hoian ma mägede ümbruses ikka silmad lahti. piisaks ainult ühest kitsest... uskuma peab.


word of the day: sneeuwgeit - mägikits

2. aprill 2016

pildiraamat 'Sasipäiste printsesside saar'

trükikojast tuli just kevadine pakike: pildiraamat 'sasipäiste printsesside saar'. pühendan selle loo kõigile preilidele, kes on  tarmukad ega armasta end eriti kammida. ja siis veel neile, kes armastavad, aga parem mitte iga päev :)

see juhtus ühel hommikul, kui sasipäised printsessid rannas päikest võtsid. valgele liivale hulpis õudne vuntsidega mees, nuga vööl ja must klapp silma ees.

'karramba!' kisas ta ja ronis veest välja. 

sisukokkuvõte ka:
üksikul saarel mõnulevad sasipäised printsessid, kellele pole kunagi pähe tulnud, et vahel võiks ka juukseid kammida. ühel ilusal päeval satub sinna aga piraat, kelle teised mereröövlid on minema ajanud... ta ei osanud nimelt kuigi hästi röövida. õnneks selgub peagi, et piraat on terve elu unistanud hoopis ühest teisest ametist - juuksuri omast.

piraadi- ja printsessiraamat sobib hästi lugemise harjutamiseks, sest tekst on trükitähtedes ja vahelduseks saab vaadata pilte. illustreeris kunstnik kirke kangro, kirjastas päike ja pilv.

toredat lugemist!

28. märts 2016

ettevaatust, mehed! kass-kollektor tegutseb.

tere, armsad sõbrad! ma kuulsin hiljuti ühest täiuslikust loomast!

(nagu te ehk juba ära arvasite, on tegu ühe kassiga).

nimelt tegutseb uus-meremaal hamiltoni linnas väsimatu kollektor-kass ja kraamib linna pealt kokku meestesokke, mis on inetul kombel laokile jäetud. ausa looma kombel ei vii ta neid muidugi keskturule nagu mõned teised, vaid koju peremehele ülevaatuseks ja edasiseks sorteerimiseks. mis laokil, see ära!

mõtlesin uudist lugedes kohe kahele armsale sõbrale, kelle treenimiseks kuluks selline kass hädasti ära. tarvitseks tal vaid nende linnaossa ilmuda, kui ei läheks  kaua, kui nemadki käiksid ringi püksata ja paljajalu. nii et nende kooseludele ja isiklikule arengule mõeldes... ehk saaks tuua selle kassi natukeseks euroopasse? saadaksin ta kohe ühele aadressile berliinis ja seejärel tallinnasse, pelguranda.

ps. kui keegi teab sarnast kassi, kes spetsialiseerub iiristele ja raamatutele, saatke ta palun julgelt amsterdami mu ukse taha. pakun sõite rattakorvis, hiirepüüdmisvõimalust ja vestlusi hollandi kassidega hollandi kasside keeles.


18. märts 2016

perehommik lastekirjanduse keskuses

tulge laupäeval, 19. märtsil kl 12 õdusasse lastekirjanduse keskusesse tallinnas! räägime raamatutest, piia präänikust ja näitan teile ka üht päris uut pildiraamatut, mis saabub otse trükikojast. lisaks saab meisterdada, kiikuda ja avastada lastekirjanduse keskuse lahedat pööningut. majas on parajasti ka põnev näitus eesti kunstnike piltidega.

rõõmsate kohtumisteni!

tekst kodulehelt ka:

19.03.2016 KAIRI LOOK
Kairi Look pole meil ammu külas käinud ja juhtus nii, et kevadtuuled toovad ta korraks Amsterdamist Eestisse. Kindlasti räägib ta meile Piia Prääniku seiklustest. Saame teada, milliste põnevate tegelaste kallal ta  Amsterdamis töötab ja milliseid lugusid meil oodata on. Kui hästi läheb, siis jõuab perehommikule ka täiesti trükisoe pildiraamat. Olete oodatud!