kevadised märgid ja Vello

tundub, et ilmajumal on eestlastele ka tänavu halastanud, sest esmaspäeval tuli kevad! aastaaja vahetumisest annavad selgesti märku ka õuel uluvad varesed. üks selline käis mul eile rõdul. silmitsesime üksteist uudishimulikult (mina varest, vares minu vorstivõileiba) ja saime kohe sõpradeks. jätsin öö katva varju all Vellole (sest nii on nüüd ta nimi) ka pisut suitsuvorsti. hommikuks oli noos otsas! kui haisu ei saanud ninna just mu ebamaiselt vorstilemb peika, on selle varesega sõprus loodud. kes teab, mida Vellod veel söövad?

sellega meenus mulle, et kuulsin hiljuti ka ühest kevadega spiooniks transformeerunud kassist. kodanik peatub sõprade juures amsterdamis ja käitub juba nädalaid õudselt ebaharilikult. mingi tavaline kassielu teda üldse ei huvita! igal hommikul kammib kass pea ja väljub väljapeetud pilgul salapärastele kassitegudele. sellele, kus salapärased kassiteod aset leiavad, pole sõbrad jälile saanud. jälitajate maharaputamine on käkitegu: kass teeb kiire haagi vasakule aiataguse põõsa alla ja lihtsalt haihtub. sõbrad on korduvalt uurinud, kas roosipõõsa all pole mitte auku maailma sisemusse, kuid näha pole midagi. surnud ots!

õhtul naaseb haihtuv kass salapärastelt kassitegudelt ning isegi ei hinga oma ettevõtmistest. elukas paneb kivinäo ette, istub nõudliku pilguga majapidamispaberi rulli kõrvale ja võib ka pisut sisiseda. sõpradel ei jää sellise asja peale muud üle, kui kass  ettevaatlikult kuivaks patsutada ja siledaks harjata. järgneb kõhu täitmine kvaliteetse lihaga ja vetruvad hüpped diivanil. õhtu lõpuks näivad nad peaaegu sõbrad.

aga tegelikult see ei ole nii! hommikul on kass nagu üks mees tagasi peegli ees. saba kammitud, järgneb kivinäoga lahkumine uutele salapärastele kassitegudele.

kellel on ideid, mida see kass päevad läbi teeb? meil kõigil on hirm nahas.

word of the day: lente - kevad