kalsarikänni ja trussarid

lugesin just üht toredat intervjuud Mika Keräneniga, kus ta tutvustab eestlastele igisoomlaslikku traditsiooni nimega kalsarikänni. nimelt tähendab kalsarikänni seda, et tuled koju, hüppad trussarite väel diivanile pikutama, avad veini, võib-olla kratsid end natuke ja tunned end muidu mõnusalt.

mina kuulsin kalsarikännist esimest korda, aga mis seal salata - tundsin selle asja otsekohe ära! nimelt on ka mul olnud peika, kes praktiseeris täie rahuloluga printsiipi "home is where the pants aren't". mis seal salata, tundus kummaline küll, et peika end koju jõudes otsekohe trussarite väele kooris, aga tänu mikale saan ma nüüd kõigest aru. see on ju kalsarikänni! sel peikal olid raudselt kuskil soome geenid, kuigi passi järgi oli ta hoopis ühest teisest riigist, ja koduvälisel ajal käis ta alati pükstega, vahel isegi ülikonnas! isegi lipsusõlme oskas!

asi tundus mulle eriti imelik seetõttu, et olin eelnevalt sõbrustanud peikaga, kes kandis nii hommikusöögilauas, päeval kui õhtul pintsakuid ja riietus ööseks siivsasse pikkade varrukatega pidźaamasse, mida sai tal seljast ainult suure mangumise peale. peale seda tundus mulle trussarites diivanil pikutamine pisut kummaline, aga samas, miks? miks ma olen kitsarinnaline? elämä on ju laiffii!

nagu ütleb ka Mika: "ma ei saa aru, miks peab toas käima pükstega!" tõepoolest, miks? 

vähem reegleid, rohkem trussareid! home is where the pants aren't!