Novell 'Relaps', Looming nr 12/2017

aprill 29, 2021

Novell 'Relaps', Looming nr 12/2017

Lükkasin poeukse lahti. Roberti kirjast köögilaual oli möödas terve aasta, olin valmis uueks alguseks. Tahtsin ustavat sõpra, kes oleks minu poolt, aga samas iseseisev, muretu. Müüja ei kõhelnud hetkegi. Ta teadis kohe, keda mul tarvis.

‘Eksootiline ja pehme,’ ütles ta. ‘Arukas ja sõltumatu, väljendusrikas, armastab patsutamist ja valvab kodu.’ Katsusin, oli pehme tõesti.
Ostsin ta kohe ära.

Aga sellest teisest asjast, sellest ei hinganud müüja mulle sõnagi.

TULE KOHE, kirjutas tiiger. KÕHT TÜHI TUJU VÄGA HALB

Kägardasin telegrammi kokku ja ohkasin. Nõudmised aina kasvasid. Ega ma ei salga – tiiger armastas patsutamist küll ja valvas kodu ka, aga lisaks kirjutas mulle kolm korda päevas pakilisi telegramme. Algul rõõmustasin – kellele siis ei meeldiks kirjakesed kodustelt! Aga mida edasi, seda nõudlikumaks muutus tiigri toon ja siis lülitus ta telegrammidele. Olukord halvenes kiiresti, sõnumita tiigrilt ei möödunud enam päevagi. Iseseisvusest oli asi kaugel.

Kevadeks oli töösahtel tiigri telegramme täis ja hoolduspäevad ka kõik otsas. Aprillis olin terve nädala kodus, sest tiiger tahtis nii. Ehitas ukse ette onni ja istus seal, isegi asjal ei käinud mitu päeva. Alles siis, kui külmkapp tühi, lubas mind turule, aga ainult lihaosakonda. Nimekirja andis ka kaasa: ulukiliha ja pasteet. Salatit ei lubanud ta mul külmkapis hoida, ütles, et see on jäneste toit. Õhtul valvas, kas olen aegsasti voodis, tegi ümber voodi ringe, saba püsti. Olukord sarnanes ohtlikult möödunuga. Äkki on tiiger ja Robert tuttavad?, mõtlesin. Aga olgu, läheb lappama, las jääb.

Räägime parem tööst.

Mis ma öelda tahan, on see, et ma ei saanud ju kogu aeg keset päeva minema joosta. Iga nädal sama jama. Kõik kolleegid teadsid, isegi turvamees teadis, olid osavõtlikud, tundsid kaasa. Eks nad mäletasid eelnenut, muretsesid, et astun jälle sama orgi otsa. Ise ajasin vastu, ei lubanud end haletseda, ütlesin, et seekord on ta mul iseseisev. Aga lõpuks muutusid tiigri sõnumid ikka nii painavaks, et leidsin end koju sörkimas, süda valu täis. See kestis mitu kuud. Terve aasta puhkusepäevad olid juba tiigri nahka läinud. Siis otsustasingi, et kõik, mul on mõõt täis. Rääkisin tiigriga, rääkisin terapeudiga, kõik oli justkui selge. Panime paika piirid ja ootused, telegrammidel pidi olema lõpp. Aga siis, kohe järgmisel päeval, saabus see, millest juba rääkisin:

TULE KOHE KÕHT TÜHI TUJU VÄGA HALB

Viskasin sedeli prügikasti ja mõtlesin, vot sulle, tiiger, seekord ei tule. Kordasin peas kõik õhtuks läbi: projekti tähtaeg, koosolek, protokoll, kuidagi ei saanud varem... Peegli ees harjutasin ka, et tunduks loomulik. Siis istusin laua taha tagasi, vaatasin aruandeid, käisin kolleegiga lõunal. Tunne oli tugev. Aga kontorisse naastes viipas sekretär mu osavõtlikult lähemale. Lauaserval seisis telegramm. Saatsin ta silmadega ukseni ja voltisin sedeli lahti.

KÖÖK TÜHI KONTROLLISIN KOLM KORDA PALUN KIIRUSTA
T.

Tundsin, kuidas kõhus kihvatab, silme eest läks mustaks. Alles eile tassisin poest koju neli kilo suitsuvorsti (delikatess, parmesaniga) ja jätsin tiigrile nosida. Viimane asi, mida ma hommikul kodust lahkudes nägin, olid kolm paksu latti köögilaual, isegi kile võtsin ära. Haarasin telefonitoru, valmis tulistama. Kohe räägime, tiiger!

Telefon kutsus, toru tõsteti hargilt... ja katkestati. Helistasin uuesti, kordus sama.

Jõllitasin piiksuvat telefoni, toru värisevas käes, siis panin selle tasa hargile. Hingasin, nagu joogatunnis õpetati: sügavalt nina kaudu sisse ja välja, ja nii kümme korda. Keerasin ukse lukku ja viskasin põrandale selili, kordasin mantrat ‘tiiger-on-sõber’. Mõtlesin päikselisest liivarannast, nagu oli soovitanud terapeut. Seejärel tõusin üles ja keetsin endale köögis kummeliteed. Tiigri telegrammi viskasin minema.

Kummel aitas, või aitas hoopis hingamine. Süüvisin uuesti töösse ja toimetasin häirimatult terve tunni. Tegin nädalaplaani, valmistusin koosolekuks, isegi tiigrile mõtlesin korraks ja naeratasin. Oh, sa mu keevaline sõber! Otsustasin, et räägime õhtul rahulikult ja siis loen talle Janoschit ette, see meeldis tiigrile alati väga. Meie kaks diivanil raamatuga diivanil keras, see tegi mul südame soojaks. Keegi ei näpi telefoni ega sae garaaźis, ainult kallistused ja kirjandus! Tegin just koopiaid, kui koputati. Sekretäri näol oli valulik ilme.

NÄLGIN SURNUKS SILME EEST MUST MAYDAY PALUN AIDAKE

Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Igaks juhuks lugesin telegrammi veel kolm korda üle.

NÄLGIN SURNUKS SILME EEST MUST MAYDAY PALUN AIDAKE

Lugemine ei rahustanud üldse, vastupidi, hoopis kihvatas. Milline jama, ma olin teda ju treeninud! Harjutasime mitu kuud üksi vanniskäimist ja võileibade tegemist, määrisime võid ja lõikusime vorsti. Isegi kirsikivide eemaldamise ja nõudepesuga tuli tiiger kenasti toime. Jumala eest, seda oli palju rohkem kui Robertil! Ja nüüd selline asi.

Ma ütlen ausalt, sel hetkel ma ei uskunud teda enam, arvasin, et tiiger mängib mäkra. Te allute kooselus kergesti manipulatsioonile, ka seda oli terapeut öelnud, vaadake ette ja hoidke end.

Hoiangi, otsustasin, ja telegrammile sülitan ka. Midagi sa seal ei nälgi, mayday... MAYDAY! Müüja oli öelnud, et tiiger valdab võõrkeeli, aga need avalduvad ainult kriisisituatsioonis!

Mul läks murest süda pahaks. Jumal küll, kas see siis oligi nüüd kriis? Olin ma olnud hooletu ja enesekeskne, pühendunud vähe, ignoreerinud märke?

Sest hoolimata muretust algusest, kus tiiger käitus nagu tiiger, oli märke olnud küll. Kasvav tähelepanuvajadus, nurgas mossitamine, kapriisid ja jonnihood. Tuli ette ka purunenud taldrikuid ja junne köögipõrandal. Tiiger lõhkus meelega ära Roberti vana kruusi ja tegi ta kingitud raamatutesse plekke. Ta kiusas mu sõpru, eriti mehi, pissis sõbranna pantrimustriga pükstele, kaebles ja urises. Kui arvuti taha istusin, ronis tiiger lauale ja vajutas kogu aeg restart nuppu. Lõpuks lohistasin ta autosse ja sõidutasin psühholoogi juurde. Terapeut soovitas panna paika piirid ja vihjas lapsepõlvetraumale. Tiiger eitas kõike silmagi pilkumata. Tundsin end lollisti. Lõpuks saime siiski ühel meelel tulema, sõlmisime kokkulepped. Mõni aeg oli elu rahulik. Aga siis algasid telegrammid...

Näppisin südame pekseldes MAYDAY telegrammi ja mõtlesin, mis edasi. Hoolimata tiigri sigadustest kloppis kuklas ärevus. Mis kui tal on veel teisigi asju korrast ära, raskeid traumasid, muresid hingel? Mis kui tiiger nutab praegu kodus, padi märg, või lõigub vannitoas źiletiga saba, mina aga istun samal ajal siin, süda kõva ja sahtel tiigri appikarjeid täis. Ei, nii et saanud ma seda jätta. Tõusin püsti.

Palusin sekretäril koosolek tühistada ja lubasin helistada kohe, kui kodus. Parkimisplatsil pistsin jooksu, võtmed ja tictac’id hüppasid kotis. Sõitsin kaheksakümnega, süstisin ridade vahel, haarasin poest kaasa tiigri lemmikliha. Tegutsemine aitas, trepist üles ronides olin juba täitsa ootusrikas. Kohe haaran tiigri kaissu, siis räägime, pärast sööme pasteeti. Kõik saab korda! Surusin võtme lukuauku ja tardusin. Lukk oli katki, uks vajus lahti.

Poekott kukkus põrandale, vajusin uksepiida najale. Kogu korter oli lõhki kistud, raamatud vedelesid maas tapeedi ja vaasikildudega segi. Kardinad olid ribadeks, diivanis auk ja üle seina läksid tiigri suured mustad jäljed. Segaduse keskel vedelesid sajad kokkukäkerdatud nutsakad, kogu mu kirjapaber oli otsas. Tiigrit ei paistnud kusagilt.

Astusin vaikides kööki. Tiigrit polnud ka siin. Selle asemel leidsin laualt kõverate tähtedega soperdatud sedeli.

TUTKIT BRAT MA LÄKSIN MATIGA ÄRA TULE TEINEKORD KÜLLA JÄÄME SÕPRADEKS

Selle alla oli kenas käekirjas lisatud:

Saime telegrammi ja viisime tiigri rahunema.

Helistage loomaaeda. Mati (tel. 658 1124)

PS. Teie tiiger räägib vene keelt! Ennenägematu juhtum!

Rohkem polegi palju öelda. Istusin maha ja nutsin natuke. Siis hakkasin korterit koristama.

Praegu ongi nii jäänud, et tiiger elab Mati juures. Esimestel kuudel oli väga raske, aga arstilt sain abi. Tööl olen poole koormusega, jõudu on rohkem ja õhtud vabad. Helistanud veel pole, kogun julgust. Peikade kandidaadid ajasin esialgu kõik minema, aga nüüd üks on. Käime kinos ja kohvikus, teeb ise süüa, armastab lugeda, usun, et ohtu pole. Eile pakkus ta, et võiks laupäeval loomaaeda minna, aga ma ei tea, natuke nagu pelgan. Tiiger saatis küll nädala eest telegrammi, saatis terviseid, ütles, et süüa antakse korralikult. Võõrkeelseid sõnu ei kasutanud. Alla oli kirjutatud: T.

Eks süda muidugi natuke närib selle pärast, aga mis parata. Inimene õpib vigadest! Jätkan veel mõni nädal ravi, siis vaatame, mis edasi.

Novell pälvis 2018. a. Loomingu ajakirja aastapreemia.