15. juuni 2012

ohtlik elu tartu linnas

õud! anne kanalis suples püüton! rohkem mina sinna linna oma jalga ei tõsta.

nimelt on keegi naiivne inimene (raudselt on tegu mõne poliitikuga) tartusse suve elavdamiseks roomajad kutsunud. krokodillid ja maod ei lasknud end muidugi kaks korda paluda, vaid tulidki ja käivad nüüd igal pool ujumas! mingeid supelpükse neil muidugi pole. keskmise püütoni kombeid arvestades ei imestaks ma absoluutselt, kui nad jõkke ka hulganisti junne jätavad. tere, suvi!

poliitik arvas ilmselt, et saabuvad mingid krokodill gena kaimud, kes kaarsillal saba kõlgutades lõõtspilli tõmbavad ja lastele tasuta apelsine jagavad. aga nad ju ei ole sellised! kes küll räägiks poliitikule, et krokodillid söövad inimesi? püütonid kerivad end samal ajal lambipostide otsa, et sealt siis möödujatele lõustu teha ja pähe sülitada. ja on ainult aja küsimus, millal avastatakse werneri kohviku sokolaadikoogid! hea tervisega krokodillile pole nädala tordivarud mingi küsimus. pärast longib emajõe äärde kiikuma ja seedib.

küll on hea, et tartust on siia 186 kilomeetrit. tallinnasse roomamine võtab kindlasti vähemalt päeva, lisaks veel kükita grilli burksipeatus, jäätisesöömine mäo ristis ja pildistamine monumendi ees. pealegi elan ma siili linnaosas, kuhu ei tõsta oma jalga ükski mõistlik uss. ukse peale maalin eriti õudse siili pildi. tulgu, kui julgevad! mina olen valmis.

word of the day: slang - madu

12. juuni 2012

maskis mees voodis, aga kassi njeetu!

ärkasin öösel väikseks pissipausiks ja pidin ehmatusest peaaegu lambi otsa hüppama. voodis lebaskles maskis mees ja nohises magada! mõtlesin esialgu, et tegu on mõne nupuka murdvargaga, kes ukse alt tasakesi tuppa on imbunud ja siis pisut ootamatult ära väsis. tegelikult see muidugi nii polnud. maski sees oli hoopis üks hollandlane, kes peatub siin juba ammu ja end enamasti kaunis eeskujulikult ülal peab. väikest kaeblemist ikka esineb, aga see on mööduv. kaeblemise põhjus juunis: öösel ei lähe pimedaks!

õnneks on see hollandlane taibukas ja tõi endale poest maski. olin põnevil - maskides meestel on sageli külgi, mis on sellised huvitavad. mõned lendavad või ronivad seintel, teised sõidavad musta lipu ja karja ahvidega merd ning röövivad rikkaid kolle!

nii et mask on cool. mul on ainult õudselt kahju, et sellega ei antud kaasa elusat kassi (vaata pilti). võib-olla neil on seal maskipoes masu ja kõik kassikraanid keerati kinni? samas on mul tunne, et isegi koonritelt eesti poemeestelt õnnestuks neid hankida - seda tuleb teha lihtsalt diili korras! näiteks võiks vabalt olla nii, et kuue maski peale saaks tasuta elusa ja liigutava kassi!

on kellelgi veel kodus kaeblevaid välismaalasi, kes tahaksid endale eestimaa öödeks maske? ma võiks neid kokku osta ja jagada! kass jääb iseenesestmõistetavalt mulle. nime panin juba ära. Siim!

word of the day: zorro - zorro

1. juuni 2012

ni hao! ja ühed füüsikud.

kui kavalad keemikud mul mullu  naha üle kõrvade tõmbasid, lubasin endale, et selliste teadlastega mina rohkem ei räägi. kahjuks läks mu plaan nurja. seekord kohtusin salakavalate kiusukottidega otse hiinas. grupi spetsialiteet: biofüüsikud.

biofüüsikud on need mehed, kes laborite katvate kardinate taga inimkonnale uusi konte ja kudesid keevitavad. lisaks teavad nad kõike sellest, kuidas inimesi seestpoolt pildistada.  nagu näha, on tegu äärmiselt kahtlustäratava grupeeringuga. samast suguharust mis keemikud, nii et midagi üllatavat siin pole.  nädal aega nuudlisöömist oli mu tähelepaneliku kirjastaja-aju lihtsalt nii töntsiks muutnud, et mul polnd oidu neid kohe varitsema asuda!
üldse arvasin miskipärast, et hiinamaal on kõik siivsad. ontlikud papid (kus on teadusnaised?!) liikusid susside sahinal mööda konverentsikoridore ja piilusid silmanurgast üksteise nimesilte. häbelike ligimeelitamiseks oli mul kaasas terve koormatäis raamatuid ja ajakirju, ning isegi üks elus hiinlane, aga ei midagi. mitte keegi ei astunud mu boksi! uuringusaladusi ei tahtnud samuti keegi eriti paljastada. olukord oli nigel.
ikaldus kestis seni, kuni ma ühe ameerikamaa professoriga kohvile läksin. tagasi jõudes tundus, et vahepeal oli majja tunginud tuulispask ja kõik ajakirjad minema puhunud. tegelikult see muidugi polnud nii. mu tähelepanelikud spioonisilmad märkasid peagi mitmeid punastavaid biofüüsikuid, kes hiilisid ringi, minu ajakirjad ja pastakad kaenlas. ise tegid muidugi jumala ausameelset nägu, et mina pole võtnud! aga mina teadsin ja räägin nüüd teile ka. su majas elab biofüüsikuid? SAHTLID LUKKU!
koos näpatud noosiga viidi kaasa ka mu visiitkaardihoidja. õnneks oli selle sisu eelnevalt ettenägelikult eemaldatud ja kenasti lauanurgale jäetud, kivike raskuseks peal. ma usun, et Liu’de peres (delegaatide nimekirja alusel 15% tõenäosus) on nüüd pidu, ja tõhus koht, kus kaardikesi hoida.

tegelikult on see kõik muidugi okei, sest noh, kraam oligi laialijagamiseks ja hiina tuulispasa võimalust ei saa iial välistada. lihtsalt järgnevatel päevadel pidin ma biofüüsikuid, hammas verel, ilma erialase materjalita mööda konverentsi jahtima, ja teadusuudiste välja peilimiseks pole see meetod eriti jätkusuutlik. õnneks oli mul amsterdamist veel pisut noosi kaasas. pole ju saladus, et teadlase päev on läinud erakordselt hästi korda, kui kuskilt õnnestub hankida näiteks puukingakleepse või hollandi kaneelikaramelle. kolm päeva hiljem jätsin kommi lutsutavad füüsikud lõputseremooniale luid lahkama ja kirjutasin hotellis valmis eesrindliku ülevaate tuleviku tehiskonditeadusest.
sõgedale ahnitsemisele hakkasin aga läbi sõrmede vaatama niipea, kui füüsikud mind õhtust õhtusse  hiina õhtusöökidele transportisid ja kõhtu lihaga täitsid. ühes restoranis sõime parti number 18932, sest neid loetakse seal juba üle-eelmisest sajandist peale. 18932 parti!
väike biostatistiku ja ahnepäitsu geen ikka kuskil justkui tegutseb.

word of the day: pekingeend – pekingi part