30. detsember 2014

rahvaste sõprus ja lumeussid

kuulsin hiljuti pikantset lugu eesti sõduritest, kes kohaliku talveõppuse ajal ameerika kolleege lollitasid. ja mina arvasin kogu aeg, et sõdurirahvas on aus ja korralik. aga tutkit! ma ei usalda enam ühtki. kavalad nagu kapsaussid!

nimelt toimus kuskil lumises metsas ühine õppus ja sõdurid jäid öö saabudes telki pikutama. aga selle asemel, et vana eesti kombe kohaselt tondijutte vesta, rääkisid poisid ameerika sõpradele närvekõditava loo ohtudest eesti metsas. ameeriklased pungitasid õudusest silmi ja tegid igaks juhuks täpselt nii, nagu kogenud kamraadid soovitasid.

nimelt hoiatasid poisid ameeriklasi äärmiselt kahtlaste kollaste aukude eest lumes (telkide ümbruses leiduvat neid ohtralt). sõbrad, vestsid eestlased, tegu on ohtlike eesti lumeussidega, kes lumeaukudest tulles telgiserva alt kavalalt sooja sõduri lähedusse libisevad ja intiimsetesse kehaõnarustesse puhkama heidavad! see käivat väga tasakesi - ja kui lumeuss on kord kohal, on tast vabanemine äärmiselt ebameeldiv. üksnes eesti parimad arstid oskavad lumeusse kehaõnarusest lagedale urgitseda ja meeldivat on ses protsessis vähe. jutustaja sõbrad noogutasid värisedes päid ja näppisid äraolevalt saapanööre. parem ennetada kui tagajärjed, tähendas keegi eestlane tasa ja viipas vaevumärgatavalt nurgas vedelevate veinikorkide suunas. maad võttis vaikus.

ameeriklased kuulasid õudusega ja piidlesid närvlikult ümbrust. on´s telgiservad eesti lumeusside eest ikka korralikult maasse kaevatud ja kindlustatud? julgemad tegid asja uurimiseks paar tiiru ümber telkla ja sosistasid tagasi tulles väriseval häälel, et - tõepoolest, üksnes 10 meetri raadiuses on lumi kahtlustäratavaid kollaseid auke täis! mehed, selles metsas on lumeusse lademetes!

kuidas telgis sel ööl magati ja kas lumeusside ennetamiseks eestlaste nõuandeid ka kasutusele võeti, mina ei tea, kuid üldiselt olid ameeriklased väga tänulikud, et sõbrad neid nii lahkesti põhjamaiste ohtude osas valgustasid. on ju tegu kaunis delikaatse teemaga, mida oleks lihtsam ehk maha vaikida, aga näe - poisid hoolitsesid oma külaliste eest nagu tõelised dzentelmenid.

teinekord tulevad nad jälle.

word of the day: worm - ussike  

27. detsember 2014

intervjuu ETV kirjandusministeeriumi saates

23. detsembril oli eetris aasta viimane kirjandusministeerium ja seekord tuli juttu lutika- ja peetrikese-raamatust! lisaks rääkisime mart juurega kirjutamisest, lennujaamadest ning loomulikult armastusest moosipallide ja kommisöömise vastu. kõik õudselt põnevad teemad :)

vaadake ka (link on siin)!

imetoredaid jõule kõigile! mõned elutähtsad asjad veel: rõõmsat ja seiklusrikast uut aastat ja piiramatuid kommivarusid!





21. detsember 2014

jõuluvana ja torud

käisin täna lasteaias ja kohtusin seal ühe väga uudishimuliku lapsega. kügelesin parajasti koridoris vetsusabas, kui saabus ronja ja hakkas otsekohe informatsiooni pinnima.

kuule, kas sina tead, kuhu lasteaia torud lähevad!? uuris preili ja nokkis nina.
millised torud? küsisin mina.
selle toa torud! viipas ronja vasakule.

uurisin ust. kust mina tean, kuhu lähevad direktor kabineti torud! ei ole eriti mõnus tunne, kui saabub teraste lapsesilmadega ronja ja kukub sind avalikus kohas häbistama. mind ju ei huvita torud! kaalusin põgenemist, aga ronja seisis keset koridori ja blokeeris läbipääsu.

ma ei tea, kuhu torud lähevad... kokutasin ma.
lapimaale! teatas ronja võidukalt. jõuluvana läks siit mööda torusid lapimaale!

ma ei saanud aru. mismoodi, mööda torusid? ikka väga rumal tunne oli. mõtlesin, et peaks vist mõne torumehega kohvile minema.

ronja ohkas ning ütles selgelt ja aeglaselt, nagu koerale:
jõuluvana ronis üles ja läks mööda torusid lapimaale tagasi! ma nägin küll, kuidas ta peale jõulupidu direktori tuppa tuli. siis fotograaf ütleski, et jõuluvana läks mööda torusid koju tagasi! 

ronja tõstis sõrme oimukoha juurde ja tegi sellega kolm väikest ringi. mis naisterahvas see sihuke küll on?

ma ei teagi. piinlik oli küll.

word of the day: loodgieter - torumees

19. detsember 2014

häbitud ameeriklased ja täiesti aus siga

asjad on halvad - jälle on ameeriklased häbiplekiga hakkama saanud! nimelt eemaldas us airways eelmisel nädalal lennukist väikese laheda sea. see siga polnud kusjuures mingi muidusööja, vaid kandval tööpostil professionaal ja saatis üht nende endi seast (kah ameeriklane) emotsionaalse toena! kogenud spetsialist oma igapäevaseid ülesandeid täitmas - ja mida teevad lennufirmamehed? mul on kurb ja häbi on ka.

kõige rohkem kurvastab mind see, et ameeriklased peaksid neid psühholoogi-asju ju hästi teadma. sest kas pole seal mitte kõigil oma kodustatud shrink? ma olen täiesti kindel, et mõni selline külvaks lennukis kõvasti rohkem kaost kui väike kahjutu siga, kes - lennufirma sõnul - ´kõndis kabiinis edasi-tagasi´. khmm. kas ameeriklane istub lennukis kogu aeg paigal? 

vastus on lihtne: EI! keskmisel ameeriklasel (eriti sellel, kes istub aknaalusel kohal) on kogu aeg pissihäda, shokolaadiisu, jututuju või niisama raske tasakesi olla. oleks ju põnev vaadata, mis sai kodus ülariiulile pandud kotti pakitud? teinekord on tarvis jälle niiskeid salvrätikuid või peeglikest... ja kas pole lennureisi jooksul kotti midagi äkki juurde tulnud? parem kohe järele vaadata.

olnuks see siga selline nagu teda minema ajanud ameeriklased, istuks ta praegu ammu oma isikliku advokaadi juures ja märatseks nagu jõuaks. selle asemel lahkus siga lennukist, selg sirge, ja isegi ei köhinud. ilmselt kiigub ta praegu tassi teega kodus kamina ees kiiktoolis ja muretseb, kuidas meid, inimesi, ometi aidata. te mõelge ta peale, kui kaalute jõulumenüüd, ja et kas siga või kana.

sigadel oleks meile, inimestele, palju õpetada. rohkem elusaid!

word of the day: schaamte - häbi

18. detsember 2014

tulekul: lutikad Kirjandusministeeriumis


natuke teleuudiseid: järgmises kirjandusministeeriumis saab lutikaid ja peetrikesi! räägime mart juurega juttu ja teeme nalja. juttu tuleb lasteraamatutest, kirjutamisest, prussakatest ja armastusest moosipallide ja kommisöömise vastu. kõik õudsalt põnevad teemad :)

saade on eetris teisipäeval, 23. detsembril kl 21.40. infot ETV lehelt ka:

Eetrisse jõuab selle aasta viimane „Kirjandusministeerium“. Saate peakülaliseks on lastekirjanik Kairi Look, kelle lustakad raamatud võiksid kindlasti jõuluvana kingikotis koha leida.
Laste kõrval tahavad kingiks raamatut ka kõik teisedki, mistap tuleme jõuluvanale appi ja kõneleme teostest, mis panevad silma särama nii punkaritel kui ka pintsaklipslastel. "Kirjandusministeeriumi" aastat lõpetava luuletuse loeb Indrek Koff. Kes loeb, see jõuab!

11. detsember 2014

eesti ekspress kiidab peetrikese-raamatut

eilses eesti ekspressis ilmus väga armas arvustus peetrikesele ja lutikaraamatule. priit hõbemägi arvab, et ´peeter, sõpradele peetrike´ on aastalõpu lasteraamatute superstaar ja mul on selle üle muidugi õudselt hea meel! :) artikkel ise on siin.



Väike abimees lugevale lapsevanemale

Aastalõpul sajab lasteraamatuid kingikotti nagu ubinaid puu otsast. Laste kirjavara sõelus ja soovitas Priit Hõbemägi. 

Aastalõpu lasteraamatute superstaar on raamat “Peeter, sõpradele Peetrike”. (Autor Kairi Look, joonistused Elina Sildre, Tänapäev 2014, 58 lk.) Kairi Look on võrratu jutustaja ja Elina Sildre pildid on lastepärased, esteetilised ja soojust kiirgavad. Lasteaialaps Markuse jutustatud lugu sellest, kuidas nende rühma ilmus ühel päeval punaste juuste ja tedretähnidega poiss, kaasas vanaaegne telefonitoru, juhtmejupp taga rippumas. Vihjan veel, et lugu keerleb ümber päkapikkude. Selgub, et lapsed on mõnevõrra hädas, sest “ema ja isa ei tea päkapikkude asju üldse”. Aga küsida oleks nii palju… Raamatus jutustatud lugu on südamlik, pisarateni liigutav, tehniliselt veatu ja stiililt elegantne, ma loodan, et seda saavad lugeda lapsed veel paljudes maades. Sobib hästi 3–6aastastele lastele. 
Vanematele, pakun, et 7–9 aasta vanustele lastele ilmus samalt autorilt raamat “Lennujaama lutikad ei anna alla” (autor Kairi Look, illustreerinud Kaspar Jancis (Tänapäev 2014, 208 lk.) Seal tegutsevad lutikas Ludvig, kirbud, prussakad, sitikad, kärbsed jt tegelased, kes elunevad lennujaamas ja kaitsevad oma kodu igasuguste ohtude eest. See raamat on pikem ja keerulisem ning tuletab meelde Robert Vaidlo raamatut “Lood Kukeleegua linnast” (1965) doktor Meerikese, Ponts-Ontsu, onu Krillo ja tädi Tsirpa seiklustega.

word of the day: recencie - arvustus

3. detsember 2014

pilte lutikaraamatu esitluselt

 eile toimus tallinnas lastekirjanduse keskuses lutikaraamatu ja ´Peetrikese´ loo esitlus. oli väga lõbus ja selgus, et lutikad meeldivad kõigile väga! veel meeldisid lastele kärbsed, kirbud, termiidid, ritsikad ja sipelgad, sest nemad toimetavad ju ka lutikaraamatus... ja pisike peetrike oma kavalate käikudega meeldis ka!

lutikaraamatu illustraator kaspar jancis rääkis lastele joonistamisest ja multikategemisest ja joonistas valmis ühe täiesti tõetruu lutika! tema nimi on ludvig ja ta on raamatus kõige tähtsam tegelane. lisaks harilikele lutikategudele oskab ludvig ka häid kombeid ja matemaatikat, sest ta on juba sünnist saati nutikas. no on selline liik!

suur aitäh kõigile tulijatele ja kaasaelajatele! :)

´lennujaama lutikad ei anna alla´ treiler
link lutikaraamatule
link peetrikese raamatule










1. detsember 2014

lubage tutvustada: prussakas Pets!

täna tutvustan ma teile lennujaama prussakate pealikku ja kõigi kohvikute hirmu.
saage tuttavaks: prussakas Pets isiklikult!

******
katkend raamatust ´Lennujaama lutikad ei anna alla´:

Kohvikule lähenedes aeglustas Robi sammu ja nuhutas õhku. „Küll siin lõhnab hästi ... Lähme vaatame, kas peremehe lõhna ka on!”
Lutikad on väga head nuusutajad, nii et ma tundsin värskelt küpsetatud saiakeste lõhna küll. Saiakesed meelitasid jälle kohale inimesi ja kui need enda tagant ei koristanud, olid varsti platsis ka prussakad. Lennujaama kohvik oli just selline koht: saiad, inimesed ja prussakad. Petsile maitsesid eriti värsked moosipirukad.
„Lõhnab jah toidu järele,” tõmbas ka Loore ninaga. „Aga minuga ärge arvestage. Pets ja ta sugulased on kõik nii koledad.”
„Mina ei karda ühtki prussakat,” teatas Robi ja pistis oma pika nina leti alla. Siin oli toidu, kodu ja veel millegi õdusa hõngu. 
Ja siis see tuli. Läbilõikav vile.
„Mes sa sääl siputad?” pasundas keegi ja me võpatasime. Robi heitis pilgu üles ja seisis silmitsi hiigelsuure prussakaga, kes seisis, jalad harkis, moosipallil ja sihtis teda terava hambatikuga. „Oled sa söber vöi vaenlane?”
„See on Pets,” sosistasin ma Robile. „Ta suguvõsa on saarelt, sellepärast ta räägibki nii imelikult. Nad tulid sügisel peredega üle ja elavad nüüd siin. Sa ära lase tal end ehmatada, ta pole nii sõjakas, kui tundub. Ainult äkiline ja kole karvane.”
Pets ja ta lemmikud - moosipallid!

Robi noogutas, istus viisakalt maha ja vaatas Petsile silma. „Tere õhtust! Mina olen taksikoer Robert Eduard von Taksmeeter, omadele Robi. Ma oleksin kõige parema meelega sõber.”
Vöi nii,” uuris Pets kutsikat. „No terre ise ka. Mina olen Peeter, omadele Pets. Päritolult prussakas, venelastele tarakan, inglastele cockroach, prantslastele blatte ja sakslastele die Schabe. Heal sitikal mitu nime,” teatas ta uhkelt ja langetas hambaorgi moosipallile. „Mes sa mu kohvikust otsid? Ma olen siin päälik.”
„Ma otsin oma peremeest,” vastas Robi. „Me tulime ühes lennukis, aga ta läks kaduma. Siis mõtlesimegi, et äkki sina oled teda näinud. Kas oled?”
Prussakas müristas naerda. „Vöi mena sinu perremeest nännu! Aga no mis siis, kui olengi? Mena köik tean, mis lennujaamas juhtub. KÖIK!” Pets tõstis uljalt hambaorgi ja ajas rinna kummi. „Messugune see perremees sul oli?”
„Ilus,” ütles Robi ja naeratas unistavalt. „Pikk palja peaga mees. Väike kõht, pikad jalad. Must kaabu ja mantel. Palju vähem karvu kui sul,” lisas ta Petsi silmitsedes. „Lõhnab kloori ja seebi järele. Triibulised sokid.”
„Halli- ja mustatriibulised sokid, must kaabu ja jalutuskepp?”
„Just täpselt,” rõõmustas Robi. „Kuhu ta läks?”
Pets istus moosipallile ja kratsis kukalt. „Ei, sellist meest pole mena oma kohvikus nännu,” teatas ta siis. „Kaabu ja jalutuskepiga mehed on hirrmus haruldaseks jäänu. Aga vöib-olla käis ta siin sel ajal, kui ma saalis ratsutasin. Oot, ma küsin jömmidelt järele. Äkki on keegi midagi kuulnud vöi näänud.”
Prussakas hüppas püsti ja tõmbas kopsud õhku täis. Läbilõikav vile lõhestas hõreda lennujaamaõhu.
Ja siis see juhtus. Kõikjalt hakkas kokku sibama prussakaid. Neid tuli pirukariiuli vahelt, laudade alt ja prügikastist, kõhnemaid laest ja kassaaparaadi vahelt. Peagi seisis kogu prussakaarmee Petsi ees, kõik vagurad ja valvel.
„Nii, jömmid! Kes on näänud selle koera perremeest?” pröökas Pets ja heitis alamatele karmi pilgu. „Pikk, paljas, vähe karvu, väike kõht, pikad koivad ja kaabu. Vuntsid ja jalutuskepp. Löhnab kloori ja seebi järele, sokkidel triibud.”
Prussakate seas tekkis kahin, rea otsas nügiti. Lõpuks lükati Petsi ette punastav prussakapoeg, kes end tasakesi tagumikust kratsis. „Mina nägin,” sosistas ta ja piidles põrandat. „Pikk ja paljas, kaabu ja triibud. Ostis kapsapiruka ja läks.”
„Kuhu ta läits?” uuris Pets karmilt.
„Direktori juurde,” vastas prussakapoeg. „Haaras kotid kaenlasse ja läks otsemaid direktori juurde. Sibasin talle veel natuke maad järele, kohver lõhnas nii vorstiselt. Mõtlesin, et äkki saab midagi ...”
„Sa narrikannikas!” möirgas Pets. „Prussakad ei söö vorste! Öige toit tule ikke moosipiiraka või kreemitordi vahel. Toores liha on barbaritele. Aga no hea seegi, et sul möistus ikke koju tuli. Direktori kabinetti pole sinusugusel pabulal vaja ronida.”
Pisike prussakas punastas ja astus tagasi ritta. „Ega ma saandki midagi,” pomises ta naabrile, silmad maas. „Ma ainult niisama natuke vaatasin.”
Pets pöördus tagasi Robi poole. „Niisiis. Su peremees on direktori juures. Tunnen kaasa.”
Robi noogutas ja astus paar sammu tahapoole. „Tänan informatsiooni eest,” tegi ta prussakate suunas viisaka kummarduse. „Järgmiste kordadeni!”
„Järrgmiste korrdadeni,” müristas Pets naerda. „Kui perremehe üles leiad, tule räägi mulle ka. Siis tean, kas tatikas rääkis tött vöi mitte,” viskas ta prussakapojale pilgu ja muigas.„Nad on mul häste treenitud, aga kipuvad luiskama. Aga küll ma teen neist krattidest veel mehed.”
Robi noogutas ja pööras ringi.
„Prussakal peab ikka köik aus ja mehine olema,” hüüdis Pets järele ja koputas endale koivaga rinnale. „Täpselt nigu päälikul.” Prussaka põkutav naer saatis meid veel mitu pikka sekundit.

26. november 2014

uute lasteraamatute esitlus lastekirjanduse keskuses

2. detsembril kl 12.15 tutvustame eesti lastekirjanduse keskuses (pikk tn 73, tallinn) kaht uut ja lõbusat lasteraamatut: seiklustest pungil putukalugu "lennujaama lutikad ei anna alla", mille illustreeris multikakunstnik kaspar jancis, ja jõuluraamatut "peeter, sõpradele peetrike" elina sildre toredate piltidega. 

jutustame, loeme, joonistame... vaatame lutikamultikat ja sööme komme! tulge ka!

lastekirjanduse keskus on muuseas üks väga lahe maja, kus saab lugeda põnevaid raamatuid, aga teha ka muid hädavajalikke asju: turnida ja kiikuda, pööningut avastada, patjadel pikutada ja pilte uurida. õuuudselt mõnus koht!


link esitlusele
lutikaraamatu treiler

*********************************************

"Lennujaama lutikad ei anna alla" on lustlik lasteraamat, mis ajab rõõmsalt muigama ka päris suured inimesed.
Lutikas Ludvig elab perega lennujaamas laiska ja lõbusat elu, kui ühel päeval saabub majja puhtusekontroll ja lennujaama ähvardab sulgemine. Allaandmine pole muidugi lutikate stiil – aeg on olla kaval ja tegutseda! Koos teiste lennujaamas elavate sitikatega algavad seiklused, et ühine kodu päästa. See on lugu julgusest ja üheskoos tegutsemise jõust, kus saab ka nalja, pauku ja moosipalle!
Lõbusad pildid joonistas raamatule multikakunstnik Kaspar Jancis.
Lutikalugu pälvis I koha Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev 2014. aasta lastejutuvõistlusel "Minu esimene raamat".

"Peeter, sõpradele Peetrike" on jõuluraamat, aga selline teistmoodi! Ühel täiesti tavalisel detsembrihommikul satub ühte täiesti tavalisse lasteaiarühma uus poiss Peetrike. Tal on kaasas salapärane telefonitoru ja üks õudselt põnev saladus. Võõrastele saladusi muidugi ei räägita, aga Peetrike pole kade – väikese diili korras ikka saab! Pealegi huvitab Peetrikese uusi sõpru saladus väga... mida lähemale jõuludele, seda rohkem. Väike vihje ka: läheb kõvaks kavaldamiseks!

20. november 2014

uus lasteraamat jõuludeks: "Peeter, sõpradele Peetrike"

tänavune november on kohe eriti hea raamatukuu! lutikad jõudsid end vaevu riiulile pikutama sättida, kui pildile ilmus peeter, sõpradele peetrike!

väike raamatututvustus ka:

ühel täiesti tavalisel detsembrihommikul satub ühte täiesti tavalisse lasteaiarühma uus poiss peetrike. tal on kaasas salapärane telefonitoru ja üks õudselt põnev saladus. võõrastele muidugi saladusi ei räägita, aga peetrike pole kade - väikese diili korras ikka saab! pealegi huvitab peetrikese uusi sõpru saladus väga... mida lähemale jõuludele, seda rohkem. väike vihje ka: läheb kõvaks kavaldamiseks!

peetrikese raamatusse joonistas imetoredad pildid elina sildre, kes illustreeris ka 2012. aastal ilmunud leemuriraamatu.

lugege raamatu päris esimest peatükki ka! siin saate te tuttavaks markusega, kellest saab peetrikese esimene suur sõber. markusel on lisaks uudishimulikule iseloomule ka eriti lahe isa ja maailma kõige ägedam lasteaiaõpetaja nimega sander. toredat lugemist!

*********************************

Markus oli täna esimene.

´Ära siis reede puhul väga suur pahandusi tee,´ pilgutas isa silma ja sasis poisi pead. ´Õhtul näeme, jookse nüüd!´

Isa hüppas sadulasse, tõmbas sõrmed läbi juuksepahmaka ja kadus pedaalide välkudes linna poole. Markus surus raamatu vastu rinda ja lehvitas. Isa laperdav sall ja sakris pea jäid aina väiksemaks, kuni kadusid hoopis. Isa kammis juukseid ainult kord aastas - kevadeti, enne vanaema sünnipäeva. Harilikult laenas ta selleks poja kammi. Ja ega Markus polnud kade!

Reedeti oli isal laboripäev ja ta pidi väga vara tõusma. Sellepärast sõidutaski ta Markuse juba kella seitsmeks lasteaeda ja kihutas siis ise, nina punane, välgukiirusel tööle. Kord nädalas uuris isa nimelt ülikoolis konni. Ülejäänud aja kirjutas ta neist raamatut, mille nimi oli Peoloomia Doktoritöö või midagi sellist.

Isa ja Markus sõitsid rattaga aasta läbi, välja arvatud siis, kui lumi maha tuli. Praegu oli jõuludeni ainult paar nädalat, aga lumest polnud märkigi. Kõik need ehitamist ootavad lumekindlused... Markus ohkas ja lonkis rühma.

´Tere hommikust!´ hüüdis õpetaja Sander ukselt. ´Pane jope ja saapad kappi, küll varsti jõuavad teised ka. Kas sa kodust ikka mänguasja võtsid?´

´Muidugi võtsin,´ vastas Markus. ´Vanaisa loomaraamatu, ta kinkis enda oma mulle. Siin on kõik maailma loomad sees, isegi dinosaurused! Kas sina mäletad neid? Nii ilusad rohelised ja pika sabaga... kõigepealt lendasid ja pärast surid ära!´

Õpetaja Sandri silmad lõid särama. ´See on ju vana entsüklopeedia!´ hüüdis ta. ´Mu isal oli kunagi ka üks, aga ta ei lubanud mul seda kunagi vaadata. Sul on ikka õudselt vedanud... Täitsa sinu oma!´ kadestas õpetaja Markust.

Markus pani raamatu kappi. ´Sa võid seda pärast veel vaadata,´ lubas ta armulikult. ´Ainult käed pead enne ära pesema... et sa plekke ei teeks.´ Markus silmitses õpetajat. Vaene mees! Ise nii suur, aga isa ei luba raamatuid vaadata...

Tal endal oli papsiga õudselt vedanud. Neil oli koos alati midagi põnevat ette võtta. Suvel käisid nad kalal ja puude otsas ronimas, kevadeti aga lennutasid lohet. Talvel söödi mett ja jääpurikaid. Ja sügisel... Markuse isa oli maailma parim porilompidesse hüppaja! Kui ta eemalt jooksuga tuli ja lombis maandus, lendas muda kaarega üle Markuse pea! Markuse meelest oli isa üks väga väärt mees.

Isegi teatrisse, kus käisid ainult emad ja vanaemad, tuli isa jonnimata kaasa ja isegi ei maganud. Ta mäletas alati, mis värvi oli Pipi hobune ja viis Markuse pärast kohvikusse kooki sööma. Pipi Pikksukk oli Markuse lemmiknäidend ja nad olid seda juba kolm korda vaatamas käinud. Markus plaanis endale ka hobuse osta, et sellega tulevikus koos kooli ratsutada. Võimlemistunnis tegi ta sellepärast alati korralikult kaasa. Kuidas sa muidu hobuse tundide ajaks katusele tõstad!

Markusel oli ainult üks mure. Tal polnud ema, vähemalt mitte niisugust nagu teistel lastel. Ema oli läinud kodust ära juba siis, kui Markus oli alles väike poiss, ja elas nüüd Austraalias oma uue pere juures. Markusel tuli tema järele vahel hirmus igatsus peale. Sünnipäevadel ta küll helistas ja saatis mänguasju, aga kallistada ema ju telefonis ei saanud. See tegi Markuse meele vahel väga kurvaks.

word of the day: petertje - peetrike

19. november 2014

katkend raamatust ´Lennujaama lutikad ei anna alla´


täna tutvustan ma teile oma lemmiklutikat Ludvigit, kes elab lennujaamas kaotatud pagasi ruumis. tema seikluslikest tegemistest võite täpsemalt lugeda raamatust ´Lennujaama lutikad ei anna alla´. saladuskatte all võin ma kohe ära öelda, et raamatu algul on ludvig alles eile sündinud, aga juba leidlik ja arukas lutikas. nagu ta ise armastab öelda - nutikas lutikas juba hätta ei jää!

lõbusat lugemist!



Me oleme ehmatamisega harjunud. „Püha issa ristike! Vaata ometi, kui palju neid on!”
Muidugi on meid palju, me oleme lutikad! Ja paljukesi on lutikatel kombeks. Vanaisa räägib ikka, et vanasti, õitsval keskajal, oli meid rohkem, aga sellist asja mina ei usu. Ma sain vaevalt munast välja ronitud, kui oli kohe selge, et üksilduse pärast mul siin ilmas küll muretseda ei tule. Kõik kohad olid sugulasi täis! Keegi isegi ei märganud, et ma olin teinud tähelepanuväärse teo ja sündinud. Veeretasin munakoored kõrvale ja sirutasin end mõnusasti. Munas arenemine pole naljaasi. Ruumi on vähevõitu.
Mu nimi on Ludvig ja ma olen lutikas. Ma olen alles mõni päev vana, aga andekas. Seda andekuse asja rääkis mulle onu Anton, kes on ammu keskealine ja teab maailma asjust nii mõndagi. Kiikusin pärast sündimist munakoorel, kui juba ta oligi kohal ja hõikas: „Vennad! Veel üks värske poja! Pole paha, päris andekas lutikas.”
Nii et see asi oli siis otsustatud.
Onu Antonil on samuti nuppu. Iga kord, kui ta mõne ristsõna ära lahendab, laksab ta endale rahulolevalt rinnale ja hõikab: „Ai karramba, kes on nüüd nutikas lutikas?” See ei ole tegelikult päris küsimus, sest onu Anton teab väga hästi, et nutikas lutikas on tema ise. Sellegipoolest astub alati ligi mõni sugulane ja patsutab Antonit õlale. Ka niimoodi on meil kombeks. Hoolitseme üksteise eest, patsutame ja kallistame. Sünnipäevadel laulame ja sööme kommi. Just nagu inimesed! Aga meie oleme lutikad.
Elukoht on meil soe ja mõnus, nagu lutikatel tavaks. Vanaisa Johannes jutustab vahel, kuidas vanal ajal pidevalt koliti, aga mina olen sündinud ja kasvanud ühes kohas. Passis on mul selle kohta märge ka.

Lutikas Ludvig, sündinud 5. septembril lennujaamas.
Hallid silmad, kärsitu ja uudishimulik loomus.
Kodakondsus: lennujaama lutikas.
Vanemad: lennujaama lutikad.
Vanavanemad: lennujaama lutikad.

Muide, me pole siin sugugi üksi! Maja on suur ja elanikke on meil samuti igasuguseid. Kohvikus olen ma päris kindlasti kohanud asukaid, kes ei ole inimesed, aga pole ka lutikad. Check-in-kassade taga elab samuti mitmesuguseid sitikaid, kes liiguvad päeval saalis ja käivad öösiti printerites pikutamas. Ja ma võin pea anda, et olen näinud liikumist ka ajalehekioski juures. Meid on siin palju ja mitte kõik meist pole lutikad.
Meie pesa on lennujaama pagasiruumis. Eks me käi jalutamas ka, aga siin, kadunud kohvrite vahel, tuleb ikka see õige kodutunne. Vanaisa Johannes kaebab vahel, et seinas pole tapeeti, mille taga puhata, aga onu Antoni sõnul on see tal vana harjumus möödunud elust, millest tuleb osata loobuda. „Õige lutikas magab kohvris,” tähendab ta ikka. Vahel magame ka kitarrikotis või lapsevankri vahel, aga neid siia eriti ei satu. Valesse sihtpunkti toimetatud kohvrid on lennujaamas aga igapäevane asi. Just sellistes me elamegi. Kaeblemiseks pole põhjust. Nutikas lutikas juba hätta ei jää!

12. november 2014

nippe, kuidas pidada kodus sadat looma

Illustratsioon raamatust ´Lennujaama lutikad ei anna alla´
andsin rahva raamatu blogis vihjeid, kuidas kodus korraga hästi palju loomi pidada. tundub keeruline? vastupidi! see on tegelikult jube lihtne! mul on neid praegu vähemalt sada tükki ja mingit näksimist või narrimist ei toimu. juttu saab lugeda siit!

lisaks loomapidamise nippidele toimub rahva raamatul ka lutikaloos - uurige facebookist ja võtke osa! 

word of the day: loterij - loto

10. november 2014

"lennujaama lutikad ei anna alla" on ilmunud!

assaa lutikas - Lennujaama lutikad ei anna alla on ilmunud! lutikaraamat võitis tänavusel lasteraamatute võistlusel 1. koha ja on seiklusi otsast otsani täis... saab nalja ja pauku ja moosipalle! lahedad ja lõbusad pildid joonistas raamatule multikakunstnik kaspar jancis.

raamat räägib loo lutikas ludvigist, kes elab oma perega vanas lennujaamas laiska ja lõbusat elu. ühel päeval saabub majja aga puhtusekontroll ja lennujaama ähvardab sulgemine. allaandmine pole loomulikult lutikate stiil ja nii algavadki seiklused, et teiste lennujaama sitikatega ühine kodu päästa. ah et mis juhtub, kui lutikad, kirbud, prussakad, ritsikad, kärbsed, sipelgad ja termiidid jõud ühendavad? täiesti õige - läheb mölluks ja kavaldamiseks!




tegime raamatule lõbusa multika-treileri ka:


kõigile murelikele emadele võin käsi südamel lubada, et raamatus tegutsevad lutikad on täiesti ohutud, isegi kasulikud!  minusugustel räpakottidel oleks selliseid hädasti tarvis... miks täpsemalt, selgub raamatust.

muide, kes tahab endale täiesti tasuta raamatut, võib osaleda facebooki-loosis - kõigi lutikatreileri jagajate vahel loosime 12. novembril välja täitsa tutika raamatu! toredat lugemist!

raamatuesitlus toimub 2. detsembril kl 12.15 eesti lastekirjanduse keskuses. lisaks lutikatele tutvustame seal ka mu kolmandat raamatut, mis kannab nime ´Peeter, sõpradele Peetrike´.

word of the day: bedwanzen - lutikad

30. oktoober 2014

maailma parim lennureis

kui ma senini arvasin, et pole paremat asja, kui lennata puhkusele, lennuk rebaseid täis, siis täna saatis sõbranna mulle täiesti konkureeriva alternatiivi. hiired pardal!

väga tore uudis! ma ei saa üldse aru, miks lennupersonal reisiva hiire pärast kohe madistama kukkus. veel ei saa ma aru sellest, kuidas nad seal lennukis küll nii aeglased on. nimelt ütleb artikkel, et ´hiireprobleemiga tegelemiseks kulus viis tundi ja selles osales ka näriliste tõrje brigaad´. VIIS TUNDI! sellise vintske hiire, kellest ei saa viie tunniga jagu ei arvukas lennupersonal ega brigaad, peaks kinnipüüdmise asemel ülendama hoopis hiir-lennuinstruktoriks! sest ilmselgelt teab see hiir täpselt, kust õnnetuse korral välja hüpata või kus peidavad stjuuardessid parimaid komme... kasulikud teadmised igale reisijale. miks mitte anda sellisele hiirele ka mingi pagun (isegi käparditest kaptenitel ju on)? ma ei usu elu sees, et mingi harilik piloot jaksaks end personali ja näriliste brigaadi eest lennukis VIIS TUNDI varjata. aga hiir - käkitegu!

sellise lennukiga lendaksin ma kohe. võib-olla teised ka? estonian air võiks asja ju turunduslikust aspektist kaaluda - eriti hea oleks, kui ühes lennukis oleks nii rebased kui hiired.

kandideeriksin stjuuardessiks juba homme.

word of the day: muisje - hiireke

28. oktoober 2014

kuidas kirjeldada lehma

lugesin hiljuti üht koolitööd, kus kirjeldati lehma. laps tegi seda muide nii veenvalt, et mul tekkis kange tahtmine ka endale lehm hankida. sellisel lapsel võiks tulevikus olla kõvasti potentsiaali reklaamikirjutajana:

lehm on koduloom, aga ta on kodust väljaspool.
lehmal on 7 poolt: ülemine pool, alumine pool, kõrgem pool, madalam pool, parem pool, vasak pool ja sisemine pool. ülevalpool on pea, et sarved saaksid sinna kinnituda. sarved on sarvedest. neid ei saa liigutada, kuid kõrvu saab. need on sarvede kõrval.
lehmadel on kaks auku ees peas, neid kutsutakse lehma silmadeks. pealpool, paremal ja vasakul poolel on vaid karvad. neid kutsutakse lehma karvadeks ja need on alati sama värvi kui lehm. lehma värv on kirju. 
alumine pool on kõige tähtsam, kuna sealt tuleb piim. kui piimaga vehkida, läheb see hapuks, kuid kuidas see juhtub, et ole ma veel õppinud. 
lehmal on neli jalga. neid kutsutakse sõrgadeks ja neid võib kasutada naelte väljatõmbamiseks. 
lehmad ei söö väga palju, aga kui nad söövad, siis alati kaks korda päevas. 
lehmal on hea lõhn, me tunneme seda juba kaugelt. 
piim pannakse pakkidesse ja meie ostame piima poest. lehma neli jalga saadetakse puusepale, seda nimetatakse taas kasutuseks. 
nagu aru saate, on lehm eriti kasulik loom ja sellepärast pean ma temast väga lugu!

minu meelest on suur kuritegu, et seda kirjatükki hea hindega ei austatud. siin pole ju peaaegu mitte midagi valesti! vastupidi - selliseid kirjeldusi oleks hädasti rohkem tarvis. ja vähem oleks tarvis kirjandeid, kus tuleb kirjeldada nädalavahetust või suvevaheaega. mul tuleb üks selline homseks prantsuse keele tunniks valmis teha ja ausalt öeldes ega inspiratsioon eriti ei lenda. palju parema meelega kirjutaks ma ükskõik millest muust, miks mitte lehmast! pealegi õppisime me just, kuidas õun võib olla laua peal, laua all, laua kõrval ja laua sees sahtlis, nii et lehma poolte kirjeldamine tuleks mul filigraanselt välja.

pealkiri on mul ka juba valmis: hereux de vous recontrer, vache!

word of the day: koe - lehm

23. oktoober 2014

kes elab sinu kapi all?

mul kaob viimasel ajal kodust kogu aeg asju. selle, kuhu kaovad sokid ja lusikad, tegin ma juba ühe vana postituse raames selgeks ... aga kuhu kaovad minu pastakad, kindad ja kommid? lisaks on kuhugi haihtunud terve hunnik raamatuid, mida ma enda mäletamist mööda isegi välja laenanud ei ole. (kellele ma oma laenatud raamatud laenasin? palun tooge tagasi!).

rääkisin oma murest vennale, kes on sellistes asjades väga nupukas. vend küsis mu käest kohe ainult ühe küsimuse:

vend: kas sa ikka oled kontrollinud, kes su kapi all elab?

mõtlesin esialgu, et vend on hulluks läinud või teeb mu kulul rumalat nalja... aga siis saatis ta mulle selle video! nüüd saan ma aru küll, et kapialuste elanike identifitseerimine võib selgitada nii mõndagi. tõin kohe selverist kaks konservi turisti einet ja taskulambi. õhtul panen lõksud üles, istun hästi tasakesi kapi ette ja asun varitsema.

loodetavasti on mul juba homseks selge, kes elab kapi all ja kuhu ta mu pastakad on peitnud. loodetavasti ilmuvad välja ka pirnikaramellid ja mitu loomingu raamatukogu numbrit.

word of the day: blikje - konserv

21. oktoober 2014

liumägi, pandad ja õuduste võimlemistund


lõpuks ometi häid uudiseid ka hollandist! nimelt ehitas üks kohalik farmer oma sigadele liumäe! see pole muidugi mingi uus asi, sest näiteks hiinas tegelevad pandakarud sellise asjaga juba ammu (video).

sellisele liukakale tahaks õudselt ka ise, ainult neid põrsaid peaks enne allalaskmist veidike loputama. aga pandad võivad tulla KOHE! siidised ja vetruvad... ronivad viisakalt trepist üles - ja karramba! allajõudmise tähistamiseks saab sooritatud ka elegantne kukerpall.

selline õpetlik video võiks olla väga abiks lastele, kes ei oska ega taha kukerpallitada. mul on sellise asjaga nimelt üsna lähedasi kogemusi... eriti kui kukerpalli tuleb teha tagurpidi. mind kollitab luupainajates tänaseni üks kukerpallitamisele kamandav võimlemisõpetaja - ja see polnud mõni kahjutu keskkoolipedagoog, vaid tartu ülikooli riistvõimlemisinstruktor! lisaks kukerpallidele tuli hüpata üle maailma kõige kõrgema kitse, rippuda rööbaspuudel, marssida rivis... mul läheb siiamaani selg higiseks, kui ma neile jubedustele mõtlen. kõik see õudus toimus lisaks ühes jumalast täiesti hüljatud kohas - arhailises võimlas, millest on tänaseks saanud hipsterite teater. vot selliseid asju tuleb läbi elada lastel, kes tahavad saada füsioterapeudiks. asi nägi välja umbes niimoodi:

neljapäeva hommik kell 8 (KAHEKSA!)
toimumispaik: iidne tartu võimla. silmanägemist pimestav ketsilõhn. udusse kõrguvad redelid, iidsed rööbaspuud ja kang. taamal maailma kõrgeim kits.

võimlemisinstruktor: noh, neiu! hakake tulema! ja tõukelaualt ikka tõugake korralikult. kogu jõuga!
õpilane: (habiseb hirmust eemal, hoojooksu raja alguses.)
võimlemisinstruktor: no mis te seal passite? NEIU! hakake tulema, ma ootan! korralik sprint sisse!
õpilane: (abitu viiks). ma ei... ma ei julge.
võimlemisinstruktor: MISMOODI ei julge?! nii pikk neiu... ja nii pikad jalad. teate...spetsiaalselt teie jaoks.. oodake, ma nihutan tõukelaua kitsest kaugemale. muidu teie pikkusega ei saa nii lähedalt korralikult tõugata... a vot nüüd, teine asi! noh, andke tulla! et oleks ikka korralik kõrge hoolend üle kitse!
õpilane: ÕUD! (põgeneb ummisjalu võimlast ja näitab tulevikus tundi nägu ainult eriti äärmisel juhul).

siiamaani tulevad külmavärinad peale, kui ma neile hommikutele mõtlen. aga no kui kukerpallitamine ja üle kitse hüppamine oleks toimunud pandade keskel... KOHE TEINE ASI! kakaaja raadost! 

ps. kuidas ma võimlemisveerandist ühegi murdmata kondita tulema sain ja aine isegi rahuldavale hindele sooritasin, ei tahaks ma siin eriti rohkem rääkida. aga kui teinekord kooke sööma läheme, siis küsige! nutan ja räägin.

word of the day: gymnastiek - võimlemine

19. oktoober 2014

kuulus muuseum ja rotid

mulle tundub, et olen pariisi täiesti alahinnanud. nimelt sain ma just teada, et louvre´is elavad rotid. ELUSAD, LIIGUTAVAD ROTID!

selline asi on minu meelest väga kiiduväärt. kujutage ise ette: istud pingil, haukad võileiba... ja patsutad siidist rotti. kõlgutate koos jalgu, räägite kunstist.... rott teeks lahedat rotinaeru! lisaks mona lisa, milo venus ja 50 000 kaameratega jaapanlast.

ajakirjaniku sõnul meeldivad rotid ka prantslastele väga. näiteks kirjutab ta artiklis, et ´prantslased söövad hanemaksapasteeti ja joovad rose´d või vahuveini laskmata end närilistest häirida´ ja et ´osa inimesi teevad uinaku, rotid ümberringi siblimas´. ja siis muidugi kõige parem osa: ´lapsed mängivad koos rottidega!´

midagi rohkem ei olegi justkui öelda... sellisesse muuseumi läheks ma otsekohe, absoluutselt pirtsutamata. ei mingit hallitanud sodi, ürikuid või kivikirveid - hoopis siidised, liigutavad, särasilmsed rotid kuulsate maalide ja kujude vahel.

palun tehke eestisse ka selline koht. loodusloomuuseumis on rotte küll, aga nad on kõik täis topitud. rohkem elusaid!

word of the day: leukleuk! - no kohe väääga tore!

13. oktoober 2014

sünnipäevapidu ja õunad

käisin eile ühel väga toredal peol. 1-aastaseks sai sõber kristjan, kes on andekas vähemalt viiel erineval moel (sööb ise, joob ise, mängib ise, magab ise ja on kogu aeg rõõmus). ilmselt keevitab ta peagi vanematele ka hommikuks kohvi ja juustuvõikusid ning peseb vabadel nädalavahetustel aknaid. selle üle pole muidugi midagi imestada, sest ka kristjani vanemad on erakordselt andekad inimesed. kristjani isa on mitmekordne eesti meister palli korvi viskamises ja kristjani ema oskab kõrvu liigutada. ongi siuke pere, kujutate ette?!

peo puhul kutsus kristjan külla igasuguseid väikseid, keskmisi ja suuri sõpru, kes tähistasid sünnipäeva nagu pidulikul puhul kohane:
1. keskmised sõbrad (hammastega, kõrvarõngastega, kleitidega) sõid kooki ja rääkisid juttu
2. väikesed sõbrad (hammasteta, aga mõned ka juba piimahammastega) ligunesid basseinis ja hüppasid pommi. abiks käis neile seal terve kamp:
3. kõige suuremaid (isad, ka kõik hammastega), kes ütlesid, et lähevad ainult korraks vaatama, aga tegelikult hüppasid ka täiega pommi! kui kõige suuremad ja kõige väiksemad lõpuks basseinist välja õngitseti, sai sokolaadikooki! see oli basseini kõrval peo kõige toredam osa.

istusin ujumise ajal parajasti aknalaual ja kõlgutasin jalgu, kui  saabus üks juba basseinis leos käinud kristjani sõpradest (väike, piimahammastega), istus viisakalt toolile ja valis suurest kausist ilusa punase õuna. temaga liitus peagi ka teisi väikseid sõpru ja neilegi maitsesid kristjani vanaema aia õunad väga. lõpptulemus on pildil. nagu näha, on kõigil kristjani sõpradel väga teravad hambad!

ma algul natuke häbenesin, aga lõin siis ikka ise ka kampa. minu hambad on nimelt ka päris teravad. aastatepikkuse Oravakeste hekseldamisega saab!

word of the day: appel - õun

8. oktoober 2014

rohkem põrutavaid uudiseid!

nägin just uudist pealkirjaga: ´austraalia siga varastab 18 õlut, jääb purju, võitleb lehmaga´. klikkige lingil, kui ei usu.

ausalt öeldes tunnen ma, et eesti hallis sügises oleks selliseid põrutavaid uudiseid rohkem tarvis. sest mis oli näiteks tänase postimehe esikaanel?

- Riigikogu vaeb taas kooeluseadust
- Elisa lubab uut sisuteenust
- Venemaa annab raha Soome tuumajaama ehitamiseks
- Ülemistest saab Eesti suurim ostukeskus

ja isegi:
- Ostuhulluses noor naine tuuseldas Kuressaare poodides

aga lahedast põrsast - mitte sõnagi! selline asi teeb mind ausalt öeldes täitsa kurvaks. miks saab ostuhulluses ringituuseldaja-naine endale terve artikli, samal ajal kui väike lahe siga, kes teeb austraalias midagi TÄIESTI erakordselt, ilmselgelt uudiskünnist ületavat, jäetakse lihtsalt tähelepanuta? selline käitumine on kurb, et mitte öelda sigadus. viimane aeg on puu all pikutav põrsas üles otsida ja paluda endale eksklusiivintervjuu ainuõigused. mul oleks talle küll nii mõnigi küsimus.

hilinemise korvamiseks võiks kaasa võtta snäkke. sokolaadist tõrud ja kastanid, magustoiduks komme. igaks juhuks ehk ka paar lehte aspiriini.

word of the day: varken - põrsas

6. oktoober 2014

kuidas valvata näljaseid onusid

oktoobri tähekesest saab lugeda, kuidas piia näljasevõitu onu rasmust valvab. nagu tavaliselt, tuleb ta ka selle keerulise ülesandega ilma suurema pingutuseta toime.

rasmuse tegelaskuju on muide maha viksitud kahe loodushuvilisest onu pealt, kellest üks on minu pärisonu ja teine ühe teise väikese laheda preili onu. neist esimene armastab õudselt kalaluuletusi ja oskab teha eriti nakatavat naeru, teisele meeldib aga habet kasvatada ja metsikutest koskedest süstaga alla sõita. ükskord olid tal ühika sügavkülmas isegi külmutatud lindude jalad - muidugi ainult selleks, et neid ülikoolis uurida. ühine on neil peale onudeks olemise veel see, et nad mõlemad armastavad ebanormaalselt palju sporti (korvpall, kõrgushüpe) ja viinereid.




word of the day: oom - onu

1. oktoober 2014

maailma parim kohvik

lugesin just nädala parimat uudist - jaapanis avati öökullidega kohvik! neid on seal tervelt kolmkümmend tükki ja artikli kohaselt armastavad nad istuda klientide peas. ei saa öelda, et selline uudis poleks mind elu üle järele mõtlema pannud. sel ajal, kui mina mustamäel teed joon ja terevisiooni vaatan, istuvad jaapanlased kohvikus, öökullid peas! kadekadekade.

ega ma ei salga, et selline põrutav uudis tõmbas mind tasasel kolmapäeva hommikul kohe kõvasti käima. otsustasin, et niipea, kui rahapaja leian, sõidan esimese asjana tokyosse. siis tuleb veel ainult palvetada, et just siis, kui ma seal kohvikus jaapanis maha istun, helistab sõbranna...

sõbranna: kuule tsau mis teed!? läheks kinno?
sina: tead, ma tahaks küll, aga ma vist ikka ei saa praegu hästi. 
sõbranna: mis teed siis?
sina: ah kuule niisama olen. istun siin ühes kohvikus ja kooki söön ja... ahjaa, mul istub öökull ka peas. 

no kas see poleks mitte tore?

eriti meeltmööda peaks öökullidega kohvik olema raamatusõpradele. istute kohvikus ja loete romaani, öökull peas! tuntud tarkuse sümbol, väärikas ja lugemishimuline lind... ei ole talle võõrad ei raamatud ega ka kirjasõna. on ju nii mõnedki kuulsad öökullid jäädvustanud ajalukku unustamatuid lauseid, nagu näiteks ÖKUL ja BLIU ONE SNNIUNNIÜNIINNIPÄVAGZ.

ma arvan, et seda öökulliasja peaks arutama mõne eesti ettevõtjaga. öökullidega kohvik sobiks ju kenasti ka eestisse... pealegi pole neid vaja kaugelt tuua. tuleb lihtsalt minna metsa ja mõned kinni püüda. äkki viitsib  mati kaal neid veel enne natuke õpetada, kuidas kohvikus käituda ja lusikaga suhkrut segades mitte kella lüüa. 

kes teeb ära?

word of the day: uil - öökull

kiuslik ahv tembutab


ma olen juba aastaid suur aleksei turovski fänn. kui te veel ei teadnud, siis - aleksei räägib loomadega! olen kuulnud, et ta on lähedalt tuttav ka mitmete sümpaatsete sitikatega ja kirjutas neist hiljuti isegi raamatu! lugesin seda nädalavahetusel kolm korda.

minu lemmiklugu räägib ahvist, kes õpetati kurdikeeles viiplema. seda võivat aleksei sõnul paljud, olgu ainult mihklid ja harjutagu vahel vihmastel õhtupoolikutel.

igatahes - kõnealune ahv viiples vabalt nagu noor jumal! ta valdas isegi liitlauseid, kuigi piirdus enamasti igapäevaste ettepanekutega, nagu  'kuule, lähme nüüd õue kõõluma' või 'õu, vihma sajab, kanna mind tuppa!' kahjuks oli andekas ahv ka natuke valevorst ja armastas isikliku kasu huvides väikestviisi luisata. 

lugu algab sellest, kuidas ükskord tabas shimpansit nälg. ta kappas kööki ja valgustas viibeldes perenaist, et hädasti oleks tarvis üht banaani. perenaine nii ei arvanud ja tuletas ahnele ahvile meelde, et enne magusat süüakse soolast. tatraputru hapukoorega pakkus ka. ahv pööritas silmi ja lahkus nördinult õue kirpe lugema. 

varsti oli sakris ja higine ahv tagasi ning viiples ärevalt naisele, et ta hoovis mängiva lapsega on midagi lahti. tädi lippas ehmunult õue, kus mäkerdas liivakastis ta igati rõõmus poeg. higine ahv hõõrus samal ajal rahulolevalt käsi ja vinnas end köögilauale.

perenaise naastes oli banaanikauss teadagi tühi. köögikapil pikutas see-eest aga rahulolu kiirgav ahv ja keevitas kõhtu maja viimast banaani.

nii mõneski peres pandaks sellise tembu eest puuri. ahne ahvi perenaine oli aga heasüdamlik ja otsustas kapil lesivat valevorsti üksnes manitseda. ahv nokkis tädi jutu ajal haigutades nina, seadis end kapil banaanikoorte vahel mugavamalt sisse ja viiples siis vastu.

sõnum oli lühike. 'midagi haiseb kahtlaselt. minu tähelepanekute alusel on tegu inimesega.'

word of the day:  aapje - ahvike  

25. september 2014

ettevalmistused sügiseks


viimasel ajal juhtub kogu aeg asju!

näiteks kui ma pühapäeval magama läksin, oli õues veel suvi - aga järgmisel hommikul juba talv! küllap olete ka teie märganud, et keegi koll on ainult mõne tunni jooksul aastaaja ära vahetanud. kaalusin esialgu termomeetrit põrnitsedes võimalust, kas olen äkki kogemata kaks kuud maganud, aga õnneks kummutas ETV mu kahtlused. urmas vaino sõnul oli  õues tavaline 22. september, aga see-eest 3 kraadi ja torm. tere sügis!

ega ma seepärast muidugi meelt ei heitnud. tegin hoopis sügise tervituseks kolm soojendavat kükki ja urgitsesin kapist lagedale soojad sokid. pisut einestanud, treenisin ma kogu hommikupooliku voodi peal hüppeid. ainult paar nädalat veel  - ja kadriorgu! eelmisel aastal leidsin ma tiigi lähedalt täiusliku tamme, mille alumiselt oksalt on lehtedesse sukeldumine üks parimaid asju maailmas. 

(teiselt poolt puud saab korjata tõrusid. eelmisel aastal sündis selle tamme tõrudest kakskümmend kolm kaelkirjakut.)

kuna ilm päeva jooksul ei paranenud, määrasin endale igaks juhuks ka preventatiivse oravakeste kuuri. sisse võtta kolm korda päevas, enne ja pärast sööki, rohke kuuma tee ja meega. efektiivsuse suurendamiseks võib teha kükke. sel aastal võib nohu panni lakkuda!

word of the day: gezondheid - tervis

22. september 2014

kõige tähtsamad raamatud

sattusin facebookis lahedasse raamatumängu, kus paluti kirjutada üles 10 raamatut, mis kuidagimoodi eriti olulised on. juurelda ei lubatud, tuli kohe ja kiiresti paugutada. ja nii ma siis mõtlesingi, et riputan nad õige siia ka.

nagu arvata oli, läks nagu tavaliselt ja nimekiri koosneb kogemata peaaegu ainult lasteraamatutest. see on muidugi täiesti normaalne, sest just seal ongi peidus kõik vajalikud nipid lõbusaks ja täisväärtuslikuks täiskasvanueluks:

- kogu astrid lingren, aga eriti: tjorven, pootsman ja mooses (kuidas tegutseda iseseisvalt täiskasvanute selja taga, kuidas kodustada lahedaid loomi, kuidas riietes ujuda, kuidas peletada tüütuid peikasid, kuidas olla kurb nii, et pärast tuleb ikka päike
. michael bond: karupoeg pädington (kuidas osta kaabut ja liigutada kõrvu; lisaks: kuidas süüa vannis marmelaadi)
- leelo tungal: kristiina, see keskmine (kuidas taltsutada lapsevanemaid ja väikseid sugulasi)
- daniel kehlmann: maailma mõõtmine (kuidas täiel rinnal maailma avastada)
- kogu andrus kivirähk: kuidas kirjutada häid raamatuid
- jaan kross: wikmani poisid (kuidas koolist terve nahaga välja tulla ja leida sõpru kogu eluks)
- evelyn waugh: allakäik ja langus (kuidas mitte meelt heita)
- arnon grunberg: de azielzoeker (kuidas jääda rõõmsaks, kui vihma sajab 365 päeva aastas ja keegi arvab, et just sina peaiksid talle igal hommikul juustuvõikusid tegema)
- lise norgaard: volmer: ühe eeskujuliku kodaniku portree (kuidas teha elegantselt pahandusi nii, et ei peaks pärast nurgas seisma; lisaks: kuidas süüa ilma kõhuvaluta ära terve koorem komme)
- roald dahl: danny, maailma parim (kuidas olla isa kõige suurem sõber; lisaks: kuidas püüda faasaneid)
- neil gaiman & terry pratchett: head ended (kuidas tulla toime, kui oled kogemata ümbritsetud väikeste kurjade täiskasvanutega, kellel on eriti palju imelikke nõudmisi)

kui teil tekkis mõtteid enda tähtsate raamatute osas, siis muudkui jagage ja poetage vihjed kommentaaridesse!

word of the day: belangrijk - oluline

9. september 2014

kus käib hommikuti sinu kass?

septembrikuu tähekeses tegutseb kass Nuustik, kes on natuke nagu leemuriraamatu khass Wiilus
(paremal), aga siidisem ja aerodünaamilisem. lisaks on Nuustikul üks anne, mida tahaks õudsalt endalegi...

kui ma olin veel väike, oli mul unistus soetada ka endale vähemalt kümme Nuustikut. kuna vähemalt kümme Nuustikut meie mustamäe koju ei mahtunud, piirdusin ma olude sunnil nähtamatute kaelkirjakutega, kes elasid kogu kambaga vannitoas. pühapäeviti käisime koos vannis ja unistasime kassidest.

aga ega ma alla andnud pole. ühel päeval võtan ka mina endale täiesti oma kassi! ta saab olema vastupandamatu kombinatsioon Wiilusest ja Nuustikust ning oskab lisaks pannkooke küpsetada ja sabaga massaazi teha. enne talve tulekut topime koos aknaid ja teeme Oravakeste kuuri. ja muidugi saab kassist kõigi mu sõprade lemmik (välja arvatud sõbrad, kellel juba on lemmik - neile hakkab Nuustik lemmikuks number kaks.)

mul on kõik täpselt läbi mõeldud.



word of the day: bessen - marjad

25. august 2014

kõige suurem pidu

kui ma oleksin koer ja loeksin ajalehti, oleks ma praegu täiesti endast väljas. istuksin kadedusest rohelisena netis ja otsiksin palavikuliselt odavaid lennupileteid michigani. ah et mispärast? aga sellepärast: ameerika inimesed tegid oma koertele kondikujulise basseini! nüüd on ameerika koerad kogu aeg seal: laisklevad, päevitavad ja hüppavad pommi... pidu ja pillerkaar 24/7!

sellist konti pole mõistagi lihtne virisemata alla neelata. tahaks mässata ja märatseda, pisaraid poetada...  teha diivanisse auk ja esikusse junne. see kõik on ju kohutavalt ebaaus! sel ajal, kui michigani koerad basseinipidusid peavad, tuleb eestis taluda puhkuste lõppu ja lubamatult vähenenud jalutustunde. isegi kui õue saab, pole lubatud käia mudas ega loikudes, pommi hüppamisest rääkimata! tuppa tulles tuleb pühkida jalgu ja minna halvimal juhul isegi vanni, kus pestakse SEEBIGA! stiilsete jälgede tegemisest vaibale ei taha keegi midagi kuulda... eesti sügis on hädaorg.



lohutuseks võib öelda ainult niipalju, et heal juhul võib juba mõne nädala pärast saada lund! siis võivad kõik michelini koerad oma kondibasseinis isu täis supelda! lumes möllamise ja hangest alla rullimise vastu ei saa ükski ujula. pealegi saab lumele teha elegantseid kollaseid joonistusi, mis kaovad basseinis nagu vits vette. lumehanges seevastu aga... (rõõmsa koera naer).

enam pole kaua jäänud.

word of the day: zwembad - bassein

29. juuli 2014

kuidas saada sõbraks (tehnikad)

nägin hiljuti raamatupoes üht väga imelikku raamatut. nimelt õpetati selles täiesti täiskasvanud inimestele, kuidas teiste, ka täiesti täiskasvanud inimestega sõbraks saada! kas te kujutate sellist asja üldse ettegi?
selle asemel, et lugeda selliseid asju raamatust, võiksid täiskasvanud ju hoopis lastelt nõu küsida. tehnikaid on sadu ja lapsed tunnevad neid kõiki.

ühe nipi võin saladuskatte all ka täitsa tasuta välja rääkida, kuna see oli vanasti mu lemmik. kasutasin seda peamiselt kaheksakümnendatel, kuid ette on tulnud ka hilisemaid kordi... asi käib nii:

1. lokaliseerige tulevane sõber
2. uurige teda tähelepanelikult. kas ta ikka tundub huvitav? on tal rõõmus nägu? taskus iiriseid? kaasas põnev raamat või kutsikaid? KAS TA OSKAB KÕRVU LIIGUTADA?

kui tulevane sõber tundub sõbrakssaamist väärt, siis pole mõtet kauem passida. siduge kinni kingapaelad, tehke paar soojendavat kükki ja:

3. alustage ringidega. tulevane sõber peaks jääma ringi keskele, aga ärge veel liiga lähedale minge.
4. aja möödudes võiks tempo tõusta ja ringi diameeter väheneda. nihkuge iga ringiga sõbrale lähemale, aga tasakesi. peaasi on sõpra mitte ära ehmatada (muidu tuleb jälle otsast peale hakata).

kui esimesed kümme ringi on tehtud, peaks sõber juba kõvasti lähemal olema. ärge nüüd enam jumala eest seisma jääge! tehke veel mõned kiiremad tiirud ja oletegi kohal! nüüd on jäänud veel ainult üks väike asi:

5. ´tere! mina olen ...! teeme asju!´  
ärge unustage samal ajal naeratada ja sõbrale rõõmsalt otsa vaadata. kui teil on taskus iiriseid, siis ei teeks halba neid just nüüd sõbraga jagada. (see töötab iga jumala kord!)

ja ongi valmis! nüüd võite uue sõbraga rahumeeli puu otsa ronida. võite ka minna ujuma või kohvikusse mojitole... variante on lõputult! ja raamatut pole üldse vaja.

teistest nippidest juba mõni järgmine kord.


word of the day: vriend - sõber