27. aprill 2017

ärge usaldage onusid!

ma ei tea, kust pärinevad teie loomade alased teadmised, aga mulle rääkis neist asjust üks onu, kes on muuhulgas ema väga lähedane sugulane, kõigi kalade sõber ja bioloog. kuulasin teda põlevil silmil terve lapsepõlve ja sain alles aastaid hiljem teada, et onu on mulle mitmes olulises punktis hambasse puhunud. kaval nagu kapsauss! avalikuks tuli asi nagu tavaliselt muidugi eriti kõveral kombel. see käis nii:

istusime peikaga ükskord päikeselisel õhtupoolikul kohvikus ja kõlgutasime jalgu, kui mulle tundus, et JUST NÜÜD on aeg teda oma teadmistega rabada! tõmbasin sõõmu fantat rindu ja hakkasin peale.

kas pole huvitav, et mägikitsedel on vasakul pool lühemad jalad kui teisel, mainisin ma möödaminnes, samal ajal salaja tähelepanelikult peikat silmitsedes. (noh et kas ta ikka on juba rabatud).

peika ei olnud eriti rabatud. mismõttes, lühemad? tõstis ta ajalehe tagant pilgu ja haigutas. naeratasin kavalalt - peika ei tea kitsedest! läheb asjaks!

otseses mõttes, kuidas sa siis sellist asja ei tea! pööritasin ma silmi. kuidas nad muidu mäeserval püsti püsiksid! mismoodi nad seal sinu meelest käivad - mööda järsku mäge...

peika tõstis vasaku kulmu ja silmitses mind huvitatult.

jajaa, ei saanud ma enam pidama. see on ju evolutsioon! kitsekohastumine! aastatuhandete jooksul kujunenud. 

peika sättis end mõnusamini tooli ja muigas. mismoodi need kitsed siis ümber pööravad, kui on vaja teisele poole minna? küsis ta.

ei pööragi, seletasin ma kannatlikult ja silmitsesin peikat nördinult. ise nii andekas, aga analüüsida ei oska! nad lähevad ringiga ümber mäe!

selle koha peal tõmbas peika kohvi kurku ja naeris nii, et kõik ümbritsevad inimesed vaatasid ja vangutasid päid. ja peale seda valgustas ta mind kurva uudisega, et mind on alatult petetud. kujutage ette, kitsedel on jalad mõlemal pool täpselt sama pikad! no tunne oli umbes selline, et jõuluvana on ootamatult grippi surnud ja ma pean sellest uudisest nüüd ülejäänud maailmale rääkima.

mis see onu sulle veel rääkis? uuris peika ja silmitses mind kaastundlikult.

no ja siis tulid muidugi kõik ülejäänud asjad ka välja. näiteks tuli avalikuks, et jääkarud ei katagi jääauku sukeldudes käpaga oma musta nina, et kalad neid ei märkaks (ülejäänud karu on ju valge). pühkisin salaja pisara ja mõtlesin, et mis ma oma onule küll ütlen, kui ma teda järgmisel korral kohtan. mõtteid oli mitmeid.

õnneks jäime ikka sõpradeks edasi. pealegi avastasin ma varsti leemurid, kes on huvitavad ka päriselt, ilma lühikeste jalgadeta, ja suunasin kogu oma uudishimu nendele. kuigi ega ei saa salata, et salaja hoian ma mägede ümbruses ikka silmad lahti. piisaks ainult ühest kitsest... uskuma peab.


word of the day: sneeuwgeit - mägikits

3. aprill 2017

härra klaasi pöörane muuseum


eelmisel nädalal ilmus mu uus raamat 'härra klaasi pöörane muuseum' ja mul on selle üle lihtsalt pööööööraselt hea meel! :)

härra klaasi seiklused saavad kingituseks kõik tänavu tallinnas kooli läinud lapsed. ägedad pildid joonistas tartu kunstnik marge nelk ja välja andis tallinna keskraamatukogu, kes on ka selle vahva kinkeprojekti taga.

nagu te äkki juba ära arvasite, tegutseb raamatus salapärane direktor härra klaas, kelle muuseumis satuvad lapsed õige pöörastesse seiklustesse.  juhtuma hakkab nii mõndagi kummalist, et mitte öelda pöööööraselt imelikku... ja lastel tuleb pistmist nii unistuste, fantaasia kui maadeavastamisega, läbipaistvast direktorist rääkimata.

kajastusi ka:
Tallinna TV video
arvustus postimehes
Mae Lenderi blogi
loterii
head lasteraamatud
tartu lastekirjanduse auhinna nomindendid 
ETV kirjandusministeerium
Eesti Päevaleht, Jaan Martinsoni kirjandusblogi 




1. aprill 2017

päris eesti suvi

tallinnast saabus hiljuti pakike fotoga aastast 1988. kõik on nagu päris: garderoob maratist, hommikune keefir, tundmatu roots aknalaual, pipraga tomat, ustav väikevend, vanaisa buss teel nüpli järve äärde, katusel purjelauad, tagaistmel ujukad (teate küll, millised). idüll!

ja siiski... miski jäi torkima. kas vaevab mind lapsepõlve nostalgia, meelepete, möödunud aegade mahe miraaź? aga siis märkasin ma seda asja. ja ma sain kohe aru, et kõik on päris!


see asi oli taldrikul:



ei usu? vaadake tähelepanelikumalt.



täpselt nii. kergendus magniifiko! mu mälestus on puhas kui prillikivi, sest tillita ei sirgu maarjamaa suves ükski eesti laps. (ärge siinkohal palun lingvistilisi kalambuure tehke, seda blogi loevad ka lapsed.)

räägime parem suvest: tillikülvini on jäänud ainult 123 päeva!

liigu, kell! till longa, vita brevis.