ahne lind ja vorstid

lugesin just uudist ahnest kookaburrast, kes läks vorste süües nii paksuks, et ei tõuse enam õhku. vot ebaõnne! saatsin loo kohe hoiatuseks sõbrale, kes armastab ka mõõdutundetult vorste ja läksin siis kööki koogi järele. seal pole õnneks vaja lennata, vähemalt mitte viimased kakskümmend aastat, kui ma kapi otsast kõik kenasti kätte saan. väikesi inimesi kutsun aga ettevaatusele!

korra mõtlesin, et selline uudis võiks huvitada ka karlssonit, aga siis tuli mulle meelde, kuidas tema selle olukorra lahendaks. selle asemel, et vorstidega piiri pidada, kostaks akna taga peagi õrna vurinat ja käsk: 'vorstid mulle, raha mulle, heihopsti'. peale seda monteeriks maailma parim montöör endale uue, võimsama propelleri ja lendaks vorstihunnikuga korstna otsa.

muud polnudki. ainult sellele kookaburrale sooviksin ma öelda veel ühte asja: no worries, kookaburra! jala saab ka!