19. detsember 2018

munk lõunaks. bon appetit!

kas te juba lugesite, kuidas indias  üks leopard munga ära sõi? uskumatu lugu, arvas leht. vedas mungal, arvasin mina.

nimelt sõi leopard munga ära selle mediteerimise ajal, mis, nagu me hästi teame, pole mingi lillepidu. istud päev otsa metsas mingil kõval kännul, vastik rätsepiste, troopilised sääsed. pissile ei tohi, lihapalle ei tohi, hobusesaba ei tohi, isegi mõelda ei tohi! kogu aeg peab käima oranźis kostüümis, mida triikida on kindlasti õudne vaev. isegi kingi pole neil vaeslastel, ainult aukus sandaalid - metsades, mis on maast laeni usse täis! jumal tänatud, et tuli kaastundlik leopard ja munga siit õudsest paigast minema aitas. otse nirvaanasse, seda nad ju indias tahavad?

lisaks aitas lahke leopard munga sugulasi, kes saavad nüüd riigilt kohutava kuhja ruupiaid. sellega võivad nad aastaid rahulikult lulli lüüa ja küüsi poleerida, isegi mediteerima ei pea. löövad ruupiad laiaks ja lähevad siis kaimule nirvaanasse järele. namaste! elagu leopard!


7. detsember 2018

loomad valivad superstaari!


kas te ikka teate, et sügisel ilmus üks eriline raamat nimega 'Omad jutud 3', mille kirjutasid ja illustreerisid peaaegu üleni lapsed? lisaks tegid sinna jutte ka mõned teised ja minu teemaks said loomad ja superstaarid. kujutate ette, sihuke õnn! muidugi olin ma otsekohe nõus.

pildid joonistas loo juurde kätili ranniit. tsau, kätili! väga ägedad! pane edasi!

ja lugu ise sai selline:


LOOMAD VALIVAD SUPERSTAARI


See juhtus aprilli algul, esimesel soojal pühapäeval. Täpselt kell kümme hommikul kostis järsku vali tiivaplagin ja suurele kuusele maandus linnuparv. Kõik vidistasid ja kallistasid, nad polnud teineteist terve talve näinud. Kiiremad kured olid kohal juba ammu, aga näiteks hakid ja lõokesed saabusid alles hiljuti. Vares Voldemar ootas hetke ja tõstis tiiva. Koor võttis oksale ritta ja köhis kurgud puhtaks.

Nagu ikka, olid hääled talve järel kähedad. Viimasest proovist oli möödas viis kuud! Ah et mis saab, kui kakssada lõokest, kurge ja kuldnokka esimest korda harjutavad? Orav kukkus õudse kisa peale  puu otsast alla ja toppis kõrvad sammalt täis. Mutid kaevasid end sügavale mulla alla ja konnad ujusid allavoolu minema. Lindude kisa peale ärkas ka karu ja ronis uniselt koopast välja.

‘Mis te karjute?’ ütles ta etteheitvalt. ‘Mul oli just uni pooleli.’

‘Kevad on käes!’ hüüdis vares. ‘Meil on esimene proov, mis sa magad!’

Karu ringutas ja tegi mõned puusaringid. ‘Sellise kisa peale ärkavad isegi kurdid üles.’

Ta sügas taguotsa ja tahtis oma lemmikkännule istuda, aga see oli juba kinni. Kännu otsas istus rebane ja tikkis midagi pika punase niidiga.

‘Kena kevadet! Vaata, just sai valmis!’ näitas ta karule kampsunit. Selle kõhul seisis hiiglasuur S-täht. ‘S nagu Super ja S nagu Staar! Ma olen Superrebane!’

‘Mina olen ka tubli,’ ütles karu. ‘Parim magaja ja meesööja. Superkaru!’

‘Halloo, nii teravaid superhambaid nagu minul pole siin kellelgi!’ teatas hunt. 

‘Aga pooltki mitte nii teravad kui minu okkad,’ sõnas siil.  

‘Super, super...’ kostis puu alt. ‘Te ei tea midagi. Sellist lõhna nagu tuhkur ei oska teha ükski siil. Isegi prantsuse parfüümipoes pole sellist. Kas tahate, lasen törtsu?’

‘Tshhh, hiljem,’ krimpsutas rebane nina. Siis tegi ta ümber loomade tiiru, särav S keset kummis rinda.

‘Meie oleme ka superstaarid!’ hüüti puu otsast. ‘Superlinnud ja superkoor!’

‘Ja mina olen supersisalik,’ kostis kivilt. ‘Mitte keegi teist ei oska nii stiilselt lakke ronida kui mina.’

‘Mina olen superkits,’ ütles kits.

‘Tasa, kits,’ ütles superpõder.

‘Sssssss,’ susises rästik. ‘Kui te nüüd hästi järele mõtlete, siis te saate aru küll, et meie seas on ainult üks superuss.’

‘Khmm,’ tegid põõsa all kakssada vihmaussi. ‘Meie oleme ka superussid. Mulla kobestamise superstaarid!’

Peagi selgus, et superstaarid tahavad olla ka supermäger, superkährik, superkonnad ja superteod. Kõige viimasena saabusid supersitasitikad. Läks madinaks.

‘Vaikust!’ hüüdis lõpuks kuuse otsast vares. ‘Mis te kraaklete! Super ja super, ega see pole kõige tähtsam. Kõige tähtsam on hoopis üks teine S.’

Metsa all jäi vaikseks, superloomad mõtlesid järele.

‘Milline teine S?’ küsis lõpuks rebane.

‘Saba,’ arvas sisalik.

‘Sokk,’ ütles sokk, kes oli tegelikult isane kits.

‘Seapraad,’ arvas hunt.

‘Shokolaadikook!’ 

‘Ei! Ei! Ei!’ hüüdis vares. ‘Ärge olge nii isekadl! Ssss...’

‘Superussid!’ hüüdsid vihmaussid kooris.

‘Supermäger!’

‘Supersiil!’

‘Superpõder!’

Vares pööras pea ära. Tal oli häbi. Siis hingas ta sügavalt sisse ja lendas puu otsast alla.

‘Mõtleme nüüd veelkord rahulikult, kõik koos. Mida te igatsete, kui tuju on halb? Noh? Või siis, kui läheb hästi ja tahate rõõmu jagada?’

Superloomad vaatasid varest tühja pilguga. Puude alt kostis sisinat, kõik murdsid päid.

‘Sss.. õõõõ...‘ aitas vares.

‘Sõrad!’ hüüdis kits. Vares raputas pead.

‘Sõnnik!’ pakkusid sitasitikad.

‘Sõ... sõ... sõrnikud,’ pomises karu.

Vares ei andnud alla. ‘Sss... õõõ... bbb...’

Metsa all jäi väga vaikseks.

‘Sõber,’ hüüdis vares lõpuks. ‘SÕBER, loomad!

‘Sõbrad,’ parandas karu. ‘Parem oleks, kui neid on kaks.’

Kõik jäid nõusse, et sõber on tõesti hea asi, ja kui sul on üks sõber, siis ongi teid ju kokku kaks. Kaks sõpra, kellel on sõbrad, teevad aga kokku terve sõpruskonna. Supersõpruskonna!

‘Ega ma oma S-i nüüd lahti harutama ei pea?’ küsis rebane tasa vareselt.

‘Muidugi mitte, sa võiksid hoopis meile ka sellised teha. Vaata, kui palju sõpru sul siin metsas on.’

‘Sõpradele ikka võib,’ arvas rebane. 

Rebane tikkis usinalt peaaegu terve kuu ja maikuuks olidki kõigil kampsunid. Ainult ilm läks suure kevadega nii soojaks, et peagi visati need seljast ja loomad siirdusid suplema. Ega seda sõbra-asja pole tarvis kogu aeg meelde tuletada. Õige sõber teab ise, et on sõber.

Ja supersõber ütleb seda sõbrale ka.

Pildi joonistanud raamatu kujundaja Ulla Saar



4. detsember 2018

mis sa jälle tahad? päkapikuks!

hõulimõuli, inimesed, saadaval on unistuste amet! kuulake nüüd: soomes otsitakse päkapikke! lehes oli kuulutus! asjaga on kiire!

see päkapikutöö kõigutab tõsiselt mu senist TOP 2-e:

1. kommivabriku degusteerimisosakonna madalaim lüli (need on need, kes peavad maitsma KÕIKI komme ja mitte üks, kaks või kolm, vaid seitse korda, et tagada kvaliteet). pissile lastakse kord päevas ja ühtki kommi välja sülitada ei tohi. ületunde on tapvalt, koju peab alatasa tööd kaasa võtma, ühtki vaba hetke ei ole, kommide maitsmine käib hommikust õhtuni, 24/7. tasuta hambaarst!
2. karude vabastaja loomaaiast. sellele ametile ihus aastaid hammast mu vana peika ja ma ei imestaks, kui asi on endiselt töös, sest alles see oli, kui ma tallinna loomaaias vähemalt kolme karu nägin.

aga see päkapiku asi, see on küll käkitegu! kuulutuse sõnul pole tarvis muud, kui taluda külma ja olla rõõmus. ei mingit meeskonnatööd, täpsust, korrektsust, majanduslikku kõrgharidust, stressitaluvust, väga head arvutioskust... ja töö ajal saab lennata põhjapõtradega ja lugeda võõraste inimeste kirju! JACKPOT!

ühesõnaga, mulle tundub, et ma sobiksin päkapikuks nagu rusikas silmaauku. mul on selle kõigega ainult üks mure: ma ei tea, kas päkapikuks võetakse ka neid, kes kogemata 1.78 cm pikkuseks kasvasid :( salaja ma muidugi loodan, et jõuluvanal on seal pikakasvuliste päkapikkude divisjon eriharuga pikakasvulistele päkapikkudele, kes ei talu hästi külma. sest siis ma kvalifitseeruksin kohe, äkki võetaks isegi pealikuks! kohe homme helistan jõuluvanale ja küsin, mis värk sellega on. kindlasti on kuskil lapsi, kellele sobiksid ka need pikemad päkapikud, sest nemad tahavad ka päkapikuks ja pingutavad selle nimel väga-väga.

pöidlad pihku!