26. september 2013

head teatrit, palun!

käisin hiljuti teatris. pärast koju lonkides hakkasin mõtlema, et miks saavad mõnedest lastest näitlejad ja teistest aednikud või ettevõtjad. sest kas pole mitte meil kõigil lasteaiast ette näidata mõni kustumatu roll? erinevalt täiskasvanute teatrist oli kõigil neis etendustes ka KOSTÜÜM, mille olid valmis treinud väsinud, kuid kohusetundlikud emad. lasteaiakasvatajate lõksu langenud isad toppisid 80ndatel aknaid ja teritasid pliiatseid.

minu kõige kuulsusrikkam roll leidis aset lasteaias, kui ma olin üks kits. pisut kängus kasvu tõttu etendasin kitsepoega, kes istus kogu etenduse kellakapis ja läks lõpuks emale kaebama (asjasse oli segatud üks hunt). eriti hästi on mul meeles kitsemüts, mille külge oli ema õmmelnud täiesti tõetruud ja teravad sarved. kostüüm oli aus!

pärast kitseasja läks karjäär allamäge. algklassides olin ükskord harakas ja keskkoolis shaw ´pygmalioni´ kõige napisõnalisem tegelaskuju. avasin etenduse kahe lausega ja pikutasin ülejäänud aja lava taga küpsiseid süües. siis vist saingi aru, et näitlejaks mind ei võeta.

mulle tundub, et pärisnäitlejatel päristeatris läheb täpselt vastupidi. kitsedele ja harakatele järgnevad lapsed, siis täiskasvanud, ja lõpuks hamletid. tekstihulk kasvab, aga kostüümid lähevad aina igavamaks. palun soovitage mulle etendust, kus saaks ometi nalja ja kostüüme! draamateatris pole selliseid mitte ühtki. linnateatri kohta info puudub, sest ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes saaks sinna pileteid. äkki peaks uurima NO99-t. olen kuulnud, et seal töötab ebaproportsionaalselt palju ilusaid inimesi... neid võib vaadata ka kostüümideta.

word of the day: toneelvoorstelling - etendus

17. september 2013

õuduste hommikusöök


kahtlustasin aastaid, et kõik vanakooli teadlased on vahepeal salaja ära surnud. isegi TTÜ õppejõude, kes slaidiprojektorit kruttides tasakesi sammaldusid, pole enam liikvel. tuttavad akadeemikud on kõik täiesti kaasaegsed ja töötavad moodsa läpakaga lagedate töölaudade taga. neile meeldib twitter ja nördinult uriseda, kui e-raamatud mingil järjekordsel tahvelarvutil korralikult ei kuva. 

aga hiljuti saatis jumal mulle märguande, et üks vanakooli teadlane siiski veel hingitseb! nimelt sattusin kohtumise käigus vanasse amsterdami kanalimajja, et üht onklit surematu teose sünnitamiseks pisut töödelda. hommikusöök pisikese sõgeda füsioloogiga aastast 1930 tundus ninakate noorteadlaste kõrval meelakkumisena. valmistusin kohtumiseks härrasmehega.

kõik läks valesti! teadlane oli lubanud oma territooriumi visiidi puhul puhtaks küürida, kuid kabinetti astudes tabas mind õud! kõikjal tolmusid paberihunnikud, põlenud küünlad, õunakoored, hallitavad kohvikruusid, maalid ja kellegi pikad mustad karvad. seinal rippus õõvastav öökull ja puuris mind õudsete kollaste silmadega. teisel seinal rippusid kassidega taldrikud. külalistele mõeldud diivanil haigutas pommisuurune auk. ÕUD! otsustasin põgeneda.

kahjuks oli räpakollist võõrustaja mind juba märganud ja lehvitas lõbusasti sodi ja kleepuvate kruuside vahelt. absoluutselt algupärasel vanakooli teadlasel olid jalas kollased villased sokid. muid riideid oli õnneks ka. onkel sättis mind lahkesti istuma ja saatis oma lõbusa memme, kes parajasti lapikesega lae all tolmutas, kööki teed keetma. 

õhkkond oli nagu vene baaris. teadlane tõmbas laua kämblaga õunasüdametest ja põlenud tikkudest puhtaks ning nihutas tooli mulle otse nina alla. varsti saabusid ka kuusnurksed teeklaasid ja küpsised. ei saa öelda, et ma olukorrast erilist rõõmu oleks tundnud. öökull ka muudkui jõllitas.

ei läinud kaua, kui selgus õudne tõsiasi, et süütu füsioloogi nahas toimetab fanaatiline füüsik. teadlane kaanis ohtra suhkruga teed nagu janune elevandipoeg ning jutustas põlevil silmil kiipidest ja pilvearvutusest, kuigi oli lubanud treida raamatu hoopis vereringe teemal. näppisin nördinult diktofoninuppe ja katsusin teadlast raamatute suunas juhtida. tolku ei midagi! 

peale kahte tassi teed põgenesin vetsu. halisesin potil istudes oma õnnetu saatuse üle ja leppisin saatusega, et siit käsikirju ei saa. vaimusilmas viirastus, kuidas ma kafeiini ja liigse suhkrukoguse mõjul elutult hallitavale diivanile varisen ja aastate pärast arheoloogilise väljakaevamise käigus õunakoorte alt päevavalgele tulen. sellegipoolest polnud isegi õuduste majas viisakas lõputult potil passida. lahkusin lohutavast nurgakesest ja varitsesin koridoris, et võimalikult kiiresti sääred teha, kui teadlase abikaasa mind järsku õlale patsutas. asi selge - esimene samm mu mumifitseerimiseks oli tehtud. kohe pidid saabuma kloroformine taskurätt ja ahelad.

õnneks pääsesin seekord terve nahaga. selgus, et tualetivisiidi ajal oli teadlane tukastama suundunud ja palunud lahkesti hüvasti jätta. mul polnud selle vastu midagi, et ta pisut pikutab. reisimoonaks sain kaasa valeri küpsiseid ja pühendusega ensüümiraamatu.

täna saabus mulle tööle peaaegu lõpetatud käsikiri, mis teadlasel kappi oli ununenud. floppy diskil!
kui kellelgi arvutil on veel flopiauk olemas, andke teada. saadan teile kopeerimiseks raamatu. moodsatest ensüümidest!

word of the day: thuiskantoor - kodukontor

15. september 2013

kuninganna ja näljased inglased

lugesin just lehest, et barbarid sõid inglise kuninganna luige ära! muidugi mitte niisama, jätiste kombel, vaid ikka korralikult kitkutult ja grillitult. väikesed kahvatud linnuluud (ajakirjaniku sõnul küll söödud luige, aga ma ei saa hästi aru, kuidas selline asi võimalik on) leidsid kuninganna pargivalvuritest nuhid õhtusel jalutuskäigul ja kappasid kärmelt lossi kaebama.

ma ei teagi nüüd kohe, kas nutta või naerda. teiste luikede söömine pole küll kena tegu, kuid selline suursugune luik maitseb kindlasti kuninglikult ja usutavasti täitis ta kellegi eriti tühja kõhu... pealegi ei tarvitse kuningannal teha muud kui köhida, kui juba on tal tuhandeid vabatahtlikke luigeloovutajaid ukse taga ootamas. no kes ei tahaks enda luike kuningannale kinkida? linnukasvatajaid saabuks ilmselt üle kogu maailma.

seega, kuninganna võiks lõpetada jonnimise ja olla õnnelik, et mõni alandlik alam tänu temale ka kord kõhu täis sai. rohkem südameheadust, isegi kui oled kunn! mõni luik siia või sinna.

word of the day: koningin - kuninganna

13. september 2013

häbiväärt saladus lapsepõlvest

septembrikuu pere&kodu numbris on juttu iselugejatest. need on sellised unistuste lapsed, kes vanematelt unejutu pommimise asemel ise tähed ära õpivad ja loevad täiesti omaette. ning üldsegi mitte ainult enne magamaminekut - vahel isegi pärast! (vanasti käis salalugemine teki all ja taskulambiga... kui keegi teab, kuidas tänapäeval, andke vihjeid!).

igatahes. noorte lugejatega seoses tahtsin ma tegelikult rääkida ühest inglise sõbrast, kes paljastas mulle hiljutise teejoomise lummuses põrutava saladuse lapsepõlvest. lubasin käsi skoonil, et olen vait nagu hiir! või noh et viimases hädas kirjutan sellest ehk ainult oma blogis, mis nüüd juhtuski. sõber arvas, et see on okei. igatahes, siit tuleb välismaa saladus: sõber oli väikesena imelik!

asi oli nimelt niimoodi, et sõber luges vanasti üksnes selliseid raamatuid, kus toimetasid loomad. õnnetud vanemad käisid aeg-ajalt häbelikult uksele koputamas, kaenlaalused põnevaid inimeste-romaane täis, aga tolku ei midagi! kogu dickens, harry potter ja isegi paljaste naistega perioodika jäi koridorinurka vedelema. seevastu rebased ja siilid elasid sõbra raamaturiiulis helget ja seikluslikku elu! seal liikus ka usse ja salamandreid, dinosaurustest rääkimata.

meeleheitest hingitsevad vanemad said rahulikumalt hingata alles aastaid hiljem, kui tollane kirjandusõpetaja siiliraamatute kõrvale lõpuks ühe tolkieni poetas . ja uskuge või mitte, aga sõbrast sai täiesti mõistlik täiskasvanu! tänapäeval töötab ta lausa oxfordi ülikooli kirjastuses ja treib ka ise vabal ajal raamatuid. inimestest!

(ühes raamatus oli tal küll siil ka, aga see on okei. isegi kreutzwald ei saanud kalevipojas ilma, mis siis veel inglastest rääkida.) siilideta pole elu, kirjandusest rääkimata.

word of the day: geheim - saladus