elust Fideli krokodilliga

nii, head inimesed, olen leidnud üle pika aja uudise, mis väärib kajastamist. nimelt kirjutab bbc, et fidel castro krokodill hammustas mingis rootsi härraste klubis üht blõuki. ühesõnaga - sel ajal, kui tähtsad tüübid laua taga sajasekiseid oliive sõid, torkas ühel neist pähe krokodilli basseini käsi solgutama minna. no mida sa teed sellisega? krokodillil õnneks oli ideid.

sellises seltskonnas tuleks ilmselt endalgi väga ruttu mõte, et hammustaks kedagi, haaraks laualt oliivid ja veinipudeli ja teeks kärmelt sääred. ma olen kindel, et me sobiksime selle krokodilliga suurepäraselt: käiksime kadriorus jalutamas, loeksime uspenskit ja kääksutaksime balti jaama ees lõõtsa, võib-olla teeksime isegi laulu sinisest vagunist! pärast võtaks mütsi kogunenud müntide eest tokumarust sushi ja midagi maitsvat krokodillile, paarutaks parki einestama, krokodill õpetaks snelli tiigis vee all ujumist. hiljem puistaksime südant: mina lehepuhuritest, tema probleemidest identifikatsiooniga. inimesed, ärge hõikuge krokodillidele kogu aeg see you later. see ei meeldi neile!

õhtu lõpuks võiks teha mõnes kenas lokaalis veel paar jooki. sinna sveta baari pisikeste mustade mütsidega inimeste sekka mina krokodilliga minna ei julge, aga mõnes tsiviliseeritud paigas, näiteks narva kohvikus, oleks kindlasti mõnus aega veeta. kuuldavasti saab seal ka häid kringleid, mis maitsevad ehk ka krokodillile.

viva cuba! viva la cocodrilo!