7. detsember 2013

tallinna vaesed ja karvutud

kuulsin hiljuti lapsest, kes käis vanaemaga loomanäitusel ja kohtus seal kassiga, kel polnud mitte ühtegi karva küljes! päriselus polnud laura selliste kassidega kokku puutunud ja tal tekkis tema pärast tõsine mure. väljas oli parajasti rõske ka, põhjatuul ja miinuskraadid. (kass oli ikka kiilakas mis kiilakas).

laura mõtles kassi nigela olukorra üle mitu päeva järele ja otsustas ses asjas lõpuks täiskasvanutega konsulteerida. äkki saaks vanemad kassi jaoks paar eurot eraldada? karvad ei tohiks ju eriti kallid olla...
vanemad hakkasid tüdruku jutu peale aga häbitult naerma. kaabakad!

selline alatus ajas tüdrukul kopsu täiesti üle maksa. ta vaatas vanematele otsa ja õpetas kannatlikult: vaeste üle pole ilus naerda! 

tõsijutt! ja pappi võiks ka natuke köhida.

word of the day: arm - vaene

4. detsember 2013

leemuriraamat saksa keeles (ja eestikeelne e-raamat ka)

vahelduseks jälle ville-uudiseid: leemuriraamat on nüüd saadaval ka saksa keeles! rohkem infot ja tellida saab siit: http://www.baltart.ch/verlag_news.php
lähiajal peaks saksakeelsed leemurid jõudma ka suurematesse raamatupoodidesse.

23. jaanuaril toimub raamatuesitlus berliini euroopa majas, riputan selle kohta ka varsti rohkem infot üles.

valmis on saanud ka eestikeelne e-raamat, seda saab jälle siit: http://www.apollo.ee/e-raamat-leemuripoeg-ville-teeb-saared.html.


word of the day: duits - saksa keel

20. november 2013

kohtumine suurvaimuga

kohtusin täna ivan krõlovi vaimuga! istusin parajasti ühe kena professoriga hommikusel töökohtumisel, kui - kabuum! - hiilis ta kehasse krõlovi hing, vestis mulle õpetliku mõistujutu ja tegi sama kiiresti sääred.

vaata, me oleme nüüd juba mõnda aega tuttavad, alustas professor, kes oli parajasti krõlov. eks ma ole teie kirjastusele ju juba aastaid tasuta tööd teinud, teil läheb tänu sellele kenasti ja... noh, mõtlesin, et räägiks sulle õige ühe loo.

noogutasin põnevusega ja haukasin kroissanti. andku tulla!

elas kord, alustas professor laulval häälel - elas kord leidlik kasukamüüja. mees soetas endale tasuta kassi- ja hiirefarmi ning asus siis otsekohe tööle. kõigepealt söötis mees mõned hiired kassidele. niipea, kui nad olid ilusad ja läikivad, tegi mees kassidega tšikipriki ja läks turule kasukaid müüma - ülejäägid serveeris aga hiirtele. kui hiired olid natuke suuremad, söödeti nendega jälle natuke kasse, kassid kasvasid, nendega tehti tšikipriki, sai jälle kasukaid, ülejäägid söödeti hiirtele, hiired kassidele, tsikipriki, kasukad, ja nii edasi. mehest sai peagi rikas mees ja raha ei tulnud selle kõige eest absoluutselt mitte kellelegi maksta. heausklikud kassid ja hiired voorisid iseenesest hoovi ja neist sai teadagi, mis.

selle koha peal tegi professor tähendusliku pausi. mõtlesin murelikult, mida selle nahakoorimise loo peale ütelda, aga ühtki asja ei tulnud pähe. paus kandis mitukümmend sekundit. ja siis, lihtsalt niisama, oli vaim järsku kadunud ja sõbralik professor tagasi. mees köhatas, naeratas kohmetult ja kratsis häbelikult kukalt. silmitsesin teda teraselt. krõlov oli läinud!

ma ei teagi, mida selle jutuga nüüd peale hakata. professorile palka maksta mul ei lubata... äkki teeks siis hoopis kassifarmi? ehk tuleks ivangi vahel läbi, istuks kasside keskis heinakuhjal ja vestaks kõikidele mõistujutte. professor võiks ka käia...  kuulamas ja kasse patsutamas.

word of the day: begerig - nahakoorija ja muidu ahnitseja-inimene

10. oktoober 2013

youtube´i saladus

leidsin youtube´st kassi masseerimise õpetuse. mul on kõva kahtlus, et selle video pani üles keegi kass ja tema käpp oli mängus ka klipi filmimisel. ma tean täpselt, kuidas see käis.

käivitatakse kaamera. kass-operaator ronib kiirustamata kaamera taha directori toolile. esimene kaader: massaažiinstruktorist memm näitab nõkse. kass-operaator istub silmi kissitades kaamera taga ja pistab koorekompvekke. memm vehkleb edasi. vahepeal hõikab kass-operaator memmele: uuesti, cut ja järgmine kaader. memm vehkleb, filmilint krudiseb. õhtuks on klipp valmis. kass-operaatori abiline kass-assistent laeb video youtube´i. heureka!

tunnusmärgid, et massaažiklipi on valmistanud kass:
1. kõva kogus klipist on pühendatud sabamassaažile
2. video kohaselt tuleb kassile rääkida, et ta on maailma parim
3. videomemm räägib, et kass kipub hea massaaži ajal ilastama (kust tema sellist asja teab? kass rääkis!)
4. video kohaselt tuleb kassimassaažiga tegeleda IGA PÄEV.
5. kassi masseerimine maandab stressi (arvake ära, kes seda memmele rääkis?!)

kass-operaatorite tegude jälgi pole raske märgata ka mujal internetis. inimesed, youtube on kasside treitud videosid täis!

näiteid:
-  õpetused, kuidas kala püüda ja laiselda
-  õpetused, kuidas kassi hellitada, armastada ja patsutada, kuid mitte
-  ignoreerida, õpetada ega karistada
-  õpetused, kuidas valmistada hõrke hommikusööke kassile viiel erineval moel,
-  õpetused, kuhu visata kuivtoit, graanulid ja vitamiinisegud (prügiämber), ning
-  asendada need täisväärtuslike toiduainetega (värske lõhe, maks ja veisefilee)

kass-filmitegija käpp on ilmselgelt mängus ka andy warholi filmis sleep, mis avab suurepäraselt pikutamise tagamaad ja motiivid. näitlikustamiseks on andy filmis mees, kes kogu aeg magab. on ju ilmselge, kes mõtles välja selle filmi stsenaariumi (vihje: see ei ole andy).

kass-operaatorite jälgi on nähtud ka filmides, kus käsitletakse koerte vaimset ja moraalset allakäiku tänapäeva maailmas ja samm-sammulisi õpetusi, kuidas asendada üleliigne koer kassiga ning investeerida koerarahad kassi menüüsse.

järgmine kord, kui su kass filmikaamera ümber hiilib, siis küsi, miks ta seal on. alternatiiv: tsheki netti. tunni aja pärast on uus klipp youtube´is üleval. autoriks: miisu999.

word of the day: filmen - filmima

26. september 2013

head teatrit, palun!

käisin hiljuti teatris. pärast koju lonkides hakkasin mõtlema, et miks saavad mõnedest lastest näitlejad ja teistest aednikud või ettevõtjad. sest kas pole mitte meil kõigil lasteaiast ette näidata mõni kustumatu roll? erinevalt täiskasvanute teatrist oli kõigil neis etendustes ka KOSTÜÜM, mille olid valmis treinud väsinud, kuid kohusetundlikud emad. lasteaiakasvatajate lõksu langenud isad toppisid 80ndatel aknaid ja teritasid pliiatseid.

minu kõige kuulsusrikkam roll leidis aset lasteaias, kui ma olin üks kits. pisut kängus kasvu tõttu etendasin kitsepoega, kes istus kogu etenduse kellakapis ja läks lõpuks emale kaebama (asjasse oli segatud üks hunt). eriti hästi on mul meeles kitsemüts, mille külge oli ema õmmelnud täiesti tõetruud ja teravad sarved. kostüüm oli aus!

pärast kitseasja läks karjäär allamäge. algklassides olin ükskord harakas ja keskkoolis shaw ´pygmalioni´ kõige napisõnalisem tegelaskuju. avasin etenduse kahe lausega ja pikutasin ülejäänud aja lava taga küpsiseid süües. siis vist saingi aru, et näitlejaks mind ei võeta.

mulle tundub, et pärisnäitlejatel päristeatris läheb täpselt vastupidi. kitsedele ja harakatele järgnevad lapsed, siis täiskasvanud, ja lõpuks hamletid. tekstihulk kasvab, aga kostüümid lähevad aina igavamaks. palun soovitage mulle etendust, kus saaks ometi nalja ja kostüüme! draamateatris pole selliseid mitte ühtki. linnateatri kohta info puudub, sest ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes saaks sinna pileteid. äkki peaks uurima NO99-t. olen kuulnud, et seal töötab ebaproportsionaalselt palju ilusaid inimesi... neid võib vaadata ka kostüümideta.

word of the day: toneelvoorstelling - etendus

17. september 2013

õuduste hommikusöök


kahtlustasin aastaid, et kõik vanakooli teadlased on vahepeal salaja ära surnud. isegi TTÜ õppejõude, kes slaidiprojektorit kruttides tasakesi sammaldusid, pole enam liikvel. tuttavad akadeemikud on kõik täiesti kaasaegsed ja töötavad moodsa läpakaga lagedate töölaudade taga. neile meeldib twitter ja nördinult uriseda, kui e-raamatud mingil järjekordsel tahvelarvutil korralikult ei kuva. 

aga hiljuti saatis jumal mulle märguande, et üks vanakooli teadlane siiski veel hingitseb! nimelt sattusin kohtumise käigus vanasse amsterdami kanalimajja, et üht onklit surematu teose sünnitamiseks pisut töödelda. hommikusöök pisikese sõgeda füsioloogiga aastast 1930 tundus ninakate noorteadlaste kõrval meelakkumisena. valmistusin kohtumiseks härrasmehega.

kõik läks valesti! teadlane oli lubanud oma territooriumi visiidi puhul puhtaks küürida, kuid kabinetti astudes tabas mind õud! kõikjal tolmusid paberihunnikud, põlenud küünlad, õunakoored, hallitavad kohvikruusid, maalid ja kellegi pikad mustad karvad. seinal rippus õõvastav öökull ja puuris mind õudsete kollaste silmadega. teisel seinal rippusid kassidega taldrikud. külalistele mõeldud diivanil haigutas pommisuurune auk. ÕUD! otsustasin põgeneda.

kahjuks oli räpakollist võõrustaja mind juba märganud ja lehvitas lõbusasti sodi ja kleepuvate kruuside vahelt. absoluutselt algupärasel vanakooli teadlasel olid jalas kollased villased sokid. muid riideid oli õnneks ka. onkel sättis mind lahkesti istuma ja saatis oma lõbusa memme, kes parajasti lapikesega lae all tolmutas, kööki teed keetma. 

õhkkond oli nagu vene baaris. teadlane tõmbas laua kämblaga õunasüdametest ja põlenud tikkudest puhtaks ning nihutas tooli mulle otse nina alla. varsti saabusid ka kuusnurksed teeklaasid ja küpsised. ei saa öelda, et ma olukorrast erilist rõõmu oleks tundnud. öökull ka muudkui jõllitas.

ei läinud kaua, kui selgus õudne tõsiasi, et süütu füsioloogi nahas toimetab fanaatiline füüsik. teadlane kaanis ohtra suhkruga teed nagu janune elevandipoeg ning jutustas põlevil silmil kiipidest ja pilvearvutusest, kuigi oli lubanud treida raamatu hoopis vereringe teemal. näppisin nördinult diktofoninuppe ja katsusin teadlast raamatute suunas juhtida. tolku ei midagi! 

peale kahte tassi teed põgenesin vetsu. halisesin potil istudes oma õnnetu saatuse üle ja leppisin saatusega, et siit käsikirju ei saa. vaimusilmas viirastus, kuidas ma kafeiini ja liigse suhkrukoguse mõjul elutult hallitavale diivanile varisen ja aastate pärast arheoloogilise väljakaevamise käigus õunakoorte alt päevavalgele tulen. sellegipoolest polnud isegi õuduste majas viisakas lõputult potil passida. lahkusin lohutavast nurgakesest ja varitsesin koridoris, et võimalikult kiiresti sääred teha, kui teadlase abikaasa mind järsku õlale patsutas. asi selge - esimene samm mu mumifitseerimiseks oli tehtud. kohe pidid saabuma kloroformine taskurätt ja ahelad.

õnneks pääsesin seekord terve nahaga. selgus, et tualetivisiidi ajal oli teadlane tukastama suundunud ja palunud lahkesti hüvasti jätta. mul polnud selle vastu midagi, et ta pisut pikutab. reisimoonaks sain kaasa valeri küpsiseid ja pühendusega ensüümiraamatu.

täna saabus mulle tööle peaaegu lõpetatud käsikiri, mis teadlasel kappi oli ununenud. floppy diskil!
kui kellelgi arvutil on veel flopiauk olemas, andke teada. saadan teile kopeerimiseks raamatu. moodsatest ensüümidest!

word of the day: thuiskantoor - kodukontor

15. september 2013

kuninganna ja näljased inglased

lugesin just lehest, et barbarid sõid inglise kuninganna luige ära! muidugi mitte niisama, jätiste kombel, vaid ikka korralikult kitkutult ja grillitult. väikesed kahvatud linnuluud (ajakirjaniku sõnul küll söödud luige, aga ma ei saa hästi aru, kuidas selline asi võimalik on) leidsid kuninganna pargivalvuritest nuhid õhtusel jalutuskäigul ja kappasid kärmelt lossi kaebama.

ma ei teagi nüüd kohe, kas nutta või naerda. teiste luikede söömine pole küll kena tegu, kuid selline suursugune luik maitseb kindlasti kuninglikult ja usutavasti täitis ta kellegi eriti tühja kõhu... pealegi ei tarvitse kuningannal teha muud kui köhida, kui juba on tal tuhandeid vabatahtlikke luigeloovutajaid ukse taga ootamas. no kes ei tahaks enda luike kuningannale kinkida? linnukasvatajaid saabuks ilmselt üle kogu maailma.

seega, kuninganna võiks lõpetada jonnimise ja olla õnnelik, et mõni alandlik alam tänu temale ka kord kõhu täis sai. rohkem südameheadust, isegi kui oled kunn! mõni luik siia või sinna.

word of the day: koningin - kuninganna

13. september 2013

häbiväärt saladus lapsepõlvest

septembrikuu pere&kodu numbris on juttu iselugejatest. need on sellised unistuste lapsed, kes vanematelt unejutu pommimise asemel ise tähed ära õpivad ja loevad täiesti omaette. ning üldsegi mitte ainult enne magamaminekut - vahel isegi pärast! (vanasti käis salalugemine teki all ja taskulambiga... kui keegi teab, kuidas tänapäeval, andke vihjeid!).

igatahes. noorte lugejatega seoses tahtsin ma tegelikult rääkida ühest inglise sõbrast, kes paljastas mulle hiljutise teejoomise lummuses põrutava saladuse lapsepõlvest. lubasin käsi skoonil, et olen vait nagu hiir! või noh et viimases hädas kirjutan sellest ehk ainult oma blogis, mis nüüd juhtuski. sõber arvas, et see on okei. igatahes, siit tuleb välismaa saladus: sõber oli väikesena imelik!

asi oli nimelt niimoodi, et sõber luges vanasti üksnes selliseid raamatuid, kus toimetasid loomad. õnnetud vanemad käisid aeg-ajalt häbelikult uksele koputamas, kaenlaalused põnevaid inimeste-romaane täis, aga tolku ei midagi! kogu dickens, harry potter ja isegi paljaste naistega perioodika jäi koridorinurka vedelema. seevastu rebased ja siilid elasid sõbra raamaturiiulis helget ja seikluslikku elu! seal liikus ka usse ja salamandreid, dinosaurustest rääkimata.

meeleheitest hingitsevad vanemad said rahulikumalt hingata alles aastaid hiljem, kui tollane kirjandusõpetaja siiliraamatute kõrvale lõpuks ühe tolkieni poetas . ja uskuge või mitte, aga sõbrast sai täiesti mõistlik täiskasvanu! tänapäeval töötab ta lausa oxfordi ülikooli kirjastuses ja treib ka ise vabal ajal raamatuid. inimestest!

(ühes raamatus oli tal küll siil ka, aga see on okei. isegi kreutzwald ei saanud kalevipojas ilma, mis siis veel inglastest rääkida.) siilideta pole elu, kirjandusest rääkimata.

word of the day: geheim - saladus

29. august 2013

intervjuu Regina suvenumbris

regina sügisnumber kätlin kaldmaaga esikaanel on ilmunud, nii et jagan oma suvist intervjuud nüüd õige siin ka. sest äkki keegi ei teagi veel leemureid? :) intervjuu järel on ka ajakirja 7 traditsioonilist küsimust kirjutamise ja raamatute kohta. rääkisin kõik ausalt ära :)



Rännuhimuline leemuripreili   
       
Tekst: Triin Tammert

Imearmsa blogija Kairi Looki „Leemuripoeg Ville teeb sääred” saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev lastejutuvõistlusel III koha, ilmus eelmise aasta lõpus ning nüüd tõlgitakse raamatut juba leedu ja saksa keelde.

Kui me Kairiga kokku saame, on kirjandusfestival Prima Vista just lõppenud. Kairi käis Tartus festivali raames oma raamatut “Leemuripoeg Ville teeb sääred” lastele ette lugemas.

“Ma olin üllatunud, et kutsuti, aga korraldajad ütlesid, et on alati püüdnud kellegi noore ka kutsuda, et näidata, et kirjanikuametit võivad ka noored inimesed pidada. Ja samas nende reaktsioon oligi pisut selline “Sa oled nii noor, sul on nii ilusad leemuritega kõrvarõngad, kas sa päriselt ka ise kirjutasid?”… Aga rõõm ettelugemisest oli suur, lapsed olid kõik nii siirad ja avatud ja rikkumata ja neil on nii palju huvisid ja seal oli palju lapsi, kellel on ka kirjutamishuvi. Nii mõnigi tuli pärast küsima, et kui mul on kaks raamatut sahtlis, siis mida ma nendega teha saan,” muljetab Kairi. “Ja kuna leemuritele tuleb järg, siis selle küsimuse peale, kuhu leemurid järgmiseks seiklema võiksid minna, panid 160 last veto peale, et leemurid peavad tingimata minema Tartusse, mitte Tallinna,” lisab ta naerdes.

Kairi ise on tegelikult läbi ja lõhki Tallinna tüdruk, Tallinnas sündinud ja kasvanud. Vahepeal veetis ta küll mõned ülikooliaastad Tartus, elas Erasmuse programmi raames ühe semestri Soomes Lappeenrantas ja suundus seejärel Amsterdami magistrantuuri. Aga nüüd on juba tükk aega jälle Eestis tagasi ja rõõmustab siin noori raamatusõpru.

Millal sa teadsid, et sinust saab kirjanik?
Ma tegelikult ei peagi ennast kirjanikuks, pigem kirjutamishuviliseks. Mõte, et tahaksin kirjutada, on hästi ammu, kooliajast, ma arvan.
Kui blogid tulid… ma vist hakkasin blogima 2003. aastal ja see võttis mingi bloki pealt ära. Ma ei olnud enne seda midagi ilukirjanduslikku sahtlisse kirjutanud, ainult natuke luuletusi. Blogi andis selle tunde, et võin midagi kirja panna ja rõõm sellest enda tehtud asjast on nii suur. Aga muidugi meeldis mulle koolis ka kirjutada. Kui õpetaja tuli ja ütles, et täna kirjutame 45 minutit sellest, kuidas suvi möödus, siis kõik oigasid, aga mul oli hea meel. Esseevõistlused ja eesti keele olümpiaadid jäävad ka sinna aega.

Ülikooli õppima läksid siiski hoopis midagi muud?
Jaa, ma õppisin Tartu Ülikoolis füsioteraapiat. Tervishoid huvitas, aga olin laisavõitu ja päris arstiks ei viitsinud. Aga sain üsna ruttu aru, et praktikut must ei saa, patsiendid tõmbusid mu käte all kooma ja krampi. Samas kui oli vaja kirjutada, siis see sujus hästi, nii et mõtlesin, et äkki saab must näiteks terviseajakirjanik.

Pärast ülikooli töötasin mõnda aega ühes eralasteaias. Ehitasin seal üles taastusravi programmi ja sealt tuli ka ilmselt see laste teema tugevalt. See oli väga lahe aeg! Seal olid tegelikult terved lapsed ja inspiratsiooni blogi jaoks oli nagu muda, koomuskit ja tsirkust sai kogu aeg! Mingi hetk levis näiteks lasteaias jutt, et ma oskan lennata – mul olid Egiptusest toodud Aladdini sussid ülespidi ninadega ja lapsed arvasid, et ma olen võlur. Paar patsienti kippusid mind vahel hammustama, aga järgmine kord tõid jälle mingeid isetehtud asju ja lubasid, et enam ei tee.

Sinu blogi pealkiri on “adoraablilt amsterdamiseerunud” ja sul tundub üldse Amsterdamiga väga eriline suhe olevat?
Ma sattusin esimest korda Hollandisse nii, et läksin sõbrannale külla – ta elas Utrechtis, aga peamiselt veetsime aega Amsterdamis. See oli kohe esimesest hetkest nii minu linn. Mul oli esimest korda elus ühe linnaga selline äratundmine, et kohe on hästi kodune.

Pärast Tartus ülikooli lõpetamist sain stipendiumi ja läksin Amsterdami magistrantuuri ja mul oli seal hästi-hästi tore! Kõik lihtsalt sujus, terve see Amsterdami aeg – ainult head asjad juhtusid kogu aeg. Selles mõttes ma usun sellesse, et kui oled õiges kohas, siis elu toetab sind.

Sain kohe algusest peale tuttavaks inimestega, kes mind hiljem palju mõjutasid. Mul oli üks Saksa sõber, kelle aknalaual kõõludes veetsime palju meeldivaid pärastlõunaid. Huvitav on ka see, et ma ei tundnud kunagi end seal välismaalase või võõrana, ainult heas mõttes eksootilisena. Pool Amsterdami on välismaalasi täis, ka trammis kuuleb palju inglise keelt.

Sa jäid sinna päris kauaks?
Elasin Amsterdamis kuus aastat. Lõpetasin kooli ja sattusin siis tänu oma meditsiinitaustale ja keelteoskusele tööle ühte rahvusvahelisse teaduskirjastusse. Olen sellega ka praegu seotud, ehkki viimased poolteist aastat olen olnud Eestis.

Sinu raamatu peategelased leemurid lähevad reisima. Kuidas su enda suhted reisimisega on?
Lõuna-Aafrika oli väga inspireeriv, see oli kuu aja pikkune looduse- ja rahureis, tegime 5000 km pikkuse roadtripi Kaplinnast idarannikule. Muide, sel reisil nägin esimest korda leemureid ja meerkat´e! Teine suur reis oli Jaapan, mis oli samuti hästi teistmoodi keskkond. Aga mu süda kuulub Euroopa linnadele – mulle meeldib nende kultuur ja rahu. Need on reisid, kus ei pea midagi tegema ega kuskile jõudma. Ma naudin päev läbi kohvikutes passimist ja inimeste vaatamist – seal sünnivad kõige paremad lood! Reisimine on vaatlemine.

Lennujaama tahaksin ma ka oma maja ehitada, see on nii inspireeriv keskkond! Mul on salaja alati hea meel, kui lend edasi lükatakse ja saan veel kaks tundi lennujaamas naudiskleda. Ma reisin töö tõttu päris palju, käin konverentsidel ja otsin uusi ideid kirjastamiseks, infot uute avastuste ja projektide kohta, see on väga inspireeriv.

Kui oled võõras kohas ja üksi, siis oled rohkem avatud emotsioonidele ja märkad detaile palju rohkem. Justkui mingid kanalid lähevad lahti. Reisimine on justkui meeleseisund, mis laieneb ajas. Algab juba enne reisi ja kestab pärast veel edasi, nagu mingi järelküpsemine. Ja mitmed kõige paremad mõtted tulevadki sellel ajal. 

Vaikses kohas keskendudes seisad natuke silmitsi ebaõnnestumishirmuga. Keskkond on justkui täiuslik ja siis tekib ka tunne, et nüüd peab kohe tulema täiuslik tekst. Et istud tühjas ruumis suure kirjutuslaua taga ja muudkui kütad surematut kunsti. Aga lennujaamas või rongijaamas on ümberringi alati nii palju sebimist, aju on muuga ametis ja just siis tulevad kõige paremad mõtted, sest sa ei keskendu sellele, et äkki ma ei oska. Selline pingevabaduse tsoon.

Aga miks leemurid?
See sai alguse blogist – see oli algul minu elu keskne, et pere kogu aeg ei helistaks ja küsiks, mida ma teen. Aga üsna kiiresti läks fookus päris elu teemadelt leemurite peale, ei teagi, kust see mõte tuli. Võib-olla ühest National Geographicu dokfilmist leemuritest, kus neid mindi korvi banaanidega meelitama ja siis 200 leemurit lihtsalt ründas? Meerkatid meeldivad mulle ka, paljud ajavad nad leemuritega segi.

Igatahes hakkasin mingi hetk sõpradele leemurikaarte kinkima ja leemuriraamatu mõte oli ka juba ammu. Paljud raamatud on tavalisematest loomadest, aga leemurid seostuvad mulle kuidagi uudishimu ja huviga maailma vastu ja siis tuli tunne, et võiks olla selline reisiraamat, kust lapsed saavad rohkem teada maailma kohta. Tahtsin tegelikult, et raamatus oleks 5-6 riiki, aga kirjutasin võistluseks ja aeg sai otsa.

Plaanid järge?
Jaa… ja mõned ideed on veel. Mulle meeldib kirjutada asjadest, mida ei hinnata. Minu meelest on lahe kirjutada loomadest, keda peetakse kummalisteks ja tobedateks – mida nad teevad, mida sepitsevad. Leemurid on ka veidi napakad ja keegi neist ju midagi eriti ei pea.

Muide, kõik mu raamatuideed ringlevad  reisimise ümber, ühest kohast teise liikumine on mu meelest tohutult inspireeriv. Tallinna-Tartu bussis hakkavad ka ideed jooksma. Suurema osa leemuriraamatust kirjutasin Euroopa ja USA vahelistel lendudel, rongis ja metroos. Kirjutasin igal pool. Flow on liikudes teistsugune, mõte jookseb teistmoodi. Ja kehtib ka see ütlus, et alustavatele kirjanikele on ainult üks nõuanne: lülitage internet välja. Kuskil transpordivahendis olles…  see on minu enda aeg, võimalus häirimatult lugeda ja kirjutada. Väga väärtuslik aeg. Ma ei kujutagi ette, et istuksin kodus ja avaksin arvuti ja hakkaksin kirjutama. Teistsugune keskkond inspireerib alati.

Kas on lootust, et sa kirjutad midagi ka täiskasvanutele?
Ei tea…. Ma olen Eesti patrioot ja mulle meeldib mängida keelega, ilusat eesti keelt lasteni tuua, et nad ei räägiks nende tuhande sõnaga, millega saab asjad öeldud. Mind paelub see palju rohkem kui keerulised süžeeliinid. Et mitte mis, vaid kuidas. Keel annab emotsiooni! Nii et kui ma kirjutaksin romaani, siis oleks see ilmselt naudisklev ja laisk.

Ma olen mõelnud, et see keeletunnetus on ehk tulnud sellest, et vanavanaema luges mulle kunagi palju luuletusi ette. Mu jaoks peab tekstis olema rütmi ja värvide tasakaal. Siis on täiesti võimalikud lingvistilised orgasmid.

Ja kuigi ringirändamine on veres, siis eesti keelt ei vahetaks ma sellegipoolest mitte millegi vastu. Raudselt õpetan selle kõigile oma lähedastele ka selgeks, kus iganes ma siis ka ei elaks. Selle koha peal saab kosmopoliitsus kohe otsa :)


Kiired küsimused

1. Kumb on loo puhul tähtsam, kas algus või lõpp?
Kindlasti algus! Raamatupoes sirvin alati esimesi lehekülgi ja paljutõotava alguse puhul lähevad kohe tundlad püsti. Pealegi saab lõppe tõlgendada, nii et seal pole kindlat midagi – õnnelik lõpp võib tegelikult vabalt olla kurb ja vastupidi. Viimasel ajal on see kahtlustäratav trend ka lasteraamatutesse jõudnud, nii et ma usaldan parem algusi. Muinasjutud, kus õnnelikult surmani ilusat ja laiska elu elati, on päris haruldaseks muutunud.

2. Mis asjad sunnivad sind kõige rohkem kirjutama?
Hirmuäratavalt suur osa mõtetest pärineb päriselu tobedustest või mõnest ajalehenupust. Näiteks lugesin hiljaaegu nugistest, kes jalgpalluritega väljakul pisut palli mängisid ja treisin neist kohe kärmelt blogiloo. National Geographicust nähtud napakad leemurid on samuti osutunud ootamatult inspireerivaiks. Tunnetele või kogemustele väikse vindi pealekeeramine on väga nauditav, pealegi saab kirjutades kujutlusvõime ohutult hullu panna.

3. Kas lood oma tegelaskujusid teadlikult või sünnivad need iseenesest?
Sünnivad absoluutselt iseenesest ja asuvad kohe kärmelt oma elu elama. Pärast vaatan endalegi ootamatult, et tegelased on täitsa kogemata tuttavate pealt kokku sepitsetud. Otsest mahakirjutamist pole olnud, aga näiteks leemuriraamatus toimetav kombekas ja peen kass armastab hirmsasti rosinaid ja linnaelu. Ühel minu heal sõbrannal on peaaegu samad kombed…

4. Kelle kommentaare oma tekstide kohta kardad kõige rohkem?
Kõige ausam ja tähelepanelikum kriitik on ema, kes oskab alati viisakalt öelda, kui millegagi on kõvasti pange pandud. Leemuriloo puhul kahtlustas ta näiteks kohe, et leemuri näol on tegu minu alter egoga, kes igapäevaelu puurist laia maailma jooksu paneb. Rookisin siis eriti valgustkartvaid lõike vähemaks, nii et lõpuks ei saanudki peaaegu keegi aru.

5. Kellega tahaksid minna ümbermaailmareisile ja kirjutada sellest koos raamatu?
Mul poleks midagi selle vastu, et teha ümbermaailmareis koos Viplalaga – saaks kohe asjust sotti nii inimese kombel kui ka rohujuuretasandilt. Hästi sobiks ka moodsa aja kirjanik/filosoof Alain de Botton, kes on reisikirjade kirjutamises väga vilunud ja teeks kogu töö minu eest ära. Lisaks oskab ta hästi nalja teha – no on ju kasulik oskus pikkadeks rongisõitudeks.

6. Milline on raamatu tulevik, kas paberile trükituna või tahvelarvutis?
Ma arvan, et mõlemad elavad tulevikus kaunis sõbralikult käsikäes. E on mugav, aga poes raamatus nuuskimise kombest ei tahaks ka kuidagi loobuda. Ma olen kuulnud, et ka paljudel on samad kombed! Armastatud kirjanike raamatud hangin endale riiulisse kindlasti ka tulevikus. Hea vabadel pärastlõunatel nuusutamas käia. :)

7. Kas kirjandus võib maailma muuta?
Kahtlemata! See käib ehk sammhaaval ja lugeja kaupa, aga asi seegi. Iga lugemiskogemus paneb asju rikkama pilguga nägema ja kaugel sealt see maailma muutminegi on.

22. august 2013

maailma parim amet

kas teile räägiti vanasti ka õudusjutte koertest, kes armastavad jalutada hommikul kell viis ja jätta diivanipadjale junne? mul jäi seetõttu võtmata umbes üks koer kuus. aktiivsel koeralembusajal jäin niiviisi ilma tervelt kuuekümnest kutsikast!

amsterdami vanemad on laste vastu leebemad. parkides on pühapäeviti kombekaid koeri nagu muda. mõned on isegi ülikondades! lemmikute arvukusest annab märku ka tänavateviisi pabulaid, millest on raske mööda vaadata isegi pimedal kodanikul. no ikka kõik kohad on junne täis!

leebete vanemate tõttu on siin kange nõudlus koerajalutajate vastu. eelmisel nädalal pargis varitsesin ühte niikaua, kuni saimegi kogemata tuttavaks. kas pole mitte suurepärane amet? füüsiliselt aktiivne ja vaheldusrikas, sisaldab rohelises keskkonnas tsillimist ja koerte patsutamist. õhtud ja pärastlõunad on vabad, keegi ei käpi su kohvikruusi ega näppa pastakaid. ma vahetaksin iga kell nii mõnegi kolleegi lõbusa näksiva koera vastu.

tuttav koerajalutaja on muide muul ajal muusik. viimane kord mängis ta näiteks vilepilli. küll see oli tore! istusime pargimurul ja kaheksa koera tantsisklesid lõbusasti ümber teki. pärast sõime vorste.

jumal tänatud, et amsterdami lapsed laisad on. nii saavad ka koerad vähemalt hommikusel ajal natuke rahu ja tantsida.

word of the day: puppie - kutsikas

14. august 2013

hõljuva kassi juhtum

mul on siin amsterdamis üks hea tuttav, kes on kass. eile oli üsna põrutav päev, sest ma avastasin, et ta oskab lennata! see käis nii:

kass peatub majas, kus ma vahel kooke söön. ja pole mitte salalugu see, et kuigi ta on enamasti heatujuline, siis seekord oli kass jumalast morn. mulle sellised asjad üldse ei meeldi.

kuna ülbitsevaid elukaid ei  patsutata, siis läks kass õhtuks ikka jumalast kurjaks kätte ja ronis tigedalt aia otsa. me ei lasknud end segada, et mingi kass teiba otsas joriseb ja avasime muudkui uusi veinipudeleid. 

aga siis äkki oli kass kadunud! hiljem saime me muidugi aru, et tegelikult oli ta ainult üle kõrge tara kõrvalaeda lennanud. sel ajal kui meie nagu klounid aeda kammisime, sõi kass naabri põõsas arooniaid ja pani siniste hammastega õelat kassinaeru. 

kuna kõigil oli kassi sigatsemisest kopp ees, otsustasime põgenenud objekti tagasi tuua. varitsesime preilidega aia juures, mehed läksid kassi püüdma. arooniapõõsast leiti üksnes värske junn. objekt ise leiti peale ekstensiivseid otsinguid maja katuselt. no te öelge mulle, kuidas sai kass üle kõrge tara naabri aeda ja tagasi, samal ajal kui mitmed teravaid inimsilmad teda pingsalt piidlesid?

see kõik on tegelikult jumalast lihtne, saime me hiljem aru. see kass käib lihtsalt pühapäeviti lendamas! järgmine kord õpetame ta tallinnast komeedi komme tooma. selline sobiv amet hõljuvale kassile - saabki end nädalavahetustel tuulutada.

word of the day: vleugels - tiivad

12. august 2013

ajalooline memm, a.d. 1956

lõbustan parajasti portugalis keemikuid. kui enamasti saab konverentsidel vähe nalja ja palju õudu, siis seekord on teisiti. üks erukeemik läks eile rõõmust peaaegu lendu. sain vaevu ta säärest kinni enne, kui memm maast võttis.

reklaamin siin nimelt üht spektroskoopia ajalugu käsitlevat teost (saagu see juba surematuks, et mina saaksin rikkaks). ei midagi huvitavat, aga näe - keemikuile meeldib. üks vanamemm, kes paistis saabunud otse alkeemikute ajast, kiskus koopia kastist ja uuris sisu kahtlustäratava entusiasmiga. hoidsin ta luidratel säärtel väga tähelepanelikult silma peal, et keemiline memm mu vara tuuri ei paneks. vanainimeste väledust ei või alahinnata!

plehku panemise asemel läks memm aga särama nagu leegitsev tikk, lõi raamatu plaksuga lauale ja surus pika kondise näpu kõiketeadvalt mingile fotole. inimesed, memm oli raamatus! nimelt selgus, et 1956ndal aastal oli ta olnud madriidis kuulus spektromeetria kunn ja pandi sel puhul pildi sisse. ja seesama pilt oli meie raamatus!

ega enam polnd teha midagi. olin sunnitud ühe koopia keemilisele memmele ära kinkima, sest selline on kord juba kirjastajate heasoovlikkus ja pealegi oli ta jõudnud vahepeal raamatusse tublisti moosiseid sõrmejälgi teha (kuradi kohvipausid!). noh, pole hullu - ei juhtu iga päev, et kohtud raamatusse trükitud inimestega.

viimane kord oli see siis, kui leidsin 'minu amsterdami' fotolisast hollandi parima margoti. veel üks hea raamat, ja üldsegi mitte ainult keemikutele!

word of the day: geschiedenis - ajalugu

7. august 2013

punaste pükste passioon

kui eesti meest tuleb punaste pükste kandmiseks kõigepealt natuke kägistada, siis hollandis pole uimastavaid meetmeid vaja. punapükslased on leidnud oma asumaa ja otsa ei paista kusagilt. inimesed, nad on kõikjal!

esialgu arvasin, et küllap toimus mõnes poes odav lõpumüük ja viie paari punaste pükste peale sai näiteks tasuta õnge. oh mind! see kõik oli asjatundmatute turistisilmade rumal järeldus. keskealisele, heal järjel ja kergelt kiilanevale hollandlasele lihtsalt kohutavalt meeldivad punased püksid ja neid saab ainult kallist kaubamajast. reklaamiraha ei kulu rätsepatel no absoluutselt!

tegu pole kusjuures üldsegi põhjamaades populaarse veinipunase koloriidiga, mida aeg-ajalt ka konservatiivse elemendi jalas ette tuleb. mcdonaldsi klounipunast teate? vene aja inimestele võib meenutada mõndagi ka lipupunane värv.

kostüümi juurde käib klassikaliselt ka polosärk, õlgadel kantav värviline bleiser ja sokkideta purjekingad. harilik leviala: golfirajad, purjekeskused ja oksjonisaalid. armastab koguda iidset ja kallist sodi, vanu autosid ning lacoste'i krokodille. elutoa televiisor on peidetud kappi, sest selles majas loetakse ainult raamatuid. tammepaneelidega kabinetis isegi et kirjutatakse neid vahel. parkeri sulepeaga!

kõik riidetootjad, kes tahaksid väikse vaevaga väga rikkaks meheks saada ja on omal maal nurjunud, võiksid kolida põhja-hollandisse pükse treima. kaua ei lähe!

word of the day: broek - püksid

1. august 2013

erutavad õppetunnid

pole vist salalugu see, et kuumus pärsib mõtlemist. suvel liigub metsa vahel ikka inimnahas objekte, kes on aju jahedasse sahvrisse tallele pannud ja tegutsevad tõhusasti instinktide ajel. aga on ka erandeid!

näiteks mu kahe hollandi sõbra eesti-puhkus osutus tänavu ootamatult õpetlikuks. üks avastas, et herned tulevad kaunast ega kasva ükshaaval maa all. purgis  ja püreesupis oli ta neid ka varem kohanud, aga toored herned tulid ta ellu esmakordselt 29ndal eluaastal. maitsesid jumalikult!

teine sõber avastas, et hapukurk polegi omaette köögivili nimega ''pickle'', vaid mingi tavaline kurk. see tuli lihtsalt sellest, et varem polnud ta pisikeste aiakurkidega kokku puutunud. et tegu on ühe ja sama asjaga, oli sõbra jaoks väga erutav avastus.  peentel kokanduskursustel, kus kõike viilutati ja veinis hauti, kurke millegipärast ei õpetatud. see-eest teab ta sealt, kuidas lehmade jalgu viiel erineval moel moorida. 

nüüd siis sellised maalähedased õppetunnid. midagi kasulikku siin eestis ikka ka.

word of the day: köök - keuken

23. juuli 2013

rahapesu statoilis (ehk kuidas ma kolli identifitseerisin)




kohtusin statoilis ükspäev reinkarneerunud kolliga (nukitsamehest)! ah et kust ma seda tean? kõigepealt identifitseerisin, siis vaatlesin ning katsusin, ja nüüd dokumenteerin ära. asi oli nii:

käisin nagu harilikult bensukas haribo karude järel. krabasin riiulilt kommid ja võtsin kärmelt lühemasse sappa, nagu kavalpead ikka. pealegi seisis minu ees üksnes üks klient, pealtnäha täiesti normaalse inimese nägu. teate, esmapilgul ei saanud ma üldsegi aru, et tegu on kolliga!

õnneks langes kolli suitsukate kolinal. nimelt kraamis kamuflazeerunud klient taskust lagedale riidekotikese ja hakkas 42tarvis sente lugema. mul oli asi kohe selge. see klient polnud mitte klient, vaid koll, ja tuli otse metsast! rahapada!

no ja siis nad seal lugesid. kõigepealt luges koll ja siis luges jälle müüja. ise nokkisin nina ja uurisin kolli. (ülejäänud kliendid nihkusid porisedes teise sappa selle asemel, et täiesti elusat kolli lähemalt uurida. milles on küll täiskasvanute probleem?)

mul oli kange tahtmine uurida, kaua rahapaja kaevamine aega võttis ja miks koll leiu eest 20 liitrit bensiini ja mesikäpa batoonikesi ostis, aga koll luges sellise auruga münte, et ma ei julgend teda tülitada. see-eest katsusin kolli tasakesi kapuutsist ja see oli tal täitsa päris inimese moodi. juusteni ma kahjuks ei ulatunud, sest koll oli üksluisest näritud kontide dieedist hoolimata täitsa pikaks sirgunud.

see-eest kirjutasin üles kolli autonumbri. rahapajad mind ei huvita, kuid seda, kus asub maja kümnete kollide ja väikeste lõbusate kollilastega, tahaks küll kangesti teada. viimast kolli kohtasin nimelt jube ammu. ta oli ühes raamatus ja üldsegi mitte kohalik, vaid vaasalinnast. kolli-ikaldus!

word of the day: boeman - koll

17. juuli 2013

intervjuu ajakirjale Regina

rääkisin ajakirjale regina kirjutamisest, reisimisest ja amsterdamist. leemuritest ikka natuke ka, aga muud juttu tuli, ausõna, hoopis rohkem!

pildid tegi marko mumm tallinna lennujaamas. vahel unistan, et ehitaks sinna omale ühe väikese maja. kohe kohviku ja saabuvate lendude värava vahele! majas võiks olla spetsiaalne iirisekommikapp ja eraldi sissekäik kassile ja siilile, sest nemad tuleksid ju ka. teie võiksite aga kõik teeajal külas käia! kassi patsutama ja küpsiseid sööma. unistuste elu!

rohkem pilte näeb leemuriraamatu facebooki lehel.

word of the day: vliegveld - lennujaam


9. juuli 2013

kõige andekam sõbranna

ajad on õpetlikud! absoluutselt iga päev sünnib midagi harivat. nädalavahetuse põrutavaim uudis oli, et üks mu sõbranna hakkas kõrvu liigutama! no kas te kujutate sellist asja üldse ettegi? täiesti ennekuulmatu lugu.

kõige uskumatum on see, et see käib tal jumalasta lihtsalt! mingit higistamist ja vaevlemist ei toimu. nagu selgus, istub sõbranna sageli kohvikus, lattetass käes ning jalg üle põlve, ja liigutab kõrvu. nüüd näitaski, et kuidas. põrnitsesin teda kiival pilgul ja mökitasin kadedusest. ma ise olen nimelt juba aastaid harjutanud ja nurjunud. peale treeningut liiguvad kõik kehaosad peale kõrvade. midagi naljakat siin pole.

õnneks on mu sõbranna taibukas ja lohutas, et see kõik on geneetiline. kujutate ette?! muutusin kohe lootusrikkaks. kappasin koju ja palusin kõigil jalamaid kõrvad letti lüüa. pääsu polnud kellelgi. mis kui me oleme ennenägematult vilunud kõrvaliigutajad, aga lihtsalt anne on pisut ripakile jäänud?

kahjuks läks kõik nurja. nimelt selgus, et ka peres on puhta käpardid! ise veel ilusad ja andekad inimesed, aga kõrvu liigutada ei oska. mis siin ikka ilustada - mitte kellelgi ei liikunud mitte midagi. ma vaatasin väga tähelepanelikult. kõigil seisid kõrvad püsti nagu kõrsikud ega liigahtanud ka siis, kui selja tagant kõvasti föönitada.

parata pole midagi, tuleb uued anded otsida. on kellelgi midagi pakkuda? oleks hea, kui tuleks lihtsalt kätte. ma olen nimelt selline laisavõitu. treenida? võib-olla... homme.

word of the day: getalenteerd - andekas

1. juuli 2013

eesti kõige coolim lind


ei tea, ma olen äkki paranoiline, aga mulle näib küll, et eestis teeb keegi kaval kodanik agressiivset jäälinnu-propagandat! no kas teile ei tundu, et nad on kõikjal? alles see oli, kui keegi estonian airi lennukile jäälinnu nime soovitas. lennufirma läks lõksu ja vaadake, mis neist sai. ainult et jäälinnumehed ei visanud ka seepeale püssi põõsasse. inimesed, jäälind valiti just aasta linnuks!  mayday mayday!

(kes veel ei tea, miks jäälinnud ohtlikud on, võib nende õudsetest tegudest lugeda siit.)

ma ei tahaks kõlada dramaatiliselt, kuid selle jäälinnuasja osas tuleks ehk midagi ette võtta?! linde meil ju justkui jätkub, aga selle asemel, et austada vahelduseks näiteks lahedaid leevikesi, tuleb igast ilmakaarest ikka ainult jäälinde. on ju ilmselge,  et asi pole puhas. meie seas on keegi, kellel on jäälindudega diil. see inimene tuleb kiiresti kinni püüda!

äkki keegi teab midagi? samuti astuksin meelsasti mõnda jäälinde ignoreerivasse ühendusse. kus on leevikeste fännifoorum või käosõprade klubi? kuhu koonduvad kakkude huvilised? äkki oskab keegi nende keelt?

mul on muidugi plaan ka. alustuseks aerutan reedel vilsandile. sealsete linnuvaatlejate hulgas on kindlasti palju teraseid inimesi. äkki keegi teab midagi? lähen küsin nõu.

kui kellelgi on paati või aere, andke endast muudkui lahkesti teada! uue aasta linnu kandidaate oleks samuti hädasti tarvis. (jäälindu valida ei saa.)

word of the day: gewaar - oht

17. juuni 2013

suvine äriidee

inimesed, alatskivil hakatakse sääski püüdma! küll on hea, et kellelgi on oidu asuda võitlusse eesti suve põhiprobleemiga otse rohujuuretasandil.

sääsemees, kes seal alatskivil rekordiliselt notib, võiks kusjuures jumalast väikse vaevaga rikkaks meheks saada! mul on küll kange tahtmine teda endale näiteks jaanipäevaks ja suvisteks piknikeks sisse osta. pikutad linal, mekutad vorsti, hävitaja roomab tasakesi ümber lina ja notib sitikaid. pärast lesivad surnud vagalt murul reas, keegi ei pinise ega näksi. idüll!

lisaks võiks sääsemurdjast teha ka sellise pisikese tinistatud versiooni, kes tegutseks öises magamistoas, sest seal elab suviti  alati üks eriti ilge sääsk. ma maksaks rikkalikult!

nädalavahetusel asun uurima, kus võidumees elab.

word of the day:  inim-off -  off-mens

30. mai 2013

eesti politsei uued sõbrad

politseimaja alla kolisid rebased! delfi ajakirjanik arvab naiivselt, et rebased tegid sinna pesa niisama, nalja pärast, samas kui tähelepanelikule lugejale on kohe selge, et asi ei või olla ometi nõnda labane. asjasse on siiski segatud rebased.

vaadake, pesa tehti rebastele omaselt täpselt lubadetalituse alla. see pole mõistagi pime kokkusattumus, vaid kaval ja kaalutletud plaan. hoidke silmad lahti - varsti on terve linn täis juhilubadega rebaseid, kes teile foori taga oodates kelmikalt silma pilgutavad, ise tasakesi tagakäpaga gaasipedaali äsades. roheline tuli - ja rebane on läinud! vrõn-vrõnnnnnnnnnnnnnn!

kaua ei tohiks enam minna. pesa on valmis ja vertikaalne tunnel politseimaja blanketikappi ilmselt juba töös. varsti liiklevad lubadega rebased kõigil eesti teedel.

oo, ma ei jaksa ausalt öeldes üldse oodata! hariliku liiklusfauna kõrval, kes igapäevaselt eesti teedel toimetab, on rebased ilmselgelt paremate kommetega. ah et te ei usu? räägime uuesti päeval, kui selline sõiduk teist tallinna-tartu maanteel mööda vihiseb, kõrval-ja tagaiste triiki nummisid rebasepoegi täis. (kõik naeratavad ja lehvitavad viisakalt).

kui auto suundub Loo külla harjumaal, tasuks rebaste teele muidugi pisemat sorti puu langetada ja kähku selveri lihaosakonda kapata. ah et mis seal Loo külas on?

tallegg. te olge jaanipäevaks liha varumisega tänavu parem eriti kiired. rebased on teel!

word of the day: autorijbewijs - juhiluba

29. mai 2013

marko reikop tõttab appi

eilses ringvaates sai jälle põrutavaid leiduri-uudiseid. nimelt tutvustas marko reikop kuivkülmutatud maasikaid, mida tehakse siinsamas lääne-virumaal ja mida söövad  pirtsutamata isegi NASA kosmonaudid! kavalad virumaalased on nimelt välja mõelnud, kuidas maasikatest niimoodi vesi välja imeda, et kõik vitamiinid jäävad alles! täiesti uskumatu lugu.

leidurite maasikad mõjusid markole nii lennukalt, et saate lõpus käis ta välja idee, mis on maasikatest veel sada korda parem (ja lahendaks hõlpsalt nii mõnegi näljahäda)!

asi on väga lihtne. tuleb minna metsa, püüda kinni mõned põdrad ja need siis keldris ära kuivatada. tulevik on muretu - võtate sahvrist põdra, viilutate ja sööte. pealegi jäävad kuivatatud asjad väiksemaks, nii et paarsadat kuiva põtra sahvris hoida on käkitegu! mõni pisem mahuks vast ka köögikappi küpsiste vahele.

lisaks on kapis varitsev kuiv põder erakordselt tõhus ehmatamismeetod. kujutage ise ette - pikutate pimedal sügisõhtul mõnusasti tugitoolis, kui kuulete, et õuel hiilib röövel ja otsib õõnsust, kust salalikult tuppa litsuda. muretsemiseks pole põhjust! pikutage edasi ja juhatage majja saabunud röövel sõbralikult köögikapi juurde (´seal on raha ja perekonna kuldehted!´). koll haarab pahaaimamata lingist ja...

THADAAA!

ma usun, et isegi eriti verejanuline röövel saab kreepsu, kui köögikapist põdra leiab! ja teil pole tarvis teha muud, kui kähisev  mahavarisenu õlale vinnata ja hoovi tagasi visata. easy!

üks kobe kuiv põder on naabrivalvest iga kell tõhusam. meeldiv, vaikne ja ohutu kaaslane. lisaks - söödav.

word of the day: technologie - tehnoloogia

23. mai 2013

idee tallinna lennujaamale

vihmase neljapäeva puhul pisut uudiseid. chicago lennujaam võttis tööle 25 kitse!

minu meelest on see üks väga väärt initsiatiiv. miks võtta tööle muruniitja-inimene, kui on kitsesid, kelle jaoks on selline tegevus  täiesti loomuomane, üdini kitselik asi. iga personalijuht teab, et ametisse tuleb valida sobivaim isik. inimene pole kits!

mul on ainult üks mure. kuna kitsesid on sarnaselt lammastega juba sajandeid alahinnatud, võib juhtuda, et lihtsavõitu töö ei paku pinget ja kitsedel hakkab igav. õnneks leidub mitmeid lihtsaid lahendusi, kuidas töötava kitse argipäeva mitmekesistada. nad võiksid reisijatele näiteks hüvastijätuks lehvitada! kujutage ette: istute ärasõidu ootuses lennukis ja heidate pilgu aknast välja, ning hoovõturaja ääres lookleb päikeseloojangusse siidine kitserivi, kes teile kõik südamlikult lehvitavad, sabad õhtutuules lehvimas! tsutsufrei!

sellise asjaga saaks suurepäraselt hakkama ka tallinna lennujaam, sest eesti on ju kitsi täis! neid võiks olla ikka mitusada, korralikult kogu hoovõturaja ulatuses. kitsedega palistatud hüvastijätt lennujaamast, kus on muuseas ka raamatukogu ja kalevi kommipood, sobiks minu meelest eesti nokiaks küll.

from tallinn with love.

word of the day: grasmaaier- muruniiduk

3. mai 2013

välismaa külalised ja eesti kodu

lugesin hiljaaegu ühest blogist, et mitmed välismaal elavad eestlased on kimpus külalistega, kes saabastes tuppa tungivad ja igale poole jälgi teevad. selline asi tuli mulle otsekohe tuttav ette! pole ju salalugu see, et olen oma amsterdami-elu jooksul nii mõnegi hollandlase sokiusku pööranud. saapalembesed kodanikud õppisid eesti elu reeglid täitsa kärmelt ära! see käib nii:

kõige parem on porine sõber kohe ukselävel rajalt maha võtta. krabage tüübil kraest ja selgitage kannatlikult, et teie kodus saapaid ei kanta. ega ta ei taha kuulata, aga sellest pole midagi! jääge enesele kindlaks. sel ajal, kui sõber kaebleb ja silmi pööritab, silmitsege eriti tähelepanelikult porirada koridoris ja olge hästi tasa. leplikum osa inimkonnast võtab selle koha peal saapad jalast ära.

ülejäänud osa inimkonnast kaebleb edasi. populaarsed argumendid:
1. külalisel on sokis auk
2. külalisel on mõlemas sokis auk
3. külalisel on auke nii siin kui seal ja sokid pole ka kõige puhtamad
4. sokkidega on külm
5. sokke polegi! varbad on jälle natuke nagu mustavõitu. kuidagi ei tahaks ära võtta.

tehke kandev paus ja silmitsege puiklevat külalist. tõstke kõnealune saabas nööripidi külalise silmade kõrgusele. (paus number kaks.) nüüd küsige külaliselt, mis on tema meelest saapatalla all. selle koha peal võtab ka enamik kangekaelsest inimkonnast saapad jalast ära.

ülejäänutega pole muud, kui suunata kas rõdule või aeda. amsterdamis pole enamikul aastast kuigi mõnus ilm, nii et varsti hiilib kaeblev külaline, häbenevad silmad peas, mööda seinaääri esikusse saapaid maha poetama, et siis sokkis inimeste sekka astuda. lihtne!

ps. on veel spetsiaalne grupp külalisi, kellega saab iga kord huilgamist, et õuuu, aga kingad on osa mu outfit´ist! sellised ei taha enamasti kuidagi rõdule ka minna. õnneks mõtlesin ma nende jaoks ka lahenduse välja! mul on kohe esikukapis korralik varu siniseid haiglasusse käepärast!

varsti on ka moekad kodanikud sokkis inimeste seas. piduuuuu!

word of the day: schoenen - kingad

23. aprill 2013

põrutav teatrielamus (moodne kunst)


kuna sõbrustan viimasel ajal tihedasti kassidega, nägin eile öösel täiesti põrutavat kassiunenägu. sellist und vaataks heameelega isegi nõudlikud kaslased. uurisin hommikul asja ja sõber Tsisko (kass sofiast) kinnitas mu hüpoteesi. sellise unenäo võtaks ta kohe!

ühesõnaga, ma olin unes ühes moodsas teatris. ainult et see polnud mõni harilik draamateater, kus etendusele peibutatud abikaasad tukastavad ja  samettoolide alla nätse kleebivad. inimesed, terve saal oli kasse täis!  kombekas ja kammitud publik pikutas istmeil ja liigutas viisakalt kõrvu. mingit aelemist ega nihelemist ei toimunud. mobiiltelefonid olid aegsasti välja lülitatud, keegi ei köhinud ega maganud. viimasel kui ühel olid kaasas triigitud taskurätikud. no millal te viimati sellises teatris käisite?

inimesi oli ka, aga nad olid laval ja tegid seal arvukalt häbituid tegusid. näiteks kaks tükki istusid terve esimese vaatuse põrandal ja jõid pudelist viina. isegi jutuajamist oli sellise asja kohta nagu vähevõitu. asi kippus juba üsna üksluiseks, kui saabus uus näitleja (paljulubav preili kollases seelikus). kassid noogutasid heakskiitvalt ja lehvitasid uudishimulikult sabasid. pole ju salalugu see, et neil on tüdrukutega enamasti väga soojad suhted.

kahjuks läks kõik hoopis allamäge. preili tegi paar tiiru ümber meeste, istus siis suuremale põlve peale ja hakkas ka pudelit näperdama. kuigi kassidel pole midagi sülesistumise vastu, kostis publikust rahulolematut nohinat. no te saate ju aru, et peale üksluist pooltundi tahavad isegi kannatlikud kassid actionit! kahjuks ei toimunud absoluutselt mitte midagi huvitavat. publik pidi tükk aega kannatama, enne kui lavale saabus üks kass ja korra majja lõi. inimesed lahkusid kiiresti lavalt ja publik hingas kergendunult. kass kummardas viisakalt ja kõik plaksutasid. teine vaatus publiku nõudmisel õnneks tühistati. kõik kassid istusid hoopis puhvetis ja sõid kreemikooke.

sõber tsiskole meeldis unenäo juures kõige enam muidu korravalvur kass ja puhvet. päris kassiteatrites ainult nii käibki, lisas ta kavalalt vurru käpa ümber kerides. joodikute vaatamiseks pole tarvis ometigi teatrisse minna.

eks ta ole. kuldsed sõnad.

word of the day: toneelstuk - etendus

22. aprill 2013

laste raamatupidu tartus

prima vista kirjandusfestivali raames toimub 9-10. mail tartus joonistusvõistlus ja kirjanduslik orienteerumismäng lastele. mõlemal üritusel toimetavad ka leemurid.

suur joonistamise pidu toimub kaubahalli vastas olevas südalinna pargis, kus on festivali ajal eriti lahe vabaõhu-pargiraamatukogu. orienteerumismäng lööb otsa lahti toomemäel. uurige täpsemat infot linkide alt ja tulge ka! registreerida saab 8. maini. 

word of the day: festival - festival

10. aprill 2013

leemuriraamat on kataloogis

hiljaaegu poetati leemurid eesti lastekirjanduse kataloogi. kui aasta lõpus ilmub raamat saksa ja leedu keeles, siis juba nüüd saab lugeda loo kokkuvõtet ja tekstilõiku inglise keeles (suur aitäh adam cullenile eriti laheda tõlke eest!). loodetavasti tahab mõni väliskirjastus leemurite tegemisi kord ka inglise (või mõnes muus) keeles välja anda. reisiva leemuri raamatule oleks selline asi ju täiesti kohane.
 
leemurid rõõmustaksid raudselt. ma tean täpselt, kuidas kohtumine uute lugejatega välja näeks:
1. oksale moodustuks siidine leemuririda. lapsi tervitataks sündsasti (kammitud sabad lehviksid tasaselt tuules). absoluutselt mitte keegi ei nokiks nina! kõik leemurid naerataksid viisakalt.
2. peale ülesrivistamist toimuks arutelu lugejatega. see käiks loomulikult leemurite keeles. vahelduseks ja niisama, kohvipausi asemel: harjutused sabale.
3. pärast joodaks kokteile (ananassimahl, kookospiim). snäkiks: banaanid. kõik lapsed saaksid proovida klassikalisi leemuritegusid: oksal kõõlumine, saba viibutamine, kirbuluure, tasakesi kõrvade liigutamine. kõige kiiremini banaane sööv laps saaks auhinna!

ah et mis see auhind on? koormatäis banaane muidugi! kuhja otsas valvaks leemur.

word of the day: engels - inglise keel
 
 
.  

5. aprill 2013

1 300 000 diplomaadimolekuli

tallinna lennujaam on raudselt mu lemmikkohtade top kolmes. no eks vahel tahaks ikka kaevelda, kui berliini või pariisi saamiseks peab jälle päev otsa riias hapnema, aga õdusa kodusadamana on ülemiste ju ütlemata mõnus. kus mujal saab kuulata puhtas emakeeles, et pardaleminek milano lennule on tehnilise probleemi tõttu pisut edasi lükkunud, aga te ärge seal pabistage - mehed on juba mootoris ja kruvivad!  kui siis veel telekast hommikust ilmateadet vaadata, tuleb meelde küll, milline asutus sul parajasti libedatelt tallinna tänavatelt plehku panna aitab. soojem, kuivem ja laisem elu seal, kus juba märtsikuus pargis pikutatakse, on tallinnast vaid mõne lennutunni kaugusel.

lennujaamast isegi parem on see, mis toimub, kui lennuk su lõpuks sihtpunkti poetab. milline tark mees rääkis, et kõik eestlased on didaktilised diplomaadimolekulid? nii on! et te ikka usuksite, on mul varuks üks põrutav ja täiesti tõestisündinud lugu. 

nimelt siirdusin ma kord ameerika lennult tüütusse passikontrolli, et seal nagu tavaliselt paar tundi püstijalu passides pissihäda kannatada, kui üks pagasimees mind rajalt eemaldas, et mu kohvrist pisut pomme tuvastada. no ja meil tekkis temaga väga valgustav vestlus. onu tutvustas end kiindunud maailmahuvilisena ja uuris teraste spioonisilmade sähvides, ega ma mitte tsehhoslovakkiast tule. tuletasin onklile lahkesti meelde, et selline riik pandi vahepeal kinni ja lehvitasin sinise passiga. onu pungitas imestusest silmi ja uudishimutses edasi. kas eesti pole mitte selles - selle koha peal pidi ta kukalt kratsides pisut järele mõtlema - selles nõukogude liidus, kus on õudne ja näljane elu?

mis seal´s ikka: kehastusin molekuliks. naeratasin kannatlikult ja valgustasin onklit, et ka külm sõda on vahepeal lõppenud. isegi et 20 aastat tagasi! kohvrimees vangutas imestunult pead, aga üldiselt oli tal väga hea meel. küllap nii ongi parem, arvas ta ja patsutas mulle sõbralikult õlale. ta oli nimelt kuulnud, et USSR on üks üsna vastik ja räpane paik. 

või kas mäletate kunagist EMT reklaami, kus ameeriklased arvasid, et no see estonia on raudselt subway singivõiku, või, well, äärmisel juhul mingi aasia kassitõug? molekulide aktiivse teavitustöö tulemusena on täna olukord ju ikka hoopis helgem. no näiteks sajad vahetustudengid, kes ehk eriti ei õpi, kuid teevad oma kaaspummeldajatele viljakat ajupesu teemal eesti rokib ja toidavad neid eestist tulles musta leiva ja kalevi mustikasokolaadiga. äri- ja teadusinimesed, välismaal lastelapsi külastavad vanaemad, kõikvõimalikud vabatahtlikud ja muidu maailmarändurid - valik on kirju. kui kellelgi on eesti tõesti kuidagi kahe silma vahele jäänud, saabub varem või hiljem mõni tervendav heledapäine molekul ja täidab mädaneva infokolde.

lisaks rändmunklusele on õnneks ka moodsamaid vahendeid. tänu facebookile teavad mu välismaa sõbrad eestist rohkem kui nii mõnigi passiomanik. veebruaris lugesid nad mõistagi aastapäevast ja laikisid youtube´i promoklippe tallinna city´st, mille kõrval metsas staarkokk karude ja rebaste keskel kukeseeni korjab. detsembris kuulati presidendi jõulukaarti irise muusikaga. märtsi hitt: top gear´i fotod eesti jääteedest. nad fännavad ewertit ja draakoneid, tunnevad viinasoki metoodikat ja räägivad vanaisale, kuidas eestis saab ka metsas kuuse otsas internetti. ja loomulikult tulevad nad kõik juulikuus siia rokkima, grillima ja herneid sööma. jaanipäeva, folgi ja laulupeo ajal tuleb külalised ilmselt kihtide kaupa magama paigutada, sest siis on nad KÕIK siin. ja see kõik ainult seetõttu, et facebook küsib mult igal hommikul: kairi, millest mõtled?  

ma ei teagi. sheeriks midagi? eile nägin, et välisministeerium korraldab eesti-teemalise viktoriini, auhinnaks piletid tallinna ja tasuta majutus.

no muidugi ma sheerisin. no mingi kolmkümmend on raudselt juba asja kallal.


word of the day: welkom! - tere tulemast!

2. aprill 2013

suhkrusõltuvus. NOT.


24 aastat tagasi valiti ühes tallinna lasteaias ameteid. klouni sai rohkem kui rubla eest! pool rühma tahtis kosmonaudiks, preilide vahel käis tihe rebimine miss estonia ametile ja sõber henril oli soolas mäsleva punkari amet (ma ei tea, villu tamme oli vist parajasti kuum?).  üks metsik laps tahtis hundikütiks ja kõik ülejäänud müüjateks ja õpetajaiks. jälgisin kisklevat kampa ja nokkisin aknalaual pikutades rahulolevalt nina. minu karjääri pipi pikksuka parima sõbrana ei ohustanud keegi.

pipi ellu kavatsesin ma imbuda muidugi helge tuleviku huvides. asus ju just selles majas kirst kuldmüntidega, mille eest kõik pipi sõbrad päev otsa komme kõhtu kühveldasid. no te ju mõistate, et kuhugi kosmosesse lendamine tundus sellise asja kõrval täiesti mõttetu. miks hõljuda õlises raketis, kui saab päev otsa päikselisel verandal hobuse ja pärdiku seltsis iiriseid süüa? alternatiivina kaalusin ka pagari ja luuletaja ameteid. tulevik oli ikka väga helge.

kakskümmend aastat hiljem kolisin sama helgel meelel amsterdami. luuletamine mind enam eriti ei huvitanud, aga suhkur - ooo! hollandlaste pühast kaksainsusest, friikatest majoneesiga, oli mul jumalast savi, aga selle eest maitsesin kärmelt ära kõik amsterdami õunakoogid. igapühapäevase koogiteo ja oravakese kommide peal kasvanud eesti tüdrukute jaoks on selline asi täiesti normaalne. 

hollandlased muidugi nii ei arvanud. ise aastaid võluseentel hea maitsta lasknud kamp kukkus jutlustama õõvastavaid lugusid mädanevatest hammastest ja diabeedist. mõtlesin, et lähemal tutvumisel asi ehk paraneb, aga tutkit! tüübid saabusid eestisse parimaks marjaajaks ja jõllitasid põlevil silmil täiesti harilikke koduseid plaadikooke. nii suur ja ainult teie perele?! vangutas kamp kadedalt silmi pööritades pead. eks seepärast sa oledki selline, lugesin ma nende õelaid mõtteid edasi. kus on väikesed koogivormid? ahastas kolmas, küpsetamishuviline sõbranna (spetsialiteet: suhkruvabad muffinid ja väikesed vastikud kaerahelbekäkid). miks eestlased nii palju magusat söövad? 

lugesin kümneni nagu vana meditatsioonihunt ja säilitasin rahu. 

erinev kultuuritaust, mõtlesin hiljem. pole ju ühelgi mu külalisel aeda, mis juulikuu jooksul sada liitrit sõstraid toodaks ja siis mõni nädal hiljem basseinitäie õunu murule poetaks. väike koogitegu käib ikka normaalse eesti  suve juurde - kõike ei saa ju ometi  mahlaks teha?! hollandlased arvasid muidugi, et saab, ja vangutasid aplalt pead, ise küünarnukini  koogis. õhtuti aias tshillides kuulasin ritsikate sirina kõrvale nende tasast kaeblemist kasvavast kehakaalust (kõik eesti koogimägede süü).

järgmistel päevadel näitasin külalistele linna ja muidugi sattusime me mitmel korral ka kena koogivalikuga toitlustusasutustesse. sõbrad jõllitasid lette ja oigasid, endal keel maialt suunurgast ripakil. teil on siin kõigil suhkrusöömise sõltuvus, pani külaliste konsiilium eestlastele reisi lõpuks diagnoosi. samas tõusis peatselt õhku tundlik teema, miks ei saa tallinnas friikaid ja majoneesi. no mida sa teed sellistega?

ma tegin kihlveo. raske suhkrusõltuvus (raviks kommivaba elu) versus pikaajaline majoneesikeeld. me veel vaatame, kes esimesena elutult vaibale variseb ja jüngrid selverisse majoneesi järele lähetab!

katsumusega läks muidugi nii, nagu tavaliselt. hipsterite keeles: epic fail. peale seitset õuduste päeva otsustasime vaevlemise lõpetada, istusime üheskoos laua taha ja tsiteerisime klassikut, kuidas kiusatusest saab lahti üksnes sellele järele andes. pealegi on meie väikesed kiusatused võluvad. täiskasvanute keeles on neil muide ka ilusamaid nimesid: rõõm, armastus, nauding, kirg. no milleks neid enesele keelata? 

lõpetasime selle jama päevapealt. 

word of the day: suiker - suhkur

30. märts 2013

selveri asemel

ma ei tea, kuidas teiega, aga minu sisemine korilane kängub juba aastaid kliinilises surmas (välja arvatud siis, kui on aeg peete harvendada, milles olen  haruldaselt osav). seega ongi kujunenud nii, et liha ja köögivilja tangin ma juba aastaid selverist. sinna vahele jäi küll päikseline ülikooliaeg vanaema seltsis, kes mind neli aastat heldelt toitis, kuid ka see ilus aeg sai läbi. back to selver.

nüüd on see kõik aga möödas, sest ma lugesin just väga valgustavat raamatut, kuidas endale ise toitu hankida. nimelt õpetatakse ühes roald dahl´i raamatus, kuidas vähese vaeva ja paljaste kätega faasaneid püüda! selver võib minu poolest kotid kokku pakkida, sest juba järgmisel nädalal toon ma endale ise metsast liha koju.

te muutusite nüüd kindlasti uudishimulikuks ja tahaksite ka teada, kuidas faasaneid püüda. see on väga lihtne! kokkuvõtlikult ja nelja sõnaga: kott pähe ja leebet!

täpsemalt käib faasanipüük nii: leidke kõrge faasanitihedusega lagendik. jääge absoluutselt märkamatuks, sondeerige pinda. valige välja kena liivane lapike. kaevake lapikesele auk ja torgake sinna paberist torbikuke (lõks!). torbiku sisemuse olete muidugi kodus juba korralikult liimiga kokku määrinud. nüüd poetage torbikusse rosinad (faasanid armastavad neid väga). viskuge kõhuli ja piidelge ümbrust. lokaliseerige ablas faasan. nihkuge maadligi linnu suunas, jättes liivale isuäratav rosinarada, ning roomake hääletult puu taha varitsema.

seejärel hakkab toimuma järgmine:
1. ablas faasan tunneb rosinate lõhna
2. ablas faasan läheneb mööda rosinarada  hooletult torbikule
3. ablas faasan torkab pea torbikusse ja nosib rosinaid
4. ablas faasan tõstab pea ja kleepuv torbik vajub talle mütsina silmile  (liim!). faasan jääb pimedusse.
5. ablas faasan ehmatab ja tardub.  (ja teie hakkate aga muudkui tasakesi faasanile lähenema).

nüüd jääb järgi teha vaid hädavajalik ja faasan kinni nabida. kott pähe ja metsast leebet!

kas pole mitte lihtne? juba järgmisel nädalal asun ma faasaneid püüdma nõmme metsas (soodus liivane pinnas, ohtralt künkaid varitsemiseks). kes tahab, võib ühineda. ma pole kade - faasaneid jätkub kõigile.

faasaniroogade kokaraamatut oleks muidu küll hädasti tarvis. ehk selverist saab.

word of the day: jacht - püük

20. märts 2013

märtsis algab mai?


üks amsterdami-elu suurimaid plusse on see, et kevad algab märtsis ja mitte mais, nagu tallinnas.  ma ei hakka üldse mainimagi soomemaad, kus ükskord esimesel mail talv tuli. ehmatasin hommikul ühikaaknast tihedat lumesadu nähes nii, et mu armas toakaaslane meenutab seda maavälist karjet tänaseni erakordse kirkusega. mirja arvas esialgu, et koridoris on lõhkenud pomm ja dushiruumis lebavad veritsevad laibad.

pärast esimest maid tuli ükspäev kevad ka, aga selleks ajaks olid nii mõnelgi oimukohad ootamisest hõredad. minu suur bulgaaria sõber rossi elas selle talve üle ainult tänu murakaliköörile ja haribo karudele.

küla peal räägitakse, et talv on ka sel aastal uskumatult ülbe. näiteks täna hommikul helistas ema ja teatas morbiidsel toonil, et tallinnas sajab paksu lund. kujutasin jumalast selgelt ette, kuidas ta seal niiviisi murelikult aknal kõõlub nagu orav ülaloleval pildil. õnneks on ema seespool ja ma tean küll, et neil on seal kappideviisi sefiiri ja pähkleid, et toita sadu kurbi oravaid ja ka ise mitte päris nälga jääda. häda korral on sahvris isegi vanaema letshot.

ma tahan ainult öelda, et ärge kurvastage! kevad tuleb ükspäev ikkagi. seniks päästke väikseid oravaid, et nendega ei juhtuks nii, nagu ühes muumitrolli loos. see seal polnud muidugi väga nutikas, aga ka rumalad loomad väärivad elu, ja vahest isegi natuke metsapähkleid kakaos.

(kirjutatud 19. märts 2011)

word of the day:  sneeuwval  - lumesadu

11. märts 2013

nugised ja sport

šveitsis käisid nugised mängu ajal jalgpallureid näkitsemas! varitseti muide eranditult zürichi meeskonda. ilmselgelt olid nugised saabunud otse thunist, et väljakul pisut korda majja lüüa.

õudselt kahju, aga muidugi läks asi kohe käest ära. selle asemel, et lõbusate nugiste seltsis väravaid lüüa, läksid zürichi mehed täitsa endast välja ja asusid pallimängu asemel kiusajaid püüdma. halloo, paar nugist on ju kukepea! mõelge, mis juhtuks, kui väljakul maabuks näiteks legendaarne vanake hottabõtš otse 1956. aasta lenfilmist ja annaks kõigile oma pallid. saaks siis alles õudu! keskendumine njeetu.

kiusamise asemel võiksid zürichi mehed nugised hoopis treeningule meelitada. ma arvan, et kõik kohalikud nugised tuleksid KOHE! peale kuudekaupa sadade nugiste vahel triblamist lööksid kõik väravaid nagu miškad. efekti suurendamiseks võiks mõni nugis olla näiteks marutaudis. järgmisel EK´l paneks šveits kõigile pika puuga.

järgmises treeningtsüklis muretseksid kõik meeskonnad endale nugised! sellist jalgpalli vaataksin isegi mina.

word of the day: boommarter - nugis