27. aprill 2017

ärge usaldage onusid!

ma ei tea, kust pärinevad teie loomade alased teadmised, aga mulle rääkis neist asjust üks onu, kes on muuhulgas ema väga lähedane sugulane, kõigi kalade sõber ja bioloog. kuulasin teda põlevil silmil terve lapsepõlve ja sain alles aastaid hiljem teada, et onu on mulle mitmes olulises punktis hambasse puhunud. kaval nagu kapsauss! avalikuks tuli asi nagu tavaliselt muidugi eriti kõveral kombel. see käis nii:

istusime peikaga ükskord päikeselisel õhtupoolikul kohvikus ja kõlgutasime jalgu, kui mulle tundus, et JUST NÜÜD on aeg teda oma teadmistega rabada! tõmbasin sõõmu fantat rindu ja hakkasin peale.

kas pole huvitav, et mägikitsedel on vasakul pool lühemad jalad kui teisel, mainisin ma möödaminnes, samal ajal salaja tähelepanelikult peikat silmitsedes. (noh et kas ta ikka on juba rabatud).

peika ei olnud eriti rabatud. mismõttes, lühemad? tõstis ta ajalehe tagant pilgu ja haigutas. naeratasin kavalalt - peika ei tea kitsedest! läheb asjaks!

otseses mõttes, kuidas sa siis sellist asja ei tea! pööritasin ma silmi. kuidas nad muidu mäeserval püsti püsiksid! mismoodi nad seal sinu meelest käivad - mööda järsku mäge...

peika tõstis vasaku kulmu ja silmitses mind huvitatult.

jajaa, ei saanud ma enam pidama. see on ju evolutsioon! kitsekohastumine! aastatuhandete jooksul kujunenud. 

peika sättis end mõnusamini tooli ja muigas. mismoodi need kitsed siis ümber pööravad, kui on vaja teisele poole minna? küsis ta.

ei pööragi, seletasin ma kannatlikult ja silmitsesin peikat nördinult. ise nii andekas, aga analüüsida ei oska! nad lähevad ringiga ümber mäe!

selle koha peal tõmbas peika kohvi kurku ja naeris nii, et kõik ümbritsevad inimesed vaatasid ja vangutasid päid. ja peale seda valgustas ta mind kurva uudisega, et mind on alatult petetud. kujutage ette, kitsedel on jalad mõlemal pool täpselt sama pikad! no tunne oli umbes selline, et jõuluvana on ootamatult grippi surnud ja ma pean sellest uudisest nüüd ülejäänud maailmale rääkima.

mis see onu sulle veel rääkis? uuris peika ja silmitses mind kaastundlikult.

no ja siis tulid muidugi kõik ülejäänud asjad ka välja. näiteks tuli avalikuks, et jääkarud ei katagi jääauku sukeldudes käpaga oma musta nina, et kalad neid ei märkaks (ülejäänud karu on ju valge). pühkisin salaja pisara ja mõtlesin, et mis ma oma onule küll ütlen, kui ma teda järgmisel korral kohtan. mõtteid oli mitmeid.

õnneks jäime ikka sõpradeks edasi. pealegi avastasin ma varsti leemurid, kes on huvitavad ka päriselt, ilma lühikeste jalgadeta, ja suunasin kogu oma uudishimu nendele. kuigi ega ei saa salata, et salaja hoian ma mägede ümbruses ikka silmad lahti. piisaks ainult ühest kitsest... uskuma peab.


word of the day: sneeuwgeit - mägikits

6 kommentaari:

S. ütles ...

Haaaaaaahaaa, mis tore lugu! :))

Kairi Look ütles ...

Tore, et meeldis :)

Hundi ulg ütles ...

Aga kas Sa seda usud, et vaaladel on omad poplaulud? Keegi hakkab mingit helirida häälitsema ja kui meeldib, siis laulavad mõnda aega ka kõik teised selle parve vaalad samamoodi. Mõnikord levib sama viis ka kaugemale, teiste parvede sekka. Siis tüdinevad sellest ära ja levima hakkab uus "laul". Tõsi, tihti eelmise hiti remix.

Kairi Look ütles ...

Tegelikult ka? Peaks vist mikrofoniga vee alla kontrollima minema... Kaldalt ilmselt ei kuule.

Sjuteist ütles ...

Sattusin seda postitust kunagi ammu (pea aasta tagasi siis) lugema ja kohe oli naer platsis. Nii toredasti kirjutatud. Ja nüüd alles hiljaaegu jõudsin Su blogini uuesti ja sain seda uuesti lugeda.
Lugesin kõva häälega ka Härrale ette ja mõlemad pühkisime lõbususest pisaraid. Väga humoorikas!


Kõike head.

Kairi Look ütles ...

Oi, aitäh nii heade sõnade eest ja no tõesti tore lugeda, et teile meeldis! See lugu jõuab peagi pisut muudetult mu järgmisesse raamatusse ka, kus saab ka kõvasti nalja ja klouni. Nimeks sai sellel 'Piia Präänik kolib sisse' ja peika on ka seal täitsa olemas. Kitsede illustratsioon on juba valmis :) Kõike toredat teile ka ja aitäh veelkord!